Leukotsüüt (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
õenduse õppetool
TÕ 12-1
Olga Jazeva
LEUKOTSÜÜTI FÜSIOLOOGIA JA LEUKOTSÜÜTIDE FUNKTSIOONIHÄIRED
Iseseisev töö füsioloogias ja patoloogias
Tallinn 2011
LEUKOTSÜÜTIDE FÜSIOLOOGIA
Organism koosneb rakkudest ja rakukude poolt moodustatud vaheainest. Rakk (cellula) on organismi väiksem struktuuriüksus. Arvatakse, et inimese keha koosneb 1014 rakust. Rakkude suurus on erinev. Suurimad rakud on munarakk ja närvirakk, kõige väiksem aga vererakk – lümfotsüüt. Kujult võivad rakud olla lamedad, kuubikujulised, käävjad, jätketega. Vaatamata rakkude kuju ja suuruse varieeruvusele on raku ehituse põhistruktuur ühesugune: peamised osad on tuum ja tsütoplasma. Rakkude koostisse kuulub umbes 70 keemilist elementi.
Leukotsüüt (Joonis 1) ehk valgelible on eukarüootne rakk, mida leidub veres ja lümfis. Leukotsüüdid on tuumaga vererakud, mis jagunevad mitmeks alaliigiks. Leukotsüütide üldarv inimese veres on sõltuvalt organiismi funktsionaalsest seisundist suhteliselt varieeruv, neid on liitris veres 6...10×109. Sõltuvalt tsütoplasma struktuurist jagunevad leukotsüüdid granulotsüütideks (sõmeratega) ja agranulotsüütideks (sõmerateta). Granulotsüüdid omakorda jagunevad vastavalt tsütoplasma keemilistele koostistele: eosinofillid (Joonis 1) 1-6%, basofillid (Joonis 1) 0-0,5% ja neutrofiilid (Joonis 1) 60-65% kõikidest leukotsüütidest. Agranulotsüüdid jagunevad sõltuvalt suurusest ja ehituse iseärasusest lümfotsüütideks (Joonis 1) ja monotsüütideks (Joonis 1), mis moodustavad leukotsüütide üldhulgast vastavalt 25-30% ja 6-8%.
Leukotsüütide füsioloogiline tähtsus seisneb kaitsefunktsioonis, milleks on peamiselt fagotsütoos ja antikehade moodustamine. Leukotsüüdid ujuvad ühtses voos, kuid sarnanevad üksteisele väga vähe. Nad võivad veresoontest väljuda ja liikuda organismi haiguskoldesse. Leukotsüütide ülesanne on leida, jälitada ja hävitada baktereid, viiruseid ja kõike mis tundub neile ohtlikuna. Fagotsütoosi võime tõttu on nad võimelised endasse haarama ja kahjustama organismi tungitud baktereid. Fagotsüütidena tegutsevad pealmiselt neutrofiilsed granotsüüdid. Eosinofiilsete granulotsüütide arv suureneb allergiliste reaktsioonide korral. Basofiilsete granulotsüütide terakesed sisaldavad hepariini ja histamiini , mis laiendavad veresooni ja parandavad sellega verevoolu põletikukoldes. Veri on organismi kaitseliin , ta on pidevas kaitselahingus endale võõrana tunduva vastu, mis tungivad kehasse õhust ja toidust. Kuid kui võtta ära viirustega võitlevad leukotsüüdid (nt verevähi haigetel, kelle luuüdi ei suuda toota enam valgeid vereliblesid), siis isegi kerge külmetuse põhjustaja võib viia surmani.
Joonis 1. Leukotsüüdid.
http://www.transtutors.com/homework-help/Biology/Animal-Tissues/leucocytes.aspx (24.09.2010)
Lümfotsüüdid (Joonis 2) jaotatakse T – ja B – rakkudeks ja loomulikeks killeriteks (NK) e nullrakkudeks.
T – lümfotsüüdid moodustavad 70-80% perifeerse vere lümfotsüütidest ja paiknevad ka lümfisõlmedes ning põrnas. Funktsioonile vastavalt eristatakse järgmisi T – lümfotsüüte:

• T – hävitajarakud vabastavad lümfokiine ja hävitavad patogeense faktori;
  
• T – abistajarakud vallandavad B – rakkude võime muutuda plasmarakkudeks ja produtseerida antikehasid;
  
• T – pärssijarakud muudavad B – ja T – lümfotsüütide aktiivsust ja reguleerivad selle kaudu immuunreaktsiooone;
  
• T – mälurakud jäävad lümfisõlmedesse paljudeks aastateks pärast infektsiooni ja produtseerivad väikesel hulgal antikehasid. Sama patogeense faktori organismi sattumisel valmib kohe suurel hulgal T – rakkusid, mis tagab kiire immunoloogilise vastuse.
  

B – lümfotsüüdid on väiksed lümfotsüüdid ja nad on humoraalse immuunsuse mediaatoriteks. Nad moodustavad umbes 10 – 20% perifeerse vere lümfotsüütidest ja neid esineb ka luuüdis, lümfisõlmedes, põrnas, tonsillides ja seedetrakti lümfaatilises koes. B – lümfotsüüte jaotatakse plasmarakkudeks ja B – mälurakkudeks, viimased on spetsiifilised antigeenide retseptorid . B – lümfotsüüdid sekreteerivad immuunglobuliine, peamiselt IgM ja IgG. Enamikul juhtudest vajavad B – lümfotsüüdid spetsiifiliselt aktiveeritud T – abistajarakkude abil, mis produtseerivad B – rakkude teovõimet tõstavat faktorit.
Loomulikud killerid (NK) ehk nullrakud on suured lümfotsüüdid. Nad suudavad ilma eelneva sensibilisatsioonita lüüsida viirusest nakatanud ja kasvajarakke.
Joonis 2. Lümfotsüüt.
http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki/1006684 ( 08. 01. 2011)
LEUKOTSÜÜTIDE FUNKTSIOONIHÄIRED
Leukotsütoosi üldtunnustatud kriteeriumiks on leukotsüütide arvu suurenemine veres üle 10 x 109 raku/l. Mitmesuguste patoloogiliste seisundite korral täheldatakse mõõdukat leukotsütoosi, väärtusega 15 – 25 x 109/ l. Harvem kohtab leukotsütoosi suuri (40 ja enam x 109 / l), veelgi vähem ülisuuri väärtusi. Sagedamini täheldatakse neutrofiilset, harvem lümfotsütaarset leukotsütoosi.
Leukotsütoosi põhjused:

• äge infektsioon, põletik, sidekoehaigus;
  
• verehaigused ( leukeemia ), muud pahaloomulised kasvajad ;
  
• koekahjustus (hüpoksia, põletus, operatsioon jt);
  
• kooma, ureemia, tokseemia, eklampsia ;
  
• äge verejooks, äge hemolüüs;
  
• vastsündinud, lapsed, eakad , rasedus;
  
• füsiliine koormus, stress , valu;
  
• kõrge või madal keskkonnatemperatuur, päikesekiirgus;
  
• suitsetamine.
  

Valgeliblede haigused on nt leukeemia ja müeloom. Neid tuntakse ka verevähi nime all. Mõlema peatamiseks kasutatakse keemiaravi. Noorematel tehakse ka luuüdi siirdamist. Leukeemiad on vereloomesüsteemi kasvajad, mida iseloomustab leukotsüütide kontrollimatu areng luuüdis, põrnas, maksas ja lümfisõlmedes. Leukeemiate korral on leukotsüütide hulk tõuseb 50 – 80 x 109 / l. Selline areng võib tekkida luuüdi igas rakuliinis ja igas raku küpsemisstaadiumis. Kasvajarakk küpseb ainult „blasti“ staadiumini.
Leukeemia 3 haiguspilti:

• Äge leukeemia: äge lümfoidne ja äge müeloidne leukeemia.
  
• Krooniline müeloidne leukeemia.
  
• Krooniline lümfoidne leukeemia.
  

Leukopeenia all mõistetakse leukotsüütide arvu vähenemist veres ( Mõjutavad faktorid :

• Füüsikalised – ioniseeriv kiirgus.
  
• Keemilised – benool, insektsitsiidid.
  
• Farmokoloogilised – antidepresandid, silfoonamiidid.
  
• Bioloogilised – viiruste, riketsiate, metabolismi ja/või struktuuri komponendid.
  

Võimalikud põhjused:

• Leukopoeesi langus – regulatsiooni häired, geneetilised defektid;
  
• Lagunemine veresoontes – tsütotoksiline immuunsüsteem (leukotsüütide vastased antikehad );
  
• Suurenenud kaotus vereplasma ja lümfiga – põletus, endometriit, osteomüeliit;
  
• Cushingi sündroom, kortikosteroidravi, stressisituatsioonid;
  
• Tsütostaatikumravi;
  
• Hodgkini tõbi, miliaarne tuberkuloos , AIDS jt.
  

Lümfotsütoos (> 4,0 x 109 /l) esineb:

Reaktsioonina

• viirusinfektsioonide korral (nt mononucleosis infectiosa, punetised jt);
  
• bakteriaalsete infektsioonide korral – lümfotsütaarne tervenemise faas;
  
• tuberkuloosi, süüfilise, läkaköha, Bangi tõve korral;
  
• türeotoksikoos;
  

Lapsed reageerivad sageli erinevatele nakkustele reaktiivse lümfotsütoosiga.

Neoplastiliselt – kroonilline lümfoidne leukeemia.
Lümfotsütopeenia – lümfotsüütide vähesus (

• neerukahjustus;
  
• kaasasündinud südamerikked;
  

• Cushingi sündroom, kortikosteroidravi, stressisituatsioonid;
  
• tsütostaatikumravi;
  
• Hodgkini tõbi, miliaarne tuberkuloos, AIDS jt.
  

Neutrofiilia (neutrofiilide arv > 7,5 x 109 /l) põhjused:

• lokaalsed ja generaliseerunud infektsioonid (kokilised, bakteriaalsed või viiruseliosed infektsioonid);
  
• põletikulised protsessid;
  
• intoksikatsioonid, kas metaboolsed (ureemia, diabeetiline atsidoos, eklampsia) või eksogeensed kemikaalidest või ravimitsest;
  
• äge hemorragia;
  
• pahaloomuline kasvaja ;
  
• kortikosteroidravi.
  

Tuleb eristada ka veel nn füsioloogilist neutrofiiliat, mida võivad põhjustada tugev füüsiline pingutus , intensiivne emotsioon , adrenaliini manustamine , paroksüsmaalse tahhükardia hoog.
Neutropeenia (neutrofiilide arv

• viirusinfektsioonid (AIDS, respiratoorne viirusinfektsioon, tsütomegaloviirusinfektsioon, infektsioosne mononukleoos, viirushepatiit );
  
• sepsis, raske kuluga bakteriaalsed infektsioonid;
  
• autoimmunhaigused;
  
• hematoloogilised maliigsed haigused (ägedad leukeemiad), pahaloomulised kasvajad;
  
• perekondlik või idiopaatiline neutropeenia;
  
• alkoholism, foolhappe ja B12 – vitamiini defitsiit;
  
• kiiritus , radioteraapia, kehaväline vereringe , ravimid ;
  

Monotsütoosi (> 1,0 x 109 /l) põhjused:

• krooniliosed bakteriaalsed infektsioonid (tuberkuloos, brutselloos, bakteriaalne endokardiit jt);
  
• kroonilised põletikud, koekahustusega kulgevad seisundid ;
  
• Hodgkini tõbi, müeloom;
  
• müelodüsplaasiad, krooniline müelomonotsüütleukeemia;
  
• süsteemsed sidekoehaigused;
  
• ravimid.
  

Monopeenia (

• karvrakuline leukeemia;
  
• aplastiline aneemia ;
  
• AIDS;
  
• ravimid, radioteraapia.
  

Eosinofiilia (> 0,4 x 109 /l) põhjused:

• allergia, hüpersensitiivusreaktsioonid;
  
• paratsitoosid, infektsioonid;
  
• verehaigused;
  
• kroonilised põletikud;
  
• maksatsirroos;
  
• pahaloomulised kasvajad;
  
• radioteraapia ja radiatsioon .
  

Eosinopeenia (

• raske kuluga bakteriaalsed ja viirusinfektsioonid;
  
• pahaloomulised kasvajad;
  
• aplastiline aneemia, pantsütopeenia;
  
• hüpersplenism.
  

Basofiilia (> 0,1 x 109 /l) põhjused:

• müeloproliferatiivsed haigused, eelkõige krooniline müeloidne leukeemia (basofiilide hulga suurenemine võib viidata põhihaiguste ägenemisele);
  
• lümfoproliferatiivsed haigused;
  
• hüpersensetiivsusreaktsioonid;
  
• hüpertüreoidism, hüpoadrenalism;
  
• kroonilised neeru-, maksahaigused, haavandiline koliit;
  
• infektsioonid (rõuged, tuulerõuged).
  

Basofiilse leukopeenia (

• äge infektsioon;
  
• hüpertüreoidism;
  
• pikaajaline steroid-, kemoteraapia , kiiritus;
  
• stress.
  

Immuunsüsteemi peamised elundid on harknääre, luuüdi, lümfisõlmed, põrn, kus toodetakse immuunsüsteemis osalevaid rakke (immunotsüüte) ning kus toimub nende funktsionaalne diferentseerumine. Keskse tähtsusega rakk on lumfotsüüt (lümfotsüütide jaotus ja nende funktsioon vt. füsioloogiast).
Immuunreaktsioonis osalevad ka fagotsüteerimisvõimelised rakud: monotsüüdid, neutrofiilsed granulotsüüdid, koe makrofagid jne (Tabel 1).
Immuunsüsteemi jaotus
atigeen spetsiifilised
antigeen mittespetsiifilised
humoraalne
antikehad
komplemendisüsteem
tsellulaarne
T – ja B – lümfotsüüdid
makrofaagid/granulotsüüdid
Tabel 1.
Immuunpuudulikkus on immuunsuse häire, mis in tingitud immuunsüsteemi mingi lüli defektist – elundi, rakkude või nende produktide puudulikkusest. Kliiniliselt väljendub immuunpudulikkus eeskätt retsidiveeruvate või püsivate infektsioonidega. Immuunpudulikkus on primaarne e kaasasündinud ja sekundaarne e omandatud.
Immuunpuudulikkuse vormid jaotakse rühmadesse sellegi alusel, millese immuunsüsteemi lüli defekt on ülekaalus – antikehade, T – rakkude, kombineeritud , komplimendi või fagotsütoosi puudulikkus. Niisugust jaotust kasutatakse eeskätt primaarse immuunpuudulikkuse korral (Maailma Tervishoiuorganisatsiooni klassifikatsioon ), kuid ka sekundaarse immuunpuudulikkuse korral prevaleerib immuunsüsteemi teatava lüli häire.
KASUTATUD ALLIKAD:

Roosalu , M. (2010). Inimese anatoomia. Tallinn: Koolibri.

Lausvee , E. (1990). Lapse anatoomia ja füsioloogia. Tallinn: E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut.

Wales, J. Vikipedia : vaba entsüklopeedia. Leukotsüüt.

http://et.wikipedia.org/wiki/Leukotsüüt . (24.09.10)

Kingisepp , P.-H. (2006). Inimese füsioloogia. Tartu: AS Atlex.

Leucocytes.
http://www.transtutors.com/homework-help/Biology/Animal-Tissues/leucocytes.aspx . (24.09.2010)

Frances , F. T., Dunning, M. B. (2004). A manual of laboratory diagnostic tests . Philadelphia, PA: Lippincott Williams & Wilkins

Marks , V., Cantor, T., Mesko, D. (2002). Differential diagnosis by laboratory medicine . Berlin: Springer – Verlag.

Velbri, S. (2002). Immuunpuudulikkus. Tallinn: AS Medicina .

Parm, Ü. (2003). Lühiülevaade üldpatoloogilistest protsessidest. Tartu: Härmametsa Talu Kirjastus.

Herold, G. jt (1999). Sisehaigused . Loengutele orienteeritud käsitlus. Tartu: OÜ Greif.

Lümfotsüüt.
http://dic.academic.ru/dic.nsf/ruwiki/1006684 ( 08. 01. 2011)