Tallinna tekke problemaatika (0)

Tallinna tekke problemaatika kirjalike ja arheoloogiliste allikate põhjal
Essee
1219.aastal maabusid taani väed eesotsas kuningas Valdemar II-ga Lindanise linnuse lähistel, võitsid siin eestlastega peetud lahingu, asusid eestlaste linnuse, hilisema Toompea kohale rajama oma kindlust ning jätsid sinna taani garnisoni. 1227. aastal vallutas Mõõgavendade ordu taanlastelt Põhja-Eesti. 1230 . aastal kutsusid mõõgavennad Eestisse 200 kaupmeest Ojamaalt, kes asusid elama linnuse jalamile, umbes Niguliste kiriku kohale ning panid aluse Tallinna kodanikkonnale. 1233. aastal toimus mõõgavendade ja paavstimeelsete vasallide vahel Toompeal verine kokkupõrge. 1238. aastal tagastati Põhja-Eesti koos Tallinnaga Stensby rahulepingu kohaselt Taanile ning kümme aastat hiljem annetas Taani kuningas Erik Adraraha Tallinnale Lübecki linnaõiguse. Need faktid pärinevad Vatikani arhiivist ja Henriku Liivimaa Kroonikast, andes seega usaldusväärse ülevaate Tallinna kui ametliku linna tekkimisest. Küll aga ei mainita seal midagi olulist varasemast Tallinnast kui asulast ning selle tekkest.
Tallinna tekke problemaatika kirjalike allikate põhjal
Läti Henrik kirjeldab taanlaste maandumist Lindanise juures: “Kõik nad maabusid oma sõjaväega Rävala maakonnas ja asusid Lindanisse, mis oli varem olnud rävalaste linnus, ja lammutasid vana linnuse”. Me teame, et taanlased rajasid enda linnuse praegusele Toompeale, seega pidi seal ees olema eestlase linnus juba omajagu aega varem. Linnus viitab aga asula olemasolule kuskil läheduses. Paraku ei maini Henrik eestlaste asulat kohta Lindanise linnuse juures midagi, veel vähem selle tekkest. Henriku kirjapanduga langeb vastuollu 13. sajandi 20ndate keskpaika dateeritud Riia linnaõiguse käsikirjakatke, millga samasse aega langevad ka osa Henriku teateid. Teksti sissejuhatuses väidetakse, et alljärgnevad seadused peavad kehtima ka Tallinnas. Ühelt poolt võiks see viidata sellele, et tallinnas pidi juba 1220 . aastatel olema linnaline asula – muidu poleks saanud ju linnaõigust anda. Rävala võib aga siin kohal tähendada linnust, asulat või hoopis suuremat piirkonda. Teisalt võib katkend olla jälle paarkümmend aastat hilisem. Mitmeti mõistetava sissejuhatuse ja ähmase dateeringu tõttu pole aga antud dokument kuigi usaldusväärne.
1228 . aastal, kui Saksa- Rooma keiser Heinrich mõõgavendadele Rävala, Harju ja Viru annetas, mainis ta Tallinna linnust: “annetame Rävala maakonna koos Tallinna linnusega”. Nagu näha ei ole ka siin juttu linnast, vaid lihtsalt linnusest. Üks teade 1220ndate lõpu Tallinna kohta pärineb Taani dominiiklaste algusaastaid kirjeldavast kroonikast: “Vennad asutasid Tallinna konvendi kahel korral. Esmalt kuulsusrikka valitseja isand Valdemari, Taani kuninga palvel, kes allutas eestlased mõõgaga oma valitemisele. Vennad saadeti Tallinna suurde linnusesse Issanda aastal 1229, kus nad kaitsekraavi kõrvale väikesest linnusest põhja poole ehitasid kiriku ning teised kloostrihooned.” Mungad eelistasid üldreeglina tegutseda linnades, rajades oma konvente sageli rahvarohketesse ja mitte liiga elitaarsetesse linnaosadesse. Kuna konvent rajati Toompeale, on võimalik, et all-linn oli tol hetkel asustamata, liiga hõredalt asustatud, või taanlaste vallutuse tõttu hüljatud – elanikud võitluses surma saanud, või pärast sõda mingil põhjusel Toompeale elama jäänud. Arvestades tsiteeritud kroonika esialgse versiooni puudumist ning analüüsides hilisemaid ärakirju, samuti tollal Läänemere-piirkonnas valitsenud poliitilist olukorda, ei saa välistada, et kroonikateksti tekkis aja jooksul viga ning esialgne vendade saabumise aasta oli sootuks 1239.
Aastal 1234 saatis paavst Gregorius IX Riia piiskopile Nicolausele ning mõõgavendadele ja Riia kodanikele tsitatsiooni, mis käsitles piiskopi ja mõõgavendade õigusrikkumisi, tuginedes ilmselt legaat Alna Balduini andmetele. Tsitatsioon kritiseerib mõõgavendade veriseid akte Rooma kiriku vasallide vastu, ning Ojamaa kaupmeeste Eestisse toomist ja seega kohalike vastristitute maade ärajagamist. Tähelepanu väärib tsitatsioonis lõik, kus mainitakse, et mõõgavennad röövisid kodanike majakraami. Järelikult pidid Tallinnas olema mingid kodanikud ning see ongi ainus käesolevas dokumendis leiduv tõsine tõend linnalisest asulast Tallinnas. See aga tõendab, et Tallinnas oli kodanikkond enne Ojamaa kaupmeeste saabumist.
Aastal 1236 andis Gregorius IX Modena Wilhelmile legaadivolitused Rävalas, Harjus, Virus ja Järvas,mainides seejuures kogu Tallinna kindlustust, nimetamata mingit linna. 1237 . aastal kuulutas Modena Wilhelm välja keiser Friedrich II määruse, mis keelas mistahes kiriku seaduste vastu astumist. Tähtis on tekstiosa, mis puudutab otseselt seaduse väljakuulutamist: “laseme eelmainitud seaduse teha teatavaks kogu rahva ees Riias ja Tallinnas.” Tallinna all mõeldakse siin ilmselt Tallinna linna, mitte Rävala maakonda, kuna seda mainitakse samas kontekstis Riiaga. Ka ei olnud tollase Liivi- ja Eestimaa vastristitute umbusku ja veel kindlalt väljakujunemata vasallkonda arvestades tegu nii tähtsa määrusega, mille teatavaks tegemiseks pidanuks maapiirkondadesse käskjalgu välja saatma . Tekst on privileegiks Tallinna Jaani seegile, sest selle lõpuosa kõlab: “seetõttu olgu igaühel, kes soovib oma hingeõnnistuse pärast midagi oma liikuvast või liikumatust varast annetada Tallinna pidalitõbiste vendade majale , selleks vaba voli.” Kui tegemist on seegiga, mida tunneme Jaani seegi nime all, viitab selle tolleaegne olemasolu naabruses asuvale linnalisele asulale.
1237.aastal, kui Gregorius IX volitas Wilhelmit Tallinnat Taani kroonile tagastama, mainitakse küll ainult linnust. Viis kuud hiljem teeb Gregorius endiselt juttu vaid tallinna linnusest ja ümbritsevatest maadest. Kolm kuud hiljem sõlmitud Stensby lepingus nimetatakse lisaks kindlusele juba eraldi ka Tallinna linna. On kaheldav, et nende kuude jooksul mingi plahvatuslik areng toimus, vaid ilmselt on asi erinevas sõnavalikus, mis võis olla tingitud nii paavstikantselei ebapiisavast informeeritusest seoses Eesti olukorraga kui ka dokumentide erinevast suunitlusest. Stensby lepingu eelsed korraldused taotlesid maa tagasiandmist Taani kroonile – kui kindluse jalamil oli asula, puudus sellel sõjaline tähtsus ja ei väärinud mainimist. Stensby leping aga on tähtis juriidiline dokument, mis pidi sisaldama kõiki nüansse.
Arvestatav viide linnalisele asulale väljaspool kindlustatud Toompead on Erik Adraraha ürik 1248 .aastal, millega Tallinnale kinnitatakse Lübecki õigus. Erik Adraraha mainib Tallinna kodanikke ning õigusi, mis kuningas Valdemar oli neile andnud: “kinnitades käesolevaga meie kodanikele Tallinnas isand kuningas Valdemari poolt antud vabdused”. Tegemist on esimese allikaga mis sada protsenti kinnitab Tallinna kui linnalise asula olemasolu. Sõnastusest võib eeldada, et kodanikke või linnaelanikke võis olla juba enne 1241. aastat Valdemari ajal. Olulisim osa Erik Adraraha privileegist on lause, kus mainitakse Tallinna raehärrasid: “Lisaks soovime, et kui keegi teist linna piirides haavab, hüvitataks seda vastavalt linna raehärrade ja meie meeste nõule.” Seega mainitakse võimu esindajaid, kes ei ole linnuse ega garnisoni võimu kandjad ning kelle olemasolu viitab vähemalt juriidilises mõttes linnale . Kui nende näidete põhjal oletada, et 1248. aastaks oli Tallinns tekkinud linnaline, käsitöölistest ja kaupmeestest elanikega, asula, pole siiski ühtegi allikateadet, mis võimaldaks kindlalt väita, et see asula oli all-linnas. Umbes 1250 . või 1274. aastal avaldavad Taani asehaldur Tallinnas ja Tallinna linn Lübeckile kaastunnet Lübecki kaupmeestele Novgorodis osaks saanud kahjude pärast: “Ago poeg Saxo, vagas mälestuses isand kuninga asehaldur Talllinnas, foogt ja raehärrad ning kõik siinse linnuse jalami elanikud” Kas linnuse jalami all mõeldakse siinkohal all-linna või lihtsalt kindluse müüride all Toompea küngast ei ole kindel. 1265. aastasse on dateeritud lesk -kuninganna Margareta korraldus Tallinna ümbritsemise kohta linnamüüriga: “Armsatele raehärradele ja teistele Tallinna kodanikele […] palume teid innukalt ja manitseme korraldama nii, et nimetatud linn saaks võimalikult ruttu valliga ümbritsetud ja kindlustatud.” See korraldus puudutab juba kindlasti all-linna. Sõnastusest on aru saada, et tegu ei ole mitte müüri uuendamise vaid esmakordse rajamisega.
Tallinna tekke problemaatika arheoloogiliste allikate põhjal
Juba 1930ndatel aastatel hakati Tallinna vanalinnas väikesemahulisi ehitusarheoloogilisi uuringuid tegema. Laiema ajaloolaste ringi ees tõstatati Läti ja Eesti linnade (sealhulgas eriti Tallinna) arheoloogilise uurimise vajadus 1951. aastal toimunud NSV Liidu Teaduste Akadeemia Materiaalse Kultuuri Ajaloo Instituudi pleenumil. Tõuke selleks andsid mitmed läänes avaldatud uurimused, eriti samal aastal ilmunud Paul Johanseni monograafia “Nordische Mission ”, kus püstitatud normannistlik teooria otse nõudis teravat vastulööki.
1952. aasta sügisel korraldas Tallinna Linnamuuseum Toompeal arheoloogilise kaevamise. Selleks rajati kolm väiksemat kaevandit, mille koht oli küll kõike muud kui õnnestunud. Nii sattus Toomkooli kaevand endisesse paekarjääri, Lossi plats 7 esised kaevandid rajati aga Toompea linnuse eelkindlustuste alale, kus varasem kultuurkiht üldse puudus. Vanema perioodi leiuaines oli äärmiselt napp. 12. sajandist pärinevat prillspiraalpeaga nõela, kitsateralist nuga , poolikut käevõru ning mõnda keraamikakatket võib käsitleda juhuleidudena. 1953. aastal jätkusid tööd all-linnas Raekoja platsil. Seekord olid tulemused paremad: kultuurkiht oli säilinud laialdasel alal ning leiuaines ulatus tagasi 13. sajandisse, üksikuid leide võib teatud reservatsiooniga lugeda ka 12. sajandi teise poole kuuluvaks. Sellele vaatamata väitsid tollaste kaevamiste juhid, et Toompeal tekkis asula 10. sajandil; samaaegselt tekkis praeguse Raekoja platsi kohale turukoht, mis sai oma heakorrastuse nähtavasti 12.sajandil; hiljemalt 10.-11. sajandil hakkas Raekoja platsi ümbruses kujunema eesti käsitööliste ja kaupmeeste linna tüüpi asula. Nagu enamikes Eesti linnalistes asulates, on ka Tallinnas kõige levinum ja rohkearvulisem leiuliik keraamika, mille alusel tegidki tollaste kaevamiste juhid oma ajamäärangud. Aastatel 1971-1972 oli Jaan Tammel seoses oma diplomitööga võimalus Toompea ja Raekoja platsi leiumaterjal uuesti teaduslikult läbi töötada. Ta leidis, et käsitsi valmistatud keraamikast oli leiuaines vaid üheksa kildu, mis sarnanesid mujal Eesti ala linnustest ja kalmetest leitud II aastatuhande algussajandite käsitsi valmistatud keraamikaga.
Vaadeldud 1952.-1953. aastate kaevamistega lõppeski Tallinnas niinimetatud teaduslikust sihtprogrammist lähtuv akadeemiline uurimissuund. Järgmisel, 1954.aastal lülitusid tallinna vanalinna uurimisse restauraatorid ja on jäänudki tänaseni seda vedama. Nende tegevusel on kindel ehitusarheoloogiline suunitlus: uuritakse mõne ehitise, hoone- või kvartaliosa ajalugu. Üsna pikka aega juhendasid nende tööd kunstiajaloolased või arhitektid, arheoloogide abi ei kasutatud, mistõttu hulk hindamtut informatsiooni läks kaduma – pöörati ju kultuurkihi läbikaevamisel leiuainesele äärmiselt vähe tähelepanu. Suuremahulistest uuringutest tuleks nimetada dominiiklaste kloostri kaevetöid E. Tool-Marrani juhtimisel, kellega hilisematel aastatel liitus K. Aluve ; Tallinna linnamüüri restaureerimisega seotud töid V. Raami ja R. Zobeli eestvedamisel ning T. Böckleri raekoja ja Vene tänav 17 uuringuid. Vaid korra ja sedagi seoses uusehitusega vanalinna, õnnestus järelvalvet teostada arheoloog E. Tõnissonil.
Seetõttu tulebki vanalinna uurimises kvalitatiivselt uue etapi alguseks lugeda aastat 1972, mil kutselised arheoloogid taas lülitusid vanalinnas tehtavaisse kaevetöödesse. Arheoloogiliselt on õnnestunud läbi uurida Tallinna vanalinnas ligi 10 000 ruutmeetrit. Tegelikult on ala mõnevõrra suurem, sest mitmetel vanalinnas tehtud mullatöödel on õnnestunud ka arheoloogidel kohal viibida, ning kuigi enamasti on nende osa piirdunud väljatulnud pinnaseprofiili fikseerimisega, on seegi andnud olulist lisateavet muistsest reljeefist ning kultuurkihtide iseloomust ja paksusest. Kultuurkihi paksus on all-linnas 0,5 kuni 3 meetrit, Toompeal aga 0,5 kuni 5 meetrit. Paraku aga ei kuulu need kultuurkihid muinasaega ega anna mingit asjalikku ülevaadet muinasaegsest Tallinna alast. Dateeritud leiuaines pärineb kas segatud kihtidest või otse loodusliku pinnase pealt (kohati ka seest).
Paistab, et Toompea muistne linnus polnud mitte ainult ümbruskonna tähtsaim sõjaline tugipunkt , vaid pidi ühtlasi kaitsma sadamat ja selle lähedusse tekkinud kaubisemis- või turukohta. Kas linnus hõlmas kogu Toompead või ainult osa sellest, ei ole meile lähemalt teada. Samuti puuduvad andmed linnuse kindlustatuse kohta. Midagi täpsemat pole teada ka muinaslinnuse värava asukohast. Näib, et seal, kuhu mitmete uurijate poolt muinasvärav paigutati ning kus hiljem piiskopiliku linnuse värav oli, muinaslinnuse värav siiski puudus.
Kokkuvõte
Olgu see siis Henriku Liivimaa kroonika või senised väljakaevamiste tulemused, pole meil seniste allikate põhjal korralikku ülevaadet Muinastallinnast rohkem, kui et Toompeal oli muinaseestlaste linnus ning sellest veidi eemal sadam. Kirjalikud allikad vestavad meile keskaegse linna arengust ning senine arheoloogiline materjal ei küündi ka kuigi kaugemale. Tuleks ette võtta professionaalne ja kõrgetasemeline ekspeditsioon Tallinna täpsemaks arheoloogiliseks uurimiseks. Usun, et kui leida muinaslinnuse värav, näitab see meile ka asula suuna, mis toob meid olulisemalt lähemale muistse Tallinna kui asula avastamisele ja uurimisele. On spekuleeritud, et Iru linnuse hülgamine võib olla seotud Tallinna asula asutamisega, kuid leian, et see teooria pole loogiline. Andmete puudumisel ei saa paraku midagi täielikult välistada enne edasisi uuringuid.
Jaanus Luka
AJ-21
Kasutatud kirjandus:
“Tallinna tekkeloo peegeldumine kiralikes allikates” Tiina Kala
“Tallinna vanemast asutusest ” Jaan Tamm
“Kuidas otsiti kalevipoja parteipiletit – 50 aastat arheoloogilistest kaevamistest Tallinnas Raekoja platsil” Jaak Mäll ja Erki Russow