TÖÖ PEALKIRI: Happekohupiima ja sõira valmistamine. TÖÖ EESMÄRK JA PÕHIMÕTE: Töö eesmärk on valmistada kohupiima ja sõira happemeetodil. KATSE KÄIK: Piim pastöriseeriti 80°C juures. Kui piim oli jahutatud 26°C-ni, lisati 2%-line juuretis ja jäeti seisma toatemperatuuril. Piim hapnes öö otsa. Piim kuumutati. Mõõdeti temperatuuri, poti seina juures oli see 76°C. Kui saavutati 50°C, siis pidi temperatuuri hoidma 20-30 min. Pärast 30 min pandi kohupiim nõrguma (õige oleks olnud ka jahutada, aga puudusid vajalikud tingimused). Sõira tegemisel pandi hapupiim nõrguma, köömned pandi vette ligunema. Klopiti lahti 3 muna, kuhu kõigepealt lisati 1 tl soola (tegime tavalise soolaga, aga õigem oleks olnud teha meresoolaga). Seejärel kuumutati vesivannil 2 l piima 90°C-ni
Terase karastamist sellele järgneva kõrgnoolutusega nimetatakse parendamiseks. PS! Nii süsinik- kui ka legeerteraste noolutamisel ilmneb temperatuuril 250...350 °C haprus, seepärast peab vältima selles temperatuurivahemikus noolutamist. TÖÖ EESMÄRK Töö eesmärk oli tutvuta terase noolutamisega ning saada aru noolutamise vajalikkusest, selle käigus tekkivatest protsessidest ning nende mõjust teraste omadustele. KOKKUVÕTE KATSETULEMUSTEST C35 Katsekeha 1.2: Katsekeha kuumutati temperatuuril 230° C. Tegemist oli madalnoolutusega ning teras säilitas küllaltki suure kõvaduse (51 HRC). Kõvadus protsessi käigus langes, kuid saavutasime paremad plastsusnäitajad. Võrreldes 550° C juures kuumutatud kehadega oli saavutatud kõvadus suurem. Katsekeha 1.3: Katsekeha kuumutati temperatuuril 550° C. Tegemist oli kõrgnoolutusega ning teras kaotas küllaltki palju kõvadust (lõpptulemus 26,7 HRC). Protsessi käigus langes
Olid ajad kui inimesed kandsid palju valget ja sitse – satse. Siis selleks et riided oleksid sirged, kasutati pressrauda mis olid malmist ja messingist, mitut moodi küttega. Inimesed taipasid, et vajutise all lähevad riided sirgeks ja eriti hästi veel kuuma vajutise all. Vanad pärslased osanud oma plisseeritud moerõivastust kuuma metalli abil voldiliseks töödelda. Laiemaks kombeks sai triikimine alles 17. Sajandil Pressrauda kuumutati lahtisel tulel või ahjul, pressraud võis olla ka seest õõnes ja sellesse paigutati kuumad sõed. Esimesed olid läbini metallist ja neid kuumutati lahtisel tulel või ahjul. Teistel oli sisemus õõnes ja sellesse paigutati tules kuumutatud metallpolt või koguni hõõguma puhutud puusöed. Poltide sissepanekuks oli triikimisvahendil tagaküljel hingedel ukse või üles-alla käiva luugiga suletav avaus. Polte oli kaks ja neid kuumutati
Erineva energiaallika põhjal jaotatakse keevitusviisid: · Plasmakeevitus · Elektronkeevitus · Footonkeevitus · Laserkeevitus · Ultrahelikeevitus · Ioonkeevitus · Difusioonkeevitus Tänapäeval kasutatakse peale käsikeevituse veel poolautomaat- ning automaatkeevitust ning rakendatakse arvutiprogrammjuhtimisega keevitusseadmeid ja roboteid. Lihtsamad keevitusmoodused olid tuntud juba aastatuhandeid enne meie ajaarvamist. Vaskesemeid kuumutati ja see järel taoti kokku. Pronksi, tina ning väärismetalli ühendati valukeevitamise abil. Selleks kuumutati liidetavad kohad valati üle sulametalliga . Raudesemeid sepistati kokku. Sellist keevitust on hakatud kutsuma sepakeevituseks. Keevitustööd võib jaotada: · Kokku-, külge-, juurde- ja pealekeevitamine elektrikaare või gaasileegi abil. · Lõikamine elektrikaare või gaasileegi abil Keevitajat varitsevad töö juures mitmesugused ohud, näiteks elektrivool,
Valgu pI on keskkonna pH väärtus, mille juures valgu molekulis on positiivsete ja negatiivsete laengute hulk võrdne, molekuli summaarne laeng võrdub seega nulliga, millest tingituna valgumolekulid sadestuvad kergesti lahusest välja. Kui keskkonna pH erineb väga palju pI väärtusest, omandavad kõik molekulid ühesuguse laengu, mistõttu väljasadestumist ei toimu. Töö käik: Kahte katseklaasi valati 2 ml munavalgu lahust. Ühte lisati 1 ml konts äädikhapet. Katseklaase kuumutati keeval vesivannil Tulemus: Katseklaasis, kuhu oli lisatud äädikhapet, valgu väljasadestumist ei toimunud, teises katseklaasis tekkis sade. Järeldus: Happe lisamine ühte katseklaasi põhjustas pH muutuse, mis erines valgu isoelektrilisest täpist, mistõttu väljasadestumist ei toimunud. 3 1.1.8 Valkude sadestamine orgaaniliste lahustega Orgaanilised lahustite nagu etanool, atsetoon jt mõjul toimub valgu dehüdratiseerumine ning
Sellel etapil nitriti kogus väheneb kuni 65% sõltumata lisatud kontsentratsioonist. Pärast kuumtöötlemist 20 päeva jooksul külmas hoidmisel nitriti kogus väheneb veel kolmandiku võrra. Nitriti vähenemine toimub veel 60 päeva jooksul külmas hoidmisel. pH väärtuse suurenemine aeglustab nitriti vähenemist. Saksamaal uuriti kuumutamisreziimide mõju lihale. Lihaskiudele erinevate pH-ga lisati 100 mg/kg nitritit ja kergekl kuumutati (pastüriseeriti) või steriliseeriti. Määrati nitriti ja nitraadi sisaldust kohe pärast kuumutamist ja pärast 12 päeva säilitamist. Tulemuseks oli mida kõrgem on kuumutamise temperatuur, seda vähem oli nitriti. Nitraatide tekkimine on ka vähenenud. Kohe pärast pastöriseerimist nitrit sisaldus langes 25% võrra. Pärast steriliseerimist ja säilitamist nitrit sisaldus veelgi vähenes. Mõlemad, nitrit ja nitraat, reageerisid teiste kostisosadega ja
leeliselises keskkonnas kui hape, omandades oranzi värvuse. Milloni reaktsioon Kasutatakse elavhõbe(II)nitraadi lahust lämmastikhappes vähese NaNO2 lisandiga ehk Milloni reaktiivi. Milloni reaktiiviga reageerivad aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped Töö käik: Ühte katseklaasi valati 1ml munavalgu lahust ja teise 1ml zelatiini lahust. Mõlemasse katseklaasi lisati 5 tilka Milloni reaktiivi. Munavalgu lahuses tekkis valge sade. Mõlemaid katseklaasi kuumutati. Zelatiini lahus jäi muutumatuna, aga munavalgu lahus värvus punaseks. Järeldus: zelatiin ei sisalda aromaatset tuuma omavaid aminohappeid ja sellepärast jäi lahus muutumatuks. Kuna munavalgu lahus sisaldab aromaatsest tuuma sisaldavat aminohapet, toimusid ka vastavad muutused. Sulfhüdrüülreaktsioon Sulfhüdrüülrühmad valkudes ja aminohapetesalluvad hõlpsasti leeliselisele hüdrolüüsile ja annavad sulfiidioonne. Pb2+ juuresolekul tekib mustjas ülipeen pliisulfiid sade.
oranzi värvuse. 1.1.3 Milloni reaktsioon Kasutatakse elavhõbe(II)nitraadi lahust lämmastikhappes vähese NaNO2 lisandiga ehk Milloni reaktiivi. Milloni reaktiiviga reageerivad aromaatset tuuma sisaldavad aminohapped Töö käik: Ühte katseklaasi valati 1ml munavalgu lahust ja teise 1ml zelatiini lahust. Mõlemasse katseklaasi lisati 5 tilka Milloni reaktiivi. Munavalgu lahuses tekkis valge sade. Mõlemaid katseklaasi kuumutati. Zelatiini lahus jäi värvilt muutumatuna, läks veidi vedelamaks, aga munavalgu lahus värvus punaseks. Järeldus: zelatiin ei sisalda aromaatset tuuma omavaid aminohappeid ja sellepärast ei muutunud lahuse värvus. Kuna munavalgu lahus sisaldab aromaatsest tuuma sisaldavat aminohapet, toimusid ka vastavad muutused. 1.1.4 Tioolireaktsioon Sulfhüdrüülrühmad valkudes ja aminohapetesalluvad hõlpsasti leeliselisele hüdrolüüsile ja annavad sulfiidioonne
Selle tulemusena saame peeneteralisema ning ühtlasi ka kõvema struktuuri. C45 Katsekeha 2.1: Katsekehale tehti normaliseerimine temperatuuril 820°C. Katsekeha lõppkõvadus oli 90,3 HRB. Võrreldes täis- või madallõõmutatud terastega on kõvadus suurem, sest jahtumiskiirus on suurem ning austeniit laguneb kiiresti. Selle tulemusena saame peeneteralisema ning ühtlasi ka kõvema struktuuri. Võrreldes antud katsekeha katsekehaga 1.3, mida kuumutati temperatuuril 850°C, siis võib järeldada, et väiksem kõvadusnäitaja võib olla tingitud madalamast lõõmutustemperatuurist, mis ei ületanud piisavalt faasipiiri. Katsekeha 2.2: Katsekehale tehti täislõõmutus temperatuuril 820°C. Katsekeha lõppkõvadus oli 79,6 HRB. Võrreldes normaliseeritud terasega on kõvadus väiksem. Katsekeha 2.4: Katsekehale tehti madallõõmutus temperatuuril 600°C. Katsekeha lõppkõvadus oli 23 HRC
astmetel. Algselt kasutati seda palju pigmendina ning on siiamaani kasutusel kuntsnike värvides. Seda on kasutatud ka meigitoodetes, nagu huulevärv, kuigi see võib olla inimestele ka mürgine. Seda on mitmeid aastaid kasutatud farmide tiikides veeviljeluse tõstmiseks. Vask(II)karbonaat oli esimene ühend, mis jaotati mitmeks erinevaks osaks vask, süsinik ja hapnik. See lahutati aastal 1794 prantsuse keemiku Joseph Louis Prousti poolt . Kui seda kuumutati, siis lagunes ja tekkis CO2 ja CuO, must tahke aine. Ainet saab kasutada ka metallpinnaste pronksimiseks: lisades väävelhapet ja kuumutades ning vedelikus juhtida metallist laeng läbi. Niiskes õhus võtab vask aeglaselt tuhmrohelise värvkatte, sest selle pealmine kiht oksüdeerib õhuga. Mõned arhitektid kasutavad seda materjali katustel just selle erilise värvi pärast. Kasutatud kirjandus: http://en.wikipedia.org/wiki/Copper(II)_carbonate
Fehlingi reaktiiviga saab määrata taandavate suhkrute olemasolu. Reaktsioonil vaba aldehüüd- või ketorühma toimel vask(II)tartaatkompleksi koostises olev vask taandub ning tekib punane Cu2O sade. Sahharoos ise Fehlingi reaktiiviga ei reageeri ( pole taandav suhkur), aga reageerivad sahharoosi hüdrolüüsiproduktid glükoos ja fruktoos. Töö käik: Kahte katseklaasi valati 1 ml sahharoosi lahust, ühte lisati veel 1 tilk konts HCl. Sahharoosi hüdrolüüsi läbiviimiseks kuumutati mõlemat lahust 5 min jooksul veevannil. Mõlemasse katseklaasi lisati 1 ml Fehling I (CuSO4 vesilahus) ja Fehling II(leeliseline K,Na- tartraadi e Seignetti soola vesilahus) lahust. Seejärel kuumutati uuesti mõlemat katseklaasi. 9 Tulemus: Fehlingi lahuste lisamisel muutus mõlemas katseklaasis lahus siniseks. Teistkordsel veevannis kuumutamisel tekkis katseklaasis, kuhu oli lisatud HCl, punane sade.
aineosakeste asendist. See tähendab et kui aineosakesed on aeglasemad ja paiknevad üksteisest kaugemal, siis on ka siseenergia väiksem. Aineosakeste kiirus muutub keha soojenemise või jahtumise tulemusena. Aineosakeste kaugus aines muutub aine oleku muutumise tulemusena. Seega muutub siseenergia aine oleku ja temperatuuri muutumisel. Soojushulga mõõtmine Soojushulka mõõdetakse kas kalorites (cal) või dzaulides (J). Kalor saadi, kui kuumutati 1 gramm vett 1 kraadi võrra. dzauli ja kalori suhteline vahe on 1cal = 4,2 J.
Tekkis kollane sade, mis eraldati tsentrifuugimisel. CdS lahustuvuskorrutis: . Katiooni sadestumist loetakse täielikuks, kui tema kontsentratsioon lahuses on vähenenud väärtuseni . Seega peab maksimaalne sulfiidide kontsentratsioon lahuses olema: Sellisele sulfiidide kontsentratsioonile vastava lahuse pH on: Fe2+/3+-ioonide eraldamine ja tõestamine CdS eraldamisel saadud tsentrifugaatleelistati 6M NH3H2O lahuse lisamisega ning lisati ka natuke tioatseetamiidi. Seejärel kuumutati lahust vesivannil. Sulfiidioonide toimel redutseeruvad Fe3+-ioonid Fe2+-ioonideks. Sadenesid mustad CoS, NiS ja FeS. Sade eraldati tsentrifuugimisel ning pesti NH4Cl sisaldava veega. Pestud sadet töödeldi 2M HCl lahusega. FeS lahustus ning NiS ja CoS jäid sademesse. Sade eraldati lahusest tsentrifuugimisega. Tõestati lahusest Fe2+-ioonid. Selleks lisati K3[Fe(CN)6] lahust, mille toimel muutus lahuse värvus siniseks. Sademele lisati 1 tilk konts. HCl ja 1 tilk konts. HNO 3
Tee alkaloidide määramine Uuritavaks teeks oli dilmahi tee. Kaalutised: Tühi kott 0,3352 g Täis kott 1,7748 g Tee mass 1,4396 g Töö käik Tee alkaloidide ekstraktsiooniks valati teekotile peale 12ml 1 M Na 2CO3 lahust, kuumutati pliidil keemiseni ning hoiti nõrgal keemisel 3 minutit. Ekstrakt valati tsentrifuugitopsi, jahutati ning lisati 3 ml kloroformi. Topsi loksutatud korralikult, pandud tasakaalu teise topsiga ning tsentrifuugitud 5 minutit 3000 rpm. Kihistunud proovist tõstetud alumine kiht teise topsi. Ekstraheerimist ja tsentrifuugimist korratud veel kaks korda. Ühendatud kloroformi kihtide kuivatamiseks lisatud topsi veidi Na2SO4.
2KNO3 -> 2KNO3 + O2 Vajalikud vahendid piirituslamp katseklaas statiiv salvrätik käpp muhv KNO3 pird Katse käik · Pandi kokku statiiv. · Pandi katseklaasi kaaliumnitraati (KNO3) ~2cm3 · Süüdati piirituslamp 3 · Kuumutati kaaliumnitraati kuni selle sulamiseni ja jätkati kuumutamist kuni gaasimullide eraldumiseni · Süüdati pird · Põlev pird muudeti hõõguvaks. · Pandi pird otsapidi katseklaasi otsast sisse. · Pird süttis leegiga põlema. Analüüs Hüpotees oleks osutunud õigeks kui katse oleks välja tulnud. 4 Joonis nr. 1 Hapniku saamine ja tõestamine kuumutamise teel Katse nr
liivakärn laguneb 450C kraadi juures. Tehases olles oli tunda spetsiifilist lõhna, mis samuti jäi hästi ka riitele külge – tegemist pidi olema liivakärna töötlemisel tekkiva lõhnaga, aineks on ammoonium. See järel liikusid detailid järeltöötlemisse, kus anti vajadusel detaili õige kuju. Järel töötlemises nägin erinevad lihvpinke, puurpinke. Detailid termotöödeldakse ning asetatakse peale seda vanandus masinasse, kus detailid 525 kraadi juurde kuumutati – vanandamine. Tulemuseks oli kõvaduse tõus ja voolavuse vähendamine. Kuumutamisel oli ka üks miinus, et detailid tõmbuvad kokku kuna poorsus väheneb. Tootmise poole pealt jäi veel meelde, et detailidele rullitakse keermeid, mitte ei lõigata, kuna kiiruse vahe tootmises pidi olema märgatav. Ning siis liikusime kohta, kus tehti detailidele pistelist kontrolli, kontrolliti rõhu abil, ega detailides ei ole lekke kohti
võitmisel. Näituse kestel sa tutvuda erinevate tehnoloogiliste lahendustega metalli töötlemis valdkonnas. Enim tähelepanu pöörasime metalli töötlemis seadmetele. Esimene peatus sai tehtud lõike terade boksis kus tutvusime erinevate lõike teradega, meile demonsreeriti ka uuemat puuride fikseerimise meetodit kus puuri padrunisse istuma saamiseks kasutati nn mikrolaine ahju kus padrun kuumutati 600 kraadini (kui ma õieti mäletan) lühikese aja jooksul mille tulemusena padruni ava paisumise tulemusena oli võimalik puur kätte saada. Järgmises boksis tutvustati meile robot kätt mis oli ise võimeline defektiga tooteid välja praakima. Minnes natuke edasi leidsime ühe soome keevitusaparaatide boksi kus oli võimalik proovida MIG- MAG keevitus ka omal käel. Messikeskuse nurga peale oli paigutatud suured lintlõikurid millega oli võimalik tüheldada suure gabariidiga detaile
Kasutada rasvumise, südame-veresoonkonnahaiguste, peaajuhaiguste jne profülaktikaks Kosmeetikas Paberitööstuses Heitveede puhastamisel Looduslik ja sünteetiline Looduslikult leidub: koorikloomades, putukates ning seened sünteesivad seda. Kunstlik valmistamine- selleks tuleb kuumutada kitiin tugevalt leeliselises keskkonnas. Kitiini saamine Krevettide- koorimine, kuivatamine, uhmerdamine Valgu eraldamine- lisati 250ml NaOH 5% lahust, kuumutati, filtreeriti, pesti Kaltsiumkarbonaadi eraldamine- CaCO3 +2HCl CO2+H2O+CaCl2 , lisati 250ml 7% HCl, segati(gaaside eraldumiseni), filtreeriti ja pesti neutraliseerumiseni Kitosaani saamine 50% NaOH(150ml) valamine 2g kitiini lisamine ümarkolbi Keetmine 0,5h Jahutamine ja pesemine neutraliseerumiseni Kuivatamine Kitosaani rasvasiduva võime uurimine Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase
märgtuhastamine, siis alustasime analüüsi märgtuhastamisega. Valmistasime kuivaine ja toortuha proovid ette termostaati ja muhvelahju viimiseks. Määrasime pH universaalindikaatori värvide skaala alusel. Märgtuhastamine: Alustades märgtuhastamisega kaalusime täpselt 0,5g orgaanilist väetist ning panime selle Kjeldahli number üks põletuskolbi, millele lisasime 3 ml kontsentreeritud H 2SO4 ja katalüsaatorina 1 tera seleeni. Seejärel kuumutati kolbi kuumutusplokil kuni kolvis olev lahus muutus selgeks. Pärast jahtumist pesti kolvi sisu 100 ml mõõtekolbi, täitsime kolbi destilleeritud veega kriipsuni, loksutasime ning filtreerisime. Toortuha määramine: Selleks võtsime portselantiigli nr 15 mille tühimass oli 17,46g. Tiigel täideti ca 66% ulatuses orgaanilise väetisega. Kaalumise tulemuseks oli 21,88g millest 4,42g oli orgaanilise väetise mass. Seejärel asetasime tiigli ahju. Kuumutamist alustati
noaotsatäis indikaatorit ET-00. · Seati töökorda bürett0,025 M triloon-B lahusega ning tiitriti, vett pidevalt segades, kuni sinine värvus jäi püsima. Tiitrimist korrati kuni ruumalade erinevus ei ületa 0,10 0,15 mL. 1. Vtriloon-B=11,25 mL 2. Vtriloon-B=11,35 mL 3. Vtriloon-B= 11,30 mL C Katlakivi moodustumise uurimine · Pipeteeriti 100 mL uuritavat vett kahte koonilisse kolbi ning kuumutati keemiseni. · Jahutati vesi ning määrati ühes kolvis ÜK ja teises KK. Arvutati tekkinud katlakivi mass. 1. VHCl = 11,5 mL 2. Vtriloon-B = 9,28 mL Katlakivi mass; · Pipeteeriti 100 mL uuritavat vett kolme kolbi, keeta 15-20 nin, vesi jahutada ning määrata ühes kolvis KK, teises ÜK ning kolmandast kolvist filtreerida vesi neljandasse kolbi ja määrata KK. Arvutada tekkinud katlakivi mass. 1. VHCl = 9,2 mL 2. Vtriloon-B = 9,5 mL 3. VHCl= 8,5 mL
perliit. Ühes tükis terases on tavaliselt esindatud kõik kolm. Süsinikusisaldus teeb raua kõvemaks ja suurendab tunduvalt tõmbetugevust, kuid teras on rauast rabedam. Terasesse lisatakse ka teisi keemilisi elemente nagu : · Kroom · Lämmastik · Mangaan · Molübdeen · Nikkel · Nioobium · Tantaal · Titaan · Vanaadium · Vask · Volfram Terase ajalugu Esimesed terased loodi nähtavasti kogemata, kui raudmõõkade toorikuid kuumutati söeääsis. Oletatavasti leiutasid terase halübid, Musta mere kagurannikul elanud rahvas Väike-Aasias. On oletatud, et selle rahva nimest tuleb terase kreekakeelne nimi chalyps. Terast saadi rauda sütel kuumutades, jahutades ja lõõmutades. Teras on rauast paremini sepistatav, kokkukeedetav ja karastatav. Hellenismi ajal viidati hispaania mõõgaterade valmistamise õpetuses, et rohmakas külmtöötlus ei võimalda elastsust saavutada. Parimat
-17. sajandist. Esialgu kutsuti sellist jooki nimega hippocras. Kreeklase Hippokratese järgi nimetatud meega, kaneeliga ja kättesaadavate vürtsidega maitsestatud veini tarvitati ravimina kõikvõimalike tõbede vastu. Glögiks hakati seda Rootsis kutsuma alles 19. sajandil. Kui 19.sajandi keskpaiku suhkur ka lihtsamale rahvale taskukohaseks muutus, hakati jooki mee asemel suhkruga maitsestama. Vein ja maitseained kuumutati glögikatlas, mille kohale tõsteti sõelaga kamakas peasuhkrut ning valati sellele sorts viina. Kuumuse mõjul hakkas suhkur hõõguma, sulas ja valgus joogi sisse. Glögi valmistamisviis kajastub kujukalt ka rootsikeelse sõna glögg päritolus: see on tuletatud sõnast glödga, mis tähendab "hõõguma ajama", tulemuseks glödgat vin, hõõgvein. Rootsis kasutatakse glögi põhjana tavaliselt punast veini, millele lisatakse kangust
2) pH hindamine universaalindikaatorpaberiga Al2(SO4)3 pH5 Na2CO3 pH10 3) Mõnele tilgale SbCl3 lahusele lisati vett kuni sademe tekkeni Tilkhaaval lisati konts. HCl sademe kadumiseni Sade kadus, sest tekkiv kompleksühend on lahustuv 4) 1-2 ml Al2(SO4)3 lahusele lisati sama palju Na2CO3 lahust. Soojendati. 5) 4-5 ml veele lisati tahket NH4Cl ja 1-2 tilka metüülpunast. Lahus muutus oranzikaks -pH7 Lahus jaotati kaheks, ühte katseklaasi kuumutati keemiseni. Lahus muutus tumepunaseks pH<7 Jahutamisel uuesti oranziks. Kõrgemal temperatuuril hüdrolüüsub sool suuremas ulatuses, tasakaal on nihkunud paremale. Hüdrolüüs on endotermiline protsess. 5
450-800 pKr – Keskmine rauaaeg 800-1227 pKr – Noorem rauaaeg 2) Rauatootmine sai alguse umbes 1500 a. eKr Lähis-Idas. See oskus püsis mitu sajandit tänapäeva Türgi alal elanud hetiitide saladusena, mistõttu see kohe Euroopas ei levinud. Euroopas sai see tuntuks alles pärast hetiitide impeeriumi lagunemist umbes 1200 eKr. 3) Rauda valmistati rauarikastest maakidest, mis sisaldasid raudoksiide. Maaki kuumutati puusöe abil küttekolletes. Põlemiseks vajalik õhuvool tekitati lõõtsa abil või loomuliku tõmbega. Söe põlemisel eralduv CO ehk vingugaas reageeris hapnikuga ning taandas oksiidist raua. Temperatuurt ahjus pidi tõusma vähemalt 1200 kraadini. 4) Kohalikku rauda hakati tootma 1. Sajandist eKr Põhja- ja Ida-Eestis, ühed sulatusahju jäänused on kaevatud välja Tartumaal Tindimurrus.
täppe. Tabelistki on näha, et Piraat krõpsudes on süsivesikute sisaldus teistega võrreldes kõige suurem. Seega, kuna tärklis on süsivesik, on tulemus põhjendatud. Lay’s – krõpsu pind muutus ühtlaselt halliks, värvus on palju heledam. Estrella – krõpsu pind kaetud paljude hallide väikeste täpikestega. KATSE 3: Tärklise sisalduse määramine kartulikrõpsude vesiekstraktis Esmalt valmistati ette vesiekstrakt: Krõpsud purustati keedupotti, lisati vesi ja kuumutati elektripliidil ca 5 minutit, misjärel jahutati see toatemperatuurini ning filtreeriti filterpaberiga keeduklaasidesse. Vesiekstraktid: Lay’s – selge, läbipaistev, kollase varjundiga Piraat – hägune, valkjasroosa Estrella – kollane, natuke hägusem kui Lay’s vesiekstrakt Tärklise sisalduse määramine: Lisasime 3 erinevasse katseklaasi erinevad vesiekstraktid ning 3 tilka jooditinktuuri. Tärklise olemasolul peaks lahus muutuma siniseks. Tulemus – värvuse muutus:
saadi lilla lahus. Bürett täideti 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitriti, kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima lahuse sinine värvus. Seda korrati, kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B koguste erinevus ei ole suurem kui 0,1-0,15 ml Vee üldkaredus määrati valemiga Katlakivi moodustumise uurimine 1. Kõigepealt pipeteeriti kahte koonilisse kolbi 100 ml vett ning kuumutati keemiseni. Ühes kolvis määrati HCO3- ioonide sisaldus, teises Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisaldus. 2. Kolme kolbi pipeteeriti 100 ml vett, mida keedeti 15-20 minutit. Ühes kolvis määrati määrati HCO3- ioonide sisaldus, teises Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisaldus, kolmandas kolvis olev vesi filtreeriti ning määrati seejärel HCO3- ioonide sisaldus. Vee pehmendamine ja Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse määramine
Lisati tahket KI 3.5 0,5 ml 0,2M Pb(NO3)2 lahusele lisati 0,5 ml Na2SO4 lahust Sademe pealt valati lahus ära, lisati 2 ml küllastatud CH3COONa lahust 3.6 0,5 ml 0,2M Cd(CH3COO)2 lahusele lisati tilkhaaval küllastatud Na2SO3 lahust 3 Akvakompleksid 4.1 Katseklaasi pandi mõned Co(NO3)26H2O kristallid, lisati 2-3 ml etanooli Kristallid lahustusid, tekkis roosakas lahus 4.2 Lisati mõned NaCl kristallid 4.3 Katseklaasi kuumutati vesivannis Hüdroksokompleksid 5.1 0,5 ml 0,2M Al2(SO4)3 lahusele lisati tilkhaaval 2M NaOH lahust 5.2 0,5 ml 0,2M ZnSO4 lahusele lisati tilkhaaval 2M NaOH lahust Kompleksühendid, mis koosnevad komplekskatioonist ja kompleksanioonist 6 2 ml veele lisati 2 tilka K4[Fe(CN)6] ja 4 tilka NiSO4 lahust Lisati tilkhaaval konts. NH3 H2O lahust 4 Katioonide tõestamine lahuses 7.1
Tavalise kvaliteediga süsinikterastest valmistatakse detaile, mida ei ole vaja termiliselt töödelda, kvaliteetsetest süsinikterastest aga termilist töötlust nõudvaid detaile. Legeeritud terastest tehakse masinate vastutusrikkaid detaile, mis peavad olema eriti tugevad, kuumustugevad jm. Ajalugu Esimesed terased loodi nähtavasti kogemata, kui raudmõõkade toorikuid kuumutati söeääsis. Oletatavasti leiutasid terase halübid, Musta mere kagurannikul elanud rahvas Väike-Aasias. On oletatud, et selle rahva nimest tuleb terase kreekakeelne nimi chalyps. Terast saadi rauda sütel kuumutades, jahutades ja lõõmutades. Teras on rauast paremini sepistatav, kokkukeedetav ja karastatav. Hellenismi ajal viidati hispaania mõõgaterade valmistamise õpetuses, et rohmakas külmtöötlus ei võimalda elastsust saavutada. Parimat
vahekorras 3:1:1 ehk 75 ml etüülatsetaati, 25 ml vett ja 25 ml 25% NH 3 vesilahust. 28.03.13 M. P. Füüsikalise ja kolloidkeemia laboriprotokoll Töö käik: Kõige esimesena valmistati kapillaarid. Selleks kasutati põletit ning klaastorusid. Klaastoru kuumutati põleti leegis ning siis Töö number 1. Segude lahutamine ja identifitseerimine venitati pikaks. Klaastoru laiemad osad viiliti küljest ning peenemad kromatograafilisel meetodil. osad jaotati umbes 10 cm pikkusteks osadeks.. Teiseks valmistati ette
Proovi nr 1 sisaldava lahuse pleki kohalt muutusi läbipaistvuse osas polnud. Seega sisaldas 2. proov lipiide. 02 Akroleiinproov Teooria: glütserooli kuumutamisel, eriti vett siduvate ainete juuresolekul, tekib terava lõhnaga küllastamata aldehüüd propenaal (akroleiin). Sama reaktsiooni annavad rasvad ja glütserofosfatiidid, kuid ei anna glütserooli mittesisaldavad lipiidid. Töö käik: kuiva katseklaasi kanti 1g NaHSO4 ja lisati mõni tilk taimeõli. Kuumutati põletil tõmbekapis soola sulamise ja reaktsioonisegu tumenemiseni. Eralduvat lõhna nuusutati ettevaatlikult. Tulemus: eraldus vänge lõhn, seega sisaldab taimeõli glütserooli. 03 Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides Teooria: küllastumata rasvhapete sisaldumise kindlakstegemiseks lipiidides kasutatakse analoogiliselt süsivesinike uurimisega reaktsiooni halogeenidega. Küllastunud rasvhappeid sisaldava proovi reaktsioonil
Ühte katseklaasi lisati HCl lahust Mg(OH)2 + 2HCl MgCl2 + 2H2O sade kadus Teise katseklaasi lisati NH4Cl lahust Mg(OH)2 + 2NH4Cl MgCl2 + 2NH3 H2O sade kadus 4. Sulfiidide sadestumine Katse 4 7 katseklaasi valati 1 ml CaCl2, MnSO4, NiSO4, CuSO4, CdSO4, Hg(NO3)2, SbCl3 lahust. Lisati 2-3 tilka HCl ning 1 ml tioatseetamiidi lahust. Katseklaase kuumutati vesivannis. Happelises keskkonnas tekkis sade CuSO4 + H2S CuS + H2SO4 Cu2+ + S2- CuS must sade CdSO4 + H2S CdS + H2SO4 Cd + S2- CdS 2+ kollane sade Hg(NO3)2 + H2S HgS + 2HNO3
ei esine,kuna vastavalt otstarbele on terase koostis erinev. Kristallstruktuuri järgi võib süsiniku raua sulam olla:tsementiit, austeniit, martensiit või perliit. Ühes tükis terases on tavaliselt esindatud kõik kolm. Süsinikusisaldus teeb raua kõvemask ja suurendab tunduvalt tõmbetugevust, kuid teras on rauast rabedam. Terase ajalugu Esimene terased loodi nähtavasti kogematta, kui raudmõõkade toorikuid kuumutati söeeääsis. Oletatavasti leiutasid terase halübid, Musta mere kagurannikul elanud rahvas Väike-Aasia. On oletatud,et selle rahva nimest tuleb terase kreekakeelne nimi chalyps. Terast saadi raua sütel kuumutades, jahutades ja lõõmutades. Teras on auast paremini sepistatav, kokkukeedetav ja karastatav. Hellenimi ajal viidati hispaania mõõgaterade valmistamise õpetuses, et rohmakas külmtöötlus ei võimalda elastsust saavutada. Parimat
britannia ainus riik euroopas, kus tina kaevandati. Vana- roomas olid veetorud pliist, muistsed kartaagolased ja foiniiklased aga juhtisid vett läbi tinatorude. Kasu oli ilmne, kuigi seda tolajal ei mõistetud. Pliitorudes muutus vesi mürgiseks ja lühendas roomlaste eluiga, tinatorustiku puhul seda ohtu polnud ning pealegi säilitas vesi seal värskuse ja meeldiva maitse. Tina algne tootmine ja avastamine Tina tootmine oli lihtne: tinamaak segati söega ja kuumutati lõkkes, kuni tina maagist puusöe arvel redutseerus ja välja sulas. Tina avastamine ja saamine võis olla seotud juhusega, sest tinamaagi kamakas võis kogematta sattuda lõkkesse, kus redutseerus sütega. Tule kustumise järele võiski leida lõkkeasemest metallitombu. Muistsed metallurgid ja maagiotsijad olid terase silmaga ning avastasid, et metallimaaki võib leida sealt, kus kasvasid teatud taimed. Maaki otsiti nõiavitsaga. Metallurgia isa,
Töövahendid: Töövahendid: Tiigel, tehniline kaal, vask(II)sulfaat, 2 Katseklaasi, destileeritud vesi, gaasipõleti, statiiv, eksikaator. ammooniumnitraat, naatriumsulfaat, termomeeter. Töökäik: Töökäik: Kaaluti tiigel ja sellesse lisati 1-1,2g Cuso4 * nH2O. Tiiglit kuumutati Kahte katseklaasi valati 5 ml gaasipõleti leegil, et eraldada destilleeritud vett ja mõõdeti selle kristallvesi. See järel tiigel jahutati algtemperatuur. Ühte katseklaasi eksikaatoris ja kaaluti. Jätkati lisati 3g ammooniumnitraati ja teise kuumutamisega konstantse kaalu 3g naatriumsulfaati. Termomeetriga
O t° H2C HO OH + 2H2O OH H glütserool e propaantriool akroleiin e propenaal Töö käik Kahte kuiva katseklaasi pandi ~1g NaHSO4 ja lisati mõni tilk kummastki uuritavast proovist. Katseklaase kuumutati tõmbekapis gaasipõleti kohal kuni soola sulamiseni ning proovi tumenemiseni, mis annab märku akroleiini moodustumisest. Tulemus Proovi nr 1 sisaldavas katseklaasis olev segu muutus kuumutamisel esimesena tumedamaks, see tähendab et proovis nr 1 sisalduva lipiidi koostises on glütserooli, proovis nr 2 mitte. 4 1.3.4 Küllastumata rasvhapete tuvastamine lipiidides
maasse süvendatud. Soomaak ja süsi laoti vaheldumisi koldesse koos mõningase koguse lubjakiviga (räbu tekitaja) ning kaeti saviga. Põletamine kestis ummuksis kolm ööpäeva. Ahju tuli pidevalt lõõtsade abil anda õhku. Esiisade kolletes saadi puusöega temperatuur ligi tuhat kraadi, mis andis nn. käsnaraua. Soomaagist redutseeritud raud vajus põletuskolde põhja. Et seda kätte saada, tuli kolle lammutada. Hiljem kuumutati ja taoti käsnaraud tihedamaks. Eelkõige oli rauda vaja talu majapidamises vajalike tööriistade sepistamiseks. Tänapäeval redutseeritakse rauamaak kõrgahjus, milles kõrge temperatuuri (18002000º C) annab koks ja rauamaagist saadakse malm. Esimene metallurgiatehas Venemaal lasti käiku Uuralis 1701. aastal. Kas samal ajal Räpinas tegutsenud rauatöökoda (Eisenhütte) oli suuteline juba rohkemaks kui kolded meie külades, pole teada. Keemikutarkust
ehtida. Muistne raua sulatamine Raua saamine oli muiste ränkraske ja keerukas töö. Kõigepealt maagi hankimine, siis peenestamine ja puhastamine. Seejärel puusöe tegemine. Savist kolde vormimine. Sulatamine- redutseerimine lõõtsade pideva töö ja tule valvamisega. Kolde lammutamine, raua kogumine. Hilisem raua kuumutamine ja tihendamine. Esiisade kolletes saadi puusöega temperatuur mõnisada kraadi, mis andis nn. käsnaraua. Hiljem kuumutati ja taoti seda tihedamaks. Kui võrrelda muistset rauasulatus-redutseerimiskollet tänapäeva kõrgahjuga, siis üldjoontes on nad vägagi sarnased (joonis1). Maagiks oli vanasti soomaak. Puusüsi reageeris õhuhapnikuga ja põledes andis koldes kuumust. Koldesse tehti tuult lõõtsade abil. Süsi võttis osa ka raua redutseerimise keemilisest protsessist. Süsihappegaas, läbides puusöe, andis vingugaasi, mis kulus raua redutseerimiseks.
Org väetiste tähtsaimad kvaliteedinäitajad: Kuivaine- see aine osa mis jääb järele pärast kuumutamist termostaadis 100- 105 kraadi juures kuni konstantse kaaluni. Toortuhk- see osa ainest mis jääb järele pärast põletamist muhvelahjus 500- 600kraadi juures .see näitab orgaanilise aine sisaldust Toiteelementide sisaldus --- Märgtuhastamine- kaalutakse org väetis, viiakse see kjeldahli tuhastuskolbi, lisati 3ml konsentr. H2SO4 ning 1tera seleeni. Siis kuumutati kolbi kuni lahus muutus selgeks. Siis jahutati ja sisu pesti kvantitatiivselt 100ml mõõtlekolbi. Kolb täideti destil.veega kriipsuni , loksutatu ning filtreeriti Org väetisest : Kaaliumisisalduse määramine- määrati leekfotomeetriliselt lahjendamata märgtuhastatud lahusest üldlämmastikusisalduse määramine pipeteeriti 20ml lahust kjeldahli destillatsioonikolbi , lisati metüülpunast ja broomkresoolrohelist ning kolb asetati destillatsiooniaparaati
· 1940. aastal võttis liidetud alade rahvas sakslasi vastu kui vabastajaid (sh. Eestis, eriti meenutati juuniküüditamist 14.06.1941). 6. Holokaust Lisaks juutidele kannatasid ka mustlased, venelased ja poolakad. Süstemaatiline juutide mõrvamine Saksamaal ja tema okupeeritud aladel. Nad koondati koonduslaagritesse, kus teostati nendega muuhulgas meditsiinilisi katseid, neid näljutati, kuumutati, põletati, külmutati, süstiti, gaasitati, õmmeldi kokku jne. Kuulsaim koonduslaager (ja ka suurim) on tänapäeva Poolas asuv Auschwitz- Birkenau, kus tapeti üle miljoni juudi. Kokku hukati umbes 6 miljonit juuti äärmiselt piinavatel meetoditel. Neilt eemaldati kõik väärtuslik, mis neil oli enne hukkamist. Holokausti tagajärjel hukkus umbes 12 miljonit inimest. 7. Katõni veresaun 5. märtsil 1940
Erineva energiaallika põhjal jaotatakse keevitusviisid: · Plasmakeevitus · Elektronkeevitus · Footonkeevitus · Laserkeevitus · Ultrahelikeevitus · Ioonkeevitus · Difusioonkeevitus Tänapäeval kasutatakse peale käsikeevituse veel poolautomaat- ning automaatkeevitust ning rakendatakse arvutiprogrammjuhtimisega keevitusseadmeid ja roboteid. Lihtsamad keevitusmoodused olid tuntud juba aastatuhandeid enne meie ajaarvamist. Vaskesemeid kuumutati ja see järel taoti kokku. Pronksi, tina ning väärismetalli ühendati valukeevitamise abil. Selleks kuumutati liidetavad kohad valati üle sulametalliga . Raudesemeid sepistati kokku. Sellist keevitust on hakatud kutsuma sepakeevituseks. Keevitustööd võib jaotada: · Kokku-, külge-, juurde- ja pealekeevitamine elektrikaare või gaasileegi abil. · Lõikamine elektrikaare või gaasileegi abil
Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma. Kastmetest kõige tavalisem, lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kastmeks kasutati ka lihasoolvett. Soolvesi segati jahu, muna või värske ternespiimaga ja kuumutati läbi. Jahuna kasutati odrajahu. Sama kastet on täiustatud rasva või liharaasukeste juurdelisamisega. Väikesed lihatükid keedeti enne pajas pehmeks, siis lasti odrajahu sisse. Lihakastme kõrval püsis visalt silgukaste. Silgud pandi vähese vee, piima ja võiga ning sibulatega pannile, keedeti natuke ja lisati siis tublisti rõõska koort. Kastmeks kasutati ka liha-keeduleeme pealmist rasvast korda, mida maitsestati soolaga ja lisati hakitud sibulat.
Siis ei teadnud keegi, kuhu neid viiakse. Aga varsti hakkasid autod tulema, jälle istusid nad autokasti, aga kuhu edasi, olid ikka nad ootuses, et saaks kord juba kohale. Neid viidi üle Jenissei jõe, aga jää see olid suured augud, neid aeti autodelt maha ja nad läksid jala üle jää, oma kompsudele järele. Jälle autodele ja sõit läks edasi ja neid viidi Krasnoturanskisse, see oli rajooni keskus.seal oli kõrge planguga piiratud aias, käsutati kõik sauna, riided kuumutati läbi. Ööseks oli võimalus ka majasse minna, aga rahvast oli palju, nad said kordamööda mõne tunni magada põrandal, sest kegi pidi ka nende pampusi valvama. Teisel päeval hakati nimepidi välja hüüdma ja autodele ning sõit läks siis nende uue ,, kodusse". Kui kohale nad said , oli kergem tunne , see oli siis 9. aprillil 1949. Majas kus elama nad hakkasid oli ühes otsas pood, seal , seal küll suurt midagi müüa polnud, aga suhkrut ja suitsu ja oli ka olnud sokke
Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Kõrvale võeti soolasilku ja või kasteti kartul silgusoolavette. Kartuleid keedeti koorega, kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma. Kastmetest: Kõige tavalisem, lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kasutati ka lihasoolvett. Soolvesi segati jahu, muna või värske ternespiimaga ja kuumutati läbi. Jahuna kasutati odrajahu. Sama kastet on täiustatud rasva või liharaasukeste juurdelisamisega. Joogiks: · Kali ehk taar. · Taaripätsid tehti kas odra- või rukkilinnastest. · Need kuivatati pruuniks, mistõttu ka taar oli üsna pruun vedelik. · Taarile lisati sageli kadakamarju. · Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. · Palju kasutati meejooki (e. mõdu), mis valmistati meest, veest ja pärmist. · Kevadetti joodi kasemahla.
Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma. Kastmetest kõige tavalisem, lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kastmeks kasutati ka lihasoolvett. Soolvesi segati jahu, muna või värske ternespiimaga ja kuumutati läbi. Jahuna kasutati odrajahu. Sama kastet on täiustatud rasva või liharaasukeste juurdelisamisega. Väikesed lihatükid keedeti enne pajas pehmeks, siis lasti odrajahu sisse. Lihakastme kõrval püsis visalt silgukaste. Silgud pandi vähese vee, piima ja võiga ning sibulatega pannile, keedeti natuke ja lisati siis tublisti rõõska koort. Kastmeks kasutati ka liha-keeduleeme pealmist rasvast korda, mida maitsestati soolaga ja lisati hakitud sibulat.
Tempermalmist detailide toorikuid saadakse ainult valamise teel. Teiste malmidega võrreldes on tempermalmil suurem löögitugevus ning teda kasutatakse detailide valmistamiseks milledele mõjub mõningane (juhuslik) löökkoormus. Tempermalm on hallmalmiga võrreldesvastupidavam staatilisele ja eriti dünaamilisele koormusele. Teda tarvitatakse peamiselt põllumajandus-, masina-, ja autotööstuses. [9] 2.2 Teras Esimesed terased loodi nähtavasti kogemata, kui raudmõõkade toorikuid kuumutati söeääsis. Oletatavasti leiutasid terase ,,halübid", Musta mere kagurannikul elanud rahvas Väike-Aasias. On oletatud, et selle rahva nimest tuleb terase kreekakeelne nimi ,,chalyps". Terast saadi rauda sütel kuumutades, jahutades ja lõõmutades. Teras on rauast paremini sepistatav, kokkukeedetav ja karastatav. Hellenismi ajal viidati hispaania mõõgaterade valmistamise õpetuses, et rohmakas külmtöötlus ei võimalda elastsust saavutada. Parimat terast saadi õige maagivaliku, räbu
magnetomadusi. Sideaine kõvasulamis V 0,12 Tõstab terase kõvadust. Kasutatakse tera peenendajana 2.2Ajalugu Esimesed terased loodi nähtavasti kogemata, kui raudmõõkade toorikuid kuumutati söeääsis. Oletatavasti leiutasid terase halübid, Musta mere kagurannikul elanud rahvas Väike-Aasias. On oletatud, et selle rahva nimest tuleb terase kreekakeelne nimi chalyps. Terast saadi rauda sütel kuumutades, jahutades ja lõõmutades. Teras on rauast paremini sepistatav, kokkukeedetav ja karastatav. Hellenismi ajal viidati hispaania mõõgaterade valmistamise õpetuses, et rohmakas külmtöötlus ei võimalda elastsust saavutada
Katse 4: Vask(II) sulfaat-5-vee kristallvee koefitsendi määramine Töö eesmärk: Arvutada katse tulemustest kristallvee koefitsient (n) vask(II)sulfaat kristallhüdraadis (s.o vee moolide hulk ühe mooli CuSO4 kohta) Kasutatud töövahendid: kaal, tiigel, gaasipõleti, eksikaator Kasutatud reaktiiv: CuSO4 · nH2O vask(II)sulfaat kristallvesi Töö käik: Kaaluti kuiv ja puhas tiigel (±0,01g). Tiiglisse kaaluti 1-1,2 g CuSO 4 · nH2O. Kristallvee eraldamiseks kuumutati tiiglit ettevaatlikult gaasipõleti leegil (u 220 oC), mille juures sool muutus veevabaks. Tekkinud CuSO4 oli värvitu ühend. Tiigel jahutati eksikaatoris ja kaaluti. Kuumutamist korrati konstantse kaalu saavutamiseni. Kuumutamisel vähenenud mass vastas soolast eraldunud kristallvee massile. Katse tulemustest arvutati kristallvee koefitsent (n) ja vask(II)sulfaat kristallhüdraadis, s.o. vee moolide hulk ühe mooli CuSO4 kohta Katse andmed ja arvutused:
1.1.7 Valkude termiline denatureerimine ja lahustuvuse sõltuvus pH-st Kõik valgud denatureeruvad kõrgel temperatuuril ja vastav temperatuur oleneb valgu loomusest ja keskkonna koostisest. Tavaliselt kaasneb valgu väljasadestumine. Tavaliselt kaasneb denatureerumisega valgu väljasadestumine lahusest. Töö käik: Kahte katseklaasi valame 2ml munavalgu lahust. Ühte katseklaasi lisati 1ml konts. äädikhapet. Mõlemaid katseklaase kuumutati keeval vesivannil. Tulemus: Lahus, kus oli ainult munavalk, värvus valgeks (hägune), aga lahusega, kus oli munavalk ja äädikhape ei juhtunud midagi. Järeldus: Valku denatureerimine sõltub temperatuurist ja pH-st. Kaitses me näeme, et happelises keskkonnas (pH<7) valk ei sadestu, aga samal temperaturil munavalk, mille keskkond on neutraalne (pH=7), sadestus. Kui aga keskkonna pH väärtus erineb tunduvalt valgu isoelektrilise
organismidele on maine toitelahus vastuvõetav. Sellest eeldusest oli vaba kolmas, nn. pürolüütilise vabanemise (ingl. k. pyrolytic release) katse. Selles katses paigutati pinnaseproov katsekambrisse, kus on Marsi atmosfäärile sarnane keskkond ja mida valgustati päikesekiirgust imiteeriva ksenoonlambiga. Kambris olevas süsihappegaasis ja vingugaasis on osa süsinikuaatomeid asendatud radioaktiivse süsiniku omadega. Pärast viit päeva katsekambris olemist kuumutati proovi temperatuurini 750°C ning mõõdeti eralduvate gaaside radioaktiivsust. Kui pinnaseproovis olevad mikroorganismid on võimelised omastama süsihappe või vingugaasi, siis on kuumutamisel saadud gaas radioaktiivne. Kõige kolme katse puhul oli võimalik proovi enne katset kuumutada kuni temperatuurini 175°C, et uurida aktiivsuse sõltuvust temperatuurist. Pinnaseproovides orgaaniliste ainete avastamiseks olid maanduritel
tsivilisatsiooni kõrget arengut ning ka inimeste ilumeelt. Varajstest tsivilsatsioonidest ülevaadet andev J. McIntosh'i ja C. Twist'i raamat ,,Tsivilisatsioonid" kirjeldab võimalikke tööprotsesse ehete valmistamisel järgmiselt: ,,Peenete vasksaagidega saeti merekarbid tükkideks, neid lihviti ja poleeriti ning valmistati neist kas ühest jämedast või mitmest peenest ahelast koosnevaid käe ja jalavõrusid. Kaelakeed olid enamasti kividest, sobivat kivikest kuumutati algul, et seda oleks kergem töödelda ning seejärel anti talle kas saagimise või lihvimise teel sobiv kuju. Helmestesse aukude puurimiseks kasutati väga tugevast kivimist tillukesi puure. Ühe kee valmistamiseks kulutas käsitööline ilmselt 10-15 päeva. Eriti keeruline oli saada pikki mõlemast otsast ahenevaid kivihelmeid. Kasutati mitmesuguseid pruune, punaseid ja rohelisi kivimeid, eriti aga vöödilist ahhaati.
annaabi.ee 
