Keevitus (1)

Keevitamine
Keevitamine on metallesemete, harilikult masina- ja aparaadiosade, ehitusdetailide või torude liitmise viis. Keevitamisel toimub metallis üheaegselt mitu protsessi: metalli sulamine, metallurgiaprotsessid sulametallis, õmblusemetalli kristalliseerumine ja soojuse mõju keevisõmbluse lähiala metallile . Tavalise keevitusmoodustiste puhul kuumutatakse ühendatavate esemete liitekohad suliseni. Ühendatud esemete vahele tekib siis sulametallist nn. keevisvann, mis jahtudes tahkub keevisõmbluseks. Keevitajad on väga nõutud töölised mitmetes töökohtades.
Erineva energiaallika põhjal jaotatakse keevitusviisid:

• Plasmakeevitus
  
• Elektronkeevitus
  
• Footonkeevitus
  
• Laserkeevitus
  
• Ultrahelikeevitus
  
• Ioonkeevitus
  
• Difusioonkeevitus
  

Tänapäeval kasutatakse peale käsikeevituse veel poolautomaat- ning automaatkeevitust ning rakendatakse arvutiprogrammjuhtimisega keevitusseadmeid ja roboteid.
Lihtsamad keevitusmoodused olid tuntud juba aastatuhandeid enne meie ajaarvamist. Vaskesemeid kuumutati ja see järel taoti kokku. Pronksi, tina ning väärismetalli ühendati valukeevitamise abil. Selleks kuumutati liidetavad kohad valati üle sulametalliga . Raudesemeid sepistati kokku. Sellist keevitust on hakatud kutsuma sepakeevituseks.
Keevitustööd võib jaotada:

• Kokku-, külge-, juurde- ja pealekeevitamine elektrikaare või gaasileegi abil.
  
• Lõikamine elektrikaare või gaasileegi abil
  

Keevitajat varitsevad töö juures mitmesugused ohud, näiteks elektrivool, elektromagnetväli, kiirgusenergia, aerosoolid , müra, vibratsioon, gaasiplahvatused jne. Seepärast keevitaja töö polegi eriti populaarne, kuigi palgad on päris head. Tundub, et töö ise on huvitav, nõuab palju teadmisi, kasutusel on palju uudset tehnoloogiat.
Keevitaja.
Kasutatud kirjandus:
Malla, J.1989. Keevitaja. Valgus, lk 48.
Stepanov, V. et al. 1991. Keevitaja käsiraamat. Valgus, lk 504.