Agronoomia praksis (0)

Väetised- ained, mida kasutatakse saagi suurendamise, kvaliteedi parandamise või mulla viljakuse tõstmise eesmärgil.
Väetamisega viiakse taime kasvukeskkonda taimedele vajalikke toitaineid või parandatakse mulla füüsikalisi,füüsikalis-keemilisi ja biol.omadusi.
Orgaanilised väetised- koosnevad orgaanilisest ainest ja on looduslikku päritoluga
mineraalsed väetised- toiteelemendid esinevad nendes mineraalsete ainetena
lihtväetised- üks esmajärguline makroelement või üks mikroelement
kompleksväetised-kaks esmasj makroel või ka üks esmaj makroel ja üks mikroel
liitväetised- ühes väetise molekulis kaks esmaj makroel
kombineeritud väetised- ühes kraanulis erinevad väetised
väetissegud- eri väetissegud mehaanilised kokkusegatud
otsesed väetised- taimedele otseseks toiteelemendi allikaks nt virts ja N –väetised. Nende mõju avaldamise aeg on lühem ja neid tuleb anda mitu korda veg.perioodi jooksul
kaudsed väetised- mõjutavad taimede toitumistingimusi samas parandavad mulla omadusi. Nt sõnnikud, haljasväetised
org väetised: sõnnik ,virts,kompost,adruvetikad,järvemuda,põhk,haljasväetised
kaalanalüüs- lahustatakse kaalutav väetis veel või mõnes teises vedelikud. Siis sadestatakse aine kindla reaktiiviga,sade filteeritakse ,pestakse,kuivatatakse,kaalutakse. Arvutatakse analüüsitava aine sisaldus.
Mõõtmisanalüüs- põhineb tiitrimisreaktsioonil. Enamasti kasutatakse neutralisatsiooni (tiirtitakse hapet alustega või vastupidi)
Füüsikalis-keemiline analüüs- põhineb aine mõne füüsikalise omaduse mõõtmisel seoses konsentratsiooniga
Aatomabsorbtsioon spektomeetria- lahus pihustatakse gaasileeki ja sinna juhitakse spetsiifiline valguskiir . Mida suurem konsentratsioon seda enam valguskiir leegis neeldub.
Elementaaranalüsaator- kasutatakse lenduvate el.määramisel org väetisest ja mullast. Proov põletatakse kõrgel tempil ja lenduvad gaasid juhitakse läbi gaasianalüsaatori
Kolorimeetriline meetod põhineb lahuse väevi intens mõõtmisel. Mõõtmine spektrofotomeetriga. Mida tumedam toon seda suurem uuritava elemendi konsentratsioon lahuses ja seda suurem on värvuse intens ja seda suurem lahuse opt. Tihendus .
Leekfotomeetria- kasutatakse leeki värvivate elementide juures. Pihustatakse aine mõõdetud konsentratsiooniga vesilahusena gaasileegi värvitusse ossa . Kiirgund valguskiired suunatakse fotorakule mis muudab need elektrivooluks mida saab kalvanomeetriga täpselt mõõta.
Lubiväetised- väetised mida kasutatakse mulla liigse happesuse neutraliseerimiseks. Nende kvaliteedinäitajas neutraliseerimisvõime e leelisus (omadus neutraliseerida happeid,väljendatakse CaCO3 %)
Leelisuse määramine- lubiväetisele lisatakse kindel kogus ( tingimata liiast) hapet ja tagasitiirimise teel selgitatakse välja kui suure koguse suutis lubiväetis neutraliseerida, milleka tiitritakse happe ülejääk tagasi NaOHga. Kulunud happe hulk annabki lubiväetise neutraliseerimisvõime. Arvutustel kasutame leelisust ( mida väljendatatakse protsentides ) võrdväärsena CaCo3sisaldusega
Aktiivne happesus - nimetatakse ka mulla reaktsiooniks. Põhjustavad mullalahuses vabalt esinevad vesinikioonid.
pH- vesinikioonide konsentratsiooni tähis. See määratakse 1N KCl leotisest.
Asendushappesus- H5,6 , see näitaja on alati suurem kui akt.happesus. neutraliseerib pool lubiväetise normist mis on välja arvutatud hürol. Happesuse põhjal.
Hüdrolüütiline happesus- H8,2 , näitab mulla neelamiskompleksi kuuluvate vesinikioonide hulka. On oluliselt suurem kui akt happesus ja asendushappesus. Kasutatakse lubjatarbe arvutamisel .
Lubajatbe määramise viisid:
Akti.happesus- lubjatakse mulla mille ph on väiksem kui 5,5
Lõimis- mida raskem lõimis seda rohkem lubiväetist
Kaltsiumi,magneesiumi suhe
Küllastusaste-näitab neeldunud vesinike osakaalu mulla neelamismahutavuses. Küllastusaste alla 50% vajab muld lupjamist.
Indikaatortaimed
Mullaprof.ehitus- selgelt väljakujunenud leethorisont näitab happelist mulda.
Karbonaatsus- kihisemine 10%soolhappega vitab lupjamise vajadusele
Ammooniumlämmastiku määramine – käib lisades 10% NaOh lahust. Katseklaasi kuumutamisel eraldub hais. Lenduv ammoniaak püütakse Kjendahli destillatsiooniaparaadis kinni kindla koguse happega ja tagasitiitrimise teel määratakse lenduva ammoniaagi hulk mahtanalüütiliselt
Nitraatlämmastiku määramine- enne NaOh lisamist tuleb lisada veel Dewarda segu, selle toimel tekkkiv aktiivne vesinik taandab NO3ühendid ammoniaagiks , edasine protsess käib nagu eelmine
Lämmastiku määramine ammoniaagivees- käib mahtanalüütiliselt. HCl lisamisel toimub ammoniaagivee ja happe vahel neutralisatsioonireaktsioon . ammoniaagi kadude vältimiseks tuleb määramiseks võetud NH3 –vee kogus valada kindlast koguses võetud happesse ja liig määrata tagasitiitrimise teel . Teine võimalus on määrata tiheduse kaudu siis kas areomeetriga või mõõtekolvi ja kaaludega.
Fosfori määramine- määratakse mahtanalüütiliselt –väetise leotises sadestatakse fosfor välja tugevasti happelises keskkonnas ammooniummolübdaadiga, tekib kollase värvusega sade, see lahustatakse kindlas koguses NaOH – lahuses , mille ülejääk tiitritakse tagasi HCl-ga . P sisaldus leitakse sademe lahustumiseks kulunud NaOH hulga kaudu
Kaaliumi määramine- kaalanalüütiliselt . see sadestatakse kindlast kogusest lahustatud väetisehulgast perkloorhappega. Seejärel filtreeritakse klaaskolvi , kuumutatakse, kuivatatakse . tekkinu mass kaalutakse, ja molekul- ja aatommasside põhjal arvutatakse välja K % väetises. Teine võimalus leekfotomeetriga
Kaltsiumi määramine- sadestatakse kaltsiumoksanaadiga . uuritakse aatomabsorbsioon-spektomeetriliselt , uuritav lahus juhitakse leeki , sinna ka valguskiir.
Magneesiumi määramine- aatomabsorbdsioonspektomeetriliselt
Väävli määramine- lisatakse BaCl2 lahust. Tekib valge sade, see filtreeritakse,kuivatatakse,kaalutakse.
Org väetiste tähtsaimad kvaliteedinäitajad:
Kuivaine - see aine osa mis jääb järele pärast kuumutamist termostaadis 100-105 kraadi juures kuni konstantse kaaluni.
Toortuhk- see osa ainest mis jääb järele pärast põletamist muhvelahjus 500-600kraadi juures .see näitab orgaanilise aine sisaldust
Toiteelementide sisaldus
---
Märgtuhastamine- kaalutakse org väetis, viiakse see kjeldahli tuhastuskolbi, lisati 3ml konsentr. H2SO4 ning 1tera seleeni . Siis kuumutati kolbi kuni lahus muutus selgeks. Siis jahutati ja sisu pesti kvantitatiivselt 100ml mõõtlekolbi. Kolb täideti destil.veega kriipsuni , loksutatu ning filtreeriti
Org väetisest :
Kaaliumisisalduse määramine- määrati leekfotomeetriliselt lahjendamata märgtuhastatud lahusest
üldlämmastikusisalduse määramine – pipeteeriti 20ml lahust kjeldahli destillatsioonikolbi , lisati metüülpunast ja broomkresoolrohelist ning kolb asetati destillatsiooniaparaati. Seal lisati proovile 10% NaOH lahust kuni proov värvus roheliseks. Lendub NH2 püüti kinni 2% boorhappe lahusega. Üle destilleerunud N kogus tehti kindlaks 0,01 M HCl-ga tiitrimise tee. Selleks kulunud koguse alusel leiti N-sisaldus väetises
Fosforisisalduse määramine- määrati kolorimeetriliselt. 5ml lahusele lisati reaktiivide segu . tekkind kollase värvuse intens mõõdeti spektrofotomeetri abil. Lahuse opt tiheduse alusel leiti kalibreerimiskõvera abil uuritava lahuse fosforisisaldus mg/100ml kohta ning selle kaudu väetise fosforisisaldus
Väetistarve- taimedele omastavate toiteelementide sisaldus
Keemilise analüüsi meetodid- põhinevad mullas olevate taimedele kättesaadavate toiteelementide sisalduse määramisel laboratoorsel teel. Nende oluliseks lüliks mullaproovide võtmine. Proov võetakse max 5ha suuruselt alalt mullapuuriga. Keskm. mullaproov koosneb 15-20 üksikvõtisest.proov mis lõpuks laborisse jõuab peaks olema pool kilo. Seda vähendatakse ümbrikumeetodil. Seejärel proov karpi siis kuivatatakse,uhmerdatakse,sõelutakse läbi 2mm sõela. Seejärel kasutatakse kirsanovi meetodit.
Taimede analüüsi meetodid:
Üldanalüüs- võetakse taime indikaatororganid( taime ülemised v alumised lehed ) . nende NPK sisaldust määratakse märgtuhastamisel seejärel kjeldahli aparaadiga. Tulemusi võrreldakse vastavalt taime kasvufaasile omase optim . konsentratsiooniga.
Raku või koemahla analüüs- saab võtat testribaga kuhu surutakse see taimeleht peale ja võrreldakse selle värvust siis standartiga
Saab veel määrata lämmastikusensoriga
Väetisnormide arvutamise meetodid:
Bilansilised- selle kohaselt tuleb toiteelemente väetisega mulda tagasi viia sama palju kui me saagiga eemaldame.
Lihtsustatud – võetakse min.väetiste normi arvutamisel aluseks loodetava saagiga eemaldatavad toitained mida korrigeeritakse mulla väetistarbekoefitsendiga . katteallikana arvestatakse vaid orgaanilise väetise mõju
Ülbilansiline – võetakse min-normi arvutamisel aluseks plaanitud saagiga eemaldatavad toitaeined katteallikana aga mullavarusid,org.väetise otsemõju,org.väetise,järelmõju , mineraalväetiste järelmõju,eelvilja mõju. Lisaks arvestatakse veel väetistest esimisel aastal toitainete kasutamise koefitsenti.
Empiirilised meetodid-võimaldavad olemasolevate väetiste jäägitut kasutamist
Korrigeerimiskoefitsendi meetod- mugav kasutada kui meil on teada väetise vajadus. Esmalt arvutatakse korrigeerimiskoefitsent, see näitab meile sisuliselt väetisega kindlustatuse taset. Korrigeeritud väetisnormi leidmiseks tuleb vajalik väetisnorm korrutada vastava väetise korrigeerimiskoefitsendiga
Tinghektarite meetod- näitab tinglikult seda pinda mida tuleb väetada. Seda saab rakendada eeskätt orgaaniliste väetiste annuste arvutamisel. Meetod on eelmisest lihtsam aga ebatäpsem ja tuleb kõnealla loomade heade söötmis-ja pidamistingimuste korral. Arvutamiseks on vaja teada väetist vajavate kultuuride kasvupindala,kultuuride suhtelist väetistarvet ja min väetiste puhul ka väetistarbe koefitsenti.
Väetiste efektiivsusel põhinevad meetodid- selle järgi selgitatakse välja väetiste efektiivsus ning vajalikud väetisnormid ja see lähtub väetiste mõjust saagi suurusele.
Enamsaak -sellega väljendatakse väetiste efektiivsust , see on väetiste mõjul saadud enamsaak.
Piir e diferentsiaalefektiivsus- näitab saagi juurdekasvu ühe täiendava väetisühiku kohta teatud väetustasemel.
Suvaline meetod- võetakse aluseks katses saagile parimaks osutunud väetisnormid. Lähtutakse variandist kus väetusannuste täiendav lisamine pole enam saaki oluliselt suurendanud.
Funktsionaalne meetod- põhineb sellel et väetisnorm ja saak ei ole omavahel lineaarses seoses. Väetisnormi suurenedes ei suurene saak samavõrra vaid saagi juurdekasv väheneb pidevalt ja lõpuks hakkab isegi langema
Saagifunktsioon- võrrand mis iseloomustab x(väetisnorm) ja y(saak) vahelist seost. Yx=Y0+bx-cx2
Väetiste efektiivsust saab väljendada:
Kogu e üldine enamsaak( E) – E=bx-cx2
Keskmine enamsaak 1kg toiteelemendi kohta – bx-cx / x selle puuduseks on see et me ei saa vastust millise väetisnormi juures lõpeb tegelik enamsaak
Täiendavalt antud väetisühiku(1kg) efektiivsus ( Y’) mida näitab eespool toodud ruutvõrrandi tuletis y’= b-2cx see ( nim ka diferentsiaal e piir efektiivsus ) annab kõie usaldusväärsema ja tõepärasema pildi väetiste tegelikust efektiivsusest
Agronoomiliselt maksimaalne väetusnorm( xmax )- väetusnorm millega saame kõige suurema saagi ( ka enamsaagi ) – seeon väetisnorm kus juurde antud väetis enam saaki ei suurenda vaid iga täiendavalt antud kg hakkab saaki vähendama. Xmax= b/2c- selline väetamine pole majanduslikult tasuv
Majanduslikult optimaalne väetusnorm(xmaj)- sellised väetisnormid mulle juures täiendavalt antud 1kg väetist annab veel nii palju enamsaaki , et see katab täiendava väetamisega tehtud kulud. Xmaj= b(P1-ce)-cv/ 2c(P1-ce)