Algselt oli temperatuur liiga madal, aga seejärel võib oletada, et temperatuur tõusis liiga kõrgeks ning selle tulemusel hakkas CuSO4 lagunema. Samuti võis olla pudelil märgitatud koefitsient olla ligikaudne, kuid ilmselt on sellest tulenev vahe väga väike ja ei mõjutaks nii suurel määral katse õnnestumist. Seetõttu võib katst ebaõnnestuks pidada liiga kõrgel temperatuuril kuumutamise tõttu. Katse 6: Üleküllastunud lahuse saamine Töö eesmärk: Üleküllastunud lahuse saamine, vaadelda lahuse mõjutamise tõttu toimuvaid muutusi Kasutatud töövahendid: katseklaas, kaal, gaasipõleti, vatt Kasutatud reaktiiv: Na2S2O · 5 H2O (naatriumtiosulfaat), H2O Töö käik: Kuiva katseklaasi võeti 3 g naatriumtiosulfaati (NasS2O · 5 H2O), lisati 1 cm3 vett ning soojendati ettevaatlikult täieliku lahustumiseni. Katseklaasi ava suleti vatiga ning aeglaselt jahutati toatemperatuurini. Raputati järsult katseklaasi. Vaadeldi, mis toimub.
Tugevaimad plahvatused toimuvad kosmoses noovade ja supernoovade süttides. Maal on tugevaimad plahvatused termotuumaplahvatused ja vulkaanipursked. Plahvatust rakendatakse peamiselt geoloogias, ehituses (näiteks tammiehituses) ja sõjanduses [3]. Keemiline plahvatus on soojusenergia ja gaaside eraldumine ülikiiretes keemilistes reaktsioonides. Tavaliselt on eralduvateks gaasideks süsihappegaas (CO 2), vesinik (H2), hapnik (O2) või lämmastik (N2). Gaaside ruumala on tahketest- ja vedelatest ainetest tunduvalt suurem. Keemilises plahvatuses eralduvad gaasid ülikiirelt, tekitades kõrge rõhu reaktsiooni kohas, ning rõhk paiskub lööklainena laiali [11]. Füüsikaline plahvatus on aine muutumine füüsikaliselt, tekitades kindlas ruumiosas kõrge rõhu, mis paisub ja plahvatab kõrge rõhu tagajärjel (näiteks aurukatla plahvatamine) [11]. Tuumaplahvatus on suure hulga energia järsk
M(H2O)=18 g/mol n=0,019/0,00626= 3,1 Järeldus: Kristallvee koefitsent tuli 3,1 mooli ühe mooli CuSO 4 kohta, mis tähendab, et katse on sooritatud nadilt. Tulemused võivad olla nii palju erinevad kõik, kuna jällegi võis kaalumisel viga tulla, mingi osa võis katse käigus kaduma minna jne. Katset oleks pidanud sooritama mitu korda, siis oleks ehk parem tulemus tulnud. Katse 6 Töö eesmärk: Üleküllastatud lahuse saamine Töö käik: Kuiva katseklaasi võtta umbes 3 g naatriumtiosulfaati ( Na2S2O3 x 5H2O), lisada 1 cm3 vett ja ettevaatlikult soojendada täieliku lahustumiseni. Katseklaasi ava sulgeda vatiga ja siis aeglaselt jahutada toatemperatuurini. Raputada järsult katseklaasi. Mis Toimub? Valmistada, nagu eespool näidatud, veel kord naatriumtiosulfaadi küllatatud lahus. Saadudlahusesse visata naatriumtiosulfaadi kristallike. Mis toimub? Järeldus:
teda veidi filterpaberil enne katsete sooritama asumist. Leelismetallide süttimisel ei tohi neid kustutada veega! Kustutamiseks tuleb takistada õhuhapniku juurdepääs süttinud metallile näiteks sinna liiva peale viskamisega. Kui katsete käigus on jäänud osa leelismetalli kasutamata, siis seda ei tohi visata prügikasti, vaid tuleb see asetada tagasi õli- või petrooleumikihi alla. Alljärgnevalt vaadeldakse lähemalt leelismetallide reageerimist hapniku ja teiste mittemetallidega, vee ning hapetega. Koostanud: Janno Puks Tallinna Arte ja Kristiine Gümnaasium 3 1) Reageerimine hapnikuga Õhus ja eriti hapnikus oksüdeeduvad metallid väga kiiresti ja nagu eelpool kirjutatud võivad rubiidium ja tseesium õhus ja hapnikus põlema süttida.
suurem on ta keemiline aktiivsus, seda kergemini ta oksüdeerub, loovutab elektrone. suurem on ta redutseerimisvõime; raskemini redutseeruvad metallioonid. Pingerea iga metall tõrjub kõik temast paremal asuvad metallid nende soolade lahustest välja. Näide: Zn + HCl ZnCl2+ H2 lahja H2SO4 ja sulfaadid väga nõrgad oksüdeerijad, oksüdeerimisvõime kasvab happesuse suurenemisega Metallid (aatomi väliskihil elektrone suht. vähe) käituvad keemilistes reaktsioonides alati redutseerijana. Hapnik ja halogeenid (väliskihil elektrone suhteliselt palju) käituvad eelkõige oksüdeerijatena. 4. Selgitage diagonaalset seost perioodilisussüsteemis näidete abil. Igal rühmal on oma iseloomulik valentskihi elektronide jaotus, mis määrab paljuski elemendi omadused iga rühma esimene element erineb järgnevatest rohkem kui need omavahel diagonaalsed seosed Perioodilisussüsteemis lahutab metalle mittemetallidest diagonaal, mis kulgeb boorist (B) polooniumini (Po)
” vesinik) 2 H = D – deuteerium (“raske vesinik”) – looduses (Maal) 6800 korda vähem aatomeid 3 H = T – triitium (“üliraske vesinik”) Sisaldus maakoores massi järgi väike (0,87%) aatomite arvu järgi suur (17% aatomi-%) leviku poolest Maal 9. kohal universumis kõige levinum element Keemis- ja sulamistemperatuurid väga madalad 20,4 K 14 K 2.1.2. Saamine Suurtootmises: looduslikest ja tööstuslikest gaasidest sügavjahutamisel või katalüütilisel töötlemisel 1) Hõõguv süsi + veeaur veegaas: C + H2O → H2 + CO veegaas katal. CO + H2O → CO + H2 eraldatakse pesemisel veega rõhu all 2) Süsivesinike mittetäielikul oksüdeerimisel hapniku või veeauruga: 2CH4 + O2 → 2CO + 4H2 CH4 + 2H2O → CO2 + 4H2 3. Tööstuslikes vee elektrolüüsiprotsessides (kõrvalproduktina leeliste tootmisel jm.):
õige soojusallikas. Viimase võimsus, reeglina, arvestatakse 1W/1 liitri kohta. Peaaegu kõik müügis olevad soojenduspulgad ja torud on automaatse reguleeringuga. Nende pidevaks kontrolliks akvaariumisse paigaldatakse ka termomeeter. Kuna akvaariumi valgustuse vananemisel valguse spekter mida valgus kiirgab muutub, siis tuleks seda ka tihti kontrollida. [6,7] Õhk Akvaariumi õhustamine on samuti väga tähtis, kuna pinna kaudu vette ei jõua kalade hingamiseks vajalik hapniku kogus. Kõige efektiivsem on õhu(hapniku) vette viimine kompressori abil. Peaaegu kõik sisefiltrid on aereerimisega. Ainuke miinus seisneb selles. Et filtreerimiselenedi ummistusel, see vool ei jõua kaasa tõmmata õhumulle, mille tõttu hapniku sisaldus vees langeb. Et vältida kalade lämbumist, soovitatakse kasutada ka väiksemates akvaariumides õhu kompressorit paralleelselt aereerimiseks. [6,7] 3. AKVAARIUMI VESI NING AVARISTIKA MINEVIKUST
Keevitamise teel on võimalik moodustada kõige mitmekesisema ristlõikega metallkonstruktsioone. Neetkonstruktsioonides on survevarrasteks tavaliselt rööpsed nurkterased. Kuid neidsamu nurkteraseid on võimalik kokku keevitada selliselt, et moodustub õõnes varras. Metallide gaaskeevitus. Gaaskeevitus kuulub sulakeevituse rühma. Gaaskeevituse puhul on soojusallikaks keevituspõleti leek, mis tekib põlevgaasi ning tehniliselt puhta hapniku segu põlemisel. Õmbluse saab moodustada põhimetalli servade sulatamise teel, milleks kasutatakse keevitustraati (vardaid), kuid on võimalik keevitada ka ilma selleta. Selliselt on võimalik keevitada peaaegu kõiki tehnikas kasutatavaid metalle. Mõned metallid (plii, vask, messing ja malm) keevituvad gaaskeevituse abil isegi paremini kui kaarkeevitusega. Tänapäeval on laialt levinud mitmeleegipõletid, mis võimaldavad kiiremini kuumutada suurt ja paksu metallipinda.
Kõik kommentaarid