Kunstiajalugu (0)

KUNSTIAJALUGU
ESIAEG – 40 000 a tagasi Paleoliitikumi algust võib pidada ajaks mil tekkis kunst . 19.saj avastas arheoloog Santuola Põhja-Itaalias Altamira koopas seinamaalingud. Ei tahetud uskuda , et need pärinevad Paleoliitikumi ajast, kuna neis kasutati erinevaid värve ja oli realistlik , kuid hilisemad uued koopamaalingute ( Lascaux Prantsusmaal jm) avastused andsid kinnituse, et need pärinevad siiski Paleoliitikumi ajast. Varasemast ajast on leitud ka lihtsamaid loomakujutisi. Inimesi kujutati väga harva. Ometigi on leitud Austriast Willendorfist naise kuju Venus (ehk Willendorfi Veenus). Koopamaalingutes kasutati mitmeid tehnikaid:
1) kraabiti kivisse kontuurid (piirjooned)
2) kraabitud kontuurid täideti värviga
3) pehmele seinale (nt savile) puupulgaga või sõrmega
4) mitmevärvilisi maalinguid tehti algelise pintsli või käsnaga.
Värvid saadi mineraalide peenestamisel ja nende segamisel rasva või veega. Kasutati 4 värvi – punast, kollast, musta, valget. Joonistustel ja maalingutel kujutati peamiselt loomi (piisoneid, mammuteid, metshobuseid, põtru, hirvi..) Lascaux´i koopamaalingu avastasid lapsed juhuslikult käies koopas mängimas. Lascaux’il on kujutatud üle 800 erineva olendi – neist enamus on loomad, kuid on ka mõni üksik loomamaskis inimene, lind vms. Tõenäoliselt püüti loomamaalingute abil kindlustada saagiõnne ja lisada loomade arvukust. Kunst oli ka maailma tundmaõppimise vahend (nt on mõnede loomade kujutisel näidatud nende siseelundeid.). Kujutiste loomine raskesti ligipääsetavasse koobastesse võis olla seotud sooviga luua salapärast ümbrust maagilistele toimingutele (nt. võidi seal pühitseda noorukeid täiskasvanute hulka).
X at eKr lõppes jääaeg ja ka paleoliitikumi aeg. Algas mesoliitikum ja peale seda neoliitikum . Neoliitikumi algust seostatakse põlluharimise ja loomakasvatuse algusega. Neoliitikumi põlluharijate usundid on väga mitmesugused, kuid neile on üldiselt omane uskumus , et peale nähtava maailma on olemas nähtamatu, teispoolne olemine. Osad uskusid inimlikke esivanemaid. Tavaliselt ei püütud kujutada mõnda üksikut esivanemat, vaid nende koondkuju. Suhtlemiseks teispoolususega viidi läbi rituaale. Nt nõiad kandsid fantaasiaküllaseid ja värvikirevaid maske. Ka on pärit sellest ajast ornamentika . Maskid ja ornamentika, mis olid valmistatud vähem püsivast materjalist pole meieni säilinud. Küll on säilinud nende põletatud savist esemed, millele on tehtud ka ornamentikat (kujundid, märgid). Enamasti pakuvad neoneetiliste ehitiste jäljed siiski rohkem huvi arheoloogidele kui kunstiajaloolastele, sest olulisi visuaalseid kujundeid on vähe säilinud. Erandiks on nn. megaliitilised ehitised (usulised monumendid) (leidub Loode-Euroopas, Bregtagne’i poolsaarel – Prants. ja Lõuna-Inglismaal). Kuulsaim – Stonehedge’is Inglismaal. See nn kromlehh – ringikujuliselt paigutatud, inimestest kõrgemda püstised kiviplokid, kolmas plokk peale tõstetud, arvestab taevakehade liikumist. Algselt kultusliku tähendusega olid ka püstised kivirahnud menhirid – asuvad rühmiti või teist tüüpi megaliitiliste juures. Kilomeetripikkuste ridadena katavad menhirid lagedat välja Prantsusmaal Carnacis. Leitud nii Lääne – Euroopas, Saksamaal, Skandinaavias, kui ka väljaspool Euroopat. Suurtest kiviplaatidest kamber , mida katab rõhtne kiviplaat, kannab nime dolmen – kivikalmed , kuhu maeti pika aja jooksul korduvat. Peale Euroopat, leidus neid ka Põhja-Aafrikas ja Aasias.
VANA MESOPOTAAMIA , ASSÜÜRIA JA UUS- BABÜLOONIA KUNST.
Vana Mesopotaamia – põllumajandus ja sellega kaasnev saagikuse kasv aitas kaasa riikide tekkimisele Lähis – Idas. Esimesed riigid tekkisid Niiluse orus Egiptuses ning Tigrise ja Eufrati vahelisel ajal Mesopotaamias. Mesopotaamia kõrgkultuuri rajajad olid sumerid , kes rajasid 4-3 at eKr linnriike , võtsid kasutusele kiilkirja (märgid vajutati pehmesse savisse, enne seda oli kasutusel piltkiri ja mõistekiri) ning ehitasid esimesed templid. 3. at II poolel tungisid Mesopotaamiasse akadid, kes võtsid omaks sumeri kultuuri. 2350 . a paiku ühendas kuningas Sargon linnriigid oma võimule ja sestpeale sai Mesopotaamia kunsti peateemaks ainuvalitseja ülistamine . Sedusteandja Hammurapi ajal muutus tähtsaimaks kultuurikeskuseks Babülon. Mesopotaamia ehituskunsti suurimateks saavutusteks olid templid, valitsejate lossid ja linnakindlustused. Ehitusmaterjaliks olid savitellised, millest osad olid põletatud, osad päikese käes kuivatatud, mistõttu polnud ehitised väga vastupidavad ja enamikust on säilinud ainult suured savikuhilad. Arheoloogid on nende järgi siiski suutnud kindlaks teha ehitiste kunagised planeeringud. Mesopotaamias leiutati ka kaared ja võlvid, mida kasutati peamiselt väravate ja keldrite ehitamisel ning ruumide laed olid enamasti puidust. Templikompleksi tähtsaim osa oli tsikuraat , kõrge massiivne torn, mis ahenes astangutena ülespoole. Torni ülemisel tasandil paiknes pikk ja kitsas tempel jumalakujuga. Igal astangul oli trepp torni erineval küljel. Kõige paremini on säilinud Uri tsikuraat. Kujutavas kunstis oli juhtiv skulptuur - reljeefid ja kujud, mis olid seotud ehitistega, kuid loodi ka reljeeftahvleid ehk steele ja vabafiguure. Mesopotaamias austati jumalaid ja neid kujutati ka kunstis, enamasti inimestena. Kivist vabafiguurid olid lihtsustatud, kuid kindla ja monumentaalse ilmega. Välja raiuti koonuse - või silindrikujulisest kivi vormist . Skemaatiliselt kujutati ka näojooni ja habemeid, aga peatähelepanu oli kujude suurtel ning hingestatud silmadel, mis tehti värvilistest kividest ja asetati kuju silmakoobastesse. Mütoloogilisi tegelasi kujutati enamasti olenditena, kelle välimuses segunesid inimese ja loomade tunnused. Inimkehade proportsioonid sumeri skulptuurid on tihti ebaloomulikud, kehade asend veider ja vormikäsitlus kohmakas. Nt: kuningas Urnanše ja ta perekonna kujutis. Mida tugevamaks ja suuremaks riigid muutusid, seda olulisemaks muutus kunstis kuningate kultus . Nt: Naram-Sini võidusteel, Gudea figuur, Hammurapi päikesejumala ees. Sumerite, akadite ja Babüloonia linnakohtadest on leitud arvukalt keraamikat. Nõudel on keerukas geomeetriline ornament . Hilisematel on jutustava sisuga figuurid .
Assüüria ja Uus-Babüloonia kunst – Assüürlased lõid oma riigi II at, I poolel eKr. Babülooniaga olid neil tihedad suhted ja sõjaliselt olid nad kordamööda edukad . I at alguses muutus Assüüria suurriigiks ja 8.saj eKr alistas Babüloni. Babüloonia kaudu võeti üle ka sumerite kultuuritraditsioon. Assüüria riigi pealinnad olid Dur- Šarrukin ja Ninive . Assüüria valitsejatel olid Mesopotaamia suurimad lossid. Nt: Sargon II Horsabadis lossis oli 210 eri suurusega ruumi ja 30 siseõu , mis asetsesid 14m kõrgusel platvormil. Assüüria losside väravas seisid tiivulised viiejalgsed lõvid ja härjad habemiku mehe peaga. Seintel leidus madalreljeef kotkapäiste ja tiivuliste, aga inimkehadega jumalatega . Assüüria kujutava kunsti peateemaks on kuninga ülistamine. Säilinud on palju reljeefe, mis kujutavad valitsejat troonil istumas ja alamaid vastu võtmas. Paljud reljeefid jutustavad sõjakatest stseenidest. Figuurid on üldistatud, kuid mõnede täpsete üksikasjadega ja ühes stiilis. Nad on täise vormiga ning kindlalt kivisse raiutud. Eriti meisterlikud ja ilmekad on valitsejate jahistseenid (lõvid). Näidati lõvide metsikut jõudu ja ohtlikkust. Veenev on võitluse ägedus ja lõvide surmaheitlus. 612. eKr taastas Babülon oma iseseisvuse, purustas Ninive ja hävitas Assüüria. Järgnes Uus-Babüloonia riigi hiilgav , kuid lühike õitseaeg. Uus-Babüloonia ümbritses oma pealinna müüridega, mis olid väga paksud. Müüris oli mitu väravat ja iga 50m järel vahitorn. Peavärav oli pühendatud Ištarile, millest lähtus lai sirge tänav, kus peeti pidulikke rongkäike. Tänava seinad olid värvilise glasuuriga tellistest (eelistati sinist ja kollast). Leidus ka loomade, fantastiliste elukate või ornamentidega reljeefe. Piiblis räägitakse Paabeli tornist , mis oli Babüloni jumala Marduki templi tsikuraat, mille 4- nurkse aluse külg oli üle 90 m ja mis olevat tõusnud 7 astanguga samuti 90m kõrgusele. Babülon alistus 539. aastal pärslastele, kes ühendasid oma suurriiki kogu Lähis-Ida, Türgi ala ning Kreeka kolooniad . Pärsia kunst ühendas seetõttu endas mesopotaamia ja varase kreeka kunsti traditsioonid.
VANA-EGIPTUSE ARHITEKTUUR – Egiptlased kasutasid oma arhitektuuris ja skulptuuris enamasti kivi. Kivist haudehitisi said endale lubada ainult ülikud. Nende muumiate säilitamiseks ehitati mastabasid, mis koosnesid maa- alusest kividega vooderdatud hauakambrist ja selle kohal asuvast kastitaolisest kiviehitisest. Selles oli tavaliselt 1 ruum, mida kasutati rituaalideks (alates V dünastiast mitu ruumi). Vaarao jumalikkust arvestades pidi tema haudehitis olema oluliselt suurem, kui ühelgi tema alamal. Vaarao mastaab ehitati kõrgem, aga kõrgusse tõustes pidi see paratamatult ahenema. Nõnda jõutigi astmikpüramiidideni (NT: III dünastia vaarao Džoseri püramiid ). IV dünastia ajal saadi astmete täitmise teel tõelised püramiidid . Kõige kuulsamad on püstitatud Cheopsile. Chefrenile ja Mykerinosele Kairo lähedale Giza väljakule (kõrbes). Giza püramiidid on hiiglaslikud ja nende kolmik on ka ainust 7st vanaaaja maailmaimest, mis on tänaseni säilinud. Suurim neist kuulub vaarao Cheopsile. See on 140m kõrgune ja ruudukujulise aluse pindala on üle 5 ha. Püramiid on laotud rohkem, kui 2st miljonist korrapärasest kivipangast, millest igaühe kaal on mitu tonni. Püramiidid pole ühtlane kivimass, neis on käigud, mis viisid hauakambrisse. Pärast matust need suleti. Pealispind on kaetud lihvitud kiviplaatidega (tänapäevani on selline kate säilinud Chefreni tipuosas). Püramiidide püstitamiseks kulus tohutult tööjõudu, kuna kasutuses olid kõige lihtsamad abivahendid – kangid ja rullid . Püramiidid ei olnud üksikehitised, vaid osa suurest „surnute linnast”. Veetõusu piiril asus nn orutempel, kuhu toodi laevaga Vaarao surnukeha. Orutemplist viis sillutatud tee ülemise hauatempli juurde. Püramiid helkis päikeses ja võis eriti kaugvaates mõjuda korrapärase päikesekiirte kimbuna. Püramiidide tipp oli tihti kullatud ning helkis päikese kiirtes. Seda tõlgendasid egiptlased, kui päikesega liitunud vaarao igapäevast külaskäiku. Pärast IV dünastia lõppu ei ehitatud enam suuri püramiide, kuid päikesekultuse arenedes leiti uusi ehitusvorme. Kiviplekkidest ehitati torne, mille tipud ahenesid püramiiditaoliselt (nn. berben-monumendid). Hiljem hakati päikesejumala auks püstitama ühest 4-nurksest kiviplokist (monoliidseid) sihvakaid teravatipulisio beliske. Need asetati tavaliselt paarikaupa templite juurde. Kõrgus oli nenil 10-32m. Haudeehitistest eraldi seisvaid templeid on säilinud peamiselt Uue Riigi ajast. Tavaline egiptuse tempel oli 4- nurkne , kõrge müüriga muust maailmast eraldatud ja osaliselt pealt lahtine . Templi väravaehitist nimetatakse pülooniks ja see asus templi kitsalt küljel. Püloon koosnes kahest ülespoole ahenevast müüriplokist, mis piirasid kitsast väravat. Selle juurde viis Niiluse äärest pidulik tee, mida võisid ääristada sfinkside kujud. Pülooni ees lehvisid mastide värvilised lipud. Püloonid, sambad ja müürid olid värviküllased, sest neid katsid värvilised reljeefid ja hieroglüüfkirja märgid. Templi peaosaks oli õu, mida ümbritses katusega sammaskäik. Õue taga oli sammassaal ja edasi mõned hämarad ruumid, kuhu tohtisid minna ainult preestrid . Seal paiknes ka jumalakuju, tavaliselt väikses kantavas paadis, millega preestrid selle ainult suurte pidustuste ajal välja rahvale näha tõid. Peasissekäigu juurest viis sirge tee kõige pühama paiga suunas. Selle tee ääres, sammassaalis olid sambad jämedad ja kõrgemad ning neile toetuv talastik ja katus kõrgemal, kui teiste sammaste kohal. Sammaste vorm eriti ülaosas (kapiteelid), meenutas tihti taimi, kõige sagedamini papüürust, nii, et sammassaalis viibijale võis jääda mulje papüüruse tihnikust. Egiptuse templiarhitektuuris arenes püstise samba ja rõhtsa talastiku kasutamine peamiseks ehitustehniliseks võtteks. Peale taimevormiliste kasutati ka 16-tahulist sammast. Uue Riigi ajal sai peajumalaks Amon . Amon-Ra preestrite arv ja võim oli väga suur ning Amoni templi ehitamine oli kunsti peaülesanne. Suurimad templid asusid Teeba lähedal Karnakis ja sellest 3,5 km kaugusel Luksoris. Samas piirkonnas on ka suure sõjaka vaarao Ramses II matusetempel ja 1 naisvaarao Hatšepsuti matusetempel, mis on osaliselt raiutud kaljuseina, mille metsikud vormid moodustavad kontrastse tausta geomeetriliselt täpsete ja selgete vormidega templile. Ramses II laskis ehitada Abu Simbeli kaljutempli, mis oleks pärast Assurani paisu ehitamist vee alla jäänud. Selle vältimiseks saetu kalju templi ja Ramsese kujudega tükkideks ja pandi kõrgemas kohas uuesti kokku. Uue Riigi vaaraosid ei maetud enam püramiididesse, vaid kaljuhaudadesse. Niiluse vastaskalda kõrbes on nn Kuningate Org, mille kaljuseintes on paljude vaaraode hauakambrid . Need koosnevad pikkadest käikudest, mis hargnevad mitmeks ruumiks. Seinad on kaetud värviküllaste maalingute ja tekstidega. Vaaraode kirstud ( sarkofaagid ) ja rikkalikud hauapanused on kadunud, kuna haudu rüüstati. 20.saj säilis puutumatuna ainult Tutanhamoni haud.

EGEUSE e KREETA MÜKEENE KUNST – Egeuse mere ümbruses ei tekkinud tugeva keskvõimnuga suurriiki. Väikesed kogukonnad jäid iseseisvaks, kuid nende kultuuriline läbikäimine oli tihe, mistõttu esineb sarnaseid jooni Egeuse mere saarte, Mandri-Kreeka ja Väike – Aasia ranniku kunstis. Kõige rikkalikum oli kunst Kreetal ja Peloponnesose poolsaare asulates, millest tähtsaim oli Mükeene linn. Sp. Räägitakse tihti ka Kreeka Mükeene kunstist. Kreetalased ei kindlustanud linnu ega rajanud linnuseid. Arvatakse, et nende religioonis oli esikohal viljakuse kultus. Kreetal polnud ka suuri templeid. Tõenäoliselt kujutavad jumalannad madusid käes hoidvate naiste figuurid. Kreetal olid võimul kohalikud valitsejad, kuid nähtavasti polnud võim nii suur, et valitsejaid portreekunstis jäädvustada. Kreeta ehituskunsti tähtsaimaks saavutuseks olid suured lossid (Knossos, Phaistos , Hagia Triada ). 20.saj alguses kaevati nende säilinud osad välja, neid konserveeriti ja osaliselt restaureeriti. Lossid koosnesid väga paljudest suhteliselt väikestest ja eriilmelistest ruumidest, mis paiknesid korrapäratult ümber suure nelinurkse sillutatud siseõu. Alumisel korrusel olid peamiselt laoruumid, teisel korrusel suuremad ja esinduslikumad toad. Eri tasapinnal asuvaid ruume ühendasid trepid, osa ruume sai valgust galeriidest, terassidelt ja valguskaevudest, osa ruume olid hämarad. Losside seinad olid kivist, laed puust. Puust olid ka Kreeta losside omapärased, allapoole peenenevad sambad. Need polnud ainult lagede toestamiseks vaid eelkõige ruumide liigendamiseks. Sambad värviti punase, musta ja kollasega. Lossidel polnud paraadlikke sissekäike, kuid nende välisilmele ja eriti siseruumidele andsid toredust vormide mäng ja värviküllus. Siseruumide seinad olid tihti kaetud krohviga, millele oli maalitud ornamente või mitmesuguseid pilte. Kreeta kujutavas kunstis püüti vabalt ja loomutruult jäädvustada hetkelisi muljeid. Tavaliselt hoiduti seinamaalidel ja reljeefidel stiliseerimisest ja sümmeetriataotlusest. Inimfiguuride loomisel domineerib elav, mänglev ja maaililine laad . Populaarne motiiv on viljakust ja elujõudu kehastav metsik sõnn. Kreeta kunsti hiilgavamaid osi on keraamika . Selle arengus võib eraldada mitut etappi , kus kõigile on omane ere värvirõõm ja dekoratiivsus. Ornamentika on paljudel juhtudel väga looduslähedane. Mõnel vaasil on kujutatud mereloomi ja neid vaase on võrreldud akvaariumiga. Kreeta kunsti põhiliseks sisuks on pulbitsev elurõõm, muretu kergus ning kiidulaul meelelisele ilule ja kogu loodusele . Kreeta kunst viitab selle loojate õnnelikule elule. U 1700 eKr purustas maavärin lossid. Need taastati , kuid paarisaja aasta pärast muutis vulkaanipurse nad uuesti varemeteks. Seejärel hävitasid kreeklaste esivanemad saare omapärast kunstikultuuri, kuid säilitasid mälestuse sellest oma legendides. Kreeta kuninga Minose järgi on kunstiajaloolased nimetanud Kreeta kunsti ka minoiliseks kunstiks. Kreeta saarel tärganud kunstistiil ulatus ka mandrile – Peloponnesose poolsaarele ja edasi põhja poole. Sealsed sagedased kokkupõrked põhjast sisse tungivate madalama kultuuriga suguharudega muutsid elulaadi karmimaks ja sõjakamaks, mis mõjutas ka kunsti. Ehitusmälestistest on kõige silmapaistvamad kindlustatud lossid ja linnamüürid. Peloponnesose poolsaare idaosa kaljuse maastiku keskel asub Tirynsi linnus, mille jäänused toodi päevavalgele 19.-20. saj vahetusel. Seda ümbritseb võimas, suurtest kiviplokkidest ringmüür . Luksuslike siseruumide paigutus oli korrapärasem, kui Kreetal. Kui Kreeta lossides polnud ühtki teistest oluliselt suuremat ja kesksemat pearuumi, siis Tirynsis leiame iseloomuliku pikerguse saali (megaron). Selle põhiplaan ( ristkülik + eesruumid kitsamatel külgedel ) on eelkäijaks hilisemate templite põhiplaanidele. Tirynsi lähedal asuv Mükeene linn oli „ Iliase ” kangelase Agamemnoni kodupaik. Mükeene linnamüür oli samasugustest kivipankadest nagu Tirynsi linnus. „Kükloopide müürid” – hiiglaste ehitatud müürid. Maailma kuulus on Mükeene Lõviväravad, mis koosneb ainult 3 suurest kivimürakast ja ülal nendele toetuvast 3 nurksest kiviplaadist, millele on tahutud reljeef 2 samba najale nõjatuva elukaga. Mükeene ümbrusest on leitud ka maaaluseid kuppelhaudu. Mükeene kujutav kunst ei olnud nii omapärane, kui arhitektuur, vaid jäi põhijoontes sarnaseks Kreeta kunstiga. Väga kõrgel järjel oli sealne tarbekunst (kullassepatöö, keraamika).
VANA-KREEKA MAALIKUNST – Kreeklased hindasid kõrgelt oma maalikunsti. Kirjalikest allikatest teame paljude maalikunstnike nimesid ja teoste kirjeldusi. Paraku pole meieni jõudnud peaaegu üldse arhailise või klassikalise ajajärgu kreeka seina- või tahvelmaale. Mõni hellenistlikul ajal või Roomas loodud koopia annab siiski aimu kreeka maalikunsti ilmest. Hoopis paremini tuntakse kreeklaste keraamikat ja sellele tehtud maalinguid – vaasimaale. Tegemist pole tavaliste lillede hoidmis vaasidega, vaid erineva kuju ja ülesannetega savinõudega. Nendest tuntumad on kolme käepidemega veenõu hüdria, kahe sangaga amfora vee hoidmiseks ning lai krateer , milles lahjendati veini veega. Eri nõud olid teravilja ja õli säilitamiseks. Suuri keraamilisi vaase kasutati mälestusmärgina haudadel . Kreeka kunstiajalugu algabki keraamiliste nõude ja kujukestega. 8.saj eKr on leitud geomeetrilise ornamentikaga keraamikat. See oli aeg, mil kreeklaste kunstis elas veel edasi neoneetiliste põlluharijate ornamendimaitse. Keraamikat valmistati pöörleval kedral ja sellele oli lihtne joonistada jooni, mis jagasid anuma pinna horisontaalseteks vöönditeks. Vöönditesse maaliti lihtsaid nurgelistest joontest korduvaid kujundeid, nt kolmnurki ja rombe. 8.saj lõpuks eKr hakkas abstraktsete kujundite sekka ilmuma inimeste ja loomade skemaatilisi kujutisi, millest järgmisel sajandil kasvasid välja mütoloogiaainelised paljufiguurilised piltjutustused. Peamiseks teemaks, nii nagu hiljem reljeefkunstiski, oli kreeklaste (või Olümpose jumalate) võitlus koletistega.