Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel puurib ta end pesast läbi, nii et lõpuks meenutab see natuke tunnelit. Lõpuks kaetakse pesa liivaga. Kogu selle vaeva nägija oli üksnes isasogalik, kes nüüd asub emasogalikku ahvatlema majja astuma siksak-tantsu ja krigisevate häälte abil. Kui viimane avaldab vastupanu, nügitakse ta vägisi pessa. Pärast kudemist on emase kohustused järglaste suhtes lõppenud. Isane aga hoolitseb marja eest kogu selle 8…10 päevase arenemisaja vältel, õhutades seda rinnauimede abil ja puhastades pesa mudast ja prahist. Pärast vastsete koorumist hoolitseb ogalik pisipere eest veel ligikaudu 2 nädalat, kuni need ise toituma hakkavad. Ogalikud on segatoidulised, kes söövad igasuguseid selgrootuid, aga ka veetaimi, kalamarja ja kalamaime. Pärast kudemist suur osa ogalikke sureb, maksimaalselt võib nende eluiga
Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel puurib ta end pesast läbi, nii et lõpuks meenutab see natuke tunnelit. Lõpuks kaetakse pesa liivaga. Kogu selle vaeva nägija oli üksnes isasogalik, kes nüüd asub emasogalikku ahvatlema majja astuma siksak-tantsu ja krigisevate häälte abil. Kui viimane avaldab vastupanu, nügitakse ta vägisi pessa. Pärast kudemist on emase kohustused järglaste suhtes lõppenud. Isane aga hoolitseb marja eest kogu selle 8...10 päevase arenemisaja vältel, õhutades seda rinnauimede abil ja puhastades pesa mudast ja prahist. Pärast vastsete koorumist hoolitseb ogalik pisipere eest veel ligikaudu 2 nädalat, kuni need ise toituma hakkavad. Ogalikud on segatoidulised, kes söövad igasuguseid selgrootuid, aga ka veetaimi, kalamarja ja kalamaime. Pärast kudemist suur osa ogalikke sureb, maksimaalselt võib
enam saada terveid järglasi. Samuti takistavad elektrijaamad just Eestis näiteks lõheliste rännet, sest tekitavad tammist ülesvoolu üleujutusi, kuid tammist allavoolu aga kuivust. See toob endaga kaasa lõheliste hukkumise, sest lõhelised peavad kudemiseks jõgedest merre rändama. Järelikult on elektrijaamad Eesti keskkonnale suureks nuhtluseks, sest kahjustavad nii atmosfääri kihte, kui ka lõheliste kudemist. Kokkuvõtvalt on Eesti suurimateks keskkonnaprobleemideks linnastumine, mis tekitab liikide hävimist. Teiseks suurimaks on põhjavee saastatuse tase, mis on ka kogu maailmas suureks probleemiks. Kolmandaks on oluliseks keskkonnaprobleemiks ka elektrijaamade korstnatest väljuv lendtuhk ning tammid, mida elektrijaamade tarbeks ehitatakse, sest need takistavad lõheliste kudemist.
Algab nurrumist meenutav konnakontsert. Sigimisperioodil värvub isasloomade kurgualune siniseks ning esijalgade sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on samal ajal silmatorkavalt paksud. Aprilli lõpus koeb emasloom kuni 12 cm sügavusse vette 670–4000 muna, mis kleepuvad kuni 30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada mitme ruutmeetri suuruseid kuduvälju. Kullesed kooruvad 5–16 päeva pärast kudemist. Kullesed võivad kasvada kuni 45 mm pikkuseks. Moone toimub 65.–75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani on 70–150 päeva. Esimese talveune ajaks kasvab 26–33 mm pikkuseks. toitumine- Peamise toiduse moodustavad mardikad, kahetiivalised, nälkjad ja sihktiivalised. hingamine-kopsud on nõrgalt arenenud ja sellepärast on neil tähtsal kohal nahahingamine
Süda-kojast,vatsakesest südamesse-venoosne veri-see lõpustesse-seal hapnikuga töis-arteriaalne veri teistesse elunditesse. 4. loom,kelle,Munarakud ja seemner arenevad erinevates isendites,nim lahksugulisteks loomadeks. Aprilli lõpp,mai algul. Ema marjad vette,kivide ja taimede vahele-isa niisa peale-niisk viljastab munarakud-sealt vastne-vastsel rebukott toiduvarudega-maim-kala. Ogalik-ehitab vee põhja vetiaktest pesa,meelitab emaskalu,peale ema kudemist isa valvab marju,kuni vastseteni,aegajalt ajab uimega pessa hapniku vett.5.-külgedelt kokkusurutud,osads kalad imeliku välimusega,siilkala,tiibkala. Alt kala hele sest kui alt vaadata üles on vee pind ka hele ,ülevalt tume sest kui ülevalt vaadata alla on vesi tume.troopilistes erinevat värvi sest seal värvilised taimed ja loomad.Kala suurus liigist,vanusest ja toidu hulgast. Mageveekalad-särg,ahven,haug,Merekalad-lest,heeringas,tursk.Siirdekalad mõlemas-särg,haug,ahven. Lepiskalad-
MEREKALAD Elavad meres, ookeanissoolases vees Vee soolasisalduse muutumis taluvad väga vähesed liigid SIIRDEKALAD Saavad elada nii soolases kui ka magedas vees Oma elu jooksul rändavad siirdekalad ühest veekogust teise. Siirdekalu nimetatakse diadroomseteks kaladeks. Tõenäoliselt kõige pikema (tuhandetesse kilomeetritesse küündiva) kudemisrände teevad angerjad Mõned kalaliigid, kaasa arvatud angerjas, pärast kurnavat rännet ja kudemist hukuvad LEPISKALAD JA RÖÖVKALAD Lepiskalad(ntsärg, latikas)hakkavad enamasti toituma taimedest ja suurematest selgrootutest loomadest(ussikesed, putukavastsed) Röövkalad(nthaug, ahven)hakkavad jahtima teisi, endast väiksemaid kalu. Sageli neelavad nad alla ka endast võiksemaid liigikaaskasi.
Suguküpsed kalad neelavad meeleldi ka põhjas elavaid usse ning väikesi kalapoegi. Levinud põhjapoolkeral, Rootsis, Soomes. Eestis põhiliselt Peipsi järves ja Võrtsjärves. Kudema hakkab tint tavaliselt mai esimesel poolel tuulevarjulises veesisese taimestikuga kohtadesse. Marjaterad kleepuvad veetaimedele, liivale või kivisele põhjale. Tindi vastsed kooruvad 5 mm pikkustena, kuid nende edasine kasvutempo varieerub üsna tugevasti. Suur osa tinte sureb aga peale esmakordset kudemist. Väikeste tintlaste suurimaks vaenlasteks on kohad, kuid ka paljudele teistele näljastele röövkaladele on tindid ihaldatud saak. Tähtsamaks toidukonkurendiks peipsi tindile on rääbis ja ahven. Tänu tindi liha kõrgele toiteväärtusele on ta hinnatud nii kalatööstuses inimtoiduna kui ka loomasöödana.
üleujutatud alad (jõgede, kraavide ja järvede jmt. lähikond). Rohukonn kuulub nn. pruunide konnade rühma, kellele on iseloomulikud sisemised kõlapõied ning pruunikas värvus suurel osal kehapinnast. Seljamuster moodustub laikudest-täppidest ning võib ka üldse puududa. Viljastamine on kehaväline. Emasloomad koevad 13 suurt kuduklompi, milles on kokku 5004000 muna. Sültjas kest muna ümber paisub vees ning ööpäev pärast kudemist kerkib kudu veekogu põhjast pinnale. Rohukonna kuduklombid on suured, sageli kuni 25 cm läbimõõduga ebamäärase pilve kujulised. Kullese arengu kiirus sõltub vee temperatuurist, võttes keskmiselt aega kaks kuni kolm kuud. Peamise osa rohukonna toidust moodustavad mardikad, kahetiivalised ja nälkjad. Rohukonnad talvituvad gruppidena veekogudes, mis põhjani kinni ei külmu. Eestis kestab talvitumisperiood oktoobrist kuni märtsi lõpu-aprilli alguseni.
tagasi oma sünnijõgedesse. Eestis on lõhejõed Vasalemma, Pirita, Rutja, Keila, Loobu, Kunda ja Pärnu jõgi ning Valgejõgi. Alates juulikuust suunduvad suguküpsed kalad merest jõgedesse. Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris. Kudemiseks valivad kalad kiirevoolulise kärestikulise koha. Emane kaevab sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga. Osa isendeid sureb pärast kudemist, kuna nad on nälginud ning kurnatud. Osa läheb merre, kuid väga vähesed koevad kaks või kolm korda. Marja areng kestab ligikaudu viis kuud. Paari sentimeetri pikkused vastsed kooruvad varakevadel. Nad lahkuvad pesast alles kuu aja pärast. Noored lõhed on erksat värvi. Nad veedavad jões enamasti kaks aastat. Noorkalade toiduks on jões putukavastsed. Nad kasvavad selle ajaga kuni kahekümne sentimeetri pikkuseks. Merre minekul eredad
Kudemine leiab aset enamasti hommikuti. Emane mudamaim paigutab oma marja 1...3 marjatera laiuse ribana veetaimede ujuvate lehtede alumisele küljele. Ühes ribas on mõnikümmend kuni sada marjatera. Marjaterade triipe võib leida ka veekogu põhja löödud postidelt, vaiadelt, veepinnal ujuvatelt keppidelt, pudelitelt ja muudelt esemetelt. Tähelepanuväärne on see, et lehe alapoolele kudemiseks pöörab mudamaim enda kõhu ülespidi ja libistab end mööda lehepinda. Pärast kudemist ujub emaskala minema, isane jääb aga viljastatud marja juurde valvesse. Aeg-ajalt määrib ta marja üle oma keha katva limaga, mis kaitseb marja bakterite ja hallituse eest. Vastsed kooruvad 5...6 päeva pärast. Et mudamaim on pisike kala, siis pole ka ta eluiga pikk - see ulatub kõigest 4 aastani. Inimesed mudamaimu eriti ei hinda. Ta on teiste kalade toidukonkurent, haiguste kandja ja marja hävitaja. Teda kasutatakse peamiselt söödakalana. Looduses on mudamaim
sobiv piirkond jõest isasharjuste vahel üksikuteks kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib ulatuda 4...5 meetrini ning seal peaks leiduma mõni soodne varjepaik kivi või puurondi näol. Isasharjus teeb kudemisperioodil iseloomulikke vabisevaid liigutusi, millega kaasvõitlejaid eemale peletatakse, emasisendeid aga ligi meelitatakse. Koetava marja jaoks valmistab emasharjus lohukese, mis pärast marja viljastamist kruusaga kaetakse. Pärast kudemist tungib isane tavaliselt emasele kallale, viimane aga sellest eriti ei hooli ja jätkab pulma kas endise või uue partneriga. Kudemine toimub ainult valgel ajal, tavaliselt keskpäevast pärastlõunani. Vastne koorub juba 12...14 päeva pärast ning toitub alguses peamiselt planktonorganismidest, minnes hiljem üle putuktoidule. Harjus on looduskaitse all ja tema püük on igal pool keelatud. Selle liigi hävimist on
Lahjemad kalad Nende lihas on rasva alla 2%. Siia kuuluvad tursk, luts, kohta, haug jne. Keskmise rasvasusega uimekandjad Nende rasvaprotsent ulatub kuni 5. Siia kuuluvad kogred, karpkalad, nurud, latikad, tindid jt. Rasvased kalad Neil on rasva üle 5%. Esindajad on kilud siiad, rääbised. Eriti rasvased kalad Neil on rasva üle 15%. Eesti kaladest angerjad, lõhed ja viidikad. RASVARIKKA KALALIHA AUSTAJA ÜLDTÕED Pärast kudemist on kalade rasvasisaldus väike. Rasvasisaldus sõltub aastaajast. Mida suurem on kala, seda rasvasem ta on. (Võrreldes liigikaaslastega.) Kalarasva koostises on rohkesti pika ahelaga polüküllastamata rasvhappeid ehk omega3 rasvhappeid. KALALIHA MIKROTOITAINETE VALGUSES Vitamiinidest on kalades rasvlahustuvaid vitamiine A, D ja E. Rohkem on neid rasvastes kalades. Vesilahustuvatest vitamiinidest erinevaid B rühma vitamiine. Mikroelemente on rohkesti erinevates
Koelmuteks on kõva põhjaga, 2...3 m sügavused veekogu osad. Kudemisel võtavad kohad end paaridesse ning toimuvad pulmamängud. Paar ujub kudemisplatsil 1...2 ööpäeva ringi, tekitades tugevat veepladinat. Kudemine toimub tavaliselt päikesetõusul. Isaskala puhastab kudemiseks väljavalitud platsi mudast ja prahist ning kaevab sinna pesalohu. Vastandina tormakale pulmamängule, on kudemine vaikne ja tähelepandamatu tegevus. Peale kudemist emane koha lahkub, isase osaks jääb aga lõimetishoole: ta valvab arenevat marja kuni vastsete koorumiseni. Isaskoha õhutab pesas olevat marja rinnauimede liigutamise abil, kõrvaldab pesast prahti ja muda ning ajab minema marjavargaid. Kogu valvepidamise ajal ei söö ta midagi. Omapead jäetud mari on määratud hukkumisele - see kas süüakse ära või läheb hallitama ja kattub mudaga. Vastsed kooruvad 7...10 päeva pärast ning toituvad esimesel elusuvel
1. Sissejuhatus Idalõhed elavad Vaikse ookeani vesikonnas. Sellel perekonna kaladel on pärakuuimes 10 16 hargnenud kiirt, soomus keskmise suurusega või väike, marjaterad suured, punakasoranzid. Nad on siirdekalad, kes koevad Aasia ja Põhja Ameerika magevetes, turgutuvad meres. Tuntakse kuut hästi eristatavat liiki: keta, gorbuusa, tsavõõtsa, nerka, kisuts, sima. Kõik idalõhed koevad vaid kord elus, hukkudes seejärel. Ei ole teada ainsatki juhtu, mil idalõhed oleksid pärat kudemist ellu jäänud, selle poolest erinevad nad kõigist teistest lõhelastest. Imetlusväärne on see, et lõhed arvatavasti leiavad üles jõe, milles sündisid. Kuidas nad seda suudavad, ei ole kindlalt teada. Oletatakse, et avameres orienteeruvad nad päikese, kuu, võimalik, et ka heledate tähtkujude järgi, aga ranna lähedal tunnevad kodujõe haistmis- ja maitsmiselundite abil vee keemilise koosseisu peenimate iseärasuste põhjal. [2] 2. Bioloogia 2.1 Süstemaatiline kuuluvus
Ainuke pulmareis jääb ka viimaseks nende elus, peale sigimist silmud kahe nädala jooksul surevad. Silmud liiguvad ringi üksnes pimeduses: ränne toimub kottpimedatel kuuvalguseta öödel, mõnikord ka päeval, aga seda ainult siis, kui vesi on sogane ning ilm sombune. Jõepõhjas valib isane silm sobiva platsi ja kaevab sinna pesalohu. Kudemine leiab aset kiire vooluga jõelõikudes. Kui pesa on valmis, ilmub kohale ka emane. Paaritusmängud võivad kesta mitu päeva. Peale marja kudemist ja viljastamist kaetakse see hoolikalt liiva ja kruusa kihiga ajakiri.kalastaja.ee Jõesilm toiduna Ehkki piltide järgi võiks eeldada, et oma toitumis- ja eluviisist tulenevalt ei ole jõesilm toidulaual kuigivõrd hinnatud, on kulinaarsetelt omadustelt tegemist väga maitsva kalaga. Pärast kuumadel sütel röstimist võib jõesilmu kohe
hoovuste abil Euroopa läänerannikule. Seal moonduvad läbipaistva lible taolised eelvastsed nn klaasangerjateks (endiselt läbipaistvad kuid rinnauimedega ja rohkem angerja sarnased), kes tungivad magevette. Seal elavad ja kasvavad suguküpseks saamiseni (isased 5...7 a., emased 7...12 a.) või ka kauem. Sugu on määramata kuni 24 cm kehapikkuseni. Täiskasvanuina laskuvad taas merre ning siirduvad Sargasso merre kudema. Sigivad vaid üks kord elus, pärast kudemist hukkuvad. Eluiga võib küündida 25...40 a. eritingimustes isegi 88 a. Looduslikke vaenlasi täiskasvanud angerjail pole. Inimesed hindavad kõrge rasvasisaldusega (kuni 25%) ja maitsvat liha, marineeritult ja suitsutatult. Töönduslikult kasutatakse nii looduslikust kui kunstlikust asurkonnast püütavaid angerjaid. Alammõõt angerjate püüdmisel merest on 45 cm, siseveekogudest 60 cm. Angerjaid ohustab röövpüüdmine, seda eriti neile sobivais talvituspaikades (väinad,
ilmuvad suured mõhnad, emased on aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad. Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11- 12 cm sügavusse vette 670- 4000 muna, mis kleepuvad 15- 30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m 2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5- 16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada kuni 45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70- 150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26- 33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on looduskaitse all. Kasutatud materjal: http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/RANTEM2.htm, vaadatud 21.08. 2008.
lahest polevat leitud. Põhjalähedane, viibib enamasti ranna lähedal ja estuaarides (ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud). Pärast 1-2 aastat meres viibimist lähevad 60-80 cm pikkused suguküpsed isendid Briti saartele (märts-aprill), Eestis jõgedesse (aprill-juuni), kus isased kaevavad imilehtri abil kiirevoolulistesse lõikudesse 300 000 väikese (pikkus 0,8-1,25 mm) marjatera tarvis lohu; koevad (mai-juuni), pärast kudemist hukkuvad. [2, 4, 6, 7] Vastsel, nn liivasonglasel (ammocoetuse), pole suulehtrit ja ta toitub mikroobe filtreerides; 4-5,5 a. veedab ta mudas, moone 13-20 cm pikkuselt. Pärast moonet laskub sügistalvel merre. Eestis haruldane, enamik isendeid tabatud Liivi lahest ja Pärnu jõest. Toituvad merisutid suuremate elusate kalade (tursk, lõhi jt.) verest, tungides neile aktiivselt kallale. Ohvri kehakatted purustatakse sarvhammastega, vere imemist soodustab
oliivroheliseks või pruuniks, kõht roosaks,lillaks,kollaseks või roheliseks, e jääb rohekashalliks. · (Pilt raamatust!)( Kalade välimuse muutused kudemisajal) Helmeskate · Helmeskate kujutab endast sarvainest körbukesi kala kehapinnal, enamasti peas ja kere eesosal. See muudab kala karedaks. · Arvatakse , et helmeskate aitab isas- ja emaskaladel koelmutel teineteist hõlpsamini ära tunda ja kudemisel kontakti hoida. · Pärast kudemist pudenevad körbukesed kala kehalt jäljeltult maha. Kokkuvõte · Kalad on väga liigirikas ja huvitav loomarühm. · Enamik kalu on voolujoonelise kehakujuga: see algab peaga ja läheb sujuvalt üle kereks ning lõpeb sabauimega. · Keha on enamasti külgedelt kokku surutud ja varustatud liikumist võimaldavate uimedega. · Ning nende kehakuju erinevused peegelduvad nende elupaikades, ning neil on kujunenud isikupärane keha,mille järgi on võimalik
arvukus väheneb, selle tõttu ei saa toituda krokodillid, kuid neile ei ole see probleemiks, sest nad on tipptarbijad ja toituvad ka muudest loomadest. 6. Ühe konkreetse populatsiooni iseloomustus Populatsiooniks valisin Niiluse ahvena. Populatsiooni arvukus ja selle muutumine ajas: Niiluse ahven on siisetoodud liik ja oma kiire elutegevuse käigus on ta kiiresti paljunenud ja välja tõrjunud väiksemad ja vähemises olevad liigid. Kõige rohkem on ahvenaid järves vahetut peale kudemist. Populatsiooni tihedus: Ahvenaid on järves kõigerohkem, täpsete andmete kohta ei olnud midagi öeldud. Ahvenate tihedus sõltub toitainetest ja hapnikuhulgast veekogus. Kui toitu jääb vähemaks, siis ahvenate arvukus väheneb. Populatsiooni seisund: Ahvenate arv Victoria järves stabiilne ja selle põhjuseks on see, et kevadisel kudemisperioodil koeb arvukalt ahvenaid, kuid on ka neid, kes hukkuvad, saades troopikakaladele toiduks
Veekonn veedab vees kogu oma elu. Maismaale väljub vaid pärastlõunal, kõige soojemal ajal, kuid ka siis ainult kaldaäärsesse taimestikku. Järvekonn elutseb erinevates mageveekogudes (järved, suuremad tiigid, jõed) veedab vees kogu oma elu. Maismaale väljub vaid niiskete ja soojade ilmadega. Elupaikadeks suuremad taimestikurikkad järved või vaiksed jõekäärud. PRUUNID KONNAD elutsevad niitudel ja metsades. Rohukonn on suurem kui rabakonn. Pärast kudemist tegutsevad maismaal. Rohukonn talvitub veekogudes, rabakonn maismaal. Rabakonn eelistab suuri, metsaga piirnevaid märgalasid. Rabakonn leidub nii loodus- kui kultuurmaastikes (nt metsad, sood, niisked niidud, aiad..) enamasti koos rohukonnaga, kuid eelistab viimasest niiskemaid alasid. Sigib kaladeta rohtunud alalistes v ajutistes seisuveekogudes (looduslikud lombid, kopra üleujutusalad, tiigid, kraavid, järvikud). Suurema osa elust veedab maismaal, siirdub vette vaid kudemiseks.
Noorjärgud veedavad oma esimesed eluaastad jõgedes. Meres lõhe toitub intensiivselt. Eelistatud toiduks on mere-elu perioodil kilu, räim, tobiad, nor tursk, ogalik ja mitmesugused koorikloomad. Eluiga 8-9 a. Suurim kaal 40kg. Suguküpsed lõhed pöörduvad kudemiseks tagasi oma sünnijõgedesse. Rännates jõgede ülemjooksul elavad varuainetest. Kärestikes võivad teha 2-3 m kõrgusi hüppeid. Enamik lõhesid on pärast kudemist üsna kurnatud ning hukkuvad. 3. MERIFORELL on lõhele lähedani nii välimuselt kui ka eluviisilt. Üldiselt on lõhest veidi jässakam, sabavars on jämedam kui viimasel. Sabauim lõpeb otseselt, vanematel isenditel ka kumeralt. Kogu kehal esinevad tumedad täpid. Täpsemalt võimaldab liigilist kuuluvust määrata kala suulaes paiknev sahkluu, mis meriforellil on hammastatud. Koeb samuti jõgedes, kuid ei rända nii
ümbruskonnast - ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt (kudemisseltsingud võivad koosneda isegi kuni 700 isendist). Koevad madalas, 11...12 cm sügavuses vees 670...4000 muna, mille läbimõõt on 2...3 mm. Kudu on 15...30 cm läbimõõduga klompides, mis võivad moodustada paari ruutmeetri suuruseid kuduvälju. · Areng Embrüonaalne areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5...16 päeva. Kullesed võivad kasvada kuni 45 mm pikkuseks. Moone toimub 65...75 päeva peale kudemist ning noored konnad on maismaale väljudes 8...17 mm pikkused, septembriks-oktoobriks kasvavad nad juba 26...33 mm pikkuseks. Arengu kestus kudust noore konnani võib varieeruda 70...150 päevani. Rohukonn saab suguküpseks teisel eluaastal. Looduses on keskmine eluiga 4...5 aastat, vangistuses on see ulatunud 18 aastani. Rohukonn Rana temporaria L. . · Koht ökosüsteemis Rohukonnad hoiavad vaos putukate arvukust. Looduses on
püükides kaasajal ja ka mõned sajandid tagasi ei ületa 20 aastat, kuid on siiski andmeid ka 33- aastase haugi tabamise kohta. (Spanovskaja, 1979) 8 Kasvatus Kasvatamise eesmärk Looduses mõjutavad haugi arvukust eelkõige klimaatilised ja hüdroloogilised tegurid (veeseis, koelmute seisund ja juurdepääsud, ilmastik kevadel). Neil aastail, mil olud ei võimalda normaalset kudemist, võib teatud veekogudes tekkida haugivarude täiendamise vajadus. Haugi kunstlikku paljundamise, kasvatamise ja asustamise eesmärgiks on haugivarude taastamine, täiendamine ja veekogude biomanipulatsioon. Haugi paljundamisega on Eestis tegeldud vähemal või suuremal määral peaaegu 70 aastat. Alguses piirduti vaid haugimarja inkubeerimisega, 1969. a. alustati ka vastsete lühiajalise (12-19 päeva) järelkasvatamisega. Haug on oluline sportliku ning töönduspüügi objekt, samuti hea
Levik on seotud liivaste muldadega. Tagumisel jalal tugev luustunud kühm, mida kasutab kaevumiseks. Nõudlikud kudemisveekogude suhtes, vajavad läbipaistva veega, kalavabasid sügavamaid tiike. Levinud Virumaal, Lõuna- ja Kagu-Eestis. Tihti koevad harivesilikuga samades veekogudes. Pruunid konnad – rohukonn ja rabakonn: Elutsevad niitudel ja metsades. Rohukonn on suurem kui rabakonn. Need liigid on kevadel üheks esimesteks kudejateks, kudu on pallikujuline. Pärast kudemist tegutsetakse maismaal. Rohukonn ja rabakonn on Eestis väga laialt levinud. Video - rohukonna kudu arenemine: http://www.arkive.org/common-frog/rana-temporaria/video-09b.html Rohelised konnad: Keerukas taksonoomiline rühm. Nimelt on veekonna puhul tegemist juba pärast viimast jääaega tekkinud hübriidse vormiga, kelle tunnused on väga varieeruvad, sarnanedes kord ühele, kord teisele vanemliigile (tiigi- ja järvekonnale)
kaugemale. Pesa ehitamise lõpetab emane, kes nagu isanegi, vetruvate kehaliigutustega pillub eemale kiviklibud ja liiva, süvendades isase poolt ehitatud lohku. Pärast pesa valmimist imeb emane end pesa eesosas kivi külge, aga isane imeb end emase külge, algul keha küljele seljauime eesosa lähedale, aga pärastpoole, tasapisi iminappa edasi nihutades, jõuab emase pea kiirualani ja keerdub sabaga ümber tema keha. (Caputi and Budelli, 2006) Suguprodukte heidavad nad üheaegselt. Pärast kudemist peituvad kurnatud silmud kivide või puunottide alla või muudesse valguse ja voolu eest varjatud kohtadesse, kus nad varsti hukkuvad. 2.1. VÕRGUSTIKU SÕLTUVUS Täiskasvanud merisutid rändavad ülesvoolu kudema, jälgides feroonide välja, mis on eritatud vastsete poolt (Feromoonid on loomade poolt keskkonda eritatavad bioaktiivsed ained, mis samasse liiki kuuluvatel isenditel kutsuvad esile käitumuslikud, harvem füsioloogilised, muutused)
<
Lõhi kehal on tähnid küljejoonest kõrgemal, meriforellil on neid ka allpool. Nende eristamine vajab vilumust. Asustab Põhja-Atlandi rannikualasid: Labradori, Lõuna-Gröönimaa ja Islandi rannikut, Barentsi, Valge mere ja Põhja-Jäämere vesikondasid kuni Kara jõeni, idas Läänemereni. Üle poole Läänemere populatsioonist on pärit Rootsi, Soome, Vene ja Eesti kalakasvatustest. Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris, osa isendeid sureb pärast kudemist nälja ja kurnatuse tõttu, osa läheb merre, kuid väga vähestel õnnestub kudeda 23 korda. Noorkalad toituvad jões putukavastsetest, täiskasvanud kiludest ja räimedest. Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass 10 kg. Püügi alammõõt on 60 cm. Lõhiliha kasutatakse toiduks värskelt või külmutatuna, tervelt või fileerituna, soolatuna ja suitsutatuna. Külmsuitsutatud lõhet on läbi aegade peetud delikatessiks. Sobib
üle 30 kg. Eestis püüti kõige suurem valgeamuur 2004. aasta lõpus Võrtsjärvest ning ta kaalus 19.9 kg ning oli 112 cm pikk. Kala vanuseks hinnati 20 aastat. See kala on ka kõige suurem Võrtsjärvest püütud kala. Kudemine Suurem osa emaseid valgeamuure saab suguküpseks 8-9 aastaselt ja rohkem kui 70 cm pikkuselt. Väiksem osa võib kudema hakata ka 6–7-aastaselt ja mitte vähem kui 60 cm pikkuselt. Kudemiseks sobivad veetemperatuurid on 20–30°C. Kudemist on registreeritud ka 15°C juures. Viljakus jääb sõltuvalt emaskala mõõtmetest vahemikku 237 000 kuni 1,7 miljonit marjatera. Valgeamuur kasutab portsjonkudemist ning koeb looduslikus areaalis aprillist kuni augusti keskpaigani. Mari on veest natuke raskem ja selle areng peab toimuma suurtes suhteliselt kiirevoolulistes jõgedes, kus mari hõljuvas olekus allavoolu kandub. See on vajalik selleks, et mari saaks piisavalt hapnikku
algul jões, siis meres ja suguküpsuse saabumisel suunduvad tagasi oma sünnijõgedesse. Eestis on lõhejõed Vasalemma, Pirita, Rutja, Keila, Loobu, Kunda ja Pärnu jõgi ning Valgejõgi. Alates juulikuust suunduvad suguküpsed kalad merest jõgedesse. Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris. Kudemiseks valivad kalad kiirevoolulise kärestikulise koha. Emane kaevab sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga. Osa isendeid sureb pärast kudemist, kuna nad on nälginud ning kurnatud. Osa läheb merre, kuid väga vähesed koevad kaks või kolm korda. Marja areng kestab ligikaudu viis kuud. Paari sentimeetri pikkused vastsed kooruvad varakevadel. Nad lahkuvad pesast alles kuu aja pärast. Noored lõhed on erksat värvi. Nad
Liha ja podagra puriinid. · Liha lipiidid, liha maitse Liha töötlemine: veesiduvus, töötlemistemperatuurid Suitsutamine - ~200 ühendit, happed, aldehüüdid, fenoolid Kala Rasv ja valk. Veesisaldus 50-85 %, mida lahjem, seda rohkem vett. Tursas 0,5 % rasva , 85 % vett. Samas on tursamaks väga rasvane ja sisaldab palju D ja A vitamiini. Võta arvesse, kus rasv paikneb, tihti siseelundite ümber. Vanemad rasvasemad, sügisesed rasvasemad, enne kudemist rasvasemad. Angerjas kuni 50 % vett, ~33 % rasva Valke kalas keskmiselt 14-22 %. Vähe sidekude, peamiselt kollageen, kuni 5 % Lahjad, kuni 2% rasva: tursk, luts, koha, haug, ahven Keskmise rasvasusega, kuni 5 %: kogred, karpkalad, latikad, tindid, räim (4%) Rasvased, üle 5 % : kilu, siig, rääbis, lõhe (8,6) Eriti rasvased, üle 15 % rasva: angerjad, heeringas, lõhed (10-18 %), viidikad ~50 g lõhest võib saada päevase vajaliku kogude -3 rasvhappeid, lõhe valgusisaldus 17-20 %.
sisevarvastele ilmuvad suured mõhnad, emased on aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad. Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11...12 cm sügavusse vette 670...4000 muna, mis kleepuvad 15...30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5... 16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada ...45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70...150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26...33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. rohukonn on looduskaitse all. Harilik kärnkonn Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Värvuselt
Neil puuduvad paarilised uimed, luulised hambad, soomused, paariline ninaava ja paariline ninaõõs. Ehitus Suu asemel on sõõrsuudel suulehter, mille serval ja keelel asuvad arvukad sarvhambad. Nende abiga raspeldavad nad lihatükke nii elusatelt kui ja surnutelt. Enamikul juhtudel imevad nad end elusa ohvri külge ja toituvad selle kehast. Läänemeres elab kuni 40cm pikkune jõesilm, kes tuleb kudema merre suubuvatesse jõgedesse, peamiselt Pärnu ja Narva jõkke. Päras kudemist silmud enamasti surevad. (Sõõrsuud; Kõhrkalad ja sõõrsuud) (Pilt1, sõõrsuud) 4 Kõhrkalad Kõhrkalad (Chondrichthyes) kuuluvad keelikloomade hõimkonda. Nad on luukaladega võrreldes algelisema ehitusega. Kõhrkalu iseloomustab kõhreline skelett, tõeliste soomuste ja ujupõie puudumine, küljeveenide, arteriooskuhiku, paariliste uimede ja keeritskurru esinemine
soojushulka. Enne marja võtmist peaksid kalad olema 10-14 päeva temperatuuril üle 15 kraadi. Paljundamise optimaalne aeg on 20. mai kuni 5. juuni vahel. Eestis koeb karpkala mai lõpul või juuni algul. 83 84 PALJUNDAMINE (ekstensiivmeetod) Karpkala saab paljundada ka sel viisil, et lastakse suurtel kaladel tiigis kudeda 85 Madalas, hästi läbi soojenenud ja taimestikurikkas veekogus võib karpkala kudemist tihti jälgida. Üldjuhul ei jää aga looduses koetud marjast kasvanud järglased ellu. Järelkasvu on leitud vaid veekogudest, kus puuduvad röövkalad. 86 Sugukalade sumbad 87 KUDEMISMATID 88 Indutseeritud paljundamine Algab sugukalade väljapüügiga tiikidest, sorteerimise ja kontrolliga haudemajas. Kaks põhimõttelist erinevust forellikasvatusest
Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel puurib ta end pesast läbi, nii et lõpuks meenutab see natuke tunnelit. Lõpuks kaetakse pesa liivaga. Kogu selle vaeva nägija oli üksnes isasogalik, kes nüüd asub emasogalikku ahvatlema majja astuma siksak-tantsu ja krigisevate häälte abil. Kui viimane avaldab vastupanu, nügitakse ta vägisi pessa. Pärast kudemist on emase kohustused järglaste suhtes lõppenud. Isane aga hoolitseb marja eest kogu selle 8...10 päevase arenemisaja vältel, õhutades seda rinnauimede abil ja puhastades pesa mudast ja prahist. Pärast vastsete koorumist hoolitseb ogalik pisipere eest veel ligikaudu 2 nädalat, kuni need ise toituma hakkavad. Ogalikud on segatoidulised, kes söövad igasuguseid selgrootuid, aga ka veetaimi, kalamarja ja kalamaime. Pärast kudemist
204. Räim on Läänemere endeem. Mida see tähendab? Levinud ainult Läänemeres Taani väinast ida pool endeem = ainult ühes piirkonnas levinud liik 205. Hariliku heeringa 3 alamliiki: SbSp. Clupea harengus harengus atlandi heeringas SbSp. Clupea harengus embras balti heeringas ehk räim SbSp. Clupea harengus pallasi idaheeringas 206. Sardiin kuulub pärisheeringlaste alamsugukonda õige 207. Pärast kudemist hukkuvad kõik idalõhed 208. Angerjas koeb ainult 1 kord elus ühes kohas: sooja Sargasso mere vetikate tihnikutes, 300 m sügavusel 209. Kultuurkarpide kolm teisendit on 1. soomuskarp 2. peegelkarp 3. nahkkarp 210. Luukalade paarilised uimed on 1) rinnauimed 2) kõhuuimed 211. Luukalade paaritud uimed on 1) seljauim 2) pärakuuim 3) sabauim 212. Enamusel luukaladel on toidu peenestamiseks hambad vale 213. Millest toitub läänemere tursk? Toitub peamiselt räimedest ja kiludest
Munasarjad hõlmavad kuni 2/3 kehaõõnest. Marjaterad suured, läbipaistvad, üksteisest kergesti eraldatavad. Niisad valged, ilma nähtavate veresoonteta. Kõhule vajutamisel võib isaskaladel veidi niiska välja voolata. V kudemisaeg, suguproduktid on voolavad. Mari ja niisk on voolavad joana välja kergel kõhule vajutamisel. VI kudemisjärgne, suguproduktid on välja koetud. Munasari ja niisk väga väikesed, lõdvad, põletikulised, tumepunast värvi. Sageli jääb pärast kudemist munasarja üksikuid marjateri. Kalad saavad suguküpseks väga erinevas eas: väikesed kiiresti küpsevad kalad ( peipsi tint näireks aastaselt), teised kalad aeglaselt (suured aeglase kasvuga kalad, näteks tuurlased inimese eaga võrreldavas tempos). Enamuse Eesti kalade puhul jääb suguküpseks saamise iga paari kuni 10 aasta vahemikku. Esineb ka liigisiseseid erinevusi (kääbusisased lõhedel). Isased küpsevad reeglina nooremalt kui emased.
vedu. Lõhelaste marja võib vedada ka viljastamata olekus ovariaalvedelikus, tingimusel, et säilitatakse jahe temperatuur ja mari on kuivamise eest kaitstud. Marja peab katma vähemalt 2cm paksune veekiht ning ülejäänud ruum täidetakse hapnikuga. Vesi peab olema pidevalt kerges liikumises. 20. Angerja elutsükkel ja angerjakasvatuse põhitingimused. Siirdekalad, kes koevad meres ja kasvavad suguküpseks magedas vees. Angerjas koeb Sargasso meres rohkem kui 500m sügavusel. Pärast kudemist hukkub. Vastsed tõuseva sügavatest veekihtidest pinnale ja Golfi hoovus kannab nad Euroopa rannikule. Angerjavastsed teevad läbi moonde, muutudes vahepeal läbipaistva pajulehe kujuliseks ja seejärel täiskasvanud angerja sarnaseks. Angerjas saab suguküpseks: isane 5-7, emane 7-12 aastaga. Eestis toimub angerja kasvatmine suletud süsteemis. 21. Eesti kalakasvanduste arv ja tootmise profiil, kalakasvanduste paiknemine Eestis.
suutelised jõest hõlpsalt kätte saama. Lõhed siirduvad sügisel kudema oma sünnijõgedesse, vajades selleks kruusast põhja. Noored lõhed elavad algul jões, siis siirduvad merre. Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris. Kudemiseks valivad kalad kiirevoolulise kärestikulise koha. Emane kaevab sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga. Osa isendeid sureb pärast kudemist, kuna nad on nälginud ning kurnatud. Osa läheb merre, kuid väga vähesed koevad kaks või kolm korda. Marja areng kestab ligikaudu viis kuud. Paari sentimeetri pikkused vastsed kooruvad varakevadel. Nad lahkuvad pesast alles kuu aja pärast. Noored lõhed on erksat värvi. Nad veedavad jões enamasti kaks aastat. Noorkalade toiduks on jões putukavastsed. Nad kasvavad selle ajaga kuni kahekümne sentimeetri pikkuseks
suudmetes. Siiad eelistavad koguneda parvedesse ning liiguvad rohkem põhjalähedastes veekihtides. Kudemiseks võivad nad siirduda jõgedesse, kuid ei pruugi seda teha. Enim meeldivateks kudemispaikadeks on madalad, lainetuse eest kaitstud merelahed, kus on kõva liiva-, kruusa- või kivipõhi. Siiad koevad hilissügisel oktoobri lõpust detsembrini. Kuigi siig on üldiselt päevase eluviisiga, toimub kudemine õhtuhämaruses või öö varjus. Marja ja niisa heitmine toimub veepinnal. Pärast kudemist läheb paar lahku, kumbki osapool leiab omale aga uue partneri. Kogenud kalurid räägivad, et siiad tekitavad veepinnal järsult suunda muutes tugevaid veekeeriseid, mis paiskavad viljastatud marja vees laiali. Sellega kaasnevad veeplartsatused, mille järgi saab siigade pulmaplatsi juba kaugelt kindlaks määrata. Niiviisi jõuavad siia marjaterad veekogu põhjale tugevasti hajutatult ning marjasööjatel on neid raskem kätte saada. Kahjuks on suurimad marjaröövlid siiad ise
Väljapüügiga ei tohi viivitada, sest sugukalade pikaajalisel hoidmisel talvitustiikides kudemise ootel jäävad emaskalade gonaadid juuni alguseks III–IV arenguastmesse ja küpsuskoefitsient (gonaadide massi ja kala kehamassi suhe) on 1,7–14,5%. Viljastumiseks ja normaalseks arenguks sobivat marja annavad emaskalad alles siis, kui keskmine küpsuskoefitsient on 28,5%. Väljapüügil eraldatakse emas- ja isaskalad ning asustatakse eraldi tiikidesse, et ära hoida nn spontaanset kudemist. Soovitav on isegi isas- ja emaskalad talvitada eraldi tiikides. VÄLISED TUNNUSED Emaskaladel on kõht puhetunud ja pehme, suguava punsunud, kergelt punetav ja ümmargune, lõpuskaante välispind läikiv. Isaskalade suguproduktid on sel ajal tavaliselt IV–V küpsusastmes, niisk võib erituda juba kergel kõhule vajutusel. Isas kalade tunnuseks on kitsam kõht, piklik-pilujas hele suguava ja nn pulmarüü (lõpuskaaned, selja- ja kõhuuimed karedad). SUGUKALADE VALIK
Väljapüügiga ei tohi viivitada, sest sugukalade pikaajalisel hoid misel talvitustiikides kudemise ootel jäävad emaskalade gonaadid juuni alguseks IIIIV arenguastmesse ja küpsuskoefitsient (gonaadide massi ja kala kehamassi suhe) on 1,714,5%. Viljastumiseks ja normaalseks arenguks sobivat marja annavad emaskalad alles siis, kui keskmine küpsuskoefitsient on 28,5%. Väljapüügil eraldatakse emas- ja isaskalad ningasustatakse eraldi tiikidesse, et ära hoida nn metsikut kudemist. Soovitav on isegi isas- ja emaskalad talvitada eraldi tiikides (Soe märts aprilli algus) 4)HORMONAALNE STIMULEERIMINE Pärast väljapüüki paigutatakse kalad lahtiselt või võrkkotis haudemaja basseini, tiiki või tiiki sumpa. Suguproduktide saamiseks stimuleeritakse kalu hormonaalselt hüpofüüsi e ajuripatsisuspensiooniga. Sisesekretsiooninääre hüpofüüs toodab lisaks teistele hormoonidele ka gonadotropiine
Helmeskate kujutab endast sarvainest körbukesi kala kehapinnal, enamasti peas ja kere eesosal. See muudab kala karedaks. Siigadel ja meritindil esineb helmeskate nii isas- kui emaskaladel, kuid esimestel on see palju tugevam. Väga iseloomulik on helmeskate isastele karplastele, kuid nõrgal kujul leidub seda ka emastel lepamaimudel. Arvatakse , et helmeskate aitab isas- ja emaskaladel koelmutel teineteist hõlpsamini ära tunda ja kudemisel kontakti hoida. Pärast kudemist pudenevad körbukesed kala kehalt jäljeltult maha. Helmeskate on tõesti kena pulmaehe, mis aha ei anna veel põhjust isaskalu eriti kadestada, sest see edevus võib neile minna kalliks maksma. Nimelt näitasid Tsehhimaal tehtud uurimustööd , et isaslatikate helmeskatte tugevus (mida hinnati körbukeste hulga ja suuruse järgi) osutus võrdeliseks gürodaktüloosist ja diplostomoosist tabandumise intensiivsusega
rohkete kivististena klassi Cephalaspidomorpha esindajaid, kelle lame pea ja eeskeha olid kaetud luukilpidega. Tõenäoliselt sõelusid nad toiduks (ripsmete abil või imedes) põhjast detriiti ja pisioleseid. 83. Jagatakse suureks rühmaks:lõuatud e. sõõrsuud ja lõugsuused. Lõuatud on silmud- Luudeta, soomusteta, usja kehaga. Suu iminapana. Sarvhambad. Kummalgi pool seitse lõpuspilu. Toitub meres kaladest, Lahksooline. Kudemisrändel jõgedesse ei toitu; sureb pärast kudemist. Vastne elab põhjasettes; suu ümber väädikud ja ülahuul. Sööb detriiti ja pisioleseid, filtreerides nagu süstikkala N: jaapani jõesilm, ojasilm - Pärast moonet on väiksem kui enne, ei toitu enam, sureb pärast kudemist. Vahel saab suguküpseks juba vastsena. Tavaline paljudes Eesti vooluveekogudes ja pihklased usjad, luudeta ja soomusteta, toituvad elus või surnud kaladest, kasutades suuiminappa ja sarvhambaid. Väike rühm mereloomi.suu ja paaritu ninasõõrme ümber poised
Väljapüük (Väljapüügiga ei tohi viivitada, sest sugukalade pikaajalisel hoidmisel talvitustiikides kudemise ootel jäävad emaskalade gonaadid juuni alguseks IIIIV arenguastmesse ja küpsuskoefitsient (gonaadide massi ja kala kehamassi suhe) on 1,714,5%. *Viljastumiseks ja normaalseks arenguks sobivat marja annavad emaskalad alles siis, kui keskmine küpsuskoefitsient on 28,5%. *Väljapüügil eraldatakse emas- ja isaskalad ningasustatakse eraldi tiikidesse, et ära hoida nn metsikut kudemist. Soovitav on isegi isas- ja emaskalad talvitada eraldi tiikides (Soe märts aprilli algus) Hormonaalne stimuleerimine *Pärast väljapüüki paigutatakse kalad lahtiselt või võrkkotis haudemaja basseini, tiiki või tiiki sumpa. *Suguproduktide saamiseks stimuleeritakse kalu hormonaalselt hüpofüüsi e ajuripatsisuspensiooniga. Sisesekretsiooninääre hüpofüüs toodab lisaks teistele hormoonidele ka gonadotropiine. Kasutatakse ka sünteetilisi analooge, kuid eestis vastav praktika puudub
suured mõhnad, emased on aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad. Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11...12 cm sügavusse vette 670...4000 muna, mis kleepuvad 15...30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5...16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada ...45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70... 150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26...33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on looduskaitse all. (Tartu Ülikooli LO Loodusteadusliku hariduse keskus, Rohukonn, 2011) Rabakonn (Rana arvalis) Rabakonn on pisike, 5...7 cm pikkune konn, kes kuuludes nn
Proovide bioloogilise analüüsi käigus on määratud analüüsitavate bioloogiliste objektide/ bioindikaatorite: 1. täispikkus: TL, sentimeetrites (ninamikust sabauime lõpuni) 2. individuaalne kehamass: TW, grammides 3. sugu: F-emane; M-isane; JUV-juveniil (noorvorm, kellel palja silmaga pole sugu võimalik määrata), FM-sugu määramata 4. kuuepallilise skaala järgi suguküpsusaste: I VI, järgi I,II (mittesuguküps); VI (vahetult pärast kudemist); II-V (küpsemine-st. eriti intensiivne toitumine ja akumuleerumine) vanuse määramiseks eemaldati ahvenatel lõpuskaaneluu (operculum) (kummagi silma taga paikneb lõpuseid kattev lõpusekaas) 5. Lõpuskaaneluud puhastati pehmetest kudedest keevas vees leotades, misjärel eemaldati denatureerunud valguline mass luudelt. 6. vanuse määramiseks kasutati DataMATE 895A, millel on 8 12-kordne suurendusvõime Bioloogilised parameetrid on esitatud lisas (Lisa 1).
alla jahedamasse vette energia hapnikku. Kuid O2 lahustub vees halvasti. kokkuhoiuks. Temperatuuri tõusuga O2 lahustuvus · Anadroomne ränne ~ Kala elab halveneb ( kalade metabolism aga meres, kudema siirdub magevette (lõhe, kiireneb). Vesi on viskoosne ja kaladel kulutab 70-80% energiast kudemisrändele kulub palju energiat vee pumpamisele läbi ja sureb pärast kudemist). Rohkem tuntud lõpuste. Mida suurem on kalade lõpuste kõrgematel laiustel, kus meri annab pind, seda suurem on hapniku omastamise suurema produktsiooni kui mageveed. võime. Katadroomne ränne Elab magevees, · Avavees kiiretel ja pidevalt ujujatel koeb merevees (angerjas). Enam levinud (tuunid) on suure pindalaga lõpused.
aga sel ajal silmatorkavalt paksud ja töntsakad. Aprilli lõpus koeb emasloom madalasse, 11...12 cm sügavusse vette 670...4000 muna, mis kleepuvad 15...30 cm läbimõõduga klompidesse ning võivad moodustada kuni paari m2 suuruseid kuduvälju. Sõltuvalt veetemperatuurist kooruvad kullesed 5...16 päeva pärast. Arengu jooksul võivad rohukonna kullesed kasvada ...45 mm pikkuseks. Moone toimub 65. - 75. päeval peale kudemist ning arengu kestus kudemisest noore konnani vältab 70...150 päeva. Sügiseks kasvab rohukonn 26...33 mm pikkuseks ning talvituspaikadesse siirdumine toimub samuti suure karjana. Rohukonna arvukuse langust põhjustab sobivate kudemispaikade vähesus, samuti hukkub rännete käigus suur hulk loomi maanteedel. Rohukonn on looduskaitse all. Tähnikvesilik Tähnikvesilik on väike, 8...11 cm pikkune sabakonnaline, kellel on pikk saba, mis moodustab poole kogu kehapikkusest
Kui püük on intensiivne ja selle tõttu forelli arvukus optimaalsest väiksem või kui kudemisalad on kahjustatud või neid napib, tuleb forelli asustamist soovitada. 14. Angerja elutsükkel ja angerjakasvatuse põhitingimused. a. Angerjalised on katadroomsed siirdekalad, kes koevad meres ja kasvavad suguküpseks magedas vees. Euroopa angerjas koeb Atlandi ookeani keskel asuvas Sargasso meres rohkem kui 500 m sügavusel. Pärast kudemist angerjad hukkuvad. Vastsed tõusevad sügavatest veekihtidest pinnale ja Golfi hoovus kannab nad Euroopa rannikule. Selle 23 aastat aega võtva rände ajal teevad angerjavastsed läbi moonde, muutudes vahepeal läbipaistva pajulehe kujuliseks Leptocephalus'eks b. ja seejärel täiskasvanud angerja sarnaseks, kuid läbipaistvaks klaas angerjaks. Klaasangerjad
annaabi.ee 
