Haug kui kõige suurem mageveekala (0)

Haug
HAUGI ELUPAIK JA-VIIS http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.ht m
Elab järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, ka riimvees. Elupaik on tihedalt seotud veekogude taimestikuvööndiga, kus ta saaki varitseb. On paikse eluviisiga, tegutseb ainult päeval. Elab üksikuna. Haug asustab peaaegu kõiki Eesti järvi ja aeglase vooluga jõgesid, kuid ta on võimeline elama ka nõrgalt soolases merevees . Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele, seega on ta rangelt päevase eluviisiga. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad , kiisad , viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt ega raiska aega närimise peale. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi.
SIGIMINE http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.ht m
Haugid koevad kohe peale jäälagunemist aprillis ja mais. Koelmuteks on enamasti suurveest üleujutatud luhad, kus on rikkalikult taimestikku ja kus vesi on juba mõnevõrra soojenenud. Suurvesi on kudemisel oluline tegur ning veevaestel aastatel jätab suur hulk hauge lihtsalt kudemata. Kudemise ajaks kogunevad haugid gruppidesse, kuhu kuulub üks emaskala ja mitu isast. Pulm hajutab tavaliselt üliettevaatliku kala tähelepanu sedavõrd, et sel ajal on haug kerge saak röövpüüdjatele, seda enam, et kudemine toimub kuni 0,5 m sügavuses vees. Kudemisrühmad pole püsivad, vaid liiguvad pidevalt ühest kohast teise kattes tunnis mitusada meetrit. Isashaugid löövad kudemise ajal sabaga tugevalt laksu, mis on kuulda kuni 100 m kaugusele. Mari koetakse eelmise aasta surnud taimestikule. Vastsed kooruvad olenevalt veetemperatuurist 10...25 päeva pärast. Maimud toituvad alguses selgrootutest , kuid juba oma esimese suve lõpuks lähevad üle röövtoidule. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele. Marja hulk on 2...170 tuhat , marjatera läbimõõt 2,3...2,4 mm. Emased saavad Eesti vetes suguküpseks tavaliselt 3-5 aastaselt, isased kuskil aasta varem. Kudema hakkab haug jäämineku ajal, tavaliselt aprilli keskel. Kudemiseks sobivad madala veega üleujutatud kohad, peamiselt koetakse surnud luhataimestikule(peamiselt tarnale). Reeglina kestab kudemine umbes kuu aega, külmal kevadel pisut kauem. Madala veetasemega kevadetel võivad osa hauge jääda koelmute vähesuse tõttu kudemata. Mari inkubeerub 12-25 ööpäeva, moone toimub 3-4 nädalat pärast koorumist .
ARENG
Marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 10...25 päeva. Maimud lähevad üle röövtoidule juba sama suve lõpuks. Suguküpseks saab 3...4 aasta vanusena. Keskmiselt elab 10 aastat vanaks, kuid haruldased pole ka üle 25 aasta vanused isendid. Alguses on pisike muna, suurusega 1 – 5 mm, selle nimi on marjatera .
Elu alguses võib tilluke kala marjatera sees hõljuda vees, võib olla limaga kinni kleebitud taimede, kivide või millegi muu külge. Marjaterast areneb väike maim , mis näeb välja nagu tillukese õhupalliga kulles. Ta on alguses üsna värvitu, läbipaistev, ainult silm on hästi märgatav. Pisike kalahakatis liigub vilkalt ja sööb aplalt endast väiksemaid vees hõljuvaid loomakesi. Niiviisi taimede vahel ringi seigeldes kasvab ta aastaga 1 cm pikkuseks või isegi pikemaks kui toitu on rohkem.
Kalade ,,lasteaiaks,, on soojas madalas vees mitmesuguste vetikate puhmad ja kivide servaalused.
Mõnele kalamarjale sobib kasvama hakkamiseks +4°C, st talvine vesi, mõni tahab ujumissooja , +20°C vett. Üks kala koeb väga palju marjateri, ligikaudu 10 000 tükki. Neist jääb 1 aasta pärast alles umbes 10 maimu ja 5 aasta möödudes on elus ainult 1 kala. http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/7kooslus/kalad.ht m
TOITUMINE
Haug on röövkala. Toiduks on ahvenad, kiisad, viidikad, latikad, suuremad isendid söövad isegi konni, pardipoegi ja pisiimetajaid. Toidupuudusel esineb ka kannibalismi. Maimud toituvad planktonvähkidest ja putukavastsetest
Koht ökosüsteemis
Tugeva ja suure kalana tal looduses vaenlasi pole, röövkalana hoiab järvede kalaelustiku tasakaalus. On laiussi vaheperemeheks. Haugi liha on rasvavaene (2...3%) ning sobib hästi dieettoiduks, ta on üks tähtsamaid sisevete töönduskalu, kelle marja inkubeeritakse ja vastseid kasvatatakse ka kunstlikult. Püügi alammõõt on 45 cm.
Osa info raamatust ´´ Matk kalariiki`` Ervin Pihu 1987 ja lk 79
Haugi suurus- ja vanusepiiri kohta on välja pakutud vägagi mõjuvaid arve, kuid kõige suuremaid neist ei maksa tõsiselt võtta. Üheks klassikaliseks näiteks selle kohta, kui suureks ja vanaks võib kala saada, on legendaarne haug, kes olevat keiser Friedrich II Barbarossa poolt 1230, a. lastud ühte Heilbronni lähedal (praeguse Saksamaa LV lõunaosas) paiknevasse järve ja selt püütud 1497 . a., s. o. 267 aastat hiljem. Selle haugi pikkus oli (praeguse mõõdustikus) 5,7m ja kaal 140 kg. Kuigi enamik loogiliselt mõtlevaid inimesi kahtleb niisuguse haugi olemasolu, leidub siiski ka uskujaid. Ometi tarvitseb tõe jaluleseadmiseks vaid välja arvutada mainitud haugimüraka tüsedusindeks. See on 0,075, mis on üle kümne korra väiksem kui normaalse kehaehitusega haugil ja jääb kahekordselt alla isegi angerja tüsedusindeksile. Niisiis ei tuletanud Heilbronni haug väliselt meelde mitte kala, vaid keskmist telefoniposti, ta keha läbimõõt pidi olema kõige enam 20 cm.
Leedu kalateadlased kinnitavad, et käesoleva sajandi suurim haug –kaaluga 76 kg – lasti Leedu idaosas asuvas Drivetose järves 1904. a. püssiga maha. Tõsi küll, teatud kahtlust toimunu tõepärasuses tekitab see, et vastav kirjalik teade ilmus kohalikus kalandusajakirjas alles 10 aastat hiljem, 1914. a. Usaldusväärsemad tunduvad hilisemad andmed (aastaist 1925-1925) suurte haugide kohta, kuigi need kaalusid 33-47 kg.

Kuidas kalad lähevad kudema? ``Pihu. lk104-105 1987´´

Teaduspärast on haugid erakliku eluviisiga kalad, kuid kudemise eel peavad nad siiski paremaks koguneda parvekestesse, mis kaovad suurveest üleujutatud luhtade avarustesse. Koelmute otsingul võivad haugid tungida jõgesid, ojakesi ja isegi kraave mööda kaugele ülesvoolu. Esimestena asuvad rändele isased, peatselt järgnevad emased. Enne kudemist tulevad koelmule maad kuulama üksikud haugid, valdavalt isased. Nad ujuvad aeglaselt, vahetevahel peatudes, väldivad varju ja tuuliseid kohti. Rootsi kalateadlaste Eric Fabriciuse ja Karl-Jakob Gustafsoni andmeil võtavad isashaugid koelmul kohtudes sageli ähvarduspoosi: tõmbavad selja kumeraks , ajavad uimed (eriti paarisuimed) ja lõpusekaane alt välja ulatuva nahakurru – kidekile – laiali ning avavad natuke suu. (Olgu lisatud, et ähvarduspoos võetakse sisse mitte ainult koelmutel, vaid ka kodus, oma toitumisterritooriumil võõrast liigikaaslast kohates; seda võtet kasutavad juba mittesuguküpsed haugid alates esimesest eluaastast.) Tavaliselt laheneb lahkheli sedaviisi, et üks isashaug pöördub ümber ja läheb ära. Harva jõuab asi ninamikuga müksu andmiseni vastu vastase külge. Ilmselt pole liigikaaslase tõeline ründamine haugile iseloomulik.
http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ESOLUC2.ht m
http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/7kooslus/kalad.ht m
KALASTAMINE
Haugi alammõõt on ninamiku tipust (suu suletud) kuni sabauime keskmiste kiirte alguseni 40 cm ning ninamiku tipust (suu suletud) kuni sabauime lõpuni on 45cm.
http://www.kalale.ee/sisu/OSw0OTQ1MzcsMSwwLDE/
Kalendrist jutt (KUI PIKK ON KALA MÄLU?)
Minu kalapüügipraktikas on olnud kaks olukorda, mis justkui kinnitaks rahvasuus levinud n-ö ``kuus sekundi ´´ reeglit. Esimene neist oli kalapüügivõistlusel Pärnu jõel Tori -Jõesuus, kui haug läks landi otsast minema otse minu nina ees. Kiiresti vahetasin landi uue vastu ning sama kala hakkas uuesti landi otsa sama rohupuhma seest, kuhu ta eelmine kord jõudis varjuda. Teine juhus oli forellipüügil, mil Ahja jõel ühe kivi taga otsa jäänud forell kiiresti lahti pääses, ent järgmise samasse paika tehtud heitega uuesti otsa tuli. Igal juhul tundub, et kala pikalt oma haavu lakkuma ei jää ning kui juhtus ja võimalust on, toitub ta edasi. Nii võib see tõepoolest ka olla, kuid põhjus pole kindlasti mitte kala lühikeses mälus.
Kalade aju ja tunnetuslikke võimeid on füsioloogid uurinud juba aastakümneid. Tasub meeles pidada, et kalade puhul on tegemist ikkagi selgroogsete loomadega ning nende ajugi on valdavalt samadest piirkondadest koosnev kui teistel selgroogsetel. Varasemate aastate füsioloogide ´´ leivanumbriks ´´ oli mitmesuguste aju osade kirurgiline eemaldamine ja seejärel jälgimine, et mida konkreetne isend nüüd teistmoodi teeb. Kui kala eesaju eemaldamine käitumise suuri muudatusi ei tekitanud, siis eeldatigi, et käitumine on äärmiselt algeline, stiimul-vastus põhimõttel baseeruv ja aju poolt mitte kontrollitud. Selline suhtumine kestis kuni hiliste 80ndate aastateni.
Tänapäevasemad uurimusmeetodid on muutunud oluliselt täpsemaks ning leitud, et kalad on võimelised õppima, õpitut mäletama ning ajas ja ruumis orienteeruma (n-ö endale mentaalselt kaarti tekitama). Näiteks on teada, et parves elavad kalad ei paikne mitte juhuslikult, vaid igaüks tunneb ja mäletab oma naabrit ; samuti on teada, et kala mäletab negatiivseid kogemusi mingis kohas ning õpib seda kohta vältima . Uute eksperimentide tulemused on näinud, et kala mälu võib ulatuda mitte tundide või päevade taha, vaid isegi kuude vanuste sündmuste talletamiseni.
Orienteerumiskatsed labürintakvaariumites kinnitavad, et kalal tekib kogemuse põhjal mentaalne kaart ehk kompleksne pilt erinevatest asukohtadest ja seelest, kuidas need omavahel paiknevad-nii et punktist A punkti B ujudes ei kulge kala mitte juhuslikult, vaid sihipäraselt valitud marsruuti mööda. Uude kohta sattudes kohandab kala oma käitumist, tuginedes varasematele kogemustele. Nii juhtubki, et ´´ vanad kalad ´´ teavad juba kalameeste trikke ja nii kergesti end enam ära petta ei lase- või on seegi kõigest müüt?
KAS KALAD HINGAVAD ÕHKU?
N-ö ´´ klassikaline `` kala hingab vees lahustunud hapnikku, mida nimetatakse ka veeshingamiseks. On olemas aga rida liike, kes on võimelised hingama samasugust 21% hapnikusisaldusega õhku nagu inimenegi. Tõsi, neid liike on kõvasti rohkem troopikas kui meie koduses parasvöötmes, kuid ükskuid leidub ka meil- näiteks Emajõe sonnides ja Võrtsjärve kaldaservades elutsev vingerjas (lad k Misgurnus fossilis). Vingerjas on kuni 30 cm pikkune rulja kehaehitusega öise elu viisiga kala, kelle meeldivad madalad ja mudased sopid. Kalamehe õnge otsas satub ta harva ja kui satubki, tasub see piiksuvat häält tegev kala elusana tagasi lasta, seast tegemist on Eestis kaitsealuse liigiga .
Õhuhingamine on evolutsiooniliselt tekkinud ilmselt mitmeid kordi ja olukordades , kus veekogudes esinevad kõrged temperatuurid ja hapnikupuudus . Kala tuleb veepinnale ´´ neelab ´´ sealt õhumulli, mis liigub edasi soolde . Hapniku imendumine kala verre võib toimuda kohe suus, sooles või ka ujupõie kaudu. Vastavad elundid on sellisel juhul rikkalikult varustatud peenikeste veresoontega (nagu lõpused või inimese kopsud ). Osadel kalaliikidel on isegi nahk hapniku omastamise organiks kujunenud. See tähendab aga, et õhuhingajatel oleksid lõpused kadunud.