Kõrgkeskaeg (0)

Kõrgkeskaeg

Kõrgkeskajal arenesid põllumajandus ja kaubandus. Paranesid haritavate maade saagikus, põllukultuuride mitmekesisus ja toitumine. Parem toitumine suurendas Euroopa rahvaarvu väga kiiresti. Seetõttu kasvas elanikkond nii maal kui linnas. Euroopa kõige linnastunumateks piirkondadeks said tähtsate kaubateede sõlmpunktid Põhja- Itaalias, Lõuna- Prantsusmaal ja Flandrias.
Põhjused:

• ilmastiku soojenemine kogu Euroopas 12.sajandist kuni 14. sajandi alguseni
  
• üleminek kolmeväljasüsteemile, mis sai alguse Prantsusmaa kirdeosas, võimaldas suurendada haritavat pinda ( kolmandik maast poole asemel puhkas) , varieerida põllukultuuride liike ja sügisese saagi ikaldumise korral toita end kevadise saagi varudega ( või vastupidi)
  
• ratastega hõlmadra kasutuselevõtt ja raua suurenev osa põllutööriistades võimaldasid sügavamat kündi. Rattad tagasid ühtlasema vao, hõlm pööras künniviilu kummuli. Rangide leiutamine lubas rakendada adra ette härja asemel ka hobuse, kes oli kiirem.
  
• Üha rohkem kasutati vesiveskeid ja tuulikuid
  

Poliitiliselt taotlesid linnad sõltumatust feodaalidest ja tugevamad neist olid selle nimel valmis ka sõdima. Nii kujunes linnaelanikkonnast arvestatav jõud rüütliseisuse ja vaimulikkonna kõrval. Majanduslikult tegi linnade areng lõpu naturaalmajandusele.
Inglismaal ja Prantsusmaal kujunes kõrgkeskajal tsentraliseeritud monarhia , mis piiras oluliselt feodaalset killustatust. Mõlemas riigis tekivad vähemalt formaalselt valitseja võimu kontrollivad seisuste esinduskogud. Saksamaa valitseja Otto I lasi end 962. aastal keisriks kroonida ning kehtestas riigi nimetuseks Püha Rooma keisririik , millest sai X- XII sajandil tugevaim ja stabiilseim riik Lääne- Euroopas.
XI- XIII sajand oli paavstivõimu kõrgaeg. Toonased paavstid ( Gregorius VII, Innocentius III) rõhutasid oma autoriteeti nii vaimulikes kui ka ilmalikes küsimustes. Selline võimutaotlus viis kirikupead paratamatult konflikti ilmaliku võimu esindajatega, eeskätt Saksa- Rooma keisritega. Paavstivõimu tugevnemisega kaasnes ristisõja idee, mis avaldus muu hulgas soovis vabastada moslemite käest Kristuse püha haud Jeruusalemmas. 1099. aastal vallutasidki Lääne- Euroopa rüütliväed Jeruusalemma. Pühal Maal ehk Palestiinas tekkisid ristisõdijate riigid, mis püsisid kuni XIII sajandi lõpuni, mil moslemid ristisõdijad lõplikult välja tõrjusid.
Sõjanduses oli endiselt esikohal rüütlivägi, mis osutus sageli lahingus siiski kohmakaks oma liigselt sirgjoonelise taktika ja ülemäära raske relvastuse tõttu. Lahingutest ei erinenud palju ka turniirid, kus rüütlid oma võitlusvõimet demonstreerisid ja aadlidaamidele silma heitsid. Arenesid jalaväe võitlusviis ning piiramistehnika. Kujutlus ideaalsest rüütlist leidis kajastuse rüütlikirjanduses, mille peamised teemad olid rüütlivoorused: vaprus , jäägitu ustavus senjöörile, vagadus ja suuremeelsus . Ülistati ka rüütli armastust oma südamedaami vastu.
Ühiskond- kes palvetavad, kes sõdivad ja kes töötavad.
1. Vaimulike seisus ehk oratores - täiendas, koolitas end ainsana teiste arvel. Vaimulike ordude kaudu oli ühiskondlik tõus põhimõtteliselt võimalik- pärisorja lapsest või saada paavst . Vaimulikkonnal kujunes oma hierarhia ja õiguskorraldus
2. Aadliseisus ehk bellatores- aadel kujunes paralleelselt feodaalsuhetega sugukondlikust ülikkonnast, nn õilisvabadest. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jagunes aadel kõrgaadliks ja alamaadliks.
3. Kolmas seisus ehk laboratores - need, kes töötavad. Siia kuulusid esialgu põhilised töötajad, talupojad, kelle õiguslik ja sotsiaalne olukord oli kõikjal enam-vähem sama. Privileege ei olnud, küll olid aga kohustused. Kuna valdava osa rikkustest tootsid talupojad, oli kõrgkeskaegne ühiskond agraarühiskond.
Õiguslik ja sotsiaalne süsteem
Mõisniku peale ei saa kaevata
Eemalolek riikliku tasandi avalikust elust
Sunnismaisus
Feodaalrendi normeerimatus PÄRISORJUS
Relvakandmise keel
Allumine mõisniku tahtele
Kitsendused vallasvara omamiseks
Ei saa vabalt elukutset valida allumine mõisniku kohtuvõimule isikliku elu kitsendused
Agraarne ühiskonnakorraldus hakkas muutma alates XII sajandist, mil hoogustus linnade teke ja arenes kaubandus. Maaisandad olid üha enam huvitatud, et talupojad tasuksid oma koormised rahas. See vabastas isanda tarvidusest talupoegade toodangut turustada, need pidid oma toodangu ise linnaturul maha müüma. Jõukamad talupojad ostsid end isanda käest vabaks.
Feodaalne killustumus, s.o riigisüsteem, kus keskvalitsus on nõrk ja riigivõimu teostavad monarhiga vasallsidemetes olevad kohalikud võimukandjad.
Feodaalühiskond- riigi ja majandusliku korralduse aluseks on feodaalsuhted ehk vasalliteet . Tunnused- seisuslik ühiskond, pärisorjus, naturaalmajandus, feodaalne hierarhia ja läänisüsteem.

Kui püha Rooma keisririik tekkis, oli paavsti võim nõrk. Kuid seda üritasid parandada mitu võimekat meest, kes püüdsid korrastada usuelu kogu Euroopas ja tõstsid seeläbi paavstide autoriteeti.

Gregorius VII pidas pühaks kohuseks vabastada paavstivõim keisri eestkoste alt. Nii areneski investituuritüli- nii paavst kui keiser nõudsid endale õigust piiskoppe ametisse määrata. Paavst õhutas Saksamaa vasalle mässule ning keiser Heinrich IV pidi paavstilt andeks paluma. Konfliktid aga jätkusid. Paavstid leidsid tõhusat tuge jõukatelt Põhja- Itaalia linnadelt, kes püüdsid keisri ülemvalitsuse alt vabaks saada. Eriti teravaks muutusid vastuolud keiser F. Barbarossa valitsusajal. Pärast esialgset lüüasaamist saavutas Itaalia linnade ja paavsti liit otsustava võidu Barbarossa vägede üle. XIII sajandil kaotas keisrivõim senise tähtsuse- Itaalia vabanes keisrivõimust ja Saksamaal taastus poliitiline killustatus. Paavstivõimu kõrgaeg jõudis kätte Innocentius III ajal, mil mõned Euroopa valitsejad tunnistasid end koguni paavsti vasalliks. Siis kujunes välja ka kogu Lääne- ja Põhja- Euroopat hõlmava katoliku kiriku tsentraliseeritud korraldus.

Ristiusu kiriku lõhenemine ehk skisma 1054:

Rooma katoliku kirik , rahvapäraselt katoliku kirik- kirikupeaks paavst, jumalateenistustel ladina keel, abiellumiskeeld ehk tsölibaat vaimulikele. Kõigutamatud tõed ehk dogmad - pühavaim, isa ja poeg, armulauas hapendamata taignast leib, ristimärk ühe sõrmega.
Kreeka katoliku kirik, rahvapäraselt õigeusu kirik- kirikupeaks Konstantinoopoli patriarh , jumalateenistusel kreeka ja kohalik keel. Tsölibaat munkadele. Dogmad lähtuvad vaid isast ehk Jumalast, armulauas nii hapendatud taignast leib kui ka vein, ristimärk kolme sõrmega.
Ristisõjad
Ristisõjad ehk ristiretked olid sari sõjakäike 11.–13. sajandil, mis olid enamasti paavsti poolt sanktsioneeritud. Ristisõdade algne deklareeritud eesmärk oli Püha Maa ja idapoolsete kristlaste vabastamine muslimitest, suurendada kristluse mõju, soov oma positsiooni tugevdada ja laiendada.
Ristisõja ajendid :

• Bütsants sai Mantzikerti lahingus ( 1071) hävitavalt luua Väike- Aasiasse tunginud türklastelt-seldžukkidelt. Türklaste vallutatud Jeruusalemma püha haua vabastamisest kujuneb ristisõdade keskne idee.
  
• Paavstivõim nägi sobivat juhust idakiriku lõplikuks allutamiseks
  
• Püha sõja doktriini rakendamine: Clermonti kirikukogul Lõuna- Prantsusmaal esitas paavst Urbanus II 1095. a üleskutse minna ristisõtta, põhjendades seda Jumala tahtega ja lubades pattude andeksandmist.
  

Esimene ristisõda- 1096 - 1099
Ristisõda kuulutati välja 1096. aastal Rooma paavsti Urbanus II poolt. 1099. aastal Jeruusalemm vallutati ja rajati Jeruusalemma Kuningriik ning ka teisi ristisõdijate riike. Ehkki need maad püsisid ristisõdijate käes vähem kui kakssada aastat, oli Esimene Ristisõda äärmiselt tähtis verstapost Eurooplaste ekspansioonis. See oli ka ainus ristisõda, kus Jeruusalemm vallutati.
Teine ristisõda 1147- 1149
Sõda kuulutati välja 1145. aastal, pärast seda kui Edessa riik, üks suurimaid ristisõdijate riike, mis oli rajatud pärast Esimest ristisõda, langes moslemite kätte. Tegemist oli esimese ristisõdijate riigiga, mis langes. Teise ristisõja kuulutas välja paavst Eugenius III, tegemist oli ka esimese ristisõjaga, mida juhtisid Euroopa kuningad- Prantsusmaa kuningas Louis VII ja Saksamaa kuningas Conrad III. Teine ristisõda oli täielik läbikukkumine ristisõdijatele ja suur võit moslemite jaoks. Selle tulemusel tõusis ka moslemite julgus ristisõdijate ees, mis omakorda viis 1187. aasta Jeruusalemma vallutamiseni, mis omakorda põhjustas Kolmanda Ristisõja 12. sajandi lõpupoolel.
Kolmas ristisõda 1189 -1192- Euroopa liidrite üritus tagasi vallutada Püha Maad Egiptuse valitseja Saladini käest. Saladin astus ka vastu kristlikele ristisõdijate riikidele Süüria aladel ning vallutas Jeruusalemma tagasi aastal 1187. See põhjustas vastureaktsiooni eurooplaste poolt: religioossest innustusest kantuna lõpetasid omavahelise konflikti Inglismaa kuningas Richard I ja Prantsusmaa kuningas Philip II ning läksid koos järjekordsesse ristisõtta. Sõjakutsele vastas ka Friedrich I Barbarossa, Püha Rooma Keisririigi keiser juhtis samu enda väed sõtta Pühale Maale. Tema aga paraku uppus enne Palestiinasse jõudmist ning ta väed naasesid koju. Kristlased olid alguses sõjaliselt edukad , aga läksid peagi tülli sõjasaagi üle. Leopold V, Austria kuningas, kes ka osales ristisõjas, ja Philippe lahkusid pühalt maalt augustis 1191, olles tüdinud Richardist. Richard jäi Pühale maale ning sõlmis rahulepingu Saladiniga, millega Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli alla, aga mille järgi oli lubatud kristlikel palveränduritel Püha maa külastamine. Kolmas ristisõda oli läbi kukkunud.
Neljas ristisõda 1202- 1204- kristliku Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli vallutamise järel loodi Ladina keisririik.
Viies ristisõda 1228- 1229- kristlaste järjekordne katse tagasi vallutada Jeruusalemma ja Püha Maad moslemitelt. Ristisõja kuulutas välja paavst Honorius III, ristisõdalaste vägesid hakkasid juhtima Austria kuningas Leopold VI ja Ungari kuningas Andreas II. 1218 liitus sõjaga veel sakslaste armee ning hollandi- flaami - friisi segaarmee, mida juhtis William I, Hollandi krahv .
Kuues ristisõda 1248 - 1254- ristisõda juhtis Saksa-Rooma keiser Friedrich II, kes oma abielu kaudu pretendeeris ka Jeruusalemma kuningaks.
Seitsmes ristisõda 1270- eestvedaja paavst Innocentius IV ja Prantsuse kuningas Louis IX Püha. Sõja sihiks Egiptus . Ettevõtmine nurjus.
Tulemused: Vallandus juutide tagakiusamine , Paavsti kriitika tugevnes , vihkamine Idamaade vastu kasvas, Euroopasse toodi kasutusele teadus- ja saunakultuur, puuviljad jne, kultuuride põimumine; rüütliseisuse arenemine; Idamaades hoiti kokku, äärmuslaste võim tugevnes.
Et oma värskeid valdusi kaitsta, loodi vaimulikud rüütliordud, mis kaitsesid ja teenisid ristisõdalasi: Johanniidid, Templirüütlid, Saksa ordu.