Ristisõjad (1)

Ristisõjad
Ristiusu kaitsmiseks ja paganate aladele levitamiseks ning kristlikku maailmakorda ohustavate hereetliste liikumiste vastu peetud sõjad. Enamasti nimetatakse ristisõdadeks Lääne-Euroopa feodaalide 1096 -1270 Palestiinasse tehtud sõjakäike.
Põhjendus ja võimalused ristisõjaks - Rooma paavstid tahtsid oma võimu all olevat ala suurendada idapoolsete riikide arvel, milleks oli saabunud soodne aeg. Bütsantsi keisririigi olukord muutus välisvaenlaste tõttu üsna täbaraks: põhjast ründasid petšeneegrid, läänest käisid rüüsteretkedel normannid , lõunast ähvardasid türklased-seldžukid. Keiser Alexios I oli Rooma paavstilt juba korduvalt seldžukkide vastu abi palunud ning lubas vastutasuks isegi Lääne ja Ida kirikute ühendamist. Samal ajal oli Lääne-Euroopas palju maavaldusteta rüütleid, kel rahuaegadel polnud väärilist tegevust ega teenistust . Loomulikult ihaldasid ka feodaalid Idamaade rikkusi, milliseid tõotas Püha sõda muhameedlastega.
1095 kuulutaski paavst Urbanus II sõja türklastele-seldžukkidele ning kutsus rahvast selles osalema.
I ristisõda – (1096-1099). Rüütlid moodustasid 1096. aastal Lääne-Euroopas 4 armeed : kaks Prantsusmaal, ühe Itaalias ja ühe Madalmaades ning Põhja-Saksamaal. Ida poole asuti teele eraldi, kohtuma pidid väed alles Konstantinoopolis. Esimeste ristisõdijate seal oli 4000-5000 ratsarüütlit ja 30 000 jalameest. Teel vallutati ja rööviti hulk linnu, mistõttu kaotused olid juba enne Jeruusalemmani jõudmist üpris tõsised. Bütsantsi keiser kartis , et ühinenud ristirüütlite väed võivad Konstantinoopolile ohtlikuks muutuda. Seepärast aitas nad kiiresti üle väina ning läkitas aega viitmata edasi. Nendega ühines ka keiser Alexiose väesalk. Üheskoos piirati Nikaia linna (praegune Iznik Türgis), mis 45 päeva pärast alistuski. Alexios oli vahepeal sõlminud kaitsjatega salanõu: Nikaia jääb keisri meestele, mitte ristirüütlitele. Viimane osa retkest läbiti mererannikul. 1099. aasta juuni algul nägid ristirüütlid esmakordselt Jeruusalemma müüre. Asuti linna piirama, millele järgnesid verised tapatalgud. Ristisõdijad rajasid Jeruusalemma kuningriigi, mis ei püsinud kuigi kaua.
Ristisõdijate riigid – Kui ristisõdijad vallutasid 1099. aastal Jeruusalemma, siis rajasid nad Palestiinasse mitmed riigid, nt Jeruusalemma kuningriigi, mille alla kuulusid ka Edessa, Antiookia ja Triipoli krahvkonnad. Ristisõdijatega tuli Pühale maale kaasa Prantsuse feodaalkord ning sinna ehitati palju kindluseid. Rüütlite saagiahnus ja omavaheline rivaalitsemine põhjustasid väikeriikide nõrkuse ja ebakindluse. Ristisõdijate asutatud riigid püsisidki vaid tänu sellele, et ümbritsevad islamiusuliste riigid olid nõrgad. Ajapikku muutusid nii Egiptus kui ka muud islamiusulised riigid tugevamaks, mistõttu ristisõdijate riikidel oli oma staatuse säilitamisega raskusi. Tekkinud olukord tintis II ristisõja alustamise. 1187. aastal vallutas Egiptuse sultan Saladin kõik ristisõdijate riigid.
Rüütliordud – loodi eesmärgiga kaitsta ristisõdade käigus vallutatud maid. Ordud ühendasid endas sõdalase ja munga. Ordusse kuulusid rüütel- ja preestervennad, keda teenisid mitteaadlikest poolvennad. Ordut juhtis kõrgmeister, kelle valis ametisse suurkapiitel.

• Johanniitide ordu kasvas välja Jeruusalemma hospidali vennaskonnast ning see kinnitati ametlikult 1113. aastal. 1120 muudeti see ümber sõjaliseks orduks, mille eesmärkideks oli relvateenistus ja haigete eest hoolitsemine. (valge ristiga must mantel )
  

• Templiordu sai alguse 1120 palverändurite ja Püha maa kaitseks. (punase ristiga valge mantel) Neist said Püha maa olulisimad kaitsjad , kes rajasid sinna ka võimsaid kivilinnuseid. Võtsid esimesena kasutusele pangatšeki, st et ristiretkel viibiv rüütel sai Jeruusalemmast välja võtta Prantsusmaal sissemakstud rahasumma . Templirüütlid said sedaviisi panganduse kaudu ruttu üsna rikkaks.
  
• Saksa odru ehk Teutooni ordu asutati 1190. aastal hospidalivennaskonnana Akkoni all. 1198 sai see rüütliorduks (musta ristiga valge mantel).
  
• Mõõgavendade ordu asutati 1202 Riias (punane rist valgel mantlil). Ordu eesmärgiks oli alistada balti ja soome-ugri rahvad . 1230 . aastaks alistati Liivimaa ja Kuramaa lõplikult. Kogu maa sai ordu endale (va Põhja-Eesti, mis Taanilt 1227 vallutati, seal olid aadlimõisad). 1237 (pärast 1236.a Saule lahingut) ühines MO SO-ga.
  

II ristisõda – Edessa langemine 1144 ajendas II ristisõja (1147-49), mida juhtisid Prantsuse kuningas Louis VII ja Saksa kuningas Konrad III. Sõda lõppes tulemusteta Damaskuse -retkega. Sõtta mindi selleks, et abistada ristisõdijate riike moslemite vastu.
III ristisõda – Araablase Sultan Salah ad- Dini 1187 vallutatud Jeruusalemma vabastamiseks võeti ette kolmas ristisõda (1189-92). Seda juhtisid Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa , Prantsuse kuningas Philippe II Auguste ja Inglise kuningas Richard I Lõvisüda. Kaks viimast, kes omavahel rivaalitsesid, suutsid tagasi vallutada ainult Akka.
IV ristisõda – Innocentius III algatatud neljanda ristisõja (1202-04) eesmärk oli anda löök Egiptusele, kuid Veneetsia suunas ristisõdijad oma kaubanduskonkurendi Bütsantsi vastu. 1204 vallutati ja rüüstati Konstantinoopol , Balkani lõunaossa rajati Ladina keisririik .
Konstantinoopoli vallutamise põhjused – Bütsantsil kehtis kaubanduslik ülemvõim nii Mustal merel kui ka Vahemerel. Kuna Veneetisa ihkas saada endale Vahemere kaubanduse monopoli ning ka ristisõdijaid ahvatlesid Konstantinoopoli rikkused, võeti ette sõjaretk. Põhjuseks nimetati ka seda, et kreeka katoliku kirik ei allunud paavstile.
V ristisõda – taas Innocentius III poolt algatatud ( 1217 -21) ristisõjas osalesid peamiselt Prantsuse ja Saksa rüütlid, kes vallutasid 1219 Egiptuses Damietta, kuid taandusid, suutmata edasi tungida .
VI ristisõda – ( 1228 -29) Saksa-Rooma riigi keisril Friedrich II õnnestus läbirääkimistega Jeruusalemm 10 aastaks tagasi saada. 1244 langes see lõplikult seldžukkide kätte, idas alanud mongolite agressioon ajendas neid otsustavalt tegutsema. Vastuseks sellele algatas Prantsuse kuningas Louis IX seitsmenda ristisõja.
VII ristisõda – (1248-52) Louis IX tegi katse vallutada Egiptust ja Tuneesiat.
VIII ristisõda - (1270) Louis IX üritas seda uuesti, kuid suri Tuneesias katku. Kui Egiptuse mamelukid olid sultan Baibarsi juhtimisel tagasi löönud Süüriasse tunginud mongolid , pöördusid nad ristisõdijate vastu (ajuti olid need olnud mongolitega liidus). Johaniidid taandusid Küprosele.
Ristisõdade tähtsaim tagajärg oli seni suhteliselt perifeerse katoliku Lääne-Euroopa muutumine kristliku maailma põhijõuks. Õigeusklik Bütsants minetas poliitilise tähtsuse ja kirikulõhe muutus ületamatuks. Vastasseis islamimaadega aitas teadvustada kristliku tsivilisatsiooni identiteeti, sugenes käsitus islamist kui ristiusu põhivaelasest; see käsitus on püsinud tänaseni. Tutvumine kultuuriliselt edenenumate Idamaadega kiirendas Lääne-Euroopa arengut, Vahemere-kaubanduse elavnemine soodustas kaubalis-rahaliste suhete edenemist ja Lõuna-Euroopa linnade tugevnemist. 12.-15. sajand peeti ristisõdu ka slaavlaste ja Baltimaade rahvaste ning ketserite ( albilased , hussiidid ) vastu.
Ristisõjad väljaspool Vahemeremaid ja hiliskeskajal – Ristisõdade alla loeti kõik sõjad, mis peeti kristlaste ja paganate või kristlaste ja ketserite vahel. Põhja-Euroopas toimunud ristsõjad:

• Vendide ristisõjad (1147-1185) – Värvates II ristisõtta sõjamehi, andis Clarivaux abt Bernard õiguse pidada lääneslaavlaste vastu ristisõda seni, kuni nood on kas kristlased või tapetud . 1147. aastal toimuski üks ristiretk Taani ja Saksimaa juhtimisel, kuid see ebaõnnestus täielikult. 1160-1181 sõdis Heinrich Lõvi vendidega ning samal ajal tegi seda ka Taani kuningas Valdemar I. Ent kuna Valdemar oli edukam , toetus Heinrich vahel slaavlastele , et Taani vastu võidelda. Nimetatud hilisemad sõjad toimusid juba ilma paavstliku õnnistusega. 1171. aastal andis paavst bulla ristisõjaks Läänemere idakalda rahvaste vastu.
  
• 1198 andis paavst välja bulla Liivimaa ristisõja kohta. Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa vallutati vahemikus 1198-1230.
  
• 1217 väljastas paavst preislaste-vastase ristisõja bulla. Preisimaa ristisõda toimus aastatel 1230- 1283 ning SO vallutas selles preislased.
  
• Ristisõjad leedulaste ja venelastega kestsid edutult kuni keskaja lõpuni. Ristisõjad türklaste vastu toimusid aga 15. - 17. sajandini, mil ungarlased ja sakslased kaitsesid Balkanit türklaste eest. Veel enne türklaste Konstantinoopoli vallutamist 1453 korraldati edutu ristisõda türklaste vastu.
  

Rekonkista – ( hisp . k. tagasivallutus) 8. - 15. saj Pürenee poolsaare kristlike riikide võitlus araablastest ja berberitest (mauridest) vallutajate maalt väljatõrjumiseks. Rekonkista lähteala oli Astuuria (loodi 718), mida araablased ei suutnud üleni oma võimule allutada. Kristlaste tagasivallutatud alal tekkisid Aragón, Astuuria, Galicia , Kastiilia, Kataloonia , León, Navarra, Portugal jmt. Feodaalriiki. Rekonkista hoogustus pärast seda, kui Córdoba kalifaat oli 1031 omavahel vaenutsevaiks väikeriikideks killunenud. Pärast Toledo vallutamist ( 1085 ) suutsid Almoraviidid ja Almohaadid mõneks ajaks islamiusuliste riigi ühtsuse taastada ja lõid kristlasi 1195 Alarcosi lahingus. Kuid 1212 saavutas Kastiilia, Leóni, Aragóni ja Navarra ühendatud vägi Navas de Tolosa lahingus võidu ning muhameedlaste vastupanujõud rauges lõplikult. Islamiusulised ja juudid sunniti põgenema. Ainult Granada emiraat püsis veel 200 aastat iseseisvana. Selle vallutamisega 1492 lõppes rekonkista. Rekonkista ajal tugevnes oluliselt katoliku vaimulikkonna ja kuninga võim. Poliitiliselt sai domineerivaks Kastiilia, tegelikus võitluses oli tähtis osa vaimulikel rüütliordudel ja väikeaadlikel. Rekonkista mõjutas tugevasti Pürenee poolsaare rahvaste ühiskonnakorraldust, vaimulaadi ja kultuuri.