rande, sest meres on väga palju ohtusid .Need on : meduus,kelle kombitsad võivad surmata, krokodill,soolase vee madu,haid,kivikala,mille otsa võite astuda kivi peal. Ka mainit seda ,et Austraallaste kodudes pesitsevad väga paljud loomad.Need on: gekod (kiired sisalikud,kes pesitsevad köögis),possumid(öösiti nahistab prügikastide kallal) , goaan(poolemeetrine kassist suurem krokodilli sarnane roomaja,kes pesitseb koduaedades) ,maod,Austraaila koovitaja(välimus sarnaneb eesti kurele, liiguvad koduaedades ringi) Kaart 1 : Reisi marsuut ,mille Airi läbis. Alustas ta oma reisi maandudes Darwini lennujaamas, sealt edasi hääletades jõudis ta Townsville ümbrusesse,kus ta mõndaaega töötas. Edasi reisis ta jaanipäevaks Sydneysse ja läks siis tagasi Townsville. Edasi võttis ta ette reisi Cairnsi ja Tribultoni neemele. Hiljem saabus tagasi koju Townsville. Airi ja ta mees Erwin otsustasid
koeraputk sisaldavad prosaleeni ning taimemahl ärritab nahka, võivad tekkida villid. Välimuselt on need kolm taime sarnased oma mürgisemate sugulastega, kuid miniatuursemad. Igal juhul tasuks putkelistest eemal hoida, kui ei ole kindel, kas on tegemist mürgise taimega või tema ohutu sugulasega. Mürgised ilutaimed Sinine käoking (Aconitum napellus) Sinine käoking on tulikaliste sugukonda ja käokingade perekonda kuuluv mürgine lill, mida leidub ohtralt inimeste koduaedades, kus teda imetletakse kui ilutaime. Välise ilu taga peitub aga väga ohtlik ja mürgine taim, mis palju pahandust tekitab. Metsades ja võsastikes võib kohata tema kollaste õitega sugulast kollast käokinga, mis on küll vähem mürgine, aga siiski inimesele ohtlik. Sinine käoking kasvab 1-1,5 meetri kõrguseks. Tema õiekate koosneb 3-5 tupplehest, mis moodustavadki kena kingakujulise õie. Õie värvus on tumesinine, äärmisel juhul lillaka varjundiga. Sinise käokinga lehed
Saialill Eestis on levinum üheaastane liik (C. officinalis), mis armastab päikeselist kasvukohta ja millel on päikesena säravad kollased õied. Lehed on üldiselt mahlakalt rohelised, kuid esineb ka kollasekirjusid. Saialille võib näha kasvamas nii koduaedades kui ka prügimäel, ta metsistub üsna kergesti. Lill paljuneb isekülvi teel ning võib seetõttu muutuda ka segavaks umbrohuks teiste kultuuride kasvatamisel. Korjamine ja kuivatamine Saialill õitseb tavaliselt juunist oktoobrini. Kui aga korralikult hooldatud taimedelt õitsemise algusest peale eemaldada regulaarselt kõik avanevad õied (sobivamaks korjevaheks peetakse 25 päeva), pikeneb õitsemine kuni maapinna külmumiseni.
põldmagun (P. dubium). Aedades, parkides ning prahipaikadel võib leida metsistunud kuke- ja unimagunaid. Iseloomustus: üheaastane rohttaim. Vars lihtne või ka oksine, püstine. Lehed piklikmunajad, sinakasrohelised, paljad, serv täkiline või korrapäratult saagjas. Õied korrapärased nelja kroonlehega, kroonlehed alusel tumeda laiguga, õieraag pikk. Õite värvus punakas, violetjas või valge. Vili kupar. Taim sisaldab kõikides osades valget piimmahlvili Kasvukoht: koduaedades, peenramaadel ilutaimena. Metsistunult mõnel pool aiaservades ja prahipaikadel. Looduslikult Eestis ei kasva. Õitsemise aeg: juuni - august Esinemine: kõikjal Eestis Kasutatav taimeosa: mürgine taim, ei kasutata peamiseks mürgisust põhjustavateks aineteks on alkaloidid morfiin, kodeiin, papaveriin. Taime kuivatatud piimmahla tuntakse oopiumi nime all . Mooniseemned kasutatakse: Küpsed seemned oopiumi ei sisalda. Neis on rohkelt õli jm väärtuslikke toitaineid.
kirmega ja varisevad. Kahjurid Roheline lehetäi esimesed lehetäide kolooniad võivad astelpajudel elada juba mai kuus. Lehetäide teine põlvkond ilmub juunis. Kui lehetäisid on väga palju, siis võiks pritsida. Aedpõrnikas muneb tiheda rohustusega mulda, konutõugud söövad taimede juuri. Noormardikas talvitub mullas ja kevadel tuleb lehti sööma. Valmikute lendluse ajal pritsida. Linnud esineb üksikutel aastatel. Rohkem kahju võivad tekitada koduaedades. Metsloomad metssead ja kitsed on istandikke kahjustanud. Vesirotid kui istandikud paiknevad veekogude lähedal, saavad kahjustatud astelpaju juured. Saagi koristamine Astelpaju viljade koristamine toimub käsitsi, põõsalt trimmeriga raputades või lõigates. Käsitsi korjamine tuleb kõne alla väikestes istandustes või koduaedades. Käsitsi korjatud viljad on terved ja puhtad. Majanduslikult on see kõige kulukam korjamismeetod
Parim temperatuur kasvuajal on 20 kraadi. Enamik maailma viinamarjatoodangust kulub veini valmistamiseks, kuid neid kasutatakse ka lauapuuviljana ning toodetakse ka mahla, valmistatakse rosinaid. Eestis on viinamarju kasvatatud sajandeid. Algul kasvatati viinapuid mõisate triiphoonetes. 1887.aastast pärineb kirjalik teade väljaspool kasvuhoonet valmivatest viinamarjadest Viljandis. 20.sajandi teisel poolel hakkas viinamarjakasvatus Eesti koduaedades jõudsalt levima. Välistingimustega kergesti kohaneva taimena laieneb viinapuu kasvupiirkond jõudsasti. Euroopa viinapuu ristamisel teiste viinapuuliikidega on saadud sorte, mis lepivad jahedama suvega ja taluvad talvel üsna tõsist pakast. Liikidevahelisi sorte saab kasvatada meist põhja poolgi: Soomes, Rootsis ja Norras. Siiski on Eesti ilmselt maailma põhjapoolseim riik, kus kogu territooriumil on võimalik kasvukohta valides viinamarju kasvatada väljaspool kasvuhoonet.
Kasvatamine. Sirelmeelia on vee suhtes äärmiselt vähenõudlik puu. Võib kasvada väga erinevas mullas, kuid eelistab sügavat ja liivast pinnast ning talub kuumust hästi, kuid mitte temperatuure alla 4⁰C. Indias, Lähis-Idas ja Aafrikas kasutatakse teda varjualusena tema vähenõudlikkuse tõttu elutingimuste suhtes ja leplikkusega vee defitsiidi suhtes, hoolimata selle vee kvaliteedist. Kasvatatakse tänavaäärtes, templite, koolide jt üldkasutatavate hoonete ümber ja ka koduaedades. Kasutamine. Sirelmeelia lehti kasutatakse meditsiinilisel otstarbel nahatõvede ravimiseks vannitamise abil. Kõigepealt lehed pestakse hoolikalt, seejärel keedetakse viis kuni kümme lehte koos oksaga, kuni vesi värvub roheliseks. Saadud tõmmist kasutatakse mitmel viisil, näiteks vanematel inimestel veresuhkru taseme alandamiseks ning vere puhastamiseks, moslemitest surnute pesemiseks. Samuti põletatakse siremeeliat Pakistanis putukatõrjena või
Õied valged, lehed kolmetised. Viljaks õiepõhjast moodustunud ebavili pinnal olevate pähklikestega (maasikas, muulukas). Süstemaatika alused Roos Kurdlehine roos L I Tihe, 1- 1,5 m kõrgune põõsas. Õis korrapärane viietine, tume- lillakas- I punane, suur. Lehed tumerohelised, kurrulised. Kasvab peamiselt K mererannikul liivaluidetel aga ka kultuuristatult koduaedades ilu- põõsana. Viljad suured, oranz- kuni tumepunased õiepõhjast moo- dustunud ebaviljad. Söödavad, sisaldavad rohkesti C vitamiini. Süstemaatika alused Küsimusi kordamiseks 1. Mida uurib süstemaatika ? 2. Millised on looduses esinevad riigid ? 3. Millisteks alarühmadeks jaguneb hõimkond ? 4. Milline on olnud taimeriigi hõimkondade arengusuund ? 5. Kas herne seeme on kahe- või üheiduleheline ? Miks ? 6
BARBECUE Barbecue päritolu kohta on mitmeid versioone. On arvatud, et see on pärit kas Lähis-Idast, Hiinast, Polüneesiast või Prantsusmaalt. Tänapäeval peetakse nii grillimise kui ka barbecue kodumaaks siiski Ameerikat. Seal kannab igasugune kodune grillipidu nime barbecue (barbeque), lühendatult BBQ või lihtsalt Q. Sama nimetuse all tuntakse üha populaarsemaks muutuvat küpsetusviisi spetsiaalses BBQ-ahjus. Ka eestlaste seas on barbecue tekitanud tõsist huvi. Paljudes koduaedades on see juba niisama loomulik tegevus kui grilliminegi, sest barbecue tekitab meeldivat sõltuvust ja on suurepärane ajaviide ning nauding! Mis on barbecue ehk BBQ? - õiget BBQ-d tehakse spetsiaalsetes BBQ ahjudes. - On olemas suured ja keskmised BBQ-ahjud ning ka väiksemad, kokkupandavad ahjud. BBQ-ahjul on küttekolle ja küpsetuskolle eraldi. - Küpsetuskoldes asub veevann, mis aitab summutada leegi põletavat kuumust ja annab lihale lisaniiskust
Päritolu Barbecue päritolu kohta on mitmeid erinevaid arvamusi. On arvatud, et see pärineb Lähis-Idast, Hiinast, Polüneesiast või Prantsusmaalt. Tänapäeval peetakse nii grillimise kui ka barbecue kodumaaks siiski Ameerikat. Seal kannab igasugune kodune grillipidu nime barbecue (barbeque), lühendatult BBQ või lihtsalt Q. Sama nimetuse all tuntakse ka üha populaarsemaks muutuvat küpsetusviisi spetsiaalses BBQ ahjus. Barbecue kogub populaarsust ka eestlaste hulgas, paljudes koduaedades on barbecue juba niisama loomulik tegevus kui grilliminegi. BBQ mõiste mis on BBQ? "Barbecue (BBQ) on toidu (eriti liha) aeglane küpsetamine spetsiaalses veevanniga varustatud ahjus, suhteliselt madalal temperatuuril (~100 °C) suitsuses ja niiskes keskkonnas. BBQ liha omandab kergelt suitsuse maitse ning on tänu aeglasele valmimisele mahlasem kui grill-liha." · Õiget BBQ-d tehakse spetsiaalses BBQ ahjus.
Kuid pohlamarjad ei ole lihtsalt hea maitsega, vaid ka heade omadustega. Pohlamarjades on inimese jaoks parim suhkrute ja hapete tasakaal. Peale selle leidub pohlades rikkalikult selliseid happeid, mis teevad marjad hästi säilivateks. Jänesekapsas - jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik, kuid paljusid teisi kasvatatakse dekoratiivsete lehtede ja vahel ka õite pärast nii koduaedades lillepeenardel kui isegi toas potitaimena. Harilik Männiriisikas Punane kärbseseen kivipuravik Loomad Händkakk on rongasuurune ent rongast tunduvalt massiivsema tugevama kehaga turjakas kakuline. Tema värvuses domineerib helehall, millel on harvad pruunid pikitriibud. Händkaku nägu on nagu hall täidetud kummuli kaheksa, mille rõngaste seest suured mustad silmad vastu vaatavad Kanakull on maarahvale
Kõiki saab viljelda täielikult mehhaniseeritud tehnoloogiaga. Must sõstar – varajane kandealgus, C-vitamiini (160 mg%) sisaldav hinnaline mari. Punane sõstar – suure saagiga leplik kultuur, marjad lähevad mahlaks, valgel sõstral ka veiniks. Karusmari – suure saagiga kultuur, marjad sobivad veiniks, äriaedades vähe kasutusel. 4. Sordid Ärilistes istandikes Koduaedades Must sõstar Sejanets Golubki (varajane, Varmas (varajane) käsitsi korjatav) Lentjai (suur mari) Öjebyn (kombainiga korjatav) Bogatõr (hiline, magus) Zagadka Punane sõstar Hollandi Punane (kombainiga Jonkheer van Tets (varajane, korjatav) oksad vajavad tuge)
okasmetsi, aga on kohanenud ka Lääne - Eesti lehtmetsadega, saartel kohtab eksikülalisi. Talvine arvukus küündib viie tuhande linnuni. Tänavu on hea hiireaasta, seega toiduprobleem väiksem. Händkaku hääl ei hakka nii lihtsalt kõrva kui kodukaku oma. Erinevalt oma inimeseleplikust sugulasest ta parkides, surnuaedades ja muudes asustuselähedastes kohtades elama ei kipu. Ta eelistab pigem suuri metsi, soovitavalt kuusikuid, ehkki erandkorras on pika sabaga kakku pesitsemas kohatud ka koduaedades. Nii nagu teiste öökullide huikamine, on händkakugi oma ilus pisut õudsel moel. Vahel võib ta kuuldavale tuua ka teistsuguseid helisid, näiteks kräuksuda, kuid tema tuntavaim häälitsus on tuhm uhhuu- uhhuhuutamine, mille Rein Kuresoo on raamatus «Eesti elusloodus» tabavalt kirja pannud kui «tohoo-tohuvabohuu-ohohoh.» Just hääle, aga kindlasti ka hämaruse ja pimedusega seotud elustiili pärast on kakkusid alati seostatud maagiaga. Vanas Kreekas oli öökull
Vilju nimetatakse samuti vaarikaks. Vaarikas on bioloogiliselt määratluselt koguvili (vt Error: Reference source not found1). Erinevalt murakast, irdub vaarika koguluuvili kergesti viljapõhjalt. Viljad on tavaliselt punased, kultuursortidel ka kollased. Vaarika varred on enamasti ogalised ja seest suure säsiga. Varre eluiga kestab kaks aastat. Teisel aastal vars viljub ja siis kuivab. Õied meeldivad mesilastele. 1.3 Kasvatamine Hariliku vaarika erinevaid sorte kasvatatakse koduaedades ja ärilistes istandustes marjakultuurina. Vaarikas ja pampel ehk aedmurakas moodustavad muraka perekonnas eraldi alamperekonna. Vaarikas annab kergesti juurevõsusid, mistõttu on ta aias üsna tülikas, levides kiiresti algselt kasvukohalt edasi. 1.4 Kasutamine Vaarikas on väärtuslik põõsas, sest temast saab kasutada kõiki osi: lehti, varsi, õisi ja vilju. Vaarikalehetee alandab paistetust ning sellest tehtud kompress leevendab silmapõletikku.
«Soontagana» ja «Virussaare» on suure saagikusega ning hakkavad vilja kandma 2-3 aastat pärast pikeerimist. Nad on vähenõudlikud. Marja alumine külg on kaua valge kuid seistes värv ühtlustub. Mari ei säili kaua. «Kuresoo», «Nigula» ja «Maima» on meeldiva värvusega ja marjad säilivad kauem. Suurtootmiseks soovitatakse 'Maima' ja 'Virussaare' sorte, mis taluvad paremini kevadpäikest. Koduaedadele sorte 'Kuresoo', 'Nigula' ja 'Tartu'. Meie koduaedades kasvatatakse ka Ameerika suureviljalist jõhvikat. Suureviljaline jõhvikas onh põnevam, sest marjad on suuremad ja mahedamaitselisemad ning neil on rohkem viljaliha. Eestis sobivad koduaias kasvatamiseks varajased sordid, näiteks 'Early Black', 'Stankavich', 'Beaver', 'Ben Lear'. Külmal suvel valmivad marjad ainult kile all. Taimede kasvatamine Jõhvikate kasvatamiseks ei pea koduaeda rajama sood, küll aga vajab jõhvikas spetsiifilist
aroonia Eestis marjakultuurina elanud üle nii tõuse kui mõõnu. Venemaal pööras aroonia perekonnale, kui puuviljandustaimele esimesena tähelepanu I.Mitsurin.Ta tellis 1900.a saksamaalt tumeda aroonia istikuid ning kasutas neid ristamisel pihlakaga. Taim levis kiiresti. Ja eks ta sealtkaudu Eestisse mingil hetkel jõudiski. Olid ajad, mil kohalikud veinitööstused ja loodusravientusiastid arooniat vägagi austasid. Ja tulid ajad, mil nii ühismajandites kui ka koduaedades põõsaid halastamatult välja juuriti.Aroonia tootmiskatseid Eestis alustas Kalju Kask 1958.a.TA Eksperimentaalbioloogia Instituudis Harkus.Hiljem rajati mitmehektarilisi tootmisistandusi aiandussovhoosides. Meil on seda taime võrdselt hinnatud nii ilu- kui viljakultuurina, vähem teatakse ehk punast arooniat (A. arbutifolia), mis on samuti kasvatatav heki- ja ilupõõsana.Rikkalik saagikus, saagi ühtlane
Sarikad kogutakse koos vartega, seotakse kimpudesse ja pannakse varjulisse kohta rippuvas asendis järelvalmima. Et seemned kuivades ja järelvalmimise käigus maha ei pudeneks ning kaotsi ei läheks, asetatakse kimpude alla lina, paber või kogumisnõu.Köömned säilivad hoolikalt suletud nõus 4-5 aastat. Nende iseloomulik lõhn ja maitse pärineb eeterlikust õlist, mille tähtsaim koostisaine on karvoon. Lisaks on viljades rasvõli, valku, parkaineid. Kasvatatakse nii koduaedades maitsetaimede peenras kui kultuuris suurtel põldudel. Looduses võib köömneid kasvamas leida kõikjalt teeäärtes, põlluservades, niitudel ja puisniitudel, kraavikallastel ja elamute vahetus läheduses. Eelistatud kasvukoht võiks olla päikeseline või veidi varjuline. Kasvukoha mullaks sobib kergem liivsavi- või savimuld, happelisi muldasid ta aga ei talu. Külvatakse harilikult varakevadel, külvisügavuseks 2-3 cm, kuid võib külvata ka sügisel, septembri alguses
Kui teha kummeliõitest ja kõrvenõgestest teed siis on see verd puhastava toimega. Sama teed juues muutume reippamaks, aktiivsemaks ning kaotatud rõõm ja rahu tulevad tagasi (Mandre 2001). Kummeli ja pärnaõitest tehtud tee aitab külmetushaiguste korral, tee on higistama ajav. Palavik peaks langema, köha pehmenema ning uni muutuma sügavamaks. Eriti hästi sobib see lastele (Mandre 2001). Piparmünt Piparmünti kasvatatakse koduaedades. Lehed tuleb korjata kuiva ilmaga, kuivatada ning siis saab neid kasutada heaks teeks kui ka raviks. Piparmünditee on asendamatu. Teejoomine peaks aitama seedimisele kaasa, rahustama maha mao ja sooled ning parandama südame-, maksa-, ja sapitalitust. Piparmündilehe tõmmist kasutatakse ka kompresside tegemiseks kui on naha
tugev kaste ja udud soodustavad seenhaiguste levikut, õitsemisperioodil kahjustavad õisi öökülmad ning ka talvekahjustuste oht on suurem. Karusmarjale sobivad 2-3°-se ida-, lõuna- ja lääne suunalise kallakuga lohkudeta tasandikud. Kui karusmarja kasvatatakse koos teiste marjakultuuridega, paigutatakse ta kui põuakindlam kultuur reljeefi ülemisele osale.Karusmarjakasvatuse intensiivistamise huvides tuleb nii koduaedades kui ka suuristandikes eelistada põõsaste tihendatud asetust ridades 0,5-1,0m. Mullastiku suhtes on karusmari üldiselt vähenõudlik. Karusmarja on meie vabariigis edukalt viljeletud nii kamar-leet- kui ka kamarkarbonaatmuldadel. Kõige paremini sobivad karusmarjale nagu teistelegi marjakultuuridele keskmise raskusega saviliiv- ja liivsavimullad. Nendes muldades on võimalik kõige paremini säilitada põõsaste kasvuks soodsat õhu-, vee-, soojus ja toitereziimi
50 a). Probleeme aga võib esineda mitmete Kaug- Ida liikidega, mis puhkevad liiga vara ning on seetõttu tundlikud hiliskülmakahjustuste suhtes, mistõttu kannatab eelkõige võra korrapärasus (aga see just ongi nulgude ehteks!). Seega võiks nululiikidest Eestis kasvatada järgmisi: Abies sibirica, A. balsamea, A. fraseri, A. concolor, A. holophylla. Korea nulu (A.koreana) ja korginuluga (A. arizonica) tuleb ettevaatlik olla mitte rajada neist väga suuri gruppe, vaid katsetada eelkõige koduaedades ning aktsenttaimedena. Korginulgu kahjustab veel ka villtäi (nagu ka palsaminulgu ja fraseri nulgu). Nulgusid võib kahjustada ka juurepess. Seega tutvutakse käesoleva õppeaine praktikumides järgmiste nululiikidega: Abies sibirica -siberi nulg A.concolor -hall nulg A.balsamea - palsaminulg A.fraseri - fraseri nulg A.holophylla - mandzuuria nulg A.koreana - korea nulg A.veitchii - jaapani nulg A.sachalinensis sahhalini nulg ning Abies alba'ga - (eneseharimise mõttes)
Kirssides on ka palju vitamiine - 100 g kirsse sisaldavad 32 mg C- vitamiini. Maguskirsipuud kutsutakse Eestis ka mureliks. Selle viljad on hariliku kirsi viljadest magusamad ja valmivad varem, kuid nad on Eesti oludes külmaõrnemad. Keskmine eluiga on 20 -30 aastat. Kandeiga 3- 5 aastat. Keskmine saak 10 kg. Viltjas kirsipuu on 1,5 m kõrgune kartvaste lehtedega põõsas. Selle viljad on hapukirssidest magusamad, ja nad on väga lühikese varrega. Viimasel ajal kasvatatakse neid ka Eesti koduaedades. Sordikatsetes on pirnipuude saak olnud 20-160 kg. Parimal saagiaastal (1976) saadi Saaremaa sordikatsepunktis puudelt keskmiselt 160 kg. Suurim saak pirnipuult - 1 t pirne - saadi 1976 ja 1983 aastal. Eelmainitud saagid koguti Kuressaares Kõrre tn 3 kasvavalt sordilt. Arvatavasti üle 100 aasta vanuse puu tüve ümbermõõt on 179 cm, kuid see näitaja ei ole Eesti suurim. Kõige varajasem puuvili Eestis on maguskirss, mille viljad küpsevad juulis (mõned sordid juuni lõpul). Toila-Oru
Kodumaaks Jaapan, kus kasvab kuni 25 e juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks m kõrguseks puuks. Okkad sinakas-hallikas-rohelised, 5 6 ase cm pikad, pehmed. Käbid kuni 7 cm pikkused. Jaapani mänd on aeglase kasvuga, meil külmahell männiliik, mida ei Kolmas tase tohi istutada lagedatele tuulistele kohtadele. Hubastes ja Neljas tase kaitstud koduaedades peab talvekülmadele vastu ja pakub Viies tase oma bonsailiku olemisega taimesõbrale meeldivat naudingut. Jaapani mänd on Jaapanis klassikaline bonsaimänd! Ophiopogon japonicus - ryu-no-hige, ja-no- hige On igihaljas, mätasvormiline aastaringne taim. Lehed on sirgjoonelised, 20-40 cm
Erinevalt piparmündist on ülemised varrelehed rootsuta. Roosad kuni lillakad(mõnel teisendil purpursed) väikesed õied on koondunud peenikeseks tipmiseks õisikuks. Erinevalt piparmündist asuvad õisiku osad liitõisiku ulatuses üksteisest eemal. Rohemündi lõhn on mahendam kui piparmündil. Nii piparmünti kui ka rohemünti kasutatakse tööstuses ning kasvatatakse rohkesti Itaalias ja Prantsusmaal. Need liigid on levinud ka paljues Eesti koduaedades. See münt on aga oluline mündikastme komponent ning kulinaarias üldse kasutatavamaid münte. Pikaleheline münt (mentha longifolia) on eelmainitust kõrgema kasvuga rohttaim. Lehed on saagja servaga valkjalt või hallikalt karvased. Õied on enamasti roosad ja koondunud varre tipul jämedaks õisikuks. Ta on teistest sortidest nõrgema lõhnaga münt. Ta ei sobi kuigi hästi toitusesse. Kuid kasutatakse ravimtaimenda. Siiski saab temast head igapäevateed.
R ÄPINA AIANDUSKOOL V AARIKAS ISESEISEV TÖÖ K OOSTAS: LEA VARTSUN 1AK2 R ETSENSEERIS: R ÄPINA 2009 SISSEJUHATUS Arvatakse, et vaarikas on üks vanemaid marjakultuure. Esmased kirjalikud andmed vaarika kultuuristamise kohta pärinevad 16. saj keskpaigast Inglismaalt, Prantsusmaalt ja Saksamaalt. Esimesed vaarikasordid hakkasid levima 18. sajandi lõpul. Eestlaste esivanemad korjasid metsast vaarikaid tõenäoliselt ammu enne seda, kui hakkasid neid koduaedades kasvatama. Rahvameditsiinis kasutatakse vaarika vilju, lehti, õisi ja varsi. Marjad on väga maitsvad. Süüakse värskelt ja tehakse keediseid, kompotte, mahla, siirupit. Rikkad mõnede vitamiinide ja mikroelementide poolest. Marjad on toiduks mitmetele loomadele. Neid söövad näiteks karu, kuldnokad, rästad. Kuid marju kahjustavad ka putukad, näiteks vaarikamardika vastsed. Lehtedest ja noortest võrsetest toituvad mitmed taimtoidulised loomad, näiteks metskits, põder, jänesed
Salumetsa taimestik. (ht tp://bio.edu.ee/taimed/general/images/salumets.jpg ) 11 Harilik jänesekapsas Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, aga paljud ei tea et ka jänesekapsast on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks. Kuid paljusid teisi kasvatatakse dekoratiivsete lehtede ja vahel ka õite pärast nii koduaedades lillepeenardel kui isegi toas potitaimena. Jänesekapsa rähvapärased nimed on jäneseoblikad, jäneseapukad, käokapsas ja meeste rahva soome rohud. Harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad punasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul võib neid metsas nii palju olla, et kogu maa tundub olevat nagu valgeid lumeläitsakaid täis.
Niit, Ellen. Triinu ja Taavi lood. Tallinn: TEA Kirjastus. ,,Kui õunapuud õitsevad." Padu, Ebe. Väike õunaröövel. Eesti Raamat: Tallinn 2007. ,,Väike õunaröövel." Saaber, Kalju. Meister tegi, hästi tegi. TEA Kirjastus: Tallinn 2007. ,,Vana õunapuu uus kevad." Õunapuude istutamise aktsioonid on ka tänapäeval, kuid rohkem täiskasvanute tegevus. Jõgevamaa Seenoriode ühing otsustas Eesti Vabariigi 100 aastapäeva auks maha istutada 100 õunapuud.1 18. sajandi õunapuude koduaedades kasvatamise algusperioodist on ka üks õunapuu veel kasvamas Viljandimaal Oti talus. 2 2017 tegi EELK peapiiskop üleskutse, et reformatsiooni 500 aastapäevaks istutada üle kogu Eesti 500 õunapuud. EKL 1995. Eesti Kirjarahva leksikon. Kruus Oskar. toim. Tallinn. Eesti Raamat Eesti Imemuinasjutud 1:2 2014. Tartu. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus Kask, Kalju 2012. ,,Meie igapäevane õunapuu." Eesti Loodus nr.2, 8-14 Webermann, Otto Alexander 1978
ebakorrapärase kujuga. Annab rohkem kcal kui kartul, sest sisaldab rohkem suhkruid ja tärklist. Nagu nimigi ütleb, magusa maitsega ning kuumtöötlemisel suureneb magusus veelgi, sest osa tärklisest laguneb suhkruteks. Kasutada saab nagu kartulit, praadimiseks või keetmiseks, samuti salatitesse aga ka püreeks ja püreena taignatesse (ka magusatesse). On söödav ka toorelt, salatites või dipikastmetega suupistetena. Sobib hästi diabeedikute e suhkruhaigete menüüsse. 43 Mõnedes koduaedades kasvab ilutaimena, sest ta on kõrge, ilusate kollaste õitega ja mitmeaastane. 2.2 Kapsasköögiviljad Kapsaste "perekond" on väga suur ja huvitav. Nende hulgas on nii suuri kui väikeseid, nii valgeid, rohelisi kui punaseid. Kõik kapsad on ristõielised, enamik neist annab seemneid teisel aastal. Mõned liigid sisaldavad palju sinepiõlisid, mis võivad ärritada magu, seepärast ei saa osad inimesed toorest kapsast süüa. Kuumtöötlemisel need ained lagunevad ja lenduvad.
On tulemuslik rinna- ja emakavähi puhul. Mustpässik (peenestatud), kasepungad, tedremaranajuured, kalmusejuured. Kõiki komponente võrdselt seguna 2 supilusikatäit 1 liitri keeva vee kohta, valada segu termosesse, lasta 2 ööpäeva seista ja juua tühja kõhuga 0,51 klaas 3 korda päevas. On kasutatud mao, jäme- ja pärasoole põletike ning kasvajate korral. Juua pikemat aega (vaheaegadega). Piparmünt Piparmünt metsikult ei kasva, teda kasvatatakse koduaedades. Kuiva ilmaga kogutakse lehed, kuivatatakse ja kasutatakse nii maitsva teena kui ka raviks. Tee joomisel paraneb seedimine, magu ja sooled rahunevad. Ka südame-, maksa- ja sapitalitlus paraneb. Piparmünditee on asendamatu. Võetakse 1 teelusikatäis lehti, valatakse üle kuni ühe liitri keeva veega, lastakse pisut tõmmata ja juuakse. Piparmündilehtede tõmmist (1 teelusikatäis klaasi keeva vee kohta) on kasutatud kompressideks naha sügelemise ja veenilaiendite korral.
Astilbed ei talu liigniiskust ega läbikuivamist. 4. Aubrieeta Tuntud ka kui murutuder, kivikress ja sinipadjake. Aubrieeta on rohttaimede perekond ristõieliste sugukonnast. Looduslikult leidub neid umbes 12 liiki mäestikes Itaaliast Iraanini. Aubrieetad on madalakasvulised kevadel õitsevad püsililled. Oma nime on taimeperekond saanud Prantsuse maalikunstniku, Claude Aubriet´i (1668 1743) auks, kes lilledest vahel suurde vaimustusse sattus. Enamasti on koduaedades nähtavate aubrieetade puhul tegemist harilikust aubrieetast (A. deltoidea) aretatud hübriididega. Seemned võib külvata taimede ettekasvatamiseks aprillis mais tuppa potti või kasvuhoonesse, kuid võib mais külvata ka otse kasvukohale aias või kiviktaimlas. Parim temperatuur seemnete idanemiseks on 15 - 18ºC, seeme idaneb 2-3 nädalat. Külvidele ei ole soovitav peale asetada katet, kuna vajavad tärkamiseks valgust. Jälgi hoolega, et külvid läbi ei kuivaks
puisniitudel. Toomingas kasvab harilikult alumises puurindes või põõsarindes. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva viljakate muldadega kasvukohti. Jänesekapsas Jänesekapsast tunnevad ilmselt kõik, kas te aga teate ka seda, et jänesekapsaid on mitusada liiki. Eesti looduses kasvab neist vaid üks: harilik, kuid paljusid teisi kasvatatakse dekoratiivsete lehtede ja vahel ka õite pärast nii koduaedades lillepeenardel kui isegi toas potitaimena. Meie harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied. Teistel liikidel võivad õied olla nii kollased kui punased ja veel teisteski toonides. Aga ega meie kuusemetsade põlisasuka õied alati nii lihtsalt lumekarva ole. Harilikul jänesekapsal on iga õierao tipus vaid üks õis, kuid kevadel mais või juuni algul võib neid metsas nii palju olla, et
Kroonlehed valged, harvem roosad või punased, kuid sortidel sageli erksamad. Lõhn on ebameeldiv. Liigi eritunnused: Enamasti taluvad külma. Viljad on dekoratiivsed ja ka söödavad. Vähesel määral esineb väikseid astlaid. Kasvukoha nõuded: valgusküllane kasvukoht. eelistavad viljakat ja savikat mulda. Taluvad suhteliselt hästi kuivust. Kasutamine haljastuses: looduslikke liike kasvatatakse põhiliselt pügatavate või vabakujuliste kõrgete hekkidena haljasaladel ja koduaedades. Efektitaimena, osasid sorte saab kujundada bonsaideks. Joonis 73. Harilik viirpuu (http://nagi.ee/photos/eigo/7238819) Joonis 74. Harilik viirpuu Kasutatud kirjandus: Hansaplant. Perekonnakirjeldus. Kättesaadav http://www.hansaplant.ee/? op=body&id=133&art=175. 20.09.2013. Tartu Ülikool LO Loodusteadusliku hariduse keskus. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/viirpuu2.htm. 20.09.2013. 3.5 Hortensia (Hydrangea)
Seemned valmivad järkjärguliselt juulist septembrini.[3, 4, 5, 8] Kasvutingimuste suhtes vähenõudlik. Talub hästi ümberistutamist. Paljundatav seemnetega ja risoomi jagamise teel, ka varred juurduvad kergesti, eriti siis, kui on osaliselt kattunud mullaga või kõdunevate lehtedega. [5] Taim on dekoratiivne õitsemise ajal, puhmikud on siis üleni õitega kaetud. Ka lehestik on tihe ja püsib sellisena augusti lõpu või septembri alguseni. Haljastuses kasutatav nIi koduaedades kui ka haljasaladel, peenardel ja puhmikutena murus. Sobib ka maanteede ümbruse haljastamiseks. [5] 1.3.2. Harilik müürilill Harilik müürilill (Cymbalaria muralis) on pärit väikeselt alalt Põhja-Itaalia mägedest ja Loode- Balkanil, aga on oma 400aastase kasvatusaja jooksul metsistunud kogu Kesk- ja Lääne-Euroopas. Seda võib leida isegi juba Visby ja Tallinna vanadelt linnamüüridelt. See on oma perekonna liikidest kõige vastupidavam. [1]
tippudes, mis värvuvad punaseks ja jäävad selliseks kuni järgmise kevadeni Õitsemine: juuni-juuli Liigi eritunnused: ajab palju juurevõsusid, võib saada tugevaid külmakahjustusi, kokkupuutel võib põhjustada nahaärritusi. Talub põuda ja linnatingimusi Kasvukoha nõuded: Mullastiku suhtes väga vähenõudlik, kasvab hästi isegi liivasel ja kuival mullal. Valgusrikas, tuulte eest varjatud ja avar kasvukoht Kasutamine haljastuses: avarates koduaedades efektne solitäär Joonis 102. Harilik äädikapuu (http://www.bluebellnursery.com/catalogue/images/1863539_3.jpg) 106 Joonis 103. Harilik äädikapuu 107 Pihlakas (Sorbus) Konkreetne liik: kasmiiri pihlakas (Sorbus cashmiriana) Taime kõrgus ja läbimõõt: 8 m kõrge, 7 m lai Taime välislaadi kirjeldus: Ovaalse võraga põõsas või madal puu
Taime välislaadi kirjeldus: laia võraga põõsaspuu. Lehed: väga suured liitlehed, kuni 55 cm. Õied või õisikud: rohekaskollased ja asuvad tihedas käbitaolises õisikus võrsete tippudes. Liigi eritunnused: punane sügisvärvus. Ei ole kuigi külmakindel. Annab juurevõsusid. Kasvukoha nõuded: valguslembene, mullastiku suhtes väga vähenõudlik, kasvab hästi isegi liivasel ja kuival mullal. Kasutamine haljastuses: soolotaimena koduaedades. Kasutatud kirjandus: http://www.hariduskeskus.ee/opiobjektid/dendro/harilik_sumahh_ehk_aadik apuu.html http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/390 4.7 Pihlakas (Sorbus) Konkreetne liik: harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 1000-1500 cm, laius 300-500 cm. Taime välislaadi kirjeldus: keskmise kõrgusega ümara võraga puu. Lehed: Paaritusulgjad 11-15 lehekesega liitlehed. Lehekesed saagja või
4. 1 - emasõitega võrse; 2 - isasõitega võrse; 3 - rohelised okkad 2-kaupa ja rohekaspruun võrse; 4 - käbid; Mägimänd on väga vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele ja laviinidele, sest oksad on väga painduvad. Miinuskraade talub puu kuni 34...40° C. Liik talub hästi põuda ja kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, samuti kivistel ja rasketel savimuldadel. Mägimänd on ta väga populaarne ilupõõsas parkides, haljasaladel ja koduaedades. Dekoratiivsest põõsast on aretatud ka väga palju kultivare, millest tuntumad on 'Mughus', 'Pumilio', 'Mops' jm. Mägimänni puit on tugev ja raskesti töödeldav ning omab peamiselt kohalikku tähtsust küttepuudena. Pungasid katval vaigul on palsameerivad omadused. Vähesel määral toodetakse 56 okastest destillerimismeetodil männiõli ning Bulgaarias kasutatakse okkaid tee valmistamisel.
metsastamiseks ja nõlvade kinnitamiseks. Kasvatatakse mitmeid teisendeid ja võravorme. Mägimänd on väga vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele ja laviinidele, sest oksad on väga painduvad. Miinuskraade talub puu kuni –34...–40° C. Liik talub hästi põuda ja kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, samuti kivistel ja rasketel savimuldadel (Hortes). Mägimänd on ka väga populaarne ilupõõsas parkides, haljasaladel ja koduaedades. Mägimänni puit on tugev ja raskesti töödeldav ning omab peamiselt kohalikku tähtsust küttepuudena. Pungasid katval vaigul on palsameerivad omadused. Vähesel määral toodetakse okastest destillerimismeetodil männiõli ning Bulgaarias kasutatakse okkaid tee valmistamisel (Wikipedia, mägimänd). 7.2 Hooldusvõtted Mägimänd tuleks istutada päikesepaistelisele kasvukohale, sest päikese valguse vähesuse korral võib ta haigestuda. Puu talub hästi ka tugevaid tuuli (Calmia)
Mägimändi kasutatakse karjääride metsastamiseks ja nõlvade kinnitamiseks. Kasvatatakse mitmeid teisendeid ja võravorme. Mägimänd on väga vastupidav tugevatele tuultele, lume raskusele ja laviinidele, sest oksad on väga painduvad. Miinuskraade talub puu kuni –34...–40° C. Liik talub hästi põuda ja kasvab kergematel liivmuldadel, märgadel turvasmuldadel, samuti kivistel ja rasketel savimuldadel. Mägimänd on ka väga populaarne ilupõõsas parkides, haljasaladel ja koduaedades. Mägimänni puit on tugev ja raskesti töödeldav ning omab peamiselt kohalikku tähtsust küttepuudena. Pungasid katval vaigul on palsameerivad omadused. Vähesel määral toodetakse okastest destillerimismeetodil männiõli ning Bulgaarias kasutatakse okkaid tee valmistamisel. Hooldus Mägimänd tuleks istutada päikesepaistelisele kasvukohale, sest päikesevalguse vähesuse korral võib ta haigestuda. Puu talub hästi ka tugevaid tuuli. Mägimänd ei talu vanade okste lõikamist
· LSD-taoline toime, eriti mälujälgede taaselustamine, "reis" võib kesta kauem kui päeva · Näib vähendavat sõltuvust mitmetest tuntud uimastitest · Võib olla neurotoksiline Luulusalvei ja salvinoriin-A · Salvia divinorum teiste salveide seas üsna erandlikuna toodab üht tugevamat looduslikku hallutsinogeeni · Kasvas kunagi vaid Mehhikos Sierra Mazateca mäestikus, kuid nüüd kultiveeritakse ka koduaedades · Toimeaine on lehtedes, mida näritakse või suitsetatakse või valmistatakse tee · Toime püsib kuni tund aega, meeltesegaduse vastu aitavad opioidiretseptorite antagonistid Fentsüklidiini tüüpilised toimed · Dissotsiativne anesteesia! · Disorientatsioon ja hallutsinatsioonid! · Agressiivne käitumine! · Stereotüüpne käitumine! · Joove, depersonalisatsioon! · Üksildusetunne! · Tugev amneesia!
koostöö tulemustena. (Ibid.) Eestis kasvatatud tooraine - Eesti toit on lõunamaadest toodavaga võrreldes puhtam ka seetõttu, et meil on külm talv. Kuna külm talv on tõhus bioloogiline tõrjevahend, mis 29 on taimehaiguste ja kahjurite leviku oluliseks takistajaks. Nt. Poola õunaaedades tuleb keemilist tõrjet thena hooaja jooksul 8 - 11 korda, siis tootmisaedades saadakse hakkama 3 ja koduaedades 1 korraga. (Ibid.) Mitte ühelegi Salvest Põnn tootele ei ole lisatud soola (NaCl) Toorainete loetelu: ploomipüree pirnipüree mustikapüree porgandipüree vaarikapüree banaanipüree pohlamahl õun kõrvits kartul porgand kapsas punapeet kaalikas brokol sibul juurseller lillkapsas nisujahu täisteranisujahu riisijahu odrajahu 30 hirsijahu riisitärklis modifitseeritud tärklis neljaviljahelbed (rukis, kaer, nisu, oder)
veresoonespasme jt. haigusi. Et saada haigele kohale pealemäärimiseks kasutatavat ravimit, pannakse kärbseseene tükid kinnisesse pudelisse või purki ja lastakse paar päeva seista, misjärel muutub seen kollaseks õliks. Ravi kärbseseenega peetakse siiski ohtlikuks ega reklaamita selle kasutamismooduseid. 3. Harilik murumuna (Lycoperdon perlatum) 36 Seent võib kohata metsades, karjamaadel, parkides ja koduaedades lehe- ja oksavarise mädandajana, üksikult või rühmiti. Juuli oktoober. Noorena, kui seeneliha on veel puhasvalge, on harilik murumuna hea söögiseen. Oma erakordse suuruse tõttu pälvib meedias rohkesti tähelepanu samasse sugukonda kuuluv hiidmuna. Murumunaga on seotud peamiselt kaks, kummalisel kombel üksteisele üpriski vastukäivat uskumuste rühma. Ühelt poolt usutakse, et murumuna on ohtlik ja mürgine, teiselt poolt, et temaga saab ravida. Murumuna
Euroopas laialdasemalt. Maadeavastuste järel oli kirsipuu üks esimesi viljapuid, mida uusasukad kaasa viisid Ameerikasse ja teistele mandritele. (Kask 2007) Magus kirss on väga maitsev puuvili. Enamik sorte küpseb vara, maasikaga üheaegselt. Magusatest kirssidest tehakse ka kompotti, mahla, keedist ja tarretist, neid säilitatakse külmutatult, sulfiteeritult või kuivatatult. (Kask 2007) Joonis 3. Magus kirsipuu (Prunus avium) (http://en.wikipedia.org/wiki/Prunus_avium) Koduaedades kasvatatakse magusat kirsipuud kõikjal, kus kliima seda võimaldab. (Kask 2007) Sageli nimetatakse ebaõigesti murelipuudeks. (Kask, Kivistik 2005) Kaubatoodanguks sobivaid kohti on märksa vähem: peamised riigid Euroopas on Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Sveits, Rumeenia, Bulgaaria, Tsehhi, Ungari, Austria, Portugal ja Ukraina. Ka Ameerikas (USA, Kanada) ja mitmes Aasia riigis on suuri istandikke. USA magusate kirsside toodang oli 2003. a 211 000 tonni.
horisontaalne või rippuv). · Võrsed on sügistalvel pruunikasrohelised, hiljem hallpruunid, karvadeta (paljad), okkakimpude all pikad pruunid soomused · Seemned oranzpruunid, koos tiivaga kuni 2(2,5) cm pikad · Rumeelia männi puit pole eriti tugev ning liigi vähese leviku tõttu pole tal märkimisväärset majanduslikku tähtsust. Mõningal määral kasvatatakse rumeelia mändi ilupuuna parkides ja koduaedades. Pinus strobus - Pärineb Põhja-Ameerika idaosast. Eelistab parasniisket kliimat, põuda talub halvasti. Kiirekasvuline. Eestis kasvab üksikuid suuri puid mitmetes parkides ja dendroaedades (Karula, Tihemetsa, Järvselja, Vana-Vigala, Suuremõisa, Polli, Jädivere, Tõstamaa), suurimate kõrgus ulatub üle 35 m ning tüveläbimõõt kuni 120 cm. Kõrgus 40...50 m. · Okkad 7...12 cm pikad (5-kaupa), kolmetahulised, peenelt saagja servaga, väline
komposti tugimaterjaliks eriti hästi. Juhul, kui komposteeritav materjal on väga märg, on tugimaterjalide vajadus väga suur (kuni 2/3 kogu massi mahust); tugimaterjalide hankimine on oluliseks kulukomponendiks komposti omahinnas. Kompostimistehnoloogiad On olemas erinevaid kompostimistehnoloogiaid, mida kõige laiemalt võib liigitada 1) väikekompostimiseks 2) tööstuslikuks kompostimiseks. Väikekompostimine toimub valdavalt koduaedades kompostihunnikus või spetsiaalses komposteris. Sisuliselt väikekompostimisega tegelevad ka paljud aiandusettevõtted, kes sel viisil käitlevad oma taimseid jääke ning tulemusena saavad väga vajalikku orgaanilist väetist. Alljärgnevalt lühiülevaade väikekompostimise põhimõtetest. Kompostihunniku põhjaks laotatakse ca 20 cm kiht peeni oksi või muud koredat materjali, mis tagab õhu läbipääsu. Edasi kihitatakse vaheldumisi peenemaid ja kergemini lagunevaid jäätmeid koredate
kaua värske. On mükoriisamoodustaja, ei talu aluselisi muldi. Rahvameditsiinis kogutakse kanarbiku õisi koos võrsete tippudega ja nendest valmistatud teed kasutatakse sapi- ja neeruvaevuste puhul, rasvumise vastu, närvide korrastamiseks, maovaevuste puhul jne. Taimedele mõjub hästi mõõdukas tagasilõikus pärast õitsemist. Paljundatakse seemnetega ja pistikutega. Haljastuses kasutatakse ohtralt pinnakattetaimena, väheviljakate liivaalade taimena, koduaedades, nõlvade kindlustamisel jne. Sorte on palju, kuid plaanipärasest aretusest ei saa siiski tõsiselt rääkida, kuna enamik sorte on leitud loodusest või paljundatud seemikute hulgast. Perekond mustikas, pohl (Vaccinium L.) [vaktsìnium] Vaccinium oli taime nimi Pliniusel, tuletatud sõnast bacca - mari. Perekonda kuuluvad heitlehised või igihaljad lehtpõõsad, madalad puud kuni puitunud liaanid. Lehed lihtlehed, õied roosad, valged, rohekad, väikesed,
kaugusele, kust need sipelgate poolt edasi kantakse. Paljuneb nii seemnetega kui vegetatiivselt risoomiga. Kasutamine: oksaalhappe sisalduse tõttu on taime maapealne osa hapukas, mistõttu saab kasutada salatite ja suppida valmistamiseks. Suurel hulgal tarvi- tatuna mõjub kahjulikult, halvab neerude tegevuse. Varem kasutati rohuna avitaminoosi (skorbuudi) vastu kuna lehed sisaldavad C vitamiini. Jänesekapsa perekonnas on liike, mida kasvatatakse koduaedades ilutaimedena. 27 LAANELILL Trientalis europaea; nimi on tuletatud ladinakeelest, triens kolmandik (õieraag moodustab taime pikkusest umbes 1/3), europaea euroopa. Sugukond nurmenukulised. Kasvukoht: see varjulembene metsataim kasvab okas- ja segametsades, eelistab rabastuvat pinnast. Kasvamas leiame teda palu-, laane-, lodu- ja rabastuvas metsas.
annaabi.ee 
