Karusmari (0)

Karusmari  ehk euroopa karusmari  Ribes uva-crispa
Inimeste tähelepanu köitis karusmari juba ammu , sest põõsas kandis ka metsiku vormina küllaltki suuri söödavaid marju. Sihiteadlik karusmarjakasvatus ja koos sellega ka sordiaretus algas 12-13 sajandil Inglismaal. Õige hoo sai karusmarjakasvatus Euroopas 16 sajandil- selleaegsetes Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaade ja Šveitsi ürikutes on sageli tikrite kasvatamisest ja söögiomadustest juttu . Kõige edukamad olid karusmarjakasvatuses inglased , kes 20 sajandi alguseks ületasid tuhande sordi piiri. Uudsed Inglise sordid levisid kiiresti ka teistesse maadesse ja varsti võis rääkida lausa karusmarja kasvatuse buumist, kuni ettevõtmist tabas tugev tagasilöök. Nimelt hakkas 19 sajandil Euroopas levima karusmarja jahukaste , mis muutis enamiku sortide marjad kasutuskõlbmatuks. Sordiaretuses tuli võtta uus suund.
Aed-karusmarja, rahvapäraselt ka tikrit ehk tikerberi tuntakse tänaseks maailmas umbes 50 liiki, kultuurkarusmarju on üle tuhande sordi. Karusmari sisaldab olenevalt sordist 8-13% suhkruid ( sahharoos , fruktoos, glükoos), orgaanilisi happeid (kõige rohkem sidrunhapet), pektiin -, kiud ja parkaineid , flavonoide jm. Vitamiinidest on mainitud C-vitamiini, B-rühma ja P-vitamiini, samuti A- provitamiini karotiini.
Asukoha valik. Karusmarjale ei sobi järsud kallakud ja künkad, sest vihma- ja lumesulamise veed voolavad sealt kiiremini ära, põhjustades sageli kahjulikku erosiooni, kasvuperioodil kannatavad põõsad mulla- ja õhuniiskuse järskude muutuste all ning mehhaniseeritud mullaharimine on raskendatud. Ei sobi ka madalikud, nõod ja reljeefi alumine osa, sest mulla- ja põhjavee tingimused on seal tavaliselt ebasoodsad, öösiti esinev tugev kaste ja udud soodustavad seenhaiguste levikut, õitsemisperioodil kahjustavad õisi öökülmad ning ka talvekahjustuste oht on suurem. Karusmarjale sobivad 2-3°-se ida-, lõuna- ja lääne suunalise kallakuga lohkudeta tasandikud. Kui karusmarja kasvatatakse koos teiste marjakultuuridega, paigutatakse ta kui põuakindlam kultuur reljeefi ülemisele osale.Karusmarjakasvatuse intensiivistamise huvides tuleb nii koduaedades kui ka suuristandikes eelistada põõsaste tihendatud asetust ridades 0,5-1,0m.
Mullastiku suhtes on karusmari üldiselt vähenõudlik. Karusmarja on meie vabariigis edukalt viljeletud nii kamar -leet- kui ka kamarkarbonaatmuldadel. Kõige paremini sobivad karusmarjale nagu teistelegi marjakultuuridele keskmise raskusega saviliiv - ja liivsavimullad. Nendes muldades on võimalik kõige paremini säilitada põõsaste kasvuks soodsat õhu-, vee-, soojus ja toiterežiimi. Üsna edukalt võib karusmarja kasvatada ka liiv- ja savimuldadel. Viimastest on paremad liivmullad, kuid mõlemal juhul tuleb hea saagi saamiseks rakendada mõningaid lisakulu nõudavaid abinõusid nagu orgaaniliste väetiste suurte koguste sage kasutamine, niiskustingimuste reguleerimine jm. Aluspõhjaks sobib hästi liivsavi . Parim põhjaveeseis on 1-1,5m. Tuulekaitse on karusmarjale tingimata vajalik. Tuule mõju põõsaste kasvule on otsene (mehhaaniline) või kaudne (vee- ja soojusringe, õhu koostise muutumine jne.). Positiivse toime kõrval on tuulel ka oluline negatiivne mõju, näiteks põhjustab see intensiivset vee auramist mullast ja taimedest , jahutab mulda ja õhku, takistab õitsemise ajal tolmeldajate putukate ( mesilaste ) lendu, vigastab oksi ja õisi, raputab maha saaki, soodustab mõnede taimehaiguste, kahjurite ja umbrohtude levikut jne.
Mulla istutuseelse ettevalmistamise ülesanne on luua karusmarja viljelemiseks võimalikult soodsad kasvutingimused . Aastaid enneistandiku rajamist tuleb hakata reguleerima ja parendama mulla reaktsiooni ning temperatuuri-, vee-, õhu- ja toiterežiimi. Karusmari talub mitmesuguse reaktsiooniga muldi. Ta kasvab hästi nii happelistel kui ka neutraalsetel muldadel, optimaalne pH=4,6-7,0. Et happesus mõjub ebasoodsalt mullas elunevatele kasulikele mikroorganismidele, toiteelementide omastavusele, taime ainevahetusele ning mulla temperatuuri-, õhu- jt. režiimidele, siis tuleb happelisi muldi tingimata lubjata. Mulla ühtlasema lupjamise tagamiseks on soovitatav pool lubiväetisest anda künni ja teine pool kultiveerimise alla. Mullarežiimi saab ka parandada mullaharimise ja väetamisega. Mullaviljakuse suurendamine orgaaniliste ja mineraalväetistega on mulla istutuseelse ettevalmistamise üks põhiülesandeid. Tingimata tuleb mulda rikastada orgaanilise ainega. Peale sõnniku, komposti, turvasmulla jt. saab mulla huumusesisaldust suurendada haljasväetiskultuuridega nagu ristiku ja kõrreliste heintamede, valge mesika, segatise jt. kasvatamisega. Tiheda seisuga haljasväetiskultuuri on ühtlasi ka tõhusad umbrohtude lämmatajad ning mulla struktuuri parandajad.
Karusmarjapõõsaid istutatakse sügisel või kevadel. Esimese valiku istikuid võib istutada septembri viimasel või oktoobri esimesel dekaadil. Sügisel võimaldab piisav niiskus ja mullatemperatuur põõsastel hästi juurduda, nad talvituvad kahjustusteta ja hakkavad varakult kasvama. Rasketel savimuldadel, halvasti kaitstud maa-alal, samuti nõrgemate istikute korral annab mõnikord paremaid tulemusi kevadine istutamine . Istutamist tuleb alustada kevadel esimesel võimalusel, sest karusmarjapõõsaste vegetatsioon algab vara ja juurdumata taimed on väga tundlikud kuiva suhtes.
Karusmarjapõõsastel on kasulik kasutada ka multši. Võrreldes katmata mullaga on multšitud mulla temperatuur suvekuudel veidi madalam, kuid ühtlasem- ei teki mullakoorikut ja väheneb vee aurustumine ning muld püsib niiskem, mulla mikroorganisme , vihmausse jt. mullaasukaid on arvukamalt ja nende tegevus intensiivsem, muld on küpsem ning huumuse- ja toitainesisaldus suurem, jääb ära mullaharimine ning seoses sellega ka juurte purustamine ja sügava mullakihi tihendamine, väheneb erosioon kallakutel, põõsastel on juurestiku ja maapealse osa kasv parem, saak suurem ning marjad suuremad ja kvaliteetsemad.
Karusmari talub küll teistest marjakultuuridest paremini vegetatsiooniaegseid ajutisi põuaperioode, kuid mulla veedefitsiit ei jää peegeldumata tema saagis ja saagi kvaliteedis.
Umbrohud tarvitavad suurel hulgal vett ja taimetoitaineid, vähendavad mulla tepmeratuuri, levitavad taimehaigusi ja - kahjureid , varjutavad põõsaid, suurendavad tööjõukulu istandiku hooldamisel ja saagi koristamisel.
Karusmarjadest võib teha mahla ja moosi ning neid hinnatakse hea veinimarjana. Maitsva kompoti saab enne valmimist korjatud tikritest. Niisugused marjad säilivad jahedas ruumis isegi kuumutamata vesihoidisena. Värske lauamarjana kasutatakse meil tikreid harva, kuigi neid võiks isegi karpides müüa. Nende kaubanduslik välimus püsib kauem kui teistel marjadel ja seetõttu oleks kaupmeestel neid mugavam müüa.
Rahvameditsiinis on soovitatud tarvitada karusmarju värskelt, aga ka mahlana nii kroonilise kõhukinnisuse, sooletegevuse loiduse, ainevahetushäirete kui ka rasvumise korral. Kosmeetikas tehakse purustatud karusmarjadest ja rõõsast- või hapukoorest maske, mis toidavad ja pleegitavad näonahka ja aitavad naha ülemäärase valgustundlikkuse korral. Kokkuvõttes võib vist öelda, et seni on karusmari olnud rohkem abiliseks tervise säilitamisel kui otseste vaevuste ravimisel . Nii ühes kui ka teises võiks aga tema osakaal märgatavam olla.
Karusmarja standardsordid. Sorte on valikus ülearugi, kuid peamiselt on levinud järgmised:
'Hinnonmäen Keltanein'- Kollased siledad marjad maitsevad värskelt imehead. Põõsal on allakaarduvad oksad . Lehed on õhukesed ja läikivad.
'Izmurd'- kannab väiksepoolseid marju. Oksad on sirged . Lehed hoiduvad võrsetel püsti.
'Leba Valitu'- rohekaskollaseid marju katavad udekarvad. Maitselt jääb sort teistele alla, aga see-eest on ta saagikas ja põõsas talvekindel. Lehed on üsna vastupidavad laikpõletikele.
'Malahit'- erineb teistest standardsortidest kõrge ja tiheda põõsa poolest, lehtede alumine külg on karvane . Põõsas on talvekindel. Marjad ümmargused ja suured, mille värv meenutab kalliskivi , millest ka sordi nimi.
' Polli Esmik'- vääriks hea kohaliku sordina senisest laiemat levikut. Tema üsna suured punased marjad on karvased ja ümmargused. Lehed hallikasrohelised ja laiusesse sirutavuvate hõlmadega.
'Rae I'- tumepunased ja siledad marjad on väikesevõitu, kuid väga maitsvad . Põõsas on talvekindel. Kahjuks on okstel tugevad ja pikad ogad. Allakaarduvad oksaladvad juurduvad kergesti ja see raskendab põõsaste hooldust .
'Russki'- sileda väliskestaga piklikud punased marjad on suured ja maitsvad. Põõsas on kergelt allapoole kaarduvate okstega ja väiksem kui teised sordid. Lehed on tugeva soonestusega ja sageli ümardunud alusega.
'Smena'- väikesed tumepunased siledad marjad ei haigestu kunagi jahukastesse. Okstel onväikesed ja üsna pehmed ogad. Põõsas on suur, talvekindel ja saagikas. Õhukesed lehed on sordiomaselt järsult ülespoole hoiduvate servadega , nagu kannataks põõsas põua tõttu.
Kasutatud kirjandus:
Maakodu Jaanuar 2005
Elukiri 7.07.2006
Tervis Pluss August 2009
"Karusmarjad" J. Parksepp