Saialill (1)

Saialill
Eestis on levinum üheaastane liik (C. officinalis), mis armastab päikeselist kasvukohta ja millel on päikesena säravad kollased õied. Lehed on üldiselt mahlakalt rohelised, kuid esineb ka kollasekirjusid.
Saialille võib näha kasvamas nii koduaedades kui ka prügimäel, ta metsistub üsna kergesti. Lill paljuneb isekülvi teel ning võib seetõttu muutuda ka segavaks umbrohuks teiste kultuuride kasvatamisel .
Korjamine ja kuivatamine
Saialill õitseb tavaliselt juunist oktoobrini. Kui aga korralikult hooldatud taimedelt õitsemise algusest peale eemaldada regulaarselt kõik avanevad õied (sobivamaks korjevaheks peetakse 2–5 päeva), pikeneb õitsemine kuni maapinna külmumiseni. Sageli õitseb ta veel ka pärast mitmekraadilist külma maapinna sulades, isegi detsembris.
Saialillel korjatakse põhiliselt õisi (aga vahel ka lehti, sagedamini neist värskena salvi tegemiseks). Korjata soovitatakse päikeselise ilmaga pärast hommikukaste kuivamist, sobivaima ajana suvel kella 10 ja 13 vahel. Siis on ravitoime kõige suurem, sest saialilles rohkesti leiduvaid eeterlikke õlisid (ta ühte head ravikomponenti) on hommikupoole ja päikesepaistega taime maapealses osas kõige rohkem. Korjamisel võib külge jääda kuni 3 cm pikkune õievars.
Kuivatamiseks soovitatakse võimalikult hämarat ja sooja kohta, kuid temperatuur ei tohiks ületada 40–45 °C. Laotatakse laiali õhukese kihina ja segatakse sageli. Kuivatamise võib lõpetada, kui õisik kergesti pudeneb. Säilitamisaeg on maksimaalselt 2 aastat.
Saialillest valmistatakse saialilleteed ,-salvi ,-õli ,-mahla ja –tinktuuri ,mida tarvitatakse põletikkude vastu suuõõne -,maksa -, sapi -,põrna -.mao –ja soolehaiguste korral nig haavandite ,paisete ja põletushaavade puhul. Kollase värvaine sisalduse pärast kasutatakse saialilleõisikuid kulinaarias safrani asendajana. Saialill on ka verd puhastav vahend.