Haljasalade kasvupinnased ja multsid (0)

 
HALJASALADE 
KASVUPINNASED JA 
MULTŠID 
Aino  Mölder  
 
Luua 2011 
 
 
 
 
      
 
 
 
 
Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 
2007-2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse 
suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe  sisuline  kaasajastamine ning kvaliteedi 
kindlustamine” programmi  Kutsehariduse  sisuline arendamine 2008-2013” raames. 
 
Õppematerjali  autor Aino Mölder  
 
Retsensent Kadi Tuul 
 
Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) 
 
ISBN  978-9949-487-88-2 (pdf) 
 
Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
1 
SISUKORD 
 
Eessõna  ……………………………………………………………………………………………………….lk.4 
1.  Kasvupinnaste füüsikalised omadused ………………………………………….……………… lk.7 
1.1. Kasvupinnaste  põhikomponendid ja nende mõju pinnaste omadustele………….………lk.7 
1.1.1.  Kasvupinnase mineraalosa  ………………………………………………………….lk.7 
1.1.2.  Kasvupinnase orgaaniline osa …………………………………………………..…lk.10 
1.2. Kasvupinnase ruumiline ehitus ning sellest tulenevad taimekasvatuslikud  
Karakteristikud  ……………………………………………………………………………..…lk.10 
1.2.1.  Struktuursus ja poorsus  ………………………………………………………….…lk.10 
1.2.2.  Kasvupinnase tihedus ………………………………………………………………lk.12 
1.2.3.  Kasvupinnase eripindala ……………………………………………………………lk.14 
1.3. Vesi kasvupinnastes ………………………………………………………………………….lk.14 
1.3.1.  Gravitatsioonivesi ……………………………………………………………………lk.15 
1.3.2.  Kapillaarvesi ………………………………………………………………………….lk.15 
1.3.3.  Adsorbtsioonvesi …………………………………………………………………….lk.16 
1.3.4.  Kasvupinnaste hüdroloogilisi näitajaid …………………………………………….lk.17 
2.  Kasvupinnaste keemilised omadused …………………………………………………………...lk.23 
2.1. Taimetoiteelementide ja –toitainete mõiste ………………………………………………..lk.23 
2.2. Toitainete  omastamine  taimede poolt ………………………………………………………lk.25 
2.3. Taimetoitainete jagunemine nende kättesaadavuse järgi…………………………………lk.26 
2.3.1.  Mullavees lahustuvad ehk liikuvad  toitained  ……………………………………..lk.26 
2.3.2.  Asenduvad toitained ja asendusneeldumine ……………………………………..lk.26 
2.3.3.  Raskestilahustuvad toitained ………………………………………………………lk.30 
2.4. Kasvupinnaste  reaktsioon  ja selle mõju taimetoiteelementide omastatavusele …….…lk.30 
2.4.1.  Reaktsiooni mõiste ………………………………………………………………….lk.30 
2.4.2.  Reaktsiooni mõju taimede kasvufaktoritele ………………………………….…...lk.31 
2.4.3.  Kasvupinnase reaktsiooni reguleerimine …………………………………………lk.34 
2.5. Vees lahustuvad  soolad  kasvupinnases  …………………………………………………..lk.34 
3.  Kasvupinnaste bioloogilised omadused ………………………………………………………...lk.37 
3.1. Kasvupinnase elupõhine osa ………………………………………………………………..lk.37 
3.1.1.  Mullaelustik ja selle taimekasvatuslik mõju ………………………………………lk.38 
3.1.2.  Kasvupinnase orgaaniline aine, selle tekkimine ja muundumine  ……….……..lk.38 
3.1.3.   Huumus  ja selle tähtsus ……………………………………………………………lk.40 
3.1.4.   Mükoriisa …………………………………………………………………………….lk.42 
4.  Taimedele kahjulikud lisandid kasvupinnastes ………………………………………….……..lk.44 
5.  Kasvupinnaste  toorained  ning kvaliteet ………………………………………………………...lk.48 
5.1. Kasvupinnase kvaliteedinäitajad ……………………………………………………………lk.48 
5.2. Kasvupinnaste tootmiseks vajalikud tugimaterjalid ………………………………….……lk.50 
5.3. Kasvupinnaste tootmiseks vajalikud orgaanilised materjalid ……………….……………lk.52 
 
2 
5.3.1.  Turbad ………………………………………………………………………………..lk.53 
5.3.2.  Kompostid ……………………………………………………………………………lk.56 
5.3.3.  Mullaparandusained kasvupinnaste eriomaduste mõjutamiseks ………….…..lk.64 
5.3.4.   Väetised  ja lubiained (neutralisaatorid) …………………………………………...lk.66 
6.  Kasvupinnaste tootmine …………………………………………………………………………..lk.73 
6.1. Erinevate kasvupinnaste iseloomustus ………………………………………………….…lk.73 
6.1.1.  Üldotstarbeline kasvupinnas ……………………………………………………….lk.74 
6.1.2.  Tallamiskindel murupinnas ……………………………………………………..…..lk.74 
6.1.3.  Spordi- ja golfimurude kasvupinnas ………………………………………….…...lk.74 
6.1.4.  Katusehaljastuse kasvupinnas ………………………………………………….....lk.76 
6.1.5.  Puude ja põõsaste kasvupinnas ………………………………………………..….lk.77 
6.1.6.  Püsikute kasvupinnas ………………………………………………………….…...lk.77 
6.1.7.  Hapulembeste taimede kasvupinnas ………………………………………….….lk.78 
6.1.8.  Õitsvate murude kasvupinnas ………………………………………………….….lk.78 
6.1.9.  Modelleerimispinnas ………………………………………………………….…….lk.79 
6.2. Kasvupinnaste paksus olenevalt neil kasvatatavast taimestikust ………….…………...lk.79 
6.3. Kasvupinnase komponentide omavaheline  segamine  …………………………………...lk.80 
7.  Tänavapuude tugipinnas  ……………………………………………………………………….…lk.82 
7.1. Linnapuude kasvu ja sanitaarset  seisundit  mõjutavad tegurid …………………….….…lk.82 
7.1.1.  Juurte kasvuruumi vajadus ………………………………………………………...lk.83 
7.2. Tugipinnase olemus ………………………………………………………………………..…lk.83 
7.3. Tugipinnase koostis …………………………………………………………………….….....lk.84 
8.  Multšid …………………………………………………………………………………………..…..lk.90 
8.1. Multšide li gid …………………………………………………………………………………..lk.90 
8.2. Erinevate multšide kasutamine ……………………………………………………………...lk.91 
8.2.1.  Multšide kasutamine puude istutamisel ………………………….……………… lk.93 
8.3. Multšitud pindade  väetamine ………………………………………………………………..lk.95 
8.4. Multšide mõju ………………………………………………………………………………….lk.95 
8.4.1.  Peenravaiba kasutamine multšikihi all ……………………….……………………lk.96 
8.5. Multšide kvaliteet ……………………………………………………………………………...lk.97 
9.  Kasvualuste  hooldus  ning analüüside võtmine …………………………………………………lk.99 
9.1. Väetamine ja neutraliseerimine ……………………………………………………………..lk.99 
9.2. Õhustamine …………………………………………………………………………………..lk.101 
9.3.  Kastmine  ……………………………………………………………………………………...lk.102 
9.4. Mullaproovide võtmine ……………………………………………………………………...lk.103 
10. Kasvupinnaste ja multšide  nõudlus  ja pakkumine Eestis …………………………………….lk.105 
10.1. 
Kasvupinnaste ja muldade pakkumine ……………………………………………….lk.105 
10.2. 
Kasvupinnaste ja multšide nõudlus …………………………………………………...lk.105 
LISAD 
 
 
3 
EESSÕNA 
 
Ei ole kahtlust, et kõige paremini kasvavad taimed oma loodusliku kasvukoha mullas. Paraku meeldib 
meile  näha  neid  ka  seal,  kus  pole  nende  kodu:  väljaspool   areaali ,  linnakeskkonnas,   anumates , 
katustel  jm.  Kui   muld   ei  vasta  nõuetele,  si s  on  seda  vaja  parandada.  Mõnel  juhul  ei  piisa  ka 
parandamisest  -  taimejuurtele  on  vaja  luua     tehiskeskkond   ehk  kasvupinnas,  mis  peaks  võimalikult 
kaua  vastu  tal amiskoormusele  ja  vibratsioonile  ning  säilitaks  seejuures  head  taimekasvatuslikud 
omadused.  Kasvupinnas  on    taimejuurtele  kinnitumis-,  toetumis-  ja  levimiskeskkonnaks  ning  vee-, 
toitainete  ja  õhu  reservuaariks.  Eriti  täpselt  peaks  kasvupinnas  vastama  erinevate  puuliikide 
kasvunõuetele, kuna tegemist on pikaealise taimegrupiga, mil e juurekeskkonda ei ole pärast taimede 
istutamist  enam  võimalik  kuigi  oluliselt  muuta.  Puud  jäävad  oma  kohale  aastakümneteks  või  isegi 
aastasadadeks.    Kui  puid  istutatakse   aeda   või  põlisele  pargialale,  si s  üldjuhul  ongi   muld   seal 
puittaimedele  enam-vähem  sobiv.  Kui  aga  rajame  tänavahaljastust  või  linna  rohealasid,  si s  sageli 
puudub  seal  muld.  Mulla  asemel  näeme  ehitus-  ja  kaevetööde  käigus   segamini   paisatud  ning 
ehitusprahiga risustatud pinnasemasse, millel puuduvad taimekasvatuslikud omadused.  
 
Mis  siis  on  muld?  Muld  on  maapinna   pindmine    tumedam   kiht,  mis  on  arenenud  aastasadade  ja  –
tuhandete jooksul  ühelt  poolt kivimite murenemise ning  teiselt  poolt orgaanilise aine lagunemise ning 
mulda  ladestumise  teel.  Muld  sisaldab   suuremal   või  vähemal  määral  mineraalseid  toitaineid, 
mikroelemente  ning  orgaanilisi  aineid, mida  taimed  omastavad  vees  lahustunud  kujul.  Seetõttu  peab 
mullas olema ka taimedele piisav  veevaru . Kasvuks vajavad taimejuured ka õhku, mistõttu hea muld 
sisaldab piisavalt  õhuga  täitunud tühikuid ehk poore. Mulla oluliseks osaks on mullaelustik:  bakterid , 
seened  ja  mullafauna.  Mullaelustik  töötleb  taimsed  jäänused  taimedele  uuesti  kasutuskõlblikku 
olekusse ning rikastab ja parandab mulda ka omaenese elutegevusega ja selle produktidega; lõpuks 
jäävad mulda ka nende kehad.  
 
Paraku  on  põhiosa  taimede   kasvatamisega   kaasnevatest  probleemidest  seotud  juurekeskkonna  ehk 
kasvupinnasega.  See,  mis  toimub  taimejuurtega  mullas,  on  meie  pilgu  eest  varjatud  ja  seetõttu 
mõtleme   taimede  kasvuhäirete  põhjuste   otsimisel   kasvupinnase  headusele  al es  viimasena.  Kui  ei 
näe,  ei ole ka probleemi! Siiski on  praeguseks  selge, et „maa-alused probleemid“ peegelduvad  õige 
pea ka taimede maapealsete osade sanitaarses ja esteetilises seisundis. Eriti ohustatud taimegrupiks 
on  puud,  kuna  nende  kasvukoha  mullas  on  toimunud  aastakümnete  jooksul  suured  muutused.  Üha 
kasvavad  li klusvood  on  surunud  kinni  vee  ja  õhu  mahutamiseks  vajalikud   poorid ,  mulda  satub  igal 
aastal lumetõrjesoola ning sinna on ladestunud  saasteaineid . Mitmesuguste kaevetöödega oleme läbi 
lõiganud puid toitvad juured ning vee liikumise  loomulikud  teed. Puu on aga nagu tasakaalukiik: juured 
toidavad   võra   ning   võra   kasvatab  juuri.  Kui  emb- kumb   pooltest  saab  kannatada,  kannatab 
paratamatult  ka  teine  pool.  Seetõttu  on  linnahaljastuse  rajamisel  võtmeküsimuseks,  kuidas  luua 
juurtele   kasvukeskkond,  mil e  omadused  säiliksid  muutumatuna  võimalikult  pikka  aega.  Kõlab 
paradoksina, kuid alati ei pruugigi selleks olla looduslik muld. 
 
 
4 
Lisaks  puude  istutusaladele  kuuluvad  haljastuselementide  hulka  ka  erinevad  murud,  suvikute, 
püsikute  ja  põõsaste  istutusalad  jms.  Kui  lillede  kasvusubstraat  osutub  sobimatuks,  siis  on  viga 
võimalik parandada, istutades need järgmisel aastal ümber parandatud omadustega kasvumulda. Ka 
põõsaste  väljavahetamine on võimalik, kuigi seotud juba suuremate kuludega,  võrreldes püsikutega. 
Küll aga on väga täpselt vaja rajada murude kasvupinnased, kuna murud, nii nagu ka puud, on ette 
nähtud  kestma  aastakümneid.  Paljud  murud  peavad  vastu   pidama   väga   suurele   majandamis-  ja 
kasutuskoormusele.  
 
Järgnev õppematerjal juhib  haljasala  rajaja pilku ja mõtet asjadele, mis on seni ehk olnud teadmatuse 
või  vahel  ka  käegalöömise   varjus .  Õppematerjal  koosneb  kahest   põhiosast :  esimeses  kirjeldatakse 
kasvupinnaste omadusi ning teises antakse näpunäiteid erinevate kasvupinnaste rajamiseks. Muld ja 
kasvupinnas  on  erinevad  mõisted.  Kuigi  inimene  on  muldade  omadusi  mõjutanud,  on  mulla  si ski 
loonud loodus; kasvupinnas aga on erinevatest  materjalidest  ja erinevate retseptide järgi inimese poolt 
loodud  rajatis . Mõistagi pärinevad ka kasvupinnaste komponendid valdavalt loodusest, kuid erinevalt 
mullast,  mis  on  lahutamatult  seotud  konkreetse  maa-alaga,  on  kasvupinnaste   tooraine   kokku  veetud 
liiva-  ja  kruusakarjääridest,  turbarabadest,  kompostiaunadest  ning  kil ustikutootjate  kivipurustitest. 
Siiski on kasvupinnased ette nähtud täitma mulla kui juurekeskkonna ülesannet, mistõttu kasutatakse 
õppematerjali  I  osas  kasvupinnaste  üldiste  omaduste  kirjeldamisel  sõna  kasvupinnas  asemel  sageli 
suupärast üldnimetust muld.  
 
Õppematerjali  koostamisel  on  võetud  põhialuseks  Soomes  välja  antud  õpik  Viheralueiden 
kasvualustat  (Haljasalade  kasvupinnased).  Kasvupinnaste  karakteristikute  kirjeldamisel  ning 
terminoloogia kohandamisel on tuginetud Eestis erinevatel  aegadel  välja antud mullateaduse õpikutele 
ning  käsiraamatutele,  aga  ka  erinevatele  standarditele,  õigusaktidele  ning  juhenditele.  Praegusele 
infoajastule  on  iseloomulik  paljudes  erinevates  maades  välja  antud  al ikmaterjalide   tulv ,  mil es 
leiduvaid  oskussõnu erinevad kasutajaringkonnad (näiteks teadlased, erinevate tegevusvaldkondade 
praktikud  jt)  võivad  kasutada  erinevalt.   Niisamuti   on  olemas  oht,  et  ühe  ja  sama  objekti  kohta 
kasutatakse  mitut  erinevat   terminit .  Et  võimaliku  „terminoloogilise  lõtku“  eest  ei  ole  kaitstud  ka  selle 
õppematerjali  koostaja , on kõik parandused ja täpsustused väga oodatud ja teretulnud. 
 
Õppematerjal  sobib  kasutamiseks  maastikuehituse  ning  arboristi  eriala  õppuritele  ning  praktikutele, 
haljastustööde projekteerijatele, tel ijatele ning kvaliteedijärevalve eest vastutajatele, haljastusfirmade 
ja kommunaalettevõtete töötajatele, kasvupinnaste ja multšide tootjatele jt. 
 
Lugemise hõlbustamiseks ei sisalda õppetekstid  viiteid ; igas peatükis kasutatud allikmaterjalide  loetelu  
on esitatud selle peatüki lõpus. 
 
 
 
 
 
5 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
I osa: KASVUPINNASTE OMADUSED 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
6 
 
1. KASVUPINNASTE FÜÜSIKALISED OMADUSED 
 
Kasvupinnase  füüsikalised  omadused  olenevad  teda  moodustavate  osakeste   suurusest ,  erineva 
läbimõõduga  osakeste  vahekorrast  ning  osakeste  keemilisest  koostisest.  Võib  öelda,  et  pinnase 
mehhaaniline  koostis  määrab  suuresti  ära  tema  muud  omadused:  temperatuuri-,  vee-  ja  õhurežiimi, 
toitainete  sisalduse  ja  sidumisvõime,  tallamiskindluse,  mullaelustiku  iseloomu  jm.  Seega  on  pinnase 
füüsikalistel  omadustel  teataval  määral  primaarne  iseloom, mis  tähendab,  et  nad  määravad  suuresti 
ära ka pinnase keemilised ja bioloogilised omadused. 
 
 
1.1. Kasvupinnaste põhikomponendid ja nende mõju pinnaste omadustele 
 
1.1.1. Kasvupinnase mineraalosa 
 
Kasvupinnase  põhikomponendiks  on  tema   mineraalne   osa,  mis  moodustab  justkui  „ karkassi “,  mis 
kannab  või   mahutab   ni   orgaanilist  kui  keemilist  osa.  Olenevalt  osakeste  suurusest  kannavad  
mineraalse   materjali  erinevad  läbimõõduklassid  oma  spetsiifilisi  nimetusi.  Erinevate  valdkondade 
praktikud  tuginevad  pinnaste  li gitamisel  üksteisest  mõnevõrra  erinevatele  normdokumentidele, 
mistõttu  võib  esineda  erinevusi  ka  pinnasefraktsioonide  ehk  läbimõõduvahemike  nimetustes.  Ka 
erinevate  maade  koolkonnad  on  välja  töötanud  üksteisest  mõnevõrra  erinevaid  klassifikatsioone. 
Põllumajanduses  kasutatakse  mulla  mehhaanilise  koostise  kohta  üldnimetust   lõimis ,  geotehnilisel 
projekteerimisel ja ehituses valdavalt  nimetust  granulomeetriline ehk teraline koostis; mõnikord aga 
kasutatakse  ka  selles  valdkonnas  terminit  lõimis.    Tabelis  1  esitatakse  erinevaid  pinnaseid 
moodustavate  lõimiste   klassifikatsioon ,  mille  aluseks  on  pinnaseosakeste  suurus.  Sama 
läbimõõduvahemike  jaotust  kasutatakse  ka  paljudes  Euroopa  Liidu  maades  ning  samale 
klassifikatsioonile  tuginetakse  ka  õppematerjali  sisupunktides  5,  6  ja  7  ning  kasvupinnaste  koostisi 
kirjeldavates lisades. 
 
Erineva  läbimõõduga  osakeste  omavaheline  suhteline  jagunemine  ehk  terastikuline  koostis 
määratakse  kindlaks  kuiv-  ja  märgsõelumisega;  kui  materjal  on  väga  peeneteraline,  siis  ka 
setitamisega.   Terastikulise   koostise  määramise  metoodika  on  Euroopa  Li dus  ühtlustatud  vastava 
standardiga, mil e registreerimistähiseks Eestis on EVS-EN 1015-1:2004-A1:2007.  
 
 
 
 
Tabel 1 
 
 
7 
Pinnaste  liigitamine lõimise ehk granulomeetrilise koostise järgi (EVS 1997-12003 Geotehniline 
projekteerimine 1.osa: Üldeeskirjad) 
 
Fraktsioon  
Alafraktsioon 
Õppematerjalis 
Osakeste läbimõõt, mm 
kasutatav lühend 
Rahnud  
 
R 
üle 200 
Veerised  
 
V 
60 … 200 
Kruusaterad 
Kruusa jämeterad 
JKr 
20 … 60 
 
Kruusa keskterad 
KKr 
6 … 20 
 
Kruusa peenterad 
PKr 
2 … 6 
Liivaterad 
Liiva jämeterad 
JLi 
0,6 … 2 
 
Liiva keskterad 
KLi 
0,2 … 0,6 
 
Liiva peenterad 
PLi 
0,06 … 0,2 
Mölliosakesed 
Mölli jämeosakesed 
JMö 
0,02 … 0,06 
 
Mölli keskosakesed 
KMö 
0,006 … 0,02 
 
Mölli peenosakesed 
PMö  
0,002 … 0,006 
Saueosakesed 
 
S 
alla 0,002 
 
 
Kasvupinnases  sisalduvate  erinevate  fraktsioonide  osatähtsust,  väljendatuna  kaaluprotsentides, 
näitab  sõelkõver  (joonis 1). Sõelkõver annab informatsiooni mingi konkreetse kasvupinnase sobivuse 
kohta  erinevate  haljastusobjektide  rajamiseks.  Järsult  tõusev  kõver  tähendab,  et  pinnas  koosneb 
valdavalt  ühte  ja   samasse   fraktsiooni  kuuluvatest  ehk  samasuguse  läbimõõduga   osakestest .  Sellist 
materjali  nimetatakse  ühtlaseks  materjaliks  (joonisel  kõver  1).     Lauge   tõusuga  kõver  aga 
moodustub,  kui  kasvupinnases  sisalduvate  osakeste  läbimõõt   varieerub   laiades  piirides.  Sellist 
materjali nimetatakse kas segateraliseks (kõver 2)  või  ebaühtlaseks (kõver 3)  materjaliks olenevalt 
sellest,  kui  laia  vahemikku  just  osakeste  läbimõõt  jääb.  Sel iseid  nimetusi  kasutatakse  näiteks  Eesti 
Keskkonnauuringute  Keskuses . 
 
Seda,  kas  tegemist  on  ühtlase-,  segateralise-  või   ebaühtlase    materjaliga ,  näitab  lõimisetegur  ehk   
d60 / d10 –suhe, kus d60 on osakeste selline läbimõõt, mil est väiksema läbimõõduga või sellega võrdne 
on  60  kaaluprotsenti   pinnasest ;  d
aga  on  osakeste  läbimõõt,  mil est  väiksema  läbimõõduga  või 
10 
sellega võrdne on 10 kaaluprotsenti pinnasest.  Teisisõnu  on d60 võrdne sõelaava läbimõõduga, mil est 
mahub   läbi  60%  pinnaseosakestest  ning  d10  on  sõelaava  läbimõõt,  mil est  mahub  läbi  10% 
pinnaseosakestest. 
  Ühtlaseks loetakse materjal, mil e d60 / d10  15. 
 
8 
 
 
Joonis 1 Sõelkõverad. Kõver 1 näitab, et tegemist on ühtlase materjaliga (d60/d10 = 2,6); kõver 2 kuvab 
segateralist materjali (d60/d10 = 12,0) ning kõver 3 on  ebaühtlane  materjal, mille d60/d10 = 85,6. 
Allikas: Viherympäristöli tto, julkaisu 31 
 
 
Ühe  ja  sama  kasvupinnase  sõelumisel  erinevate  meetoditega  võidakse  saada  mõnevõrra  erinevad 
sõelkõverad.  Nii näiteks oleneb sõelkõver sellest, kas pinnast sõeluti koos huumusega või eemaldati 
see  eelnevalt.  Kasvupinnase  terastikulise  koostise  täpne  määramine  on  võimalik  asjakohaste 
seadmetega  varustatud  laboris  ning  on  vajalik  juhul,  kui  kasvupinnaseid  toodetakse  turustamiseks; 
välitingimustes hinnatakse terastikulist koostist tavaliselt  visuaalselt . Terastikulise koostise määramise 
teenust pakub näiteks Eesti Keskkonnauuringute Keskuse labor  (www.klab.ee). 
 
Sõelkõver  võimaldab  prognoosida   muuhulgas   ka  kasvupinnase  niiskuskäitumist,  tihenemisriski  ning 
kandevõimet.  Nii  näiteks  vähendab  erineva  läbimõõduga  peenmaterjali  osatähtsuse  suurenemine 
segateralistes ja ebaühtlastes materjalides nende veeläbilaskevõimet, kuna suuremate osakeste vahel 
paiknevad,  vee  li kumist  võimaldavad  tühimikud  täituvad    peenemate  osakestega.  Üheaegselt  
veeläbilaskevõime  vähenemisega  suureneb  selliste  kasvupinnaste  veehoidevõime,  mistõttu  need 
võivad  äärmusjuhtudel  osutuda  isegi  liigni sketeks  ja  õhuvaesteks.  Sellised  kasvupinnased  on 
tundlikud ka tihenemise suhtes – tal amissurve pressib peenosakesi üha rohkem ja rohkem  pinnases 
olevatesse tühimikesse ehk pooridesse. Tihenemine halvendab õhu- ja veerežiimi veelgi.  
 
Ühtlased  materjalid  aga  on  kõrge  veeläbilaskvusega,  väikese  veehoidevõimega  ning  nende 
tihenemisrisk on vähene, sest nad ei sisalda kuigi palju peenosakesi, mis suudaksid täita suuremete 
osakeste  vahel  paiknevaid  tühimikke.  Äärmusjuhtudel  võivad  sellistest  materjalidest  koosnevad 
kasvupinnased osutuda liiga kuivadeks. 
 
9 
1.1.2. Kasvupinnase orgaaniline osa 
 
Erinevates kasvupinnastes  leiduva  orgaanilise materjali maht, koostis ja omadused võivad varieeruda 
väga laiades piirides. Lisaks sellele, et orgaaniline osa mõjutab pinnase bioloogilisi omadusi, mõjutab 
ta  tugevasti  ka  tema  füüsikalisi  ja  keemilisi  omadusi.  Mõju  iseloom  oleneb  orgaanilise  aine 
omadustest.  Nii  näiteks  suurendab  pinnasesse  lisatud  vähelagunenud   turvas   küll  pinnase  poorsust, 
kuid  vähendab  tema  kandvust  ja  tallamiskindlust.  Hästi  lagunenud  turvas  aga  suurendab  pinnase 
veehoidevõimet,  halvendamata  seejuures  oluliselt  tema  kandvust.   Põhilisteks   orgaanilist  päritolu 
materjalideks  on  kasvupinnaste  tootmisel  erinevad  turbad  ja  kompostid.  Orgaanilist  osa  
iseloomustatakse põhjalikumalt punktides 3 ja 5.3. 
 
 
1.2. Kasvupinnase ruumiline ehitus ning sellest tulenevad taimekasvatuslikud karakteristikud 
 
Kasvupinnase  ruumiline  ehitus  kujutab  endast  sõmerateks  li tunud  mineraalsete  ja  orgaaniliste 
osakeste  ja  pinnases  leiduvate  tühimike  ehk  pooride  omavahelist  paiknemise  korda.  Pinnase 
ruumiline  ehitus  oleneb  teda  moodustavate  komponentide  terakoostisest  ning  orgaanilise  aine 
sisaldusest  ja  liigist.  Teiselt  poolt  oleneb  pinnase  ruumiline  ehitus  ka  välismõjudest:  tal amisest, 
vibratsioonist,  sademetest  jm.  Ruumilisest  ehitusest  tulenevateks,  taimede  kasvu  ja  arengu 
seisukohalt  kõige  olulisemateks  karakteristikuteks  on  kasvupinnase  poorsus,  mahumass  ning 
eripindala. Pinnase ruumilisest ehitusest oleneb ka tema veereži m, mida kirjeldatakse punktis 1.3.  
 
 
1.2.1. Struktuursus ja poorsus  
 
Viisi,  kuidas    kasvupinnas  on  oma   koostisosadest   üles  ehitatud,  nimetatakse  tema    struktuuriks. 
Kasvupinnasemassi   tahked   osakesed  võivad  olla  üksteisest  eraldatud,  moodustades    üksikteralise 
massi või kleepuda kokku mitmesuguse suuruse ja kujuga sõmerateks ehk agregaatideks. Esimesel 
juhul  nimetame  materjali üksikteraliseks (nt liiv) ning teisel juhul sõmeraliseks.  
 
Tavaliselt  aga  on  igas  kasvupinnases  üheaegselt  ni   üksikteralist  kui  sõmerjat  ollust.  Kasvupinnase  
võimet  laguneda  kokkukleepunud  sõmerateks  nimetatakse  struktuursuseks;  struktuursus  avaldub 
näiteks  kaevamisel.  Sõmerate  suuruse  alusel  võib  eristada  makrostruktuure  (sõmerate  läbimõõt  üle 
0,25  mm)  ning  mikrostruktuure  (sõmerate  läbimõõt  kuni  25  mm).  Kasvupinnase  sõmeraline  struktuur 
tagab  ühelt  poolt  taimejuurtele  sobiva  vee-  ja  õhurežiimi  ning  teiselt  poolt  hea  kandvuse  ning 
tihenemiskindluse.  Sõmeralises  pinnases  on  taimejuured    paremini  varustatud  nende   arenemiseks  
vajaliku vee, soojuse, toitainete ja õhuga, kuna sõmerate vahel on palju tühimikke ehk poore, mistõttu 
vihma-  või  kastmisvesi  valgub  ki relt  kasvupinnasesse  ega   voola   ära  mööda  maapinda.  Samas 
takistab  kasvupinnase  optimaalne  struktuur  ka  vee  valgumist  li ga  sügavale,  kuna  poorid   toimivad  
teatavate veehoidlatena. 
 
10 
Kasvupinnase struktuursuse põhilised  mõjutajad  on 
  erinevate fraktsioonide olemasolu ja mahuline   vahekord  kasvupinnase mineraalosas, 
  mineraalosa ja orgaanilise osa mahuline vahekord, 
  orgaanilise aine päritolu, koostis ja lagunemisaste  
Nii näiteks on ühetaolise fraktsiooniga sõreda  li va baasil valmistatud  kasvupinnas kerge ning vähese 
sidususega ega paku taimejuurtele pi savalt tuge. Ta ei seo endasse ka taimedele vajalikul määral vett 
ega moodusta struktuure. Teiseks äärmuseks on üksnes väga peentest osakestest (möllid ja rasked 
savid ) koosneva mineraalosaga kasvupinnas: see on külm, vett halvasti läbilaskev ja kergesti tihenev. 
Sellises kasvupinnases tekib kergesti li gniiskus ning  õhupuudus . 
 
Lisaks  avaldab  struktuursusele  kaudset  mõju  veel  mulla   reaktsioon ,  aga  ka  mitmed  mullas  leiduvad 
keemilised elemendid.  
 
Taimede  kasvuks  sobiva  kasvupinnase  tahked  osakesed  võtavad  enda  alla  umbes  poole 
kasvupinnase  mahust,  ülejäänud  osa  moodustavad  vee  ja  õhuga  täidetud  poorid.  Tahkete  osakeste 
vaheliste tühimike üldist mahtu, väljendatuna protsentides kasvupinnase üldisest mahust, nimetatakse 
üldpoorsuseks.  Poorsuse  iseloom oleneb peamiselt sellest, kui tihedalt asetsevad tahked osakesed 
üksteise suhtes mullas.  
 
Poore võib nende suuruse ja paiknemise järgi paigutada kolmeastmelisele skaalale:  
 
1) Mittekapillaarsed poorid on oma läbimõõdult suurimad (üle 10 µm) ning vee liikumist neis 
 
reguleerib  Maa   külgetõmbejõud .  Ajal,  mil  kasvupinnas  on  veest  küllastumata,  täidab  neid 
 
poore  õhk,  mistõttu  neid  nimetatakse  ka  õhupoorideks.  Sellised  poorid  paiknevad 
 
mullasõmerate vahel. Et nad on väga suured, nimetatakse neid ka makropoorideks. 
 
2)  Kapillaarsed  poorid  on  poorid,  mil e  läbimõõt  on  1…10  µm;  neis  toimub  vee  kapillaarne 
 
liikumine  ning  nad  paiknevad  mullasõmerate  sees.  Just  need  poorid  ongi  kasvupinnases 
 
põhiliseks veehoidlaks. 
 
3)  Adsorbtsioonvee  poorid  on  oma  läbimõõdult  kõige   pisemad   (alla  1  µm)  ning  neis  olev 
 
vesi ei ole taimedele kättesaadav.  
 
Kapillaarveepoore  ja  adsorbtsioonvee  poore  nimetatakse  mikropoorideks.  Mikropooride  ja 
makropooride  mahuline  vahekord  on  taimede  kasvu  ja  elutegevuse  seisukohalt  väga  oluline. 
Juurestikupiirkonnas peaks nende vahekord olema umbes 1:1.  
 
Struktuursuse ja poorsuse seosed: 
Eelnevast  on selge, et kasvupinnase struktuursus ja poorsus on üksteisega väga tihedalt seotud. Kui 
struktuur ei ole optimaalne, pole seal ka optimaalses  mahus  poore. Sõmeralisest pinnasest aurub vesi 
aeglaselt,  sest  vee  li kumine  ühest  sõmerast  teise  on  mittekapillaarsetes  poorides  paiknevate 
õhukorkide tõttu raskendatud. Sõmeraline pinnas on paremini varustatud   toitainetega  kui üksikteraline 
 
11 
ja ta on kergemini  haritav . Samuti ei ilmne sõmeralises kasvupinnases taimedele  kahjulikku  pundumist 
( paisumist ) ega kahanemist.  
 
Kasvupinnase  lõplik  ehitus  (struktuursus  ja  poorsus)  ei  kujune  välja  kohe  vahetult  pärast  sel e 
valmistamist .  Agregaatstruktuuride  ja  pooride  moodustumiseks  peab  kasvupinnas  saama  teatud  aja 
jooksul  „töötada“  ehk  laagerduda.  Selleks  peavad   mikroorganismid   lagundama,  ümber  töötama  ja 
teatavates  pi rides  ümber  paigutama  kasvupinnasesse   segatud   orgaanilist  materjali;  seda  peavad 
mõjutama   gravitatsioonijõud,  niiskus,  õhk  ning  kasvupinnase  komponentides  leiduvad  keemilised 
elemendid, aga ka taimede juured, mis rajavad endale kasvupinnases teed. 
 
Kasvupinnase  sõmeralise  ehituse  ja  poorsuse  väljakujunemise  vastandnähtuseks  on  majandamise 
käigus toimuv struktuuriagregaatide  lagunemine  ja pooride  kokkusurumine . Majandamise all peetakse 
si nkohas  silmas  ühelt  poolt  kasvupinnase  hooldamist  ja  harimist  ning  teiselt  poolt  tallamiskoormust 
näiteks  li klusvahendite  või  jalakäijate  poolt.  Kasvupinnast  võib  tihendada  ka  li kluskoormuse  või 
töömasinate poolt tekitatav  vibratsioon . 
 
Soovitusi  kasvupinnaste säästlikuks majandamiseks: 
  Ära hari liiga  niisket  ega liiga kuiva istutusala! 
  Kasta  pikkamisi  ning pigem nõrgema veesurvega! 
  Hoolitse kasvupinnase orgaanika eest; sillutamata aladel on see võimalik! 
  Väldi tallamist; eriti ohtlik on li ga ni skete või liiga kuivade kasvupinnaste tallamine.  
 
 
1.2.2. Kasvupinnase tihedus  
 
Et  taimejuured  leiaksid  kasvukohale  kinnitumiseks  piisavalt  tuge,  peab  kasvupinnas  olema  piisavalt 
tihe.  Teiselt  poolt  halvendab  liiga  tihe  kasvupinnas   juurestiku   veevarustust,  gaasivahetust  ning 
soojusrežiimi.  Kasvupinnase  tahke  osa  massi  ja  ruumala  suhet  nimetatakse  kasvupinnase  tahke 
faasi  tiheduseks.  Tiheduse  mõõtühikuks  on  kg/m3.  Tegelikkuses  aga  sisaldavad  kasvupinnased 
keskmiselt  50%  oma  mahust  poore,  mis  on  täidetud  õhu  ja  veega  ning  tahke  faas  moodustab 
ülejäänud  50%.  Tahkete  osade  vaheldumist  tühimikega  nimetatakse  lasuvuseks.  Lasuvust 
iseloomustavaks arvsuuruseks on tahke faasi massi ja  kasvupinnase koguruumala (koos tühimikega) 
suhe, mida nimetatakse lasuvustiheduseks. Lasuvustiheduse mõõtühikuks on samuti kg/m3. 
 
On  tõsiasi,  et  kõikide  kasvupinnaste  tihedus  aja  jooksul  suureneb.  Pinnase  tiheduse  välisteks 
mõjutajateks  on  näiteks  liikluskoormus,  vibratsioon,  harimisvõtted  ja  vihmutamine.  Kuna  tihenemise 
käigus surutakse kokku eelkõige makropoorid ehk õhupoorid, si s nende  maht väheneb ning õhu ja 
vee üldine suhe poorides muutub taime jaoks ebasoodsaks.  
 
 
 
12 
Kasvupinnase tihenemisega kaasnevad juurestikupiirkonnas järgmised muutused:  
  Väheneb  pinnase   veeläbilaskvus ,  kuna  selleks  vajalike  makropooride  maht  on   vähenenud . 
Maapinnale  sademetega  langenud  vesi  ei  jõua  juurestikupi rkonda,  vaid  voolab  ära  mööda 
maapinda. 
  Halveneb kasvupinnase soojusrežiim ning seda mõlemas suunas: kevadel püsivad  tihenenud 
kasvupinnased  pikemalt külmana, talvel jäätuvad sügavamalt ning suvel  kuumenevad  üle. 
  Gaasivahetuse  intensiivsus  ja  kvaliteet  langeb:  ühelt  poolt  ei  saa   juurestik   hingamiseks  
vajalikku  hapnikku  ning  teiselt  poolt  kogunevad  tema  elutegevuse  käigus  eritunud  gaasid 
juurestikupiirkonda. 
 
Halvenenud  vee-,  gaasi-  ning  soojusrežiimi  tagajärjel  väheneb  juurestiku  kasvujõud  ning 
äärmustingimustes võib juurestik isegi järk-järgult hävida. Reaktsioonina pinnase tihenemisele otsivad 
juured paiknemiseks õhurikkamaid, väiksema tihedusega kohti. Kuna maapinna ülemised  kihid  ei  lasu  
tavaliselt nii tihedalt kui alumised, areneb välja pinnalähedane juurestik; eriti ohustatud on  puittaimed  
kui väga pikaealised organismid. Pinnalähedane juurestik aga on  tundlikum  mehhaaniliste vigastuste, 
põua  ning  temperatuuri  kõikumiste  suhtes.   Kahjustunud   juurestik  ei  suuda  ka  enam  endises  mahus 
varustada  taime   fotosünteesiks   vajaliku  vee  ja  selles  lahustunud  mineraalsete  toitainetega.  Nii 
vähenevad  taime  kasvuks,  arenguks  ning  maapealsete  osade  kahjustustest  taastumiseks  vajalike 
orgaaniliste  ainete  (süsivesikute)  varud.  Juurestiku  seisundi  halvenemine  peegeldub  ka  taimede 
maapealsete  osade  välimuses.  Nii  näiteks  annab  tihenemisest  märku  rohundipuhmaste  hõrenemine 
ning kuivade okste ilmumine puittaimede võradesse. 
 
Erinevate  pinnaste  tihedus  varieerub  laiades  piirides.  Põhiliselt  oleneb  tihedus  pinnase 
mineraloogilisest  koostisest  ning  orgaanilise  aine  sisaldusest.  Mineraalsete  osakeste  tihedus  on 
keskmiselt   2650   kg/m3  ning  orgaanilise  aine  tihedus  varieerub  1200  kg/m3  …   1400   kg/m3  vahel.  Et 
kasvupinnas  sisaldab  nii  orgaanilist  kui  mineraalset  komponenti,  on  tema  tihedus  väiksem  kui 
mineraalosa tihedus ja suurem kui orgaanilise osa tihedus. Nii varieerubki näiteks haritava põl umulla 
tahke faasi tihedus vahemikus 2000 … 2700 kg/m3. Et aga kasvupinnased sisaldavad alati vähemal 
või  rohkemal  määral  õhuga  täidetud  tühimikke  (poore),  peetakse  nende  tihedusest  rääkides  silmas 
tavaliselt  lasuvustihedust.  Näitena  võib  tuua  jällegi  haritava    põllumulla,  mil e   lasuvustihedus   on 
vahemikus 800 … 1600 kg /m3.  
 
Erinevatel    eesmärkidel  rajatavad  objektid  vajavad  erineva  tihedusega  kasvupinnaseid.  Keskmisest 
tihedamaid  kasvupinnaseid  tuleb  kasutada  näiteks  spordimurude  ja  tänavapuude  istutusalade 
rajamisel; muudel juhtudel valitakse pigem õhurikkam kui tihedam kasvupinnas.  
 
Allpool esitatakse tähelepanekuid ja soovitusi kasvupinnase tiheduse  valikuks : 
  Enamiku haljasalataimede  kasvatamisel  on lasuvustiheduse soovituslikuks väärtuseks 700 … 
1200 kg/m3.  
 
13 
  Kasvupinnased lasuvustihedusega alla 700 kg/m3 on nõrga kandvusega, vajumisaltid ning ei 
paku  suuremate  taimede  kinnitumiseks  piisavalt  tuge;  seetõttu  on  sellistel  alustel  kasvavad 
puud tormihellad. 
  Kui lasuvustihedus ületab 1600 kg/m3, nõrgeneb juurestiku kasvujõud.  
  Lasuvustiheduse väärtusel 1800 … 2000 kg/m3 hakkab kasvupinnas endast  kujutama   juurte 
levikule mehhaanilist tõket ning sageli lõpeb juurestiku kasv täielikult. 
Väga tähtis on ka, et kasvupinnaseid valmistataks tehnoloogiliselt õigesti. Kasvupinnaste valmistamise 
tehnoloogiat selgitatakse sisupunktis  6. 
 
 
1.2.3. Kasvupinnase eripindala  
 
Kasvupinnase  eripindala  all  mõistetakse  pinnase  koostisosakeste   pindalade    summat .  Eripindala 
mõõtühikuks on m2/kg; mõnikord kasutatakse ka suurust m2/g. Kasvupinnase eripindalale avaldavad 
mõju  koostisosakeste  suurus  ning  pinna  iseloom.  Mida  peenematest  osakestest  kasvupinnas 
koosneb,  seda  suurem  on  tema  eripindala.  Seega  on  savikate  pinnaste  eripindala  suurem  võrreldes 
liivapinnastega.  Eripindala  suurendavad  ka  pinnaseosakeste  krobelisus  ning  neile  kleepunud   setted , 
aga ka orgaanilise aine  rohkus . Nii näiteks on  
  ümarateralise tüüpilise liiva eripindala 700 … 2000 m2/kg, 
  murenenud ning rauasetteid sisaldava peenli va eripindala on 5000 … 20000 m2/kg 
 
Kasvupinnase  eripindala  avaldab  mõju  tema  niiskusreži mile  ning  toitainemahutavusele.  Suurema 
eripindalaga  kasvupinnase  veehoidevõime  ning  toitainete  neelamismahutavus  on  suuremad  kui 
väiksema eripindalaga kasvupinnaste puhul. 
 
 
1.3. Vesi kasvupinnastes 
 
Vett vajavad oma elutegevuseks nii taimed kui ka aineringes osalevad mikroorganismid ja mullafauna. 
Kui kasvupinnases on küll piisavalt toitaineid, kuid puuduks vesi, ei saaks taimed toitaineid kasutada, 
kuna  taimed  omastavad  toitaineid  ainult  vees  lahustunud  kujul.  Taimede   veevajadus   on  väga  suur: 
ühe grammi orgaanilise aine moodustamiseks kulub 300 … 1000 grammi vett.  
 
Teiselt poolt aga  on kahjulik ka kasvupinnase  li ga suur  veesisaldus , kuna vesi tõrjub pooridest  välja 
õhu  ning  taimejuured  ja  mikroorganismid  satuvad  hapnikupuudusesse,  mistõttu  nende  elutegevus 
pidurdub.  Li gne  vesi,  mis  ületab  kasvupinnase  veemahutavuse, nõrgub  sellest  läbi  ning  viib  endaga 
kaasa ka osa taimetoitaineid; seda nähtust nimetatakse toitainete väljauhteks. Lisaks ei talu veega 
küllastunud pinnas koormust ning on ebastabiilne. 
 
 
14 
Veesisaldust väljendatakse protsentides kuiva kasvupinnase kohta.  See näitaja võib kõikuda suurtes 
piirides:  alates  1…  2  protsendist  kuni  300  …  400  protsendini.  Ni skusprotsent  on  üle  100    juhul,  kui 
vett on pinnases rohkem kui tahket osa (kuiva pinnast).  
 
Vesi  võib  kasvupinnases  esineda  mitmel   erineval   viisil,  olenevalt  sellest,  mil ised  jõud  teda  seal 
seovad.  Kasvupinnases  esineva  vee   põhikategooriad   on  gravitatsioonivesi,  kapillaarvesi  ning 
adsorbtsioonvesi  (füüsikaliselt,  molekulaarjõudude  mõjul  seotud  vesi).  Lisaks  esineb  pinnases  ka 
keemiliselt seotud vett, mis on liikumatu ning taimedele kättesaamatu. Üheks vee esinemise vormiks 
on kasvupinnases ka veeaur, mis on küllaltki suure liikuvusega, kuid mida esineb suhteliselt vähe (ca 
0,001 %). 
 
 
1.3.1. Gravitatsioonivesi 
Gravitatsioonivesi  on  vesi,  mis  moodustub  kas  sademetest,  kastmis-  või  üleujutusveest  ning  li gub 
raskusjõu 
mõjul 
vertikaalsuunas 
al apoole. 
Gravitatsioonivesi 
paikneb 
kasvupinnase 
mittekapillaarsetes  poorides  ehk  makropoorides,  mil e  läbimõõt  on  suurem  kui  10  µm. 
Gravitatsioonivesi on taimedele hõlpsasti kättesaadav. Seega tagab pi savalt suur makropooride hulk 
taimede  juurtele  ühelt  poolt  hea  niiskusrežiimi  ning  teiselt  poolt  soodsa  gaasivahetuskeskkonna. 
Suurim  on  makropooride   summaarne   maht  ühtlase  terasuurusega  liivades  ning  vähim  savides. 
Kasvupinnase veeläbilaskevõime on  otseses  sõltuvuses makropooride ehk mittekapil aarsete pooride 
suhtelisest  mahust  pinnases.  Vee  imendumist  kasvupinnasesse  takistab  ka  poorides  olev  õhk;  tänu 
„õhukorkidele“  ei  tungi  kuivale   pinnasele   langenud  sademetevesi  või  kastmisvesi  kohe  pooridesse, 
vaid jääb loikudena maapinnale. 
 
1.3.2. Kapillaarvesi 
 
Kapillaarvesi  on  vesi,  mis  püsib  või  li gub  pinnase  kapil aarsetes  poorides  kapillaarjõudude  toimel; 
kapil aarsete  pooride  läbimõõt  on  1  …  10    µm.  Valdavalt  toimub  kapillaarvee  liikumine  suunaga  alt 
üles;  sellel  omadusel  baseerub  taimede  altkastmissüsteemide  töö.  Reeglina  liigub  kapillaarvesi 
niiskemast  keskkonnast  kuivema  suunas.  Olenevalt  kapillaaride  iseloomust  (mis  aga  omakorda 
oleneb  pinnase  mehhaanilisest  koostisest)  võib  kapillaarvesi  ol a  rohkem  või  vähem  li kuv  ning 
taimedele  erinevalt  kättesaadav.  Hästi  on  taimedele  kättesaadav  nn   toetuv   ehk  kergesti  liikuv 
kapillaarvesi,  mis  tõuseb  ülespoole   põhjaveest   või  altkastmissüsteemist.  Mõnikord  aga  võib 
kapil aarides   oleval   veel   puududa   side  põhjaveega  –  sellist  vett  nimetatakse  rippuvaks  ehk 
väheliikuvaks  kapillaarveeks.   Rippuv   kapillaarvesi  moodustub  raskusjõu  mõjul  allapoole  liikunud  
sademete  või  kastmisveest.  Rippuvat  kapil aarvett  omastavad  taimed  keskmiselt.  Kui 
gravitatsioonivesi  nõrgub  peale  sadu  või  kastmist  mööda  mittekapillaarseid  ehk  makropoore  kiiresti 
põhjavette ning poorid täituvad vee asemel õhuga, siis kapillaarvesi (nii toetuv kui rippuv) on taimede 
peamiseks veega varustajateks – kapil aarne tõus tagab vee jõudmise juurestikupiirkonda. 
 
15 
Kapillaarvee tõusu kõrgus on erinevates  pinnastes  erinev. Peeneteralistes looduslikes muldades võib 
see   tõusta   3  …  4  meetrit,  jämedateralistes  kasvupinnastes  aga  kõigest  25  …  30  sentimeetrit. 
Haljasaladel kasutatavates tehislikes kasvupinnastes mõjutavad kapillaarselt liikuva vee mahtu  lisaks 
kapillaaride  mahule  ja   iseloomule   veel  ka  koostisosakeste  pinna  eripära  ning  vee   pindpinevus . 
Kasutades sobivaid  pinnasekomponente on võimalik reguleerida kapillaarsust  selliselt , et kapillaarne 
tõus  altkastmissüsteemide  kaudu  antavast  veest  oleks  tagatud.  Vee  kapil aarset  tõusu  mõjutab  ka 
pinnase temperatuur: vee liikumine ki reneb temperatuuri tõustes.  
 
Kasvupinnases  olevate  kapillaarsete  pooride  maht,  pinnase  veehoidevõime  ja  veeläbilaskvus  on 
omavahel  otseses  sõltuvuses.  Kui  näiteks  kapil aarsete  pooride  maht  pinnases  suureneb  10 
protsendilt 30 protsendile, võib pinnase veeläbilaskvus aeglustuda sadu mil imeetreid ööpäeva  kohta. 
See  aga  tõstab  pinnase  veemahutavust  ligikaudu  6  korda.  Segateralised  ja  ebaühtlased 
kasvupinnased sisaldavad taimede jaoks  vajalikus  mahus erineva suurusega kapillaarseid poore. Kui 
aga kasvupinnase lasuvustihedus ekspluatatsiooni käigus suureneb, muutub ka erinevat tüüpi pooride 
väljakujunenud  suhe;  see  aga  pidurdab  vee  kapil aarset  tõusu.  Al oleval  joonisel  on   näidatud  
kapillaarsete pooride mahu seos kasvupinnase veehoidevõime ja veeläbilaskevõimega. 
 
 
 
 
                          Kapil aarsete pooride osatähtsus üldpoorsusest (%) 
 
 
Joonis 2     Kapillaarsete pooride osatähtsuse mõju kasvupinnase veeläbilaskvusele ja veesidumisvõimele  
Allikas:  Viherympäristöliitto, julkaisu 31 
 
 
1.3.3. Adsorbtsioonvesi 
 
Kõige  pisemate  pooride  läbimõõt  kasvupinnastes  on  alla  1  µm  –  need  poorid  sisaldavad 
adsorbtsioonvett,  mis  molekulaarjõudude  mõjul  püsib  tugevalt  pinnaseosakeste  välispinnal  ning 
sedakaudu  ka  pooride  sisepindadel.  On  pandud  tähele,  et  adsorbtsioonvee  poorid  suudavad 
molekulaarjõudude  abil  kinni  hoida  kuni  0,5  µm  paksust  adsorbtsioonvee  kihti.  Taimedele  ei  ole 
adsorbtsioonvesi  tugeva  füüsikalise  seotuse  tõttu  kättesaadav.  Kui  adsorbtsioonvee  kihi  paksus 
väheneb  0,2  µm-ni,  öeldakse,  et  muld  on  jõudnud  närbumispunkti.  Selle  niiskuse  juures  langeb 
 
16 
taimede  rakusisene  rõhk  ehk   turgor ,  mis  ei   taastu   enam  ka  si s,  kui  muld  jälle  normaalselt  niiskub 
ning maapealsed osad ümbritsetakse küllastunud veeauruga.  
 
Kuigi  adsorbtsioonvett  ei  saa  taimed  otseselt  kasutada, on  tal  ometi  suur  tähtsus  pinnase  veerežiimi 
kujunemises ning taimede toitainemajanduses.  
  Kui  kasvupinnas  pakasega  külmub,  si s  liigub  mööda  adsorbtsioonveepoore  külmuvasse 
piirkonda lisavett, misläbi  maapind  kerkib – külmudes  paisub  vesi 9% oma esialgsest mahust. 
Ülessulamise järel jäävad pinnasesse õhuga täidetud tühimikud; see aga parandab poorsust. 
Eriti oluline on läbikülmumine raskematel  savipinnastel , mis kalduvad kergesti tihenema. 
  Taimede  väetamisel  lahustuvad  väetised  vees  ning  liiguvad  koos  gravitatsiooniveega 
juurestikupi rkonda.  Lahuste  kontsentratsiooni  tasakaalu  põhimõttest  tulenevalt  liigub  osa 
toitainetest  kapillaarvette  ning  osa  adsorbtsioonvette.  Taimed  saavad  takistusteta  kätte 
gravitatsioon-  ning  kapillaarvees  olevad  lahustunud  soolad,  kuid  adsorbtsioonvees  olevad 
soolad  jäävad    „ reservi “.  Kui  juurestikupiirkonda  lisandub  täiendav  kogus  toitainetevaesemat 
vett,  käivitub   vastupidine   protsess  –  liikumine  tugevama   kontsentratsiooniga   lahuse  suunast 
nõrgema  suunas.  Teisisõnu  hakkavad  toitained  li kuma  tagasi  taimedele  kättesaadavasse 
vette (kapillaarvette).  
 
Adsorbtsioonvee kogus pinnases sõltub  tema mehhaanilisest koostisest, orgaanilise aine sisaldusest 
ja  temperatuurist,  aga  ka  ümbritseva  õhu   relatiivsest   niiskusest.  Nii  näiteks  on    adsorbtsioonvee 
sisaldus  
  liivades 1 … 3 mahuprotsenti,  
  savides 50 … 60 mahuprotsenti kogu pinnases leiduvast veest. 
 
Turbas  sisalduva adsorbtsioonvee kogus oleneb turba lagunemisastmest; vähem on adsorbtsioonvett 
lagunemata turbas ning enam on seda lagunenud turbas.  
 
 
1.3.4. Kasvupinnaste hüdroloogilisi näitajaid 
 
Vee liikumist või paigalpüsimist kasvupinnases reguleerivad mitmed erinevad füüsikalised jõud, mil e 
üldnimetuseks on kasvupinnase  veepotentsiaal. Vesi liigub  alati kõrgema potentsiaaliga pi rkonnast 
madalama  suunas.  Veepotentsiaali  mõõtühikuks  on  Pascal  (Pa)  Eristatakse  vee  kapillaarset 
potentsiaali,  survepotentsiaali  ning  osmoosset  potentsiaali.  Oma   olemuselt   on  veepotentsiaal  surve 
vastandnähtus – seega vaakum. 
 
Alljärgnevalt mõningaid kasvupinnase hüdroloogilisi näitajaid: 
 
 
 
 
17 
1) Kasvupinnase veemahutavus  
  Veega  küllastunud  ehk  täieliku  veemahutavuse  olekus  oleva  kasvupinnase  veepotentsiaal 
on  0  MPa.  Täielik  veemahutavus  on  võimalik  neis  pinnasekihtides,  mis  on  pidevalt  allpool 
põhjavee  taset  või  mis  on  täieliku  veemahutavuseni  üle  kastetud.  Seega  on  täielik  e. 
maksimaalne  veemahutavus  pigem  teoreetiline  suurus,  mida  arvutatakse  mulla 
üldpoorsuse, tiheduse ja seotud vee suuremast tihedusest tuleneva paranduse alusel. Täielik 
veemahutavus  oleneb  kasvupinnase  füüsikalistest  omadustest.  Näiteks  li vade  puhul  on  see 
20 … 25% kuiva pinnase massist, turvaste puhul aga 300 … 900%. 
 
  Kui  küllastunud  kasvupinnasest  nõrgub  välja  gravitatsioonivesi,  siis  jääb  pinnasesse 
kapil aarvesi  ning  füüsikaliselt  seotud  vesi.  Pinnases  leiduvat   suurimat   kapillaarvee  ning 
füüsikaliselt  seotud  vee  hulka  nimetatakse  väliveemahutavuseks;  väliveemahutavuse 
tingimustes  on  veepotentsiaal  vahemikus  -0,6  …  -0,8  MPa  (seega  vaakumis).    Kui 
kasvupinnase veesisaldus on  lähedane  väliveemahutavusele, on selline pinnas sobiv enamiku 
taimede kasvatamiseks. 
 
  Adsorbtsioonvee mahutavuseks nimetatakse suurimat veesisaldust, mida kasvupinnas on 
võimeline  kinni  hoidma   adsorbtsioon -  ehk  molekulaarjõududega;  see  vesi  ei  ole  taimedele 
kättesaadav.  
 
   Produktiivne   veemahutavus  on  vahe  väliveemahutavuse  ja  närbumisniiskuse  ehk 
närbumispunkti vahel. 
 
2) Kasvupinnase veeläbilaskvus ja imavus 
Kasvupinnase  võimet  juhtida  vett  ühest  kohast  teise  (tavaliselt  ülemistest  kihtidest  alumistesse) 
nimetatakse tema veeläbilaskvuseks.  
Vesi tungib kasvupinnasesse  
  gravitatsioonijõudude mõjul (sademe- või kastmisvee  filtratsioon ); 
  molekulaarjõudude mõjul ( imendumine ); 
  kapil aarjõudude mõjul (kapillaarne tõus). 
 
Imendumine  ja  filtratsioon  koos  moodustavadki  pinnase  veeläbilaskvuse,  mida  väljendatakse 
veehulgaga, mis läbib kindla tüsedusega mullakihti ajaühiku jooksul. Veeläbilaskvust iseloomustavaks 
ühikuks on mm / tunnis või mm / ööpäevas. 
Veeläbilaskvus  oleneb  üldpoorsusest,  aga  ka   mikro -  ja  makropooride  omavahelisest  suhtest.  
Peenefraktsioonilised  kasvupinnased  lasevad  vett  läbi  halvasti,  kuna  nende  üldpoorsus  ja  pooride 
suurus  on  väikesed;  lisaks  on  sellistel  pinnastel  oht  li gselt  tiheneda.  Nii  näiteks  võib  savi 
veeläbilaskevõime ol a 1 … 3 mm ööpäevas,  liivadel  aga 2000 … 4000 mm ööpäevas.  
 
 
18 
Vee  li kumine  pinnases  eeldab  veepotentsiaali  erinevusi  pinnase  erinevates  kohtades.  Näiteks 
vihmasaju  alguses  on  kuiva  kasvupinnase  veeimavusvõime  väga  kõrge.  Saju  jätkudes  saabub 
tasakaal,  mil  pinnasesse  enam  vett  „ei  mahu“.  Seda  tasakaalupunkti  nimetatakse  kasvupinnase 
täielikuks  imavuspotentsiaaliks.  Kui  saju  lõppedes  maapinna  pindmised  kihid  uuesti  kuivavad, 
algab  kapillaarjõudude  mõjul  vee  kapillaarne  tõus.  Vesi  hakkab  liikuma  niiskemast  keskkonnast 
kuivema suunas – seega altpoolt ülespoole. Vee tõus sõltub eelkõige kapil aaride läbimõõdust. Väga 
peente kapillaaride  korral  (rasked  savid)  tõuseb  vesi  aeglaselt,  kuid  see-eest  oluliselt  kõrgemale, kui 
see toimub jämedamates kapil aarides (li vades, kruusades). 
 
3) Vee  aurumine kasvupinnasest 
Vee  aurumine  kasvupinnasest  võib  toimuda  kas  otseselt  või   kaudselt .  Kaudseks   aurumiseks  
nimetatakse vee kadu, mis toimub läbi taimeorganite eelkõige transpiratsiooni käigus. Otsest aurumist 
mõjutavad  mitmed   faktorid ,  nagu  näiteks   õhutemperatuur   ja  –niiskus,  tuule  tugevus,  kasvupinnase 
värvus ja tihedus ning sel e tasasus, pinnakattetaimestiku olemasolu jms: 
 
  tihedam  kasvupinnas  sisaldab  rohkem  peeni  kapillaare  ja  seda  intensiivsem  on  aurumine 
maapinnalt; 
  ebatasase maapinna puhul on summaarne aurumispind suurem; 
  mida kõrgem on temperatuur ja mida madalam on õhu niiskus, seda intensiivsem on aurumine 
(tume pinnas soojeneb rohkem kui hele); 
   taimkate  takistab maapinna temperatuuri tõusu ning kaitseb ka tuule eest, mistõttu aurumine 
on väiksem. 
 
Kasvupinnases olevat veevaru on võimalik kaitsta, kui vähendada aurumist maapinna  kobestamise  ja 
multšimise abil. Kobestamise efekt seisneb selles, et kapil aarid suletakse „õhukorkidega“. 
 
Kasvupinnaste   pealispind   võib  põuaga  kergesti  muutuda  hüdrofoobseks  (vett  hülgavaks),  mis 
tähendab  et  kastmisvesi  ei   imbu   pinnasesse.  Hüdrofoobia  tüüpnäiteks  on  kuivanud  pealispinnaga 
turvas, mida uuesti niisutada on väga raske. Ka hüdrofoobiat on võimalik vähendada kobestamisega. 
 
 
1.4. Näiteid mõningate kasvupinnasetüüpide füüsikaliste omaduste kohta 
 
Tabelis  2  esitatakse  näitena  järgmiste,  haljastuses  laialdasemat   kasutust   leidvate  kasvupinnaste  või 
nende komponentide füüsikalisi omadusi:  
  Kasvupinnas A: 100% rabaturvast 
  Kasvupinnas B: segu 50% rabaturbast ja 50% liivast  
  Kasvupinnas C: segu 50% kompostist ja 50% liivast 
  Kasvupinnas D: 100% komposti 
 
 
19 
Alljärgnevad selgitused  võimaldavad mõista tabeli sisu:  
  Segudes kasutatavate komponentide  vahekorrad  on antud mahuprotsentidena. 
  Väliveemahutavus  on  määratud  kapillaarse  tõusu  kõrgustel  10  cm,  40  cm  ja  100  cm 
protsentidena 
kasvupinnase 
massist, 
mistõttu 
kergemate 
materjalide 
veemahutavusprotsendid on kõrgemad võrreldes raskemate materjalidega. 
  Veeläbilaskvus  on  määratud    kasvupinnaste  tihedusel  70%  (mõõdukalt  tihendatud 
kasvupinnas)  ning  90%  (eriti  tugevalt  tihendatud  pinnas);  kuna   turvast   ja  komposti  ei  ole 
võimalik tihendada ja neil puudub poorsus, ei ole ka määratud nende veeläbilaskvust. 
  Pooride mahud on antud protsentides üldpoorsusest. 
  Pooride  eripindalade  näitajad on  antud m2/kg kohta; turba puhul puudub  vastavate näitajate 
väljatoomisel mõte. 
 
 
Tabel 2 
 
Valitud kasvupinnaste füüsikalisi omadusi  (Viheralueiden kasvualustat järgi) 
 
Omadus 
Pinnas A 
Pinnas B 
Pinnas C 
Pinnas D 
Väliveemahutavus (% massist) kapillaarse tõusu kõrgusel: 
10 cm 
 
52 
57 
280 
40 cm 
730 
50 
53 
270 
100 cm 
 
50 
45 
 
Veeläbilaskvus (mm/ööpäevas): 
tihedusel 70% 
 
270 
590 
 
tihedusel 90% 
 
12 
240 
 
Muud omadused: 
eripindala m2/kg 
920 
610 
3900 
17400 
adsorbtsioonvee mahutavus, % 
34 
2,5 
4,5 
24,6 
huumusesisaldus , % 
60 
5 
8,3 
52,4 
Poorsuse eripära: 
gravitatsioonvee poore, %  
 
87 
72 
64 
kapillaarseid poore, % 
 
11 
15 
23 
adsorbtsioonvee poore, % 
 
2 
13 
13 
gravitatsioonvee pooride eripindala, m2/kg 
 
24 
15 
224 
kapillaarsete pooride eripindala, m2/kg 
 
67 
79 
662 
adsorbtsioonvee pooride eripindala, m2/kg 
 
123 
3525 
14633 
 
 
 
 
 
20 
Analüüsides tabelis 2 esitatavaid võrdlusandmeid võib näha, et 
  Kahe orgaanilise päritoluga materjali (rabaturvas ja kompost ) võrdluses on komposti eripindala 
~  20  korda  suurem.  See  tähendab,  et   kompost   suudab  siduda  oluliselt  rohkem  toitaineid  ja 
vett kui traditsiooniline kasvuturvas. 
  Võrreldes  omavahel  kahe  lähedase  sõelkõveraga  (vt  joonis  4)  segusid  B  (turvas  50%  +  liiv 
50%)  ja  C  (kompost  50%  +  liiv  50%),  võib  märgata,  et  turba  ja  li va   segul   väheneb  liigse 
tihenemise  tõttu  tema  veeläbilaskvus  drastiliselt.  Sama  tiheduse  juures  on  komposti  ja  li va 
segu veeläbilaskvus taimedele 20 korda soodsam .  
 
  Võrreldes  samade  segude adsorbtsioonvee pooride pindala, võib märgata, et liiva ja komposti 
segul on see näitaja ligikaudu 30 korda suurem kui liiva ja turba segul; see erinevus mõjutab 
ka kõiki teisi näitajaid. 
 
 
Joonisel 3 esitatakse tabelis kirjeldatud pinnasenäidiste sõelkõverad. 
 
 
 
 
 
 
Joonis 3 Eelpoolkirjeldatud näidispinnaste sõelkõverad 
Allikas: Viherympäristöli tto, julkaisu 31 
 
 
 
21 
Sisupunkti koostamisel kasutatud  allikmaterjal : 
 
1.  EVS 1997-1:2003 Geotehniline projekteerimine 1. osa: Üldeeskirjad 
2.   Kask , R, Tõnisson , H. Mullateadus . Tallinn. „Valgus“ 1987 
3.  Masing, V. (koostaja). Ökoloogialeksikon. Tallinn. Eesti Entsüklopeediakirjastus 1992 
4.  Viheralueiden kasvualustat. Viherympäristöli tto ry, Julkaisu 31.  Helsinki  2004 
5.  www.klab.ee  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
22 
 
 
 
 
2. KASVUPINNASTE KEEMILISED OMADUSED 
 
Kasvupinnaste keemiliste omaduste all peetakse silmas konkreetse pinnase toitainetesisaldust ja 
toitainete omavahelist bilanssi, pinnase reaktsiooni jms. Üheks kasvupinnase karakteristikuks on 
ka vees lahustuvate soolade sisaldus, mida määratakse kaudselt, võttes aluseks mullalahuse kui 
elektrolüüdi  elektrijuhtivuse.  Vees  lahustunud  soolade  liigne  sisaldus  võib  tul a  üleväetamisest 
vees lahustuvate väetistega, aga ka  tänavasoola  liigsest või ebaõigest kasutamisest.  Omistades 
tähtsust kasvupinnase keemilistele omadustele, võib öelda, et nad on kergemini mõjutatavad kui 
füüsikalised  omadused;  teiselt  poolt  sõltuvad  nad  füüsikalistest  omadustest.  Kasvupinnaste 
hooldustöödest  suure  osa  moodustavadki  väetamine  ja   lupjamine ,  mil e  eesmärgiks  on 
toiteelementide hulga ja vahekordade ning reaktsiooni reguleerimine. 
 
 
2.1. Taimetoiteelementide ja -toitainete mõiste 
 
Taimetoiteelemendid  on  keemilised  elemendid,  mis  on  vajalikud  taime  kasvamiseks  ja 
arenemiseks  nende  kõikides  fenoloogilistes   faasides   ning  mil est  ühtki  pole  võimalik   asendada  
talle omaste  funktsioonide tõttu mõne teise keemilise elemendiga. Taimetoiteelementide ja  
-ainete allikateks on mulla mineraalse osa murenemissaadused, mulla orgaaniline osa, mulla- ja 
sademetevesi, õhk ning inimese poolt väetistena juurde antavad keemilised elemendid.  
 
Taimedele  vajalike  koguste  järgi  klassifitseeritakse  toitained  makroelementideks  ja 
mikroelementideks.  Mikroelemendid  on elemendid, mida taimed sisaldavad üliväikestes  kogustes  
(0,001  …  0,00001  %  kuivainest).  See  tähendab,  et  ka  taimede  tarbitavad  mikroelementide 
kogused   on  väga  väikesed;  nende  vajadus  hektari  kohta  on  kuni  1  kg.  Makroelemente  leidub 
taimede kuivaines mõni kümnendik kuni mitukümmend protsenti ning seega on ka nende vajadus 
oluliselt suurem, ulatudes isegi sadade kilogrammideni hektari kohta.  
 
Tabel 3 
Taimetoiteelemendid 
 
 
 
Makroelemendid  
Mikroelemendid 
Süsinik  (C) 
Raud (Fe) 
Vesinik  (H) 
Mangaan (Mn) 
Hapnik (O) 
Vask (Cu) 
 
23 
Lämmastik  (N) 
Tsink  (Zn) 
Fosfor (P) 
Molübdeen  (Mo) 
Kaalium  (K) 
Boor  (Bo) 
Kaltsium  (Ca) 
Kloor  (Cl) 
Magneesium  (Mg) 
Väävel  (S) 
 
 
 
Lisaks  eelpool  toodutele kuulub taimede koostisse veel teisigi elutegevuseks vajalikke  keemilisi 
elemente,  mida  aga  siiski  ei  loeta  taimetoitainete  hulka  kuuluvateks.  Sellisteks  elementideks  on 
näiteks  naatrium  (Na),  koobalt  (Co) ja räni (Si).  Sel e kohta, kui palju keemilisi elemente täpselt 
loetakse taimetoiteelementide hulka kuuluvaks, on erinevaid seisukohti. Siiski on kindlaks tehtud 
vähemalt 16 keemilise elemendi vajalikkus edukaks taimekasvatuseks. 
 
Taimetoiteelemente võib jagada ka mittemineraalseteks (C, O ja H) ja mineraalseteks (N, P, K, 
Ca, Mg,  S, Fe, Mn, Zn, Cu, B, Mo,  Cl). Mittemineraalseid elemente kasutavad taimed peamiselt 
orgaanilise  aine  moodustamiseks.  Nii  näiteks  on  taimede   kuivaine   massis  keskmiselt  45% 
süsinikku,  42%  hapnikku  ja  6,5%  vesinikku.  Mineraalseid  toiteelemente  vajavad  taimed  küll 
oluliselt  vähem,  kuid  ilma  nendeta  ei  ole  võimalik  orgaanilise  aine  süntees.  Nad  on 
kasvupinnases  ka  defitsi tsemad  ja  neid  tuleb  tavaliselt  väetistega  juurde  anda.  Väetamise 
seisukohalt  peetakse  lämmastikku,   fosforit   ja   kaaliumi   esmajärgulisteks  makroelementideks 
ehk  põhitoiteelementideks.  Kaltsiumi,  magneesiumi  ja  väävlit  aga  peetakse  teisejärgulisteks 
makroelementideks. 
 
Taimed ammutavad toiteelemente vaid teatud kindlatest keemilistest  ühenditest  nende  kindlates 
olekutes; mitte kõiki vajalikke elemente ei võeta kasvupinnasest. Süsinikku ja hapnikku tarbitakse 
näiteks  gaasilises  olekus  süsihappegaasina  (CO ).  Väikestes  kogustes  on  taimed  võimelised 
2
omastama ka väävlit gaasilisest vääveldioksi dist (SO2). Vajalik vesinik saadakse veemolekulidest 
(H2O).  Positiivselt  laetud  ioonidena  ehk  katioonidena  ammutatakse  kaaliumi,  kaltsiumi, 
magneesiumi,  rauda,  vaske,   mangaani ,   tsinki   ja  lämmastikku  ammooniumkatioonina. 
Negatiivselt  laetud  ioonidena  ehk  anioonidena  ammutatakse  fosforit,  väävlit,  molübdeeni, 
kloori  ning  lämmastikku  nitraatanioonina.   Boori   võtavad  taimed  elektriliselt  neutraalse 
boorhappemolekulina. Mõningaid metal ilisi  toiteelemente võtavad taimed kelaatidena. Kelaadid 
on  ühendid,  mil es  metal ikatiooni  külge  on  vähemalt  kahe  keemilise  sidemega  kinnitunud 
orgaanilisi  molekule  või   anioone .  Kelaate  tekib  pinnases  näiteks  orgaanilise  aine  lagunemise 
käigus;  kelaate  võivad   sisaldada   ka  mõned  tööstuslikult  toodetud  väetised.   Ühtekokku  
nimetatakse  molekulideks  ühinenud  keemilisi  elemente  või  elektriliselt  laetud  ühendeid 
(anioone ja katioone), millena toiteelemendid taimesse sisenevad, taimetoitaineteks.  
 
 
 
24 
2.2. Toitainete omastamine taimede poolt  
 
Oma toitumistüübilt on taimed  autotroofid  – nad kasutavad toiduks anorgaanilisi ühendeid ning 
sünteesivad  need  klorofülli  abil  oma  organismis  orgaanilisteks   ühenditeks .  Vähesel  määral 
kasutavad  taimed  ka  vees  lahustunud  orgaanilisi  aineid,  nt  humi nhappeid.  Põhiorganiks,  mille 
kaudu taimed toitaineid omastavad, on juured; vähemal määral omastatakse toitaineid ka lehtede 
kaudu.  Lehtede  kaudu  omastatakse  peamiselt  süsihappegaasi  ning  vähemal  määral  vett, 
hapnikku ja lahustunud mineraal - ja orgaanilisi aineid.  
Juurtoitumise  korral  saavad  toitained  taimedesse  siseneda  üksnes  mullavees  lahustunud  kujul, 
hoolimata sellest, kas toitained on  mineraalsed  või orgaanilised.  Kasvupinnase poorides liikuvat 
vett,  milles  on  lisaks  taimetoitainetele  erineval  viisil  lahustunud  veel  palju  teisigi  aineid, 
nimetatakse  mullalahuseks.  Lisaks  mineraalsetele   ainetele   on  mullalahuses  lahustunud   gaase  
(hapnikku,  süsihappegaasi  ja  lämmastikku),  orgaanilise  aine  laguprodukte,  mikroorganismide 
toodetud  orgaanilisi  happeid,  mitmesuguseid  murenemisjääke  jm.  Mullalahuse  koostis  ja 
kontsentratsioon on muutuvad suurused, mis olenevad sellest, kuidas toimib  aineringe , kui palju 
ja  mil iseid  toitaineid  uhutakse  laskuva  veevoolu  poolt  välja  ning  kui  palju  kasutavad  neid  ära 
taimed. Mullalahuses olevate toitainete madal nivoo ei ole probleemiks, kui varusid täiendatakse 
regulaarse ja täpse väetamisega.   
 
Taimede omastamisulatusse satuvad toitained kahel erineval viisil:  
 
1)  kasvupinnase  veepotentsiaali  erinevustest  tuleneva  vee  ümberpaiknemise  käigus,  kus 
 
juurte  lähedusse  sattuv  vesi  toob  kaasa  selles  lahustunud  toitaineid;  vett  „tõmbab“  juurte 
 
lähedusse ka taimede transpireerimine;  
 
2) difusiooni käigus. 
 
Difusiooni all mõistetakse erineva kontsentratsiooniga lahuste omavahelist segunemist, kusjuures  
kõrgema kontsentratsiooniga lahus liigub madalama kontsentratsiooniga lahuse suunas; liikumine 
kestab,  kuni  kontsentratsioonid  võrdsustuvad.  Et  toitainete  tarbimise  tõttu  on  nende 
kontsentratsioon   taimejuurte   vahetus  läheduses  madalam  kui  neist  kaugemal,    toimubki  juurte 
suunas pidev  difusioon . Difusiooni intensiivsus oleneb kontsentratsioonide vahelisest erinevusest, 
kasvupinnase niiskusest ning konkreetsest toitainest.  
 
Ka toitainete (ioonide) sisenemist taimedesse on püütud seletada difusiooni, transpiratsiooni ja 
rakkude imamisjõu toimega, mis kõik on toitainete passiivse sisenemise viisid.  Siiski ei ole see 
mehhanism   veel  täielikult  selge;  pigem  kinnitavad     katsetulemused   toitainete  aktiivse 
sisenemise  ja  omastamise  suuremat  tähtsust.  Aktiivse  sisenemise  all  mõistetakse  mitmeid 
keemilisi  reaktsioone  taimekudesid  moodustavate  ainete  ning  mullalahuses  leiduvate  ainete 
vahel,  mil e  tagajärjel  toitainete  omastamine  toimub.  Vähesel  määral  esineb  ka  toiteelementide 
vastassuunalist  liikumist  –  st,   taimedest   tagasi  mullalahusesse.  Sellisel  viisil  mõjutavad  taimed 
omalt poolt mullalahuse koostist. 
 
25 
2.3. Taimetoitainete jagunemine nende kättesaadavuse järgi 
 
Selle  järgi,  kuidas  mullas  leiduvad  toitained  satuvad  mullalahusesse  (st,  muutuvad  taimedele 
kättesaadavaks), võib neid jaotada kolme rühma:  
 
1) mullavees lahustunud, liikuvad toitained, mis on taimedele kergesti kättesaadavad;   
 
2) mullakolloididel asenduvalt neeldunud , taimedele kättesaadavad li kuvad ühendid;  
 
3) 
raskestilahustuvate 
anorgaaniliste 
sooladena 
esinevad, 
taimedele 
raskesti 
 
kättesaadavad toitained (nt mõningad  sulfaadid ,  fosfaadid jt). 
 
Lisaks  võivad  toitained  ol a  ka  mulla  mineraalosa  poolt  tugevasti  seotud  ehk  fikseeritud;  need 
toitained  on  taimedele  kättesaamatud.  Kättesaamatute  toitainete  hulka  kuuluvad  ka  mulla 
orgaanilise aine koostises olevad, sh taimede ja bakterite poolt seotud, liikumatud toitained. 
 
Toitainetega toimuvad protsessid, sh üleminekud ühest  vormist  teise, on väga  dünaamilised  ning 
võivad ol a samaaegselt vastassuunalised, sõltudes loodusliku tasakaalu tingimustest.  
 
 
2.3.1. Mullavees lahustuvad ehk liikuvad toitained 
 
Mullas  olevate  toitainete  potentsiaalsetest   varudest   on  mullavees  vabalt  lahustunud  kujul 
(ioonidena) vaid väike osa,  nagu näiteks nitraatioonid (NO -
3 )  ja    ammooniumioonid  (NH4 )  ning 
väike osa  kaaliumi- ja fosforivarudest (K+ ning  H
2PO4  ). Toitained võivad mullalahuses esineda 
ka  neutraalsete  molekulidena,  nagu  näiteks  boorhappemolekul  (H3BO3).  Mullalahus  sisaldab  ka 
selles  lahustunud  gaase  –  hapnikku,  lämmastikku  ja  süsihappegaasi.  Lisaks  on  mullalahuses 
suutelised  lahustuma  ka  mitmed  kelaadid,  orgaanilised   happed   ning  mõningad  mineraalide 
murenemisproduktid.  Mul alahuse  koostis  varieerub  väga  laiades  piirides  ning  seda  mõjutavad 
toitainete  tarbimine  taimede  poolt,  ilmastik,  väetamise  iseloom,  vee  li kumine  maapinnas, 
lupjamine jms. 
 
Liikuvate  toitainete  ühiseks  omaduseks  on,  et  nad  on  mullast  väga  kergesti  välja  uhutavad, 
mistõttu nende doseerimine  peaks olema võimalikult täpne. 
 
 
2.3.2. Asenduvad toitained ja asendusneeldumine 
 
Asendusneeldumise olemus 
Et  asendusneeldumise  toimemehhanismist  aru  saada,  on  vaja  mõista,  mis  on  mullakolloidid. 
Mullakolloidid on mikroskoopilised mullaosakesed, mil e läbimõõt on 1…100 nanomeetrit ning mis 
on  nähtavad  üksnes  elektronmikroskoobis  umbes  500 000  kordse  suurendusega.   Kolloidi  
põhimassi moodustab tema tuum, mis on kas  kristalse või  amorfse  ehitusega,  olenevalt sellest, 
 
26 
kas  ta  on  mineraalse  või  orgaanilise  päritoluga.  Tuuma  ümbritseb  kolm   tinglikult   üksteisest 
eristatavat  ioonide  kihti.   Tuumale   kõige  lähem,  li kumatute  ioonide  kiht  määrab  tuuma 
elektrilaengu.  Negatiivse laenguga kolloide nimetatakse  atsidoidideks ning positiivse laenguga 
kolloide  basoidideks  (peamiselt  domineerivad  mullas  atsidoidid).Teine  kiht  on  esimese  kihi 
laengule  vastasnimeliste  ioonide  li kumatu  kiht,  mida  ümbritseb  kolmas,  nn  difuusne  kiht,  mis 
koosneb teise  kihiga  samanimelistest ioonidest, kuid mis on  tuumaga  lõdvalt seotud.  Kõik need 
kihid  kokku  koos  kolloidse  tuumaga  moodustavad  mitselli  (joonis  4).  Mitsel i  kaks  välimist  kihti 
kokku moodustavad kompenseerivate ioonide kihi. Tervikuna on mitsell elektriliselt neutraalne . 
 
Kompenseerivale   kihile   on  omane  võime  vahetada  seda  moodustavaid  ioone  mullalahuses 
paiknevate 
samanimeliste 
ioonide 
vastu. 
Selliseid 
reaktsioone 
nimetatakse 
asendusreaktsioonideks  ning  nende  reaktsioonide  käigus  toimuvat  toitaineioonide  neeldumist 
kolloidi  pinnale  nimetatakse  asendusneeldumiseks.  Atsidoidsed   kolloidid   on  mullas  peamised 
katioonide  (positiivselt  laetud  ioonide)  asendusreaktsioonide   kandjad   ja  basoidsed  kolloidid 
vastavalt   anioonide   (negatiivselt  laetud  ioonide)  asendusreaktsioonide  kandjad.  Seega  jaguneb 
asendusneeldumine  katioonide  asenduseks  ja  anioonide  asenduseks.  Skemaatiliselt  on 
katioonide vahetumise protsess kujutatud joonisel 4. 
 
 
   
 
 
 
Joonis 4 Katioonivahetus kolloidide ja mullalahuse vahel 
 
 
27 
Asenduvad toitained 
Asenduvateks ehk asenduvalt neelduvateks toitaineteks nimetatakse toitaineid, mis on elektriliselt 
seotud  üliväikeste  mullaosakeste  ehk  kolloididega.  Suurem  osa  taimetoitainetest  neeldubki 
asenduvalt.  Seni,  kuni  nende  toitainete   ioonid   on  seotud  mullaosakestega, ei  ole  nad  taimedele 
kättesaadavad.  Et  taimed  saaksid  neid  toitaineid  kasutada,  peavad  nende  elektriliselt  laetud 
ioonid  vabanema  mullaosakeste  pinnalt  ning  sattuma  mullalahusesse.  Selleks  peavad 
mullalahuses olevad ioonid ning mullaosakeste pinnal olevad seotud ioonid vahetama oma kohti. 
Nii,  nagu  eelpool  kirjeldatud,  toimub  see  vahetus-  või  asendusreaktsioonide  käigus. 
Reaktsioonide  käivitajateks  ja  „ülalpidajateks“  on  mullalahuses  pidevalt  toimuvad  muutused: 
taimede  elutegevusest  tulenev  toitainekoguste  vähenemine  ja  nende   omavahelise   vahekorra 
muutumine,  väetamisega  kaasnev  toitainekoguste  suurenemine,  mullas  leiduva  veehulga 
suurenemine või vähenemine, pH muutused jms.  
 
Katiooniasendus 
Kuna  suurem  osa  mullakolloide 
on  negatiivse  laenguga  ning  seega  ümbritsetud 
kompenseeritavate  katioonide  kihiga,  ongi  mullas  valdavaks   protsessiks   katiooniasendus; 
vähemal  määral  esineb  aniooniasendust.  Põhitoitainete  katioonidest  neelduvad  asenduvalt 
näiteks  kaltsiumkatioonid  (Ca2+),  aga  ka  magneesium  (Mg2+)  ja  kaaliumkatioonid  (K+). 
Vähem  olulistest  toitainetest  neelduvad  asenduvalt  naatriumkatioonid  (Na2+)  ning  paljude 
mikroelementide  katioonid.  Vesinikkatioonide  (H+)  ja  alumiiniumkatioonide  (Al3+)  osatähtsus  ja 
seega  ka  asendusneeldumine  neutraalsetel  ja  aluselistel  muldadel  on  väike,  kuid  happesuse 
suurenedes nende osatähtsus kasvab.  
 
Kasvupinnase katioonivahetuspotentsiaal 
Erinevatel  aastaaegadel  ammutavad  taimed  kasvupinnasest  toitaineid   erinevas   koguses  ja 
erinevates vahekordades. Seetõttu peab kasvupinnas endast kujutama teatavat  toitainetereservi, 
kusjuures  toitained  peavad  olema  seotud,  et  pinnases  liikuv  vesi  neid  välja  ei  uhuks.  Kolloidid 
töötavadki  nagu  taimetoitainete   pank :  nad  on  võimelised  siduma  suurel  hulgal  katioone,  nagu 
näiteks  H+,  Al3+,  Ca2+,  ja  Mg2+.  Seega  võiks  kolloidi  kujutada  suure  anioonina,  mil e  pinnale  on 
seotud  sadu  tuhandeid  katioone.  Lisaks  katioonidele  seovad  kolloidid  ka  veemolekule.  Tänu 
tugevatele sidemetele on kolloidi pinnale seotud   anioonid  kaitstud ka väljauhtumise eest 
laskuva  veevoo  poolt.  Samaaegselt  on  kolloididel  neeldunud  toitained  pidevalt  toimuva 
katioonivahetuse  kaudu  taimedele  suures  osas  kättesaadavad.  Katioonide  varud  täienevad,  kui 
kasvupinnasesse  lisatakse  orgaanilisi  või  mineraalseid   väetisi   või  satuvad  sinna  erinevate 
eluvormide jäänused.  
 
On  mõistetav,  et  teoreetiliselt  suudab  kasvupinnas  neelata  nii  palju  katioone,  kui  palju  on 
kolloididel  kokku  positiivseid  laenguid.  Maksimaalset  katioonide  hulka,  mida  kolloidid  on 
võimelised  mullalahusest  neelama  ja  kinni  hoidma,  nimetatakse  mulla  või  kasvupinnase  
neelamismahutavuseks.  Seda  väljendatakse  neeldunud  aluste,  vesiniku  (H+)  ja  alumiiniumi 
 
28 
(Al3+)  summaarse  sisaldusena  milligramm-ekvivalentides  100  g  kasvupinnase  kohta  (me/100  g). 
Neelamismahutavus sõltub kolloidide hulgast: mida rohkem kolloide  kasvupinnas sisaldab, seda 
suuremat  hulka  toitaineid  ta  suudab  neelata.  Rohkem  sisaldavad  kolloide  huumusrikkad 
peeneteralised  kasvupinnased  (savi-  ja   liivsavimullad )  tänu  neid  moodustavate  osakeste 
väikesele  läbimõõdule;  seetõttu  on  sellistes  pinnastes  kolloidide  summaarne   eripind   väga  suur. 
Nii  näiteks  on  jämedateraliste  li vmuldade    neelamismahutavus  al a  10  me/100g,  peeneteraliste 
savimuldade neelamismahutavus 10 … 40 me/100g ja turbamuldadel 100 … 250 me/100 g. Suur 
varieeruvus turbamuldade neelamismahutavuses sõltub turba lagunemisastmest (vähelagunenud 
turbad  neelavad  vähem ning maksimaalselt lagunenud neelavad rohkem). 
 
Neeldunud  katioonide  koostisest  sõltuvad  kasvupinnase  füüsikalis-keemilised  omadused  ja 
struktuur.  Kui  kasvupinnas  sisaldab  rohkelt  neeldunud  aluseid  (Ca2+,  Mg2+,  K+,  Na+  ,  NH +
4 ),  on 
tema  reaktsioon  neutraalne  või  aluseline.   Pinnased ,  mis  sisaldavad  rohkesti  vesinik-  ja 
alumiiniumioone  (H+    ja  Al3+),  on  aga   happelised .  Neeldunud  aluste  osatähtsust  protsentides 
kasvupinnase  kogu  neelamismahutavusest  näitab   küllastusaste .    Kui  küllastusaste  on  alla  50%, 
vajab  pinnas  lupjamist;  happelised  väetised  halvendavad  sellise  pinnase  omadusi.  Kui 
küllastusaste on üle 75%, ei anna lupjamine tulemusi.  
 
Neelamismahutavusega  tuleb  arvestada  ka  mullaanalüüside  tõlgendamisel  ja  analüüsidele 
tuginevate  väetamisskeemide  koostamisel.  Kasvupinnastel,  mil e  neelamismahutavus  on  väike 
(näiteks  jämedateralised  huumusvaesed  spordimurud),  ongi  iseloomulik kaltsiumi, magneesiumi 
ja kaaliumi madal sisaldus. Püüd tõsta ühekorraga nende pinnaste toitainesisaldus soovituslikule 
tasemele   ei  ole  eesmärgipärane.  Sel istele  kasvupinnastele  kasvama  pandud  nõudlike  taimede 
toitumistingimused  tagatakse  regulaarse  pealtväetamise  teel  kasvuperioodil,  mil  lisaks 
lämmastikule  antakse  ka  katioonväetisi  (kaalium,  magneesium,  kaltsium  jt  katioonid);  kasutada 
võib ka pika mõjuajaga osmocote-tüüpi väetisi.  
 
 
Asenduvad anioonid ja anioonivahetus 
Anioonide  asendusneeldumine  toimub  samal  põhimõttel  nagu  katioonide  puhulgi.  Erinevuseks 
on, et kui katioonid neelduvad negatiivse laenguga kolloididele ehk atsidoididele, võivad anioonid 
neelduda üksnes positiivselt laetud kolloididele ehk basoididele. Kuna positiivselt laetud kolloide 
leidub  peamiselt  vaid  happelistes  tingimustes,  esineb  anioonide  neeldumist  neutraalsetes  või 
mõõdukalt  aluselistes  pinnastes  küllalt  vähe.  See  aga  tähendab,  et  mullalahuses  esinevate 
negatiivselt  laetud  nitraat-,   kloriid -  ja  sulfaatioonide  väljaleostumise  oht  on  märkimisväärne, 
mistõttu neid ei tohiks kasvupinnasesse anda varuga ega ajal, mil taimed neid ei ammuta.  
 
 
 
 
 
29 
2.3.3. Raskestilahustuvad toitained 
 
 
Muldades  ja  kasvupinnastes  esineb  ka  toitained,  mida  taimed  on  võimelised  kasutama  alles 
seejärel,  kui  bioloogilised  või  keemilised  mõjutajad  on  muutnud  nad  taimedele  omastatavasse 
vormi.  Sel isteks  toitaineteks  on  keemilised  elemendid  ja  ühendid,  mis   loomupäraselt  
moodustavad  kasvupinnase  „karkassi“  ehk  mineraalosa.  Ni   näiteks  sisaldavad  mulla 
savimineraalid lisaks räni- ja alumi niumiühenditele ka kaaliumi, magneesiumi ja kaltsiumi; apati t 
sisaldab  fosforit  ning  mitmesugused   settekivimid   sisaldavad  kaltsiumi  ja  magneesiumi.  Need 
ühendid on mullas kindlalt fikseeritud ega leostu välja.  
 
Taimedele  kättesaamatuid  ühendeid  esineb  ka  mulla   orgaanilises   osas.  Lagunemata  või 
lagunemise erinevates faasides olevad taimsed või   loomsed  jäänused, aga ka  mikroorganismid 
sisaldavad  toitaineid,  mis  ei  ole  veel  mineraliseerunud  –  seega  ei  ole  nad  taimedele 
kättesaadavad. Toitainete omastamist ja sidumist mullaorganismide poolt  (sh taimejuurte poolt) 
nimetatakse 
bioloogiliseks  neeldumiseks. 
Eriti 
oluline 
on  bioloogiline   neeldumine  
vegetatsiooniperioodi  lõpuks  kasutamata  jäänud  nitraatide  puhul,  mil  nad  seotakse 
mikroorganismide poolt, vältides sel ega nende väljaleostumist. Taimed saavad mulla orgaanilise 
osa  poolt  seotud  toitaineid  kasutada  vastavalt  sellele,  kuidas  toimub  orgaaniliste  ainete 
mineraliseerumine. 
 
Raskestilahustuvateks  toitaineteks  loetakse  ka  mitmeid  ühendeid,  mis  tekivad    mullalahuses 
toimuvate arvukate keemiliste reaktsioonide tulemusena. Nii näiteks võivad mitmed mullalahuses 
vabalt  liikuvad  toitained  omavahel  reageerides  anda  erinevaid  lahustumatuid  setteid. 
Settereaktsioonides  võivad  osaleda  nii  anioonid  kui  katioonid.  Selliste  setete   sattumine   tagasi 
mullalahusesse  võtab  aega  ning  toimub  üldjuhul  hapete,  leeliste  või  teiste  reagentide  mõjul. 
Nähtust, mil e käigus tekivad keemiliste reaktsioonide tulemusel kergesti lahustuvatest ühenditest 
raskemini  lahustuvad,  mullas  sadestuvad  ühendid,  nimetatakse  keemiliseks  neeldumiseks. 
Keemiline  neeldumine  on  arvestatav  neeldumisviis  näiteks  mullalahuses  li kuva  fosfaatiooni 
puhul,  mis  happelises  keskkonnas,  reageerides  raud-  ja  alumiiniumkatioonidega,  moodustab 
raskestilahustuvaid  raud-  ja  alumiiniumfosfaate  ning  aluselises  kaskkonnas,  reageerides 
kaltsiumkatioonidega, annab kaltsiumfosfaate. 
 
 
2.4. Kasvupinnase reaktsioon ja selle mõju taimetoiteelementide omastatavusele 
 
2.4.1. Reaktsiooni mõiste 
 
Mulla  (kasvupinnase)  olulisemaid  omadusi  on  sel e  reaktsioon.  Reaktsioon  määrab  suuresti  ära 
pinnase  füüsikaliste,  keemiliste  ja   bioloogiliste   omaduste  omavahelise  mõju  ja  vastumõju 
iseloomu.  Mulla  reaaktsiooniks  nimetatakse  vesinik-  ja  hüdroksiidioonide  teatud 
 
30 
kontsentratsiooni  mullas.  Sõltuvalt  nende  ioonide  hulgalisest  vahekorrast  on  kasvupinnas  kas 
happeline,  neutraalne  või  aluseline.  Happelises  pinnases  on  ülekaalus  vesinikioonid  (H+), 
neutraalses pinnases on vesinik- ja hüdroksi dioonide (OH-) hulk võrdne ning aluselises pinnases 
on ülekaalus hüdroksi dioonid.  
 
Vesinikiooni kontsentratsiooni tähistatakse leppeliselt sümboliga pH, mil e arvuline väärtus näitab 
vesinikioonide kontsentratsiooni negati vset kümnendlogaritmi. 
 
Seega pH = - log C +
H , kus CH  on vesiniku grammioonide hulk 1 liitris lahuses.  
 
Kasvupinnase  pH  määratakse  kas  tema  vesileotisest  või   kaaliumkloriidi   lahusest.  Vastavalt 
sellele  eristatakse mulla vesileotise pH-d (pH 
). Ühest ja 
H2O)  ja  kaaliumkloriidileotise  pH-d    (pHKCl
samast   pinnasest  määratud  pH
,  kuna  kaaliumioonid  tõrjuvad  osa 
KCl  on  madalam  kui  pH  H2O
kolloididel  neeldunud  vesinikioonidest  määramislahusesse,  suurendades  selleha  vesinikioonide 
kontsentratsiooni sel es. Tavaliselt määratakse reaktsioon kaaliumkloriidi lahusest; välitingimustes 
määratakse seda si ski ka vesileotisest.  
 
Reaktsiooni arvväärtuste järgi klassifitseeritakse muldi ning kasvupinnaseid järgmiselt:  
 
    pH KCl kuni 4,5   
- tugevasti happelised, 
 
4,6 … 5,5 
- mõõdukalt happelised, 
 
5,6 … 6,5 
- nõrgalt happelised, 
 
6,6 … 7,2 
- neutraalsed, 
 
üle 7,2 
-  aluselised . 
 
 
 
2.4.2. Reaktsiooni mõju taimede kasvufaktoritele 
 
Kasvupinnase  reaktsioon  avaldab  taimedele  mõju  erinevate  kasvufaktorite  muutuste  kaudu.  Nii 
näiteks mõjutab pH tase toitainete omastamist ja mitmete mikroorganismide tegevust. Mõju neile võib 
olla  kas  kahjulik  või  kasulik,  olenedes  ühelt  poolt  pH  arvväärtustest  ning  teiselt  poolt  konkreetsete 
eluvormide (näiteks mikroorganismide) kasvukoha- ja elupaiganõuetest. Oluline on teada ka toitainete 
omastatavuse ja pH vahelisi  seoseid : 
  fosfori ja molübdeeni kättesaadavus on seda halvem , mida happelisem on muld; 
  mangaani,  raua,  vase  ja  tsingi  kättesaadavus  on  parim  happelises  keskkonnas,  kus  
mangaani  lahustuvus  võib tõusta isegi ohtlikult kõrgeks; 
  kaltsiumi, magneesiumi ja kaaliumi omastatavus on parim, kui pH on üle 6,5. 
 
 
 
31 
Rikkalikult turvast sisaldavates kasvupinnastes avaldub toitainete lahustuvus järgmiselt: 
  mangaani  lahustuvus  lisandub  märgatavalt  alles  siis,  kui  pH  langeb  al a  5,0;  vase  ja  tsingi 
lahustuvus avaldub umbes pH 5,5 juures ja boori lahustuvus pH 6,0 juures; 
  fosfori  kättesaadavus  ei  lange  koos  happelisuse  lisandumisega  nii  järsult  kui  see  toimub 
rohkelt savi sisaldavate pinnaste happelisuse lisandumisel; 
 
Enamiku   kultuurtaimede   jaoks  on  toitumiskeskkond  soodsaim,  kui  pH  on  neutraalne  või  nõrgalt 
happeline  (pH  5,5  …  7).   Erandiks   on  si n  mõned  kaltsifoobsed  (lubjapõlgurid  ehk  teisisõnu 
hapulembesed)    ja  kaltsifiilsed  (lubjalembesed)  taimed.  Joonisel  5  on  skemaatiliselt  kujutatud 
kasvupinnase reaktsiooni ja toitainete omastatavuse vahelised seosed. 
 
 
 
 
Joonis 5 Kasvupinnase reaktsiooni mõju toitainete omastatavusele 
Allikas: Viherympäristöli tto, julkaisu 31 
 
32 
Kasvupinnase  reaktsioon  võib  mõjutada  ka  selles  leiduvate  kahjulike  ainete  lahustuvust  ja  seega 
sattumist taimedesse:  
  kaadmiumi  (Cd),   arseeni   (As)  ja  nikli  (Ni)  lahustuvus  on  kõrgem  happelises  keskkonnas; 
arseeni lahustuvus suureneb ka, kui pH on ligikaudu 8 ja üle; 
  elavhõbeda (Hg) lahustuvus on suurem aluselises keskkonnas (pH 8 ja üle); 
  maapinnas looduslikult leiduva alumiiniumi lahustuvus suureneb, kui pH langeb alla 5,5; eriti 
palju sisaldavad alumiiniumi savipinnased; 
  kuna alumi niumili g mõjub kahjulikult nii taimedele kui mikroorganismidele, on vaja jälgida pH 
väärtust nende kasvupinnaste tootmisel, mil es savi osatähtsus on suur. 
 
 
 
 
 
Joonis 6 Kasvupinnase reaktsiooni mõju raskmetallide lahustuvusele 
Allikas: Viherympäristöli tto, julkaisu 31 
 
 
Reaktsioon  avaldab  mõju  ka  kasvupinnase  struktuurile.  Savi  sisaldavates  kasvupinnastes  algab 
sõmerjate agregaatide moodustumine keemilise protsessina ning jätkub ja tugevneb nii füüsikaliste kui 
 
33 
bioloogiliste  protsesside  kaasabil.  Saviosakesi  ühendavad  kaltsiumkatioonide  moodustatud 
katioonsillad;  tekkinud  sõmeraid   tugevdavad   mikroobide  ja  taimejuurte  poolt  eritatavad  limad  ning 
seeneni distikud.  Mida  jämedamafraktsioonilisem  on  kasvupinnas,  seda  olulisem  on  struktuuride 
kujunemise  seisukohalt  mulla  bioloogilise  aktiivsus. 
Kasvupinnase 
pH  mõjutab  tema  
mikrobioloogilist  aktiivsust  ning  sellega  ka  struktuuri  välja  kujunemist.  Nii  näiteks  on  enamiku 
kasulike  bakterite  aktiivseks  toimimiseks  sobiv  pH-vahemik  6  …  7,5.  Seente  tegevuseks  sobib  pH-
vahemik  5,5  …  8.  Li gne   happesus   mõjub  kahjulikult   paljudele   mikroorganismidele.  Nii  näiteks 
hakkavad happelises keskkonnas arenema kasulike mikroorganismide (mügarbakterid, nitrifitseerivad 
bakterid  jt)  asemel mitmed  haigusetekitajad  ning  roisubakterid.  Aga  samas  langeb  mikroorganismide 
aktiivsus ka liiga aluselises keskkonnas. 
 
 
2.4.3. Kasvupinnase reaktsiooni reguleerimine 
 
Kasvupinnase  liigset  happesust  vähendatakse  mitmesuguste  lubiainetega  (vt  punkt  5.3.4),  mille  
anioonosa  on  happelisi  H+  -ioone  neutraliseeriv  alus.  Neutraliseerimisreaktsiooni  käigus  seotakse 
vesinikioon  taimedele kahjutusse ühendisse, mil eks on  veemolekul. Happeliste vesinikioonide  hulga 
vähenemisega kaasneb happelise reaktsiooni muutumine aluselisemaks.  
 
Sageli  aga  on  vaja  kasvatada  hapulembeseid  taimi  kohtades,  kus  looduslikud   mullad   on  liiga 
aluselised  või  si s  on  vaja  valmistada  sellistele  taimedele  kasvupinnas.  Parim  vi s  kasvupinnast 
hapustada  on  lisada  sellesse  neutraliseerimata  rabaturvast,  mil e  pH  on  3  …  5.  Kui  aga  liigne 
aluselisus  ilmneb  juba  rajatud,  taimestikuga  kaetud  istutusalal,  on  pinnast  võimalik  hapustada,  kui 
kasutada reaktsiooni mõjutavaid preparaate. Sel isteks preparaatideks on näiteks raudsulfaat või mõni 
ammooniumiooni 
sisaldav 
väetis . 
Tõhusaimaks 
hapustavaks 
lämmastikväetiseks 
on 
ammooniumsulfaat .   Andes   ammooniumväetist  kasutatakse  ära  nitrifikatsiooniprotsess.  Raudsulfaadi 
hapustav  mõju  baseerub  raudkatiooni  (Fe2+)  reageerimisel  veega;  reaktsiooni  käigus  eraldub 
happesust lisav vesinik H+. 
 
 
2.5. Vees lahustuvad soolad kasvupinnases 
 
Soolad  on  keemilised  ühendid,  mis  vees  lahustudes  lagunevad  anioonideks  ja  katioonideks.  Nii 
looduslikud  mullad  kui  tööstuslikult  toodetud  kasvupinnased  sisaldavad  mitmeid  erinevaid  soolasid, 
mis  satuvad  sinna  mulla  mineraalosa  murenemise  ja  orgaanilise  aine  lagunemise  tagajärjel.  Ka 
maapinnale  langevate  õhusaastete  koostises  on  soolasid;  soolad  on  oma  olemuselt    ka  enamik 
väetisi. Sageli tõuseb kasvupinnase soolasisaldus  ohtlikult kõrgele libedusetõrje tõttu.  
 
Vees lahustuvate soolade sisaldust kasvupinnases on võimalik määrata tema elektrijuhtivuse kaudu. 
Mida  suurem  on  ioonide  kontsentratsioon  vesilahuses,  seda  kõrgem  on  tema   elektrijuhtivus . 
 
34 
Elektrijuhtivuse mõõtühikuks on 10 x mSm/cm.  Elektrijuhtivust on võimalik mõõta laboratoorselt vee-
mulla  pastast,  mis  oma  olemuselt  on  elektrolüüt  ning  mil es  elektrijuhtimisvõime  baseerub  ioonide 
liikumisel.  Välitingimustes  on  elektrijuhtivust  võimalik  määrata  mõõteseadmega,  mil e  nimetuseks  on 
percomeeter.  Nimetus  tuleneb  inglise  keelsetest  sõnadest  Permittivity  (dielektriline  läbitavus)  ja 
Conductivity    (elektrijuhtivus).  Percomeetriga  mõõdetud  näitusid  tuleb  töödelda  spetsiaalse 
arvutiprogrammiga,  mis  korrigeerib  mõõtmistulemusi  kasvupinnase  temperatuurist,  ni skusest  jm 
tulenevate paranditega.  
 
Olenevalt   kasvatatavate   taimede  nõudlikkusest  peaks  kasvupinnase  elektrijuhtivus  varieeruma 
vahemikus 0,5 … 6 (10 x mSm/cm). Vastrajatud haljasalalt võetud proovides võib elektrijuhtivus ol a 
isegi  üle  10  (olenevalt  sellest,  kui  suur  väetisevaru  anti),  kuid  esimese  kasvuperioodi  järel 
stabiliseerub  näit  tavaliselt  tasemel  2  …5,  mis  sobibki  enamiku  taimede  kasvatamiseks. 
Soolasisalduse  ki re  languse  üheks  põhjuseks  on  vees  lahustuva  lämmastiku  koguse  muutus,  kuna 
osa lämmastikust seotakse taimede poolt ning osa uhutakse välja. 
 
 
Lahustuvate soolade mõju taimede veemajandusele 
Tulenevalt  veepotentsiaali  erinevustest  toimub  juurekeskkonnas  pidev  vee  ümberpaiknemine:  vesi 
liigub ni skemast keskkonnast kuivema suunas. Teisisõnu,  kuivem   keskkond  imab   vett niiskemast ja 
nii satub mullalahus taimejuurte lähedusse. Mullalahuse taimedesse sisenemise üheks põhjuseks on 
osmoos .  Osmoos  on  lahusti  difusioon  läbi  poolläbilaskva  membraani  väiksema  kontsentratsiooniga 
lahusest  suurema  kontsentratsiooniga  lahusesse.  Üldjuhul  on  keemiliste  elementide  sisaldus 
taimerakkudes  suurem  kui  mullalahuses,  mistõttu  vesi  li gubki  läbi  rakukestade  taimedesse.  Mida 
suurem  on  erinevus  ehk  osmoosipotentsiaal  mullalahuses  ja   taimerakus   sisalduvate  lahuste 
kontsentratsioonide  vahel,  seda  kiiremini  liigub  vesi.  Kui  mullalahuse  kontsentratsioon  suureneb 
näiteks väetamise või mullas sisalduva tänavasoola lahustumise tõttu, langeb osmoosipotentsiaal ning 
koos  sellega  taimedesse  siseneva  vee  hulk;  seetõttu  ähvardab  neid   füsioloogiline    kuivamine . 
Põuaperioodil,  mil   veevarud   mullas  vähenevad,  muutub  mullalahus  samasuguse  sooladesisalduse 
juures  veelgi  kontsentreeritumaks  ning  vee  kättesaadavus  taimede  jaoks  muutub  veelgi  raskemaks. 
Tänavapuude soolakahjustuste välisteks põhitundemärkideks on: 
  leheservade kuivamine ning lehtede vähenenud mõõtmed, mistõttu lehti näib olevat hõredalt; 
  varajane sügisvärvumine (juba kesksuvel !) ning lehtede langetamine; 
  nõialuua sarnased oksakimbud peentest  okstest , kuna hävivad ka pungad  – „ luuad “ arenevad 
arvukatest lisapungadest. 
Okaspuud   hakkavad  pruunistuma  juba  kevadtalvel;  pruunistumine  jätkub  kogu  suve  ning  on  eriti 
märgatav  võra  teepoolsel  küljel.  Pruunistumisele  järgneb  okaste  varisemine,  mil e  tagajärjel 
tugevamate kahjustustega puud võivad isegi hukkuda. 
 
 
 
 
35 
Sisupunkti koostamisel kasutatud allikmaterjalid: 
 
1.  Kask, R, Tõnisson, H. Mullateadus. Tallinn. „Valgus“ 1987 
2.  Kri psalu, M.,  EMÜ  Veemajanduse  osakond . Kompostimine. Käsikirjalised seminarimaterjalid. 
Tallinn,18.04.2008 
3.   Kuldkepp ,  P.  Taimede  toitumise  ja  väetamise  alused.  EV  põl umajandusministeeriumi  õppe-
metoodikakabinet. Tallinn 1994 
4.  Kärblane, 
H. 
Taimede 
toitumise 
ja 
väetamise 
käsiraamat . 
Eesti 
vabariigi 
põllumajandusministeerium. Tallinn 1996 
5.   Kärner , S. Lumetõrjesoola mõju haljastusele. Artiklid ja uurimused, Luua Metsanduskool 2009. 
6.  Masing, V. (koostaja). Ökoloogialeksikon. Tallinn. Eesti Entsüklopeediakirjastus 1992 
7.  Plakk,  T.  Muldade  elektrofüüsikalised  omadused.   Infoleht   nr.  175/2005,  Eesti  Maaviljeluse 
Instituut, agroökoloogia osakond 
8.  Plakk,  T.  Percomeetri  kasutamine  mullauuringutes.  Infoleht  nr.  183/2006,  Eesti  Maaviljeluse 
Instituut, agroökoloogia osakond 
9.  Viherympäristöli tto ry, Julkaisu 31. Viheralueiden kasvualustat. Helsinki 2004 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
36 
 
 
 
 
3. KASVUPINNASTE BIOLOOGILISED OMADUSED 
 
 
Kasvupinnase  bioloogiliste  omaduste  al   mõistame  elupõhise  päritoluga  pinnasekomponentide  mõju 
pinnase  taimekasvatuslikele  omadustele  ja  sedakaudu  ka  taimede  kasvule.  Bioloogilisteks 
omadusteks  on  näiteks  orgaanilise  aine  sisaldus  ja  selle  lagunemise  aste,  orgaanilise  aine 
mineraliseerumise  ja  humifitseerumise  intensiivsus,  mullafauna  ja  mikroorganismide  rohkus  ja 
aktiivsus  nii  lagundajatena  kui  pinnase   toitaine -  ja  veemajanduse  reguleerijatena,  aga  ka  pinnase 
füüsikaliste omaduste parandajana. 
 
 
3.1. Kasvupinnase elupõhine osa  
 
Looduslike  muldade  elupõhise  osa  võib  kõige   üldisemalt   jaotada  orgaaniliseks  aineks  (sh  huumus) 
ning  mullaelustikuks.  Orgaanilise  aine  olemasolu  eest  on  vaja  hoolitseda  ka  tehissubstraatide 
(kasvupinnaste)  puhul.  Kuna  orgaanilise  aine  osatähtsus  ning  kvaliteet  kasvupinnases  on  otseselt 
seotud  mullaelustikuga,  on  vaja  hoolitseda  mullaelustiku  elutingimuste  eest,  tagades  kasvupinnase 
optimaalse  õhustatuse,  võideldes  selle  tihenemise  vastu  ning  hoolitsedes  optimaalse  niiskusrežiimi 
ning  orgaanilise  aine  olemasolu  eest  kasvupinnases.  Ka  kasvupinnase  keemilised  omadused 
mõjutavad   elusosa   heaolu.  Mullaelustikku  kahjustavad  mitmed  raskmetal id,  soolad,   umbrohutõrje - 
ning  taimekaitsepreparaadid.  Mul aelustikku  kahjustab  ka   üleväetamine .  Nii  näiteks  pidurdab 
üleväetamine fosforiga mükoriisa toimimist ning üleväetamine lämmastikuga mügarbakterite tegevust.  
 
Allpool esitatakse ülevaade selle kohta, mil ise osa moodustab elupõhine osa kogu kasvumullast ning 
millest see koosneb: 
 
 
Tabel 4 
 
Keskmiste omadustega mulla elupõhise materjali koostis ja osakaal mulla mahust 
(Viheralueiden kasvualustat järgi) 
 
Keskmiste omadustega kasvumulla  komponendid (% mahust): 
Mineraalosa 
45 
Vesi 
25 
Õhk 
25 
 
37 
Elupõhine osa 
5 
Elupõhine osa: 
Surnud elupõhine materjal  
85 
Juured 
10 
Mullaelustik 
5 
Mullaelustik (vt. p 3.1.1) 
Bakterid ja mikroobid  
80 
Vihmaussid  
12 
Muud makroorganismid 
5 
Meso - ja mikroorganismid 
3 
 
 
 
3.1.1. Mullaelustik ja selle taimekasvatuslik mõju 
 
Toimiva  mulla  või  kasvupinnase   elustik   koosneb  silmaga  nähtamatutest    organismidest  ehk 
mikroorganismidest  (läbimõõduga  alla  0,1  mm),  mesoorganismidest  (läbimõõduga  0,1  …  2  mm)  ja 
makroorganismidest  (läbimõõduga  üle  2  mm).  Mulla  omaduste  seisukohalt  on  olulisemateks 
mikroorganismideks näiteks bakterid, seened, mitmesugused  algloomad  ja  vetikad . Ni  näiteks võib 1 
cm3  mulda  sisaldada  90  miljonit  bakterit,  200   tuhat   seenorganismi,  5   tuhat   ainurakset  jt 
mikroorganisme .  Ühtekokku  võib  mullaelustiku  mass  olla1  ha  suurusel  alal  2  …  20  tonni,  mil est 
põhimassi moodustavad mitmesugused seened ja bakterid.  
 
Meso-  ja  makroorganismide  hulka  kuuluvad  näiteks  mitmesugused  tõugud,   mardikad ,  pisiämblikud, 
mitmed  sipelgaliigid,  vihmaussid  jm.  Lisaks  on  mullaga  seotud  veel  ka  mõningad   imetajad ,  nagu 
näiteks  mutid,  hiired  jt.  Seega  toimib  mullas  kindlate  omadustega   toitumisahel ,  kus  primaarsed  ehk 
esmased  lagundajad  teevad  toidu  kättesaadavaks  sekundaarsetele  lagundajatele.  Primaarseteks 
lagundajateks  on  näiteks  osa  seeneliike  ja  baktereid,  aga  ka  mitmed  röövtoidulised  mullafauna 
esindajad.     Sekundaarsete   lagundajate  hulka  kuulub  samuti  mitmeid  seeni,  aga  ka  palju  erinevaid 
kõdutoidulisi loomorganisme – näiteks mitmesugused  ussid . Kaudselt aitab  lagundamisele kaasa ka 
suuremate  mullaorganismide  mulda  õhustav  toime.  Oma   tegevusega   tagab  mullaelustik 
kasvupinnaste   funktsionaalse   viljakuse,  muutes  elutud  pinnasekomponendid  bioloogiliselt  aktiivseks, 
toimivaks juurekeskkonnaks.   
 
 
3.1.2. Kasvupinnase orgaaniline  aine, selle tekkimine ja muundumine 
 
Primaarset  orgaanilist  ainet  loovad  peamiselt  rohelised  taimed  süsihappegaasist,  veest  ja 
mineraalsooladest  päikeseenergia  toimel.  Orgaanilise  aine  põhikomponentideks  on  süsinik  (45%), 
hapnik  (42%),  vesinik  6,5%)  ja   lämmastik   (1,5%).  Nende  kõrval  sisaldab  orgaaniline  aine  ka  nn 
 
38 
tuhaelemente,  mis  jäävad  järele,  kui  orgaaniline  aine  mullast  välja  põletada.  Tuhaelementideks  on 
kaltsium, magneesium, raud, väävel, fosfor, kaalium jt.  
 
Kasvupinnases   leiduv   ning  tema  omadusi  mõjutav  orgaaniline  aine  koosneb  kõige  üldisemalt 
vaadates  erinevas  lagunemisastmes  olevatest  taimsetest  ja  loomsetest  jäänustest  ning  huumusest. 
Taimse  päritoluga  komponentideks  on  lisaks  maapinda  sattunud  taimsetele  jääkidele  ka  taimede 
juured, millest osa on oma elutegevuse lõpetanud, teine osa aga elusjuurte mass. Loomse päritoluga 
komponentide  hulka  kuuluvad  surnud,  erinevates  lagunemisfaasides  olevad  organismid  ning  nende 
eritised ( ensüümid ,  fermendid , limad jms). 
 
Orgaanilise  aine  hulk  kasvupinnases  oleneb  selle  tekkimise  ja  lagunemise  vahekorrast.  Looduslikes 
tingimustes (näiteks metsas), kus  taimkatte  iseloom  on pikka aega püsinud muutumatuna, on tekkiva 
ja  laguneva  orgaanilise  aine  mahtude  vahel    välja  kujunenud   tasakaaluseisund .  Hea  õhustatavuse, 
optimaalse temperatuuri ja niiskusega ning piisava ja aktiivse mullaelustiku olemasolu korral laguneb 
orgaaniline aine kiirelt ning parandab sellega mulla omadusi. Halva õhustatavuse ja liigni skuse korral 
koguneb  aga  lagunemata  orgaanilist  ainet  suurel  hulgal;  lagunemata  orgaanilist  ainet  sisaldavad 
näiteks soomullad ja turbad. Lagunemata orgaanilist ainet ei saa taimed kasutada.  Orgaanilise aine 
lagunemist  mineraalühenditeks  nimetatakse  mineralisatsiooniks.  Mineralisatsiooni  käigus 
vabanevad   süsihappegaas   ja  vesi  ning  tekib  mitmeid  anorgaanilisi  soolasid,  aga  ka  keerukama 
molekulaarse koostisega raskesti lagunevaid aineid. Üheaegselt mineralisatsiooniga toimub ka mullale 
iseloomuliku aine – huumuse tekkimine ehk  humifikatsioon .  
 
Orgaanilise  aine  lagunemist  ja  tagasitoomist  aineringesse  võimaldab  mullaelustiku    (põhiliselt 
mikroorganismide)  tegevus.  Teiselt  poolt  aga  soodustab  orgaanilise  aine  rohkus  mikroorganismide 
tegevust.  Eriti  palju  on  mikroorganisme  (baktereid  ja  seeni)  taimejuurte  vahetus  läheduses  ehk 
risosfääris; risosfääri ulatus on si ski vaid mõni sentimeeter taimejuurtest.  
 
Mikroorganismide  elutegevus  on  intensiivne  vaid  teatud  kindlas  temperatuurivahemikus.  Enamiku 
mikroorganismide  tegevus  lakkab,  kui  temperatuur  langeb  al a  0°C.  Vajalik  on  ka  sobiv  niiskus:  kui 
niiskust on kas li ga vähe või liiga palju, pidurdub või lõpeb mikroorganismide tegevus.  
 
Mikroorganismide  tegevust  mõjutab  ka  kasvupinnase  reaktsioon.  Näiteks  ei  talu  enamik  bakterid 
tugevalt   happelist   keskkonda;  seened  aga  võivad  elada  nii  aluselises,  neutraalses  kui  mõõdukalt 
happelises keskkonnas (vt p 2.4.2). 
 
Õhuhapniku  vajaduse  järgi  liigitatakse  baktereid  aeroobseteks  ja  anaeroobseteks.  Aeroobsed 
bakterid  vajavad  oma  elutegevuseks  õhuhapnikku,   anaeroobsed   aga  võivad  elada  tingimustes,  kus 
õhuhapniku  juurdepääs  on  takistatud.  Oma  elutegevuseks  vajaliku  hapniku  võtavad  anaeroobsed 
bakterid  mitmetest  hapnikku  sisaldavatest  ühenditest,  näiteks  raudoksi dist  jms.  Elutegevuseks 
vajaliku  energia  saavad  mikroorganismid  orgaanilisest  ainest,  lagundades  seda.  Lagundamiseks 
 
39 
eritavad nad fermente, mille toimel orgaaniline aine muutub vees lahustuvaks ning kaotab oma senise 
ehituse, kuju ja värvuse. Olenevalt tingimustest esineb kas  aeroobne  lagunemine (õhurikkas mullas) 
või  anaeroobne  lagunemine  (rasketes   niisketes   savimuldades,  mis  on  õhuvaesed).  Aeroobne 
lagunemine  on  ki re  ja  täielik;  aeroobse  lagunemise  lõppsaadusteks  on  süsihappegaas  ja  vesi. 
Õhuvaestes  tingimustes  laguneb  orgaaniline  aine  nii  temas  endas  oleva  kui  ka  taimejäänuseid 
ümbritsevate  mineraalsete  ühendite  hapniku  arvel.   Anaeroobse   lagunemise  lõppsaadustena  tekivad 
peale  süsihappegaasi  ja  vee  veel   metaan   (CH
)  ja  väävelvesinik  (H
4),  gaasiline  vesinik  (H2
2S). 
Eeltoodu  tähendab  seda,  et  anaeroobsel  lagunemisel  tekib  taimede  juurepiirkonnas  juurte 
kasvuks  ebasoodne  (hapnikuvaene)  keskkond,  mis  põhjustab  juurestiku  taandarengut. 
Juurestikuprobleemid  aga  peegelduvad  taime  maapealsete  osade  sanitaarses  seisundis.  Eriti 
ohustatud on puud kui väga pikaealised organismid. 
 
Orgaanilise  aine  sisalduse  määramine  toimub  põlemiskao  meetodil.  Selleks  kuumutakse  kaalutud 
ning  eelkuivatatud  pinnaseproovi  2  tunni  jooksul  temperatuuril  550°  C.   Kuumutamise   käigus  põleb 
orgaaniline aine ning järele jääb mineraalse päritoluga  tuhk . Proovis sisaldunud orgaanilise aine kogus 
saadakse,  kui  pinnaseproovi  esialgsest   kaalust   lahutatakse  proovi  kuumutamisjärgne  kaal.  Tulemus 
väljendatakse  kaaluprotsentides. 
 
 
3.1.3. Huumus ja selle tähtsus 
 
Huumus on  tumepruuni  või musta värvusega suhteliselt kerge mass. Ta muudab mulla kohevaks ning 
lisab  sellele  elastsust  ning  sidusust.  Huumus  reageerib  mulla  mikroosakestega,  sidudes  neid 
sõmerateks, mida nimetatakse ka  savi-huumuskompleksideks. Kuna huumus on õhurikas, loob ta 
tingimused mullaorganismide  eluks, kelle  elutegevuse  tagajärjel  tekib  li mja  konsistentsiga   eritisi,  mis 
omakorda soodustavad mul a sõmerja struktuuri kujunemist.  
 
Huumuse  põhikomponentideks  on  huumushapped  (humiin-  ja   fulvohape ),  humiinained  (humiin  ja 
fulviin)  ja  bituumid.  Oma  koostise  ja  väljakujunenud  omaduste  poolest  on  huumus  küllaltki  püsiv  - 
tema edasine mikrobioloogiline lagunemine on väga aeglane.  
 
Humiinhape  annab  veega  pruunika  kolloidlahuse.  Naatriumi,  kaaliumi  ja  ammooniumkatiooniga 
(NH +
4 )  annab  vees  lahustuvaid  soolasid  ning  kaltsiumi,  raua,  magneesiumi  ning  alumiiniumiga  vees 
mittelahustuvaid  soolasid.  Fulvohape  ja  tema  soolad  lahustuvad  vees.  Fulvohape  on  väga  tugeva 
happelise reaktsiooniga ning põhjustab mineraalainete lagunemist. 
 
Humiinained  ei  lahustu  vees,  leelistes  ega  hapetes,  mistõttu  nad  on  väga  tugevalt  seotud  mulla 
mineraalainetega. 
 
 
40 
Bituume  esineb  huumuse  koostises  vähe  (3  …  4%);  nad  tekivad  valkude,  rasvade  ja  vahade 
lagunemisel. 
 
Huumusainete  teke  on  keeruline  biokeemiline  protsess,  mil e  käigus  lihtsamatest  ühenditest 
moodustuvad keerulisemad ning mis saab toimuda üksnes mikroorganismide osavõtul. Huumusainete 
hulk  ja  omavaheline  osatähtsus  sõltub  taimejäänuste  päritolust  ( rohtsed   või   puitunud ),  nende 
keemilisest  koostisest  ning  mikroorganismide  arvukusest  ning  liigirikkusest.  Enim  tekib  huumust,  kui 
paralleelselt toimuvad nii aeroobne kui anaeroobne lagunemine. 
 
Kokkuleppeliselt hinnatakse mulla huumusesisaldust järgmiselt:  
 
8,1%   
-väga kõrge 
Enamiku puittaimeliikide kasvatamiseks sobivad keskmise huumusesisaldusega kasvupinnased. 
 
Huumus  stabiliseerib  ehk  puhverdab  mulla  keemilisi  omadusi,  neelates  ja  sidudes  mulda   viidud  
taimetoiteelemente ja -toitaineid ning vähendab sellega nende väljauhtumist mullast. Jämedateralistes  
kasvupinnastes  võib  huumus  kompenseerida    saviosakeste  puudumist,  soodustades  ni   vahetult  kui 
mikroorganismide tegevuse kaudu taimetoitainete lahustuvust ning omastatavust. Huumusained on ka 
head  biostimulaatorid  ehk  kasvuedendajad  ning  neil  on  supressiivsed  (taimehaigusi  tõrjuvad) 
omadused. 
 
Huumuse mõju kasvupinnastele 
  Mõju kasvupinnase  veereži mile: huumus  suurendab  veemahutavust,  parandab  vee  liikuvust 
ning 
ühtlustab  taimede  veevarustust;  huumuse  veesidumisvõime  ületab   savide  
veesidumisvõime 4 … 5 kordselt. 
  Mõju 
kasvupinnase 
taimetoitainete 
sisaldusele: 
huumus 
parandab 
toitainete 
neelamismahutavust,  vähendab  toiteelementide  väljauhtumist,  vähendab  erosiooniohtu, 
alandab   elektrijuhtivust,  stabiliseerib  kasvupinnase  reaktsiooni  ning  on   tooraineks  
süsihappegaasi moodustumisel. 
  Mõju  kasvupinnase  struktuursusele:  huumus  parandab  struktuursust  ja  õhustatavust, 
hõlbustab harimist ning vähendab kasvupinnase tihenemise riski. 
  Mõju  mullaelustikule:  huumus  loob  nišše  mullaelustiku  jaoks;  rikkalik  mullaelustik  omakorda 
töötleb mullaorgaanikat taimedele kättesaadavasse vormi. 
 
Huumus tõstab ka kasvupinnase stressitaluvust, 
  suurendades  makropooride  mahtu,  mistõttu  vähenevad  kasvupinnase  madalast 
hapnikusisaldusest tulenevad taimekasvatuslikud  riskid ;  
 
41 
  suurendades mikropooride mahtu, mistõttu  paraneb põuakindlus; 
  vähendades  kasvupinnase  tundlikkust  temperatuurikõikumiste  suhtes  (poorides  olev  õhk  on 
hea soojusisolaator); 
  vähendades oma supressi vse iseloomu tõttu taimehaiguste riski; 
  vähendades  oma  kõrge  katioonivahetuspotentsiaali  tõttu  üleväetamisest  ja  li gsoolsusest 
tulenevaid taimekasvatuslikke riske; 
  tasandades väetamise ebaühtlusest tulenevaid agrofooni kõikumisi. 
 
 
3.1.4. Mükoriisa 
 
Mükoriisaks  ehk  seenjuureks  nimetatakse  seente  ja  taimejuurte  kooseluvormi,  kus   seen   ja  taim  on 
vastastikku kasulikes suhetes ( sümbioosis ). Mükoriisaseened aitavad taimedel hankida eluks vajalikku 
vett  ja  toitaineid  ning   kaitsevad   neid  juureparasiitide  eest;  fotosünteesiks  võimetu  seen  aga  saab 
taimelt  kasvuks  vajalikke  orgaanilisi  ühendeid  ning  vitami ne.  Sellise  kooselu  „hüvesid“  kasutab 
ligikaudu  90%  maismaataimeliikidest.  Ainete  vahetuseks  seene  ja  taime  vahel  tekivad  taimejuurte  ja 
seenerakkude ühisstruktuurid. Tähtsaim element, mil est suure osa võtavad taimed mükoriisa abil, on 
fosfor;  aga  ka  lämmastiku,  kaaliumi,  tsingi  ja  vase  ammutamisel  on  mükori sal  oma  osa.  Kuna 
seeneni distik  on  taimede  juurekarvakestega  võrreldes  oluliselt  väiksema  läbimõõduga,  suudab  ta 
tungida   ka  oluliselt  väiksematesse    mikropooridesse  kui  suudavad  taimejuured.  Seetõttu  taluvad 
mükoriisaga  taimeisendid  äärmustingimusi  (põuda,  toitainete  vaegust  jm)  paremini  kui  sama  liigi 
mükoriisata isendid. 
 
Hüüfide  ehk seeneniitide paiknemise järgi võib mükori sat jagada üldjoontes kaheks: arbuskulaarne 
mükoriisa ehk endomükoriisa ja  ektomükoriisa . Arbuskulaarse mükoriisa anatoomiliseks tunnuseks 
on  põõsasjalt  harunenud  seenehüüfide  ehk  arbuskulite  esinemine  taimerakkudes.  Arbuskulaarse 
mükoriisa  puhul  juure  pinnale  seeneniidistikku  ei  arene  ning  taime  juurekarvakesed  säilivad.  Mul as 
moodustab  seen  üksikutest   hüüfidest   koosneva   võrgustiku ,  mis  toimib  peremeestaime 
lisajuurestikuna, moodustades selle massist kuni 15%. Kuigi  hüüfid  ei ulatu taimejuurtest eriti kaugele, 
võivad  need  ühendada  taimejuured  ühtsesse  võrgustikku.  Arbuskulaarmükoriisat  moodustavate 
seentega sümbioosis elavad paljud põllu- ja aiataimed, sh mitmed põõsali gid.  
 
Ektomükoriisat  moodustab  umbes  3%  kõikidest  taimedest.  Samas  kuuluvad  nende  hulka  väheste 
eranditega  ainult  puittaimed.  Ektomükoriisa  iseloomulikeks  tunnusteks  on  seenmantel  ja  Hartigi 
võrgustik. Seenmantel on tihe seenehüüfide  võrgustik, mis ümbritseb taimejuurt. Pärast seenmantli 
teket juurekarvakesed kaovad ja kogu kaetud juureosa  ainevahetus  mullaga toimub ainult läbi tiheda 
hüüfivõrgustiku. Seenmantlist  tungivad  üksikud seenehüüfid juurte välimiste rakkude vahele ning seal 
harunedes  moodustavad  tiheda  nn  Hartigi  võrgustiku.  Ektomükoriisa  moodustub  sümbioosis  paljude 
tuntud metsaseentega (nt kukeseened , mitmed puravikulised jt).  
 
42 
Lisaks eelpool nimetatutele tuntakse veel mitmeid mükoriisatüüpe, mis esinevad vaid teatud kindlatel 
taimeli  kidel   või  –sugukondade  esindajatel.  Näitena  võib  tuua  orhidoidse  mükoriisa  (esineb  ainult 
käpalistel) ning erikoidse mükoriisa (esineb kanarbikulistel).  
 
Kuigi  seenjuurt  esineb  looduses  kõikjal,  ei  pruugi  seene  ja  taime  suhe  alati  olla  vastastikku  kasulik. 
Sageli  võib  seen  peremeestaimel  ka  parasiteerida,  kasutades  ära  10  …  15%  taime  toodetud 
assimilaatidest.  Eriti  avaldub  seene  parasitism  fosforiga  rikkalikult  väetatud  muldadel,  kus  seenel 
puudub  vajadus  ammutada  peremeestaimele  toitaineid.  Sel istes  tingimustes  võib  mükoriisa 
põhjustada  peremeestaime   juurdekasvu   langust.  Tuntakse  ka  seeni,  mis  moodustavad  mükoriisat 
mitme  erineva  taimega  ning  võivad  seejuures  orgaanilisi  aineid  transportida  fotosünteesivalt  taimelt 
(näiteks puu) mittefotosünteesivale taimele (näiteks seenlil , mil el puudub klorofüll). 
 
Haljastuses  kasutatavate  kasvupinnaste  ja  –muldade  probleemiks  on  tänapäeval  siiski  mükoriisa 
puudumine  või  vähesus  ja  halb  seisund,  mis  tuleneb  ühelt  poolt  pinnasesse  sattunud  saasteainete 
mükoriisat  pärssivast  mõjust  ning  teiselt  poolt  nende  pinnaste  rajamiseks  kasutatavate   toorainete  
eripärast. Tavaliselt ei sisalda enamik kasvupinnaste materjale (nt turvas, mineraalsed materjalid jm) 
mükoriisat.    Kasvupinnaseid  on  mükoriisaga  võimalik  rikastada  mükoriisapreparaatide  või  loodusliku 
mükoriisamulla  lisamisega.  Toimiv  mükoriisa  tagab  haljasalapuude  normaalse  pikkusega   elukaare . 
Mõistagi on si n  eelduseks , et kasvupinnaste hooldamine  toimuks  mükoriisat säästvate meetoditega. 
 
 
 
Sisupunkti koostamisel kasutatud allikmaterjalid: 
 
1.  Alamäe, T., Kul  K. jt;  Bioloogia gümnaasiumile II osa. Eesti Loodusfoto, Tartu 2000 
2.  Kask, R, Tõnisson, H. Mullateadus. Tallinn. „Valgus“ 1987 
3.  Kri psalu, 
M., 
EMÜ 
Veemajanduse 
osakond. 
Kompostimine. 
Käsikirjalised 
seminarimaterjalid. Tallinn,18.04.2008 
4.  Masing, V. (koostaja). Ökoloogialeksikon. Tallinn. Eesti Entsüklopeediakirjastus 1992 
5.  Viherympäristöli tto ry, Julkaisu 31. Viheralueiden kasvualustat. Helsinki 2004 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
43 
 
 
 
 
4.  TAIMEDELE KAHJULIKUD LISANDID KASVUPINNASTES 
 
Taimedele  võivad  kahjulikult  mõjuda  isegi  mullavees  lahustunud  taimetoitained  juhul,  kui  nende 
sisaldus  tõuseb  üle  mõistliku  piiri.  Nii  näiteks  võib  happelise  reaktsiooniga  mullas  tõusta  ohtlikult 
kõrgele mangaani ja alumi niumi lahustuvus. Ka ebaõigelt  juhitud  komposteerimisprotsessi käigus võib 
tekkida  fütotoksilisi  aineid,  nagu  näiteks  ammoniaaki,  fenoole,  äädik-  ja  sipelghapet;  komposti 
laagerdumise käigus loetletud ained lagunevad. 
 
Kahjulikke   lisandeid  satub  pinnasesse  ka  inimtegevuse  käigus.  Osa   nendest   akumuleerub  pinnases; 
teatud sisalduse juures muutuvad nad taimedele ohtlikuks. Sellisteks aineteks on näiteks pinnasesse 
sattunud ning sinna ladestunud  õlid  ja  taimekaitsevahendid  (herbitsi did, fungitsi did, insektitsi did jm). 
Inimtegevuse kaudu satub pinnasesse ka plastikut, klaasi, metal i ja muid sarnaseid lisandeid, mis küll 
ei kujuta otsest ohtu taimedele, kuid võivad pinnaste töötlemise käigus  ohustada  inimest ennast. 
 
Taimekaitsevahenditelt  eeldatakse, et nad  pinnases  teatud  kindla  aja  jooksul  lagunevad.  Aega, mille 
jooksul  laguneb  pool  pinnasesse  viidud  ainekogusest,  nimetatakse  poolestusajaks  (T50).  Kiiresti 
lagunevateks  loetakse  taimekaitsevahendid,  mil e   poolestusaeg   on  kuni  1  nädal;  eriti  aeglaselt 
lagunevate    preparaatide   poolestusaeg  on  umbes  8  kuud.  Silmas  tuleb  pidada,  et  preparaatide 
kasutusjuhistel antud lagunemisaeg ei lange alati kokku tegeliku, looduses toimuva lagunemise  ajaga . 
Looduses mõjutavad preparaatide lagunemist näiteks mulla reaktsioon, katioonivahetuse potentsiaal, 
orgaanilise aine sisaldus ja kvaliteet ning pinnase mikrobioloogiline aktiivsus. Ka temperatuur avaldab 
mõju taimekaitsevahendite lagunemise ki rusele: temperatuuri tõus 10° C  võrra  ki rendab  lagunemist 
2,5  …  3  korda.  Taimekaitsevahendite  eemaldumist  mullast  soodustavad  ka  sademed  ning 
päikeseki  rgus .  
 
Taimekaitsevahendite  lagunemine  on  vaid  harvadel  juhtudel  ühe-etapiline,  mil  preparaat  laguneb 
süsihappegaasiks,  veeks  ja mõnedeks anorgaanilisteks  sooladeks . Sageli toimub  lagunemine mitmes 
etapis,  kusjuures  lagunemise  vaheproduktid  võivad  samuti  olla  taimedele  kahjulikud.  Kui 
taimekaitsevahendid  ei  lagune  ühe  vegetatsiooniperioodi  jooksul,  algab  nende  akumuleerumine 
kasvupinnasesse, mistõttu pinnas saastub. 
 
Kahjulikeks aineteks loetakse ka mitmeid raskemetal e, mis võivad sattuda kasvupinnastesse näiteks 
komposti   koosseisus ,  juhul  kui  sel e  tootmisel  on  toorainena  kasutatud  näiteks  heitveepuhastite 
setteid.  Erinevad  pinnased,  olenevalt  nende  omadustest  (näiteks  pH,  orgaanilise  aine  sisaldus  jm) 
võivad  raskemetalle  siduda  erineva   tugevusega .  Eelpool,  joonisel  6    esitati  pH  ja  mõnede 
raskmetallide   lahustuvuse   vahelised  seosed.  Kuna  saasteainete  sattumist  kasvupinnastesse  ei  ole 
 
44 
võimalik  täielikult  vältida,  tuleks  võtta  eesmärgiks  kontrolli  saavutamine  nende  koguste  ja 
kontsentratsioonide  üle.  Selleks  on  Eesti  Vabariigi  keskkonnaministri  määrusega  nr  38,  11.08.2010 
kehtestatud ohtlike ainete  sisalduse   piirväärtused   pinnastes. Ohtlike ainete sisalduse määramisel on 
mõõtühikuks mg/kg pinnase kuivmassi kohta.  
 
 
Allpool  esitatakse  näiteid  mõningate  kahjulike  ainete  sisalduse  sihtarvudest  ning  nende  pi rarvudest; 
piirarvud on antud nii elutsooni kui tööstusmaa pinnase kohta  
 
Tabel 5 
 
Ohtlike  ainete  sisalduste  siht-  ja  piirarve  Eesti  Vabariigi  keskkonnaministri  11.08.2010.a 
määruse nr. 38 järgi 
 
Keemilise  elemendi  või  Sihtarv mg/kg 
Piirarv  
elamumaal  Piirarv tööstusmaal 
ühendi nimetus 
mg/kg 
mg/kg 
Elavhõbe (Hg) 
0,5 
2 
10 
Kaadmium  (Cd) 
1 
5 
20 
Plii (Pb) 
50 
300 
600 
Tsink (Zn) 
200 
500 
1000 
Nikkel  (Ni) 
50 
150 
500 
Kroom  (Cr) 
100 
300 
800 
Vask (Cu) 
100 
150 
500 
Koobalt (Co) 
20 
50 
300 
Tina (Sn) 
10 
50 
300 
Arseen (As) 
20 
30 
50 
Uraan 
1 
5 
20 
Sünteetilised 
taimekaitse- 0,5 
5 
20 
vahendid 
(toimeainete 
summana) 
Naftasaadused  (summaarne  100 
500 
5000 
sisaldus) 
 
 
Määruse tõlgendamiseks on vaja teada mõningate erialasõnade sisu:  
  Ohtliku aine sisalduse sihtarv näitab tema sellist sisaldust pinnases, mil ega võrdse või mil est 
väiksema väärtuse korral loetakse pinnase seisund heaks; selline pinnas ei kujuta endast riski 
ei taimedele ega inimesele.  
 
 
45 
  Ohtlike  ainete  sisalduse  piirarv    aga  näitab  ohtliku  aine  sellist  sisaldust  pinnases,  mil est 
suurema  väärtuse  korral  loetakse  pinnas  reostunuks.  Sellistes  pinnastes  sisalduvad 
saasteainete  kogused  võivad    kujutada  endast  keskkonna-  või  terviseriski  ning  sellised 
pinnased kuuluvad saneerimisele. Sellistelt  aladelt  ei ole lubatud ka   koorida  või kaevandada 
komponente mullasegude ning kasvupinnaste tootmiseks. Eriti kõrge riskiteguriga on näiteks 
endised  tööstusterritooriumid,  bensi nijaamade  alad,  vanametal i  laoplatsid,  endiste  prügilate 
territooriumid, 
aga 
ka 
kunagiste 
aiandite 
ning 
kasvuhoonete 
asukohad 
ning 
mullasegamisplatsid  –  ka  väetised  ja  taimekaitsevahendid  li gkõrges  kontsentratsioonis  on 
saasteained!  
 
 
 
Sisupunkti koostamisel kasutatud allikmaterjalid: 
 
 
1.  Ohtlike  ainete  sisalduse  piirväärtused  pinnastes.  Eesti  Vabariigi  keskkonnaministri 
 
11.08.2010.a määrus nr. 38  
 
2. Viherympäristöliitto ry, Julkaisu 31. Viheralueiden kasvualustat. Helsinki 2004 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
46 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
II osa: ERINEVAD KASVUPINNASED ja 
MULTšID  ning NENDE TOOTMINE  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
47 
 
 
 
 
5. KASVUPINNASTE  TOORAINED NING KVALITEET  
 
Kuna  linnahaljasalade  rajamisel  puudub  üldjuhul  looduslik  muld,  siis  tuleb  valmistada  igale 
haljasalatüübile  sobiv  kasvupinnas.  Tööstuslikult  toodetav  kasvupinnas  valmistatakse  täpselt 
doseeritud  komponentidest,  mis  segatakse  spetsiaalsete  segistite  abil.  Pärast  segamist  kasvupinnas 
sõelutakse  eraldamaks  sellest  liigjäme  materjal  ning  pinnasesse  kõlbmatud  jäätmed  ( metall ,  klaas, 
puit  jm).  Sõelumisega  üheaegselt  lisatakse  kasvupinnasesse  vajalikud  väetised  ning  reguleeritakse 
tema    reaktsiooni,  lisades  lubiaineid.  Nõuetekohaselt  toodetud  kasvupinnas  on  kasutamiseks  valmis 
nii,  et  haljasala  rajamise  ajal  ei  ole  enam  vajadust  kasvupinnast  täiendavalt   puhastada     prügist  või 
muudest kõrvalsaadustest. 
 
 
5.1. Kasvupinnase kvaliteedinäitajaid 
 
Kasvupinnas  peab  täitma  oma  funktsiooni  ja  vastama  tootja  ja  tarbija  vahel  kokku  lepitud 
kvaliteedikriteeriumidele,  kui  tegemist  on  klienditootega.  Masstootena  valmistatavad  kasvupinnased 
aga  peaksid  vastama  teatud  kindlatele  omadustele,  mis  peavad  võimalikult  täpselt  vastama 
tootepassil  kirjeldatule.  Kahjuks  on  Eestis  väga  vähe  ühtlaste  omadustega  kasvupinnaste  tootjaid; 
põhiliselt  pakutakse  põhitegevuse  kõrvalsaadusi,  nagu  näiteks  ehitusplatsidelt  kooritud  muld. 
Toodetakse ka erinevaid komposte (vt punkt 10 ).   
 
Kasvupinnase  kvaliteet  ei  olegi  üheselt  määratletav,  sest  pole  olemas  ei  head  ega  halba 
kasvupinnast.  Kül   aga  on  olemas  teatud  tüüpi  haljasalade  rajamiseks  või  teatud  kindlate  taimede 
kasvatamiseks  sobivad  või  sobimatud  kasvupinnased.  Nii  näiteks  puudub  vajadus  haljasalapuude 
kasvupinnasest 3 … 5 cm läbimõõduga kivide eraldamiseks, kuna need ei takista puujuurte levikut ja 
isegi parandavad pinnase veeläbilaskevõimet ja soojusrežiimi. Samas aga ei ole sellised  kivid  lubatud 
murualade rajamisel (vähemalt murualade kasvupinnase pindmises kihis), kuna need rikuksid niidukite 
lõiketeri.  Seega  võib  öelda,  et  kõige  üldisemalt  iseloomustab  kasvupinnase  kvaliteeti  tema  vastavus 
oma kasutusotstarbele, teisisõnu funktsionaalsus.  
 
Kasvupinnase kvaliteeti halvendab 
  soovimatute  lisandite , nagu näiteks  plastid , klaas, metallid jms, sisaldus üle 0,5 kaaluprotsendi 
(samas  ei  kujuta  need  mõõdukates  kogustes  endast  probleemi  näiteks  teemaade 
modelleerimisel ja haljastamisel); 
  mitmeaastaste  umbrohtude  juurte  sisaldus  (samas  aktsepteeritakse  kasvupinnastes  näiteks 
mõningate kõrreliste juurte  esinemist ); 
 
48 
  umbrohuseemnete liiga kõrge sisaldus; 
  ebapi sav  segamine,  mil e  käigus  erinevad  toormeli gid  ei  jõua  moodustada  ühtlaste 
omadustega kasvupinnase massi. 
 
Kuna kasutatavad materjalikogused on kasvupinnaste tööstuslikul tootmisel küllaltki suured ning see 
juures ebahomogeensed, ei ole eelpool loetletud kvaliteediriske võimalik kunagi täielikult maandada – 
vähemalt mõistliku hinnaga  tootes  mitte.  
 
Kasvupinnase kvaliteedinäitajaid võib  grupeerida  füüsikalisteks, keemilisteks ning bioloogilisteks. 
 
  Füüsikalisteks    kvaliteedinäitajateks  on  funktsionaalsus  (nt  niidumuru  rajamiseks, 
esindusmuru  rajamiseks,  tänavapuude  istutamiseks  jm),  koostis  ja  fraktsioonilisus, 
konsistentsi  ühtlus,  soovimatute  lisandite  osatähtsus,  mineraalse  ja  orgaanilise  materjali 
vahekord, laagerdumise aste ( küpsus ) jms.  
 
Füüsikalistele näitajatele ongi kasvupinnaste tootmisel vaja pöörata kõige tõsisemat tähelepanu, kuna 
neid ei ole hiljem, haljasala aluseks paigutatuna, üldjuhul enam võimalik muuta.  
 
  Keemilisteks  kvaliteedinäitajateks  on  taimetoitainete  sisaldus,  reaktsioon,  elektrijuhtivus, 
ohtlike ainete sisaldus jms. 
 
  Bioloogilisteks  kvaliteedinäitajateks  on  orgaanilise  aine  sisaldus,  orgaanilise  aine 
mineraliseerumise  aste,  huumusesisaldus,  mikroorganismide  ja  mullaelustiku  olemasolu  ja 
aktiivsus, mükoriisat moodustavate seente sisaldus jms. 
 
Peab arvestama, et toodetud kasvupinnaste omadused võivad kuigipalju muutuda ka ladustamise ajal 
kas  si s  tootja  või  kliendi  laoplatsil.  Näiteks  võivad  pinnasemassid  saastuda   tuulega   edasikantavate 
umbrohuseemnetega  ning  ka  lämmastikukogus  võib  lämmastiku  muundumisprotsesside  käigus  ning 
tema  lendumise  või  väljauhtumise  tõttu  väheneda.  Samas  aga  laagerdub  toodetud  ja  ladustatud 
kasvupinnas, mis muudab tema omadusi paremaks. Põhilised kvaliteedinäitajad peaksid ära näidatud 
olema tootepassil. 
 
Toimiva  kasvupinnase  tootmiseks  on  vaja  nii  mineraalseid  kui  orgaanilisi  komponente.  Nende 
omadustest sõltub kasvupinnase kvaliteet. Mineraalosa moodustab kasvupinnase kandva  skeleti ning 
temast  sõltub  ka  enamik  kasvupinnase  füüsikalistest  omadustest.  Et  kasvupinnaste  tootmiseks 
vajalikud  investeeringud  end tasuksid, on vaja neid toota suurtes kogustes. See eeldab mineraalsete 
materjalide  voogude  tagamiseks kaevandamisloa olemasolu. Võimalik on ka toorainete kokkuost  neilt  
ettevõtjatelt,  kelle  põhitegevuseks  ongi  mõne   maavara   (näiteks  li va,  turba  vm)  kaevandamine  või 
kellel  tekib    sel iseid  materjale  oma  tootmise  kõrvalproduktina  (näiteks  pinnase   koorimine  
 
49 
ehitusplatsidelt,  teetrassidelt  vm).  Orgaaniliste  materjalide  voogude  kindlustamiseks  on  kõige 
mõistlikum korraldada hästi toimiv kompostimajandus. 
 
 
5.2. Kasvupinnaste tootmiseks vajalikud tugimaterjalid 
 
Kasvupinnaste  tugimaterjalidena,  teisisõnu  mineraalsete  komponentidena,  kasutatakse  põhiliselt 
moreenide  ja  jääjõgede  setete  baasil  välja  kujunenud  ladestusi  ehk   maavarasid .    Moreenid  ehk 
jääsetted   on  tekkinud   mandrijää   tegevuse  tagajärjel  ning  koosnevad  sorteerumata  ja  kihistumata 
materjalist:  Soomest  ja  Soome  lahe  põhjast  kaasa  toodud  kristalsetest  kivimitest  ja  nende 
murenditest,  aga  ka  kohalikust  aluspõhjast  pärinevast  materjalist.  Need  materjalid  paiknesid  nii 
mandrijää  all,  pinnal  kui  sees.  Jääjõgede  setted  on  aga  jää  sulamisel  jää  seest  vabanenud  ehk 
väljasulanud materjalid, mis sorteerusid ja ladestusid jäälõhedesse. Pärast jää  lõplikku  taandumist (10 
…  12  tuhat  aastat  tagasi)  moodustusid  neist   setetest   erinevad   pinnavormid ,  mis  koosnevad  liivast, 
kruusast,  veeristest,  munakatest  jm.  Ajapikku  on  nendele  pinnavormidele  välja  kujunenud 
mitmekesised  mullad, mis on erineva viljakusega ja erineva lõimisega.  
 
Et kasvupinnaste mineraalse komponendina on võimalik kasutada ka  looduslikke  ja põllumuldi, siis on 
otstarbekas vaadelda, kuidas neid Eestis leiduvas õppekirjanduses klassifitseeritakse lõimise järgi:  
 
 
Tabel 6 
 
Eestis kasutatav mullalõimiste klassifikatsioon (N. Katšinski järgi) 
 
Mulla  lõimis  ehk  mehhaaniline  Füüsikalise  savi*  Taimekasvatuslikud omadused 
koostis 
sisaldus, % 
Liiv 
Sõre  liiv 
0 … 5 
Soojad , hea õhustatavusega, kuid 
ei  seo  vett  ega  toitaineid;  puudub 
orgaaniline 
osa. 
Kasvupinnastes 
kasutatav tugimaterjalina. 
Sidus liiv 
5 … 10 
Soojad, 
hea 
õhustatavusega, 
kuivapoolsed;  sobivad  vähenõudlike 
taimede kasvatamiseks. 
Saviliiv  
Saviliiv 
10 … 20 
Heade  taimekasvatuslike  omadustega: 
soojad,  küllaltki  toitainerikkad,  hea 
õhustatavusega, 
mõõduka 
vee-
läbilaskvusega, 
toimiva 
kapillaarse 
tõusuga,  hea  haritavusega;  pikkade 
põuaperioodide 
suhtes 
tundlikud. 
 
50 
Kasvupinnastes 
kasutamisel   võivad 
osutuda liiga kergeteks.  
Liivsavi  
Kerge liivsavi 
20 … 30 
Omadused  sarnased  saviliivadele,  kuid 
Keskmine liivsavi 
30 … 40 
on  külmemad,  niiskemad  ja  samas 
Raske liivsavi 
40 … 50 
toitainerikkamad.  Küllaltki  põuakindlad. 
Sobivad  raskemaid  muldi  eelistavate 
taimede  kasvatamiseks.  Kasutamisel 
kasvupinnastes  võivad  vajada  juurde 
kergemaid komponente.  
Savi 
Kerge savi 
50 … 65 
Külmad, 
halva 
õhustatavuse 
ja 
Keskmine savi 
65 … 80 
veeläbilaskevõimega; 
võib 
esineda 
Raske savi 
üle 80 
liigniiskust; 
kuivanult 
pragunevad; 
samas 
toitaineterikkad. 
Raskelt  
haritavad. 
Vajavad 
parandamist 
kergemate komponentidega.  
 
* 
- osakesi läbimõõduga al a 0.01 mm nimetatakse füüsikaliseks saviks 
 
 
Kasvupinnaste tootmisel looduslike ning põl umuldade baasil esineb ka mitmeid probleeme. Põhilised 
neist on järgmised: 
  kuna  mullad  eri   paigus   on  erineva  koostise  ja  varieeruva  lõimisega,  ei  ole  võimalik  toota 
ühtlaste  omadustega  toodangupartiisid,  mistõttu  ei  ole  võimalik  täita  nüüdisaegse 
haljastustehnoloogia kvaliteedinõudeid; 
  iga erineva mulla baasil toodetud partii omadusi tuleb kontrollida laboratoorselt; 
  napib sobivaid kohti, kust looduslikku mulda koorida; 
  looduslike muldade umbrohuseemnete sisaldust ei ole võimalik kontrollida ega mõjutada. 
 
Juhul, kui põllumulda on saadaval ja tema sobivus analüüsidega kindlaks tehtud, võib teda kasutada 
objektidel,  kus  nõuded  haljasala  vastupidavuse  suhtes  on  madalamad.  Sel isteks  objektideks  on 
näiteks  koduaiad  ning  pargilaadsed  objektid.  Plusspoolele  tuleb  looduslike,  sh   põllumuldade  
kasutamisel aga kirjutada see, et need sisaldavad mükoriisat moodustavaid seeni. 
 
Arvestades  eeltoodut  on  otstarbekas  hankida  linnahaljastuse  rajamiseks  vajalike  kasvupinnaste 
tugimaterjal  (mineraalsed  komponendid)  li vakarjääridest,  ehitusplatsidelt,  teetrassidelt  ning 
killustikutootjatelt,  kust  on  võimalik  saada  enam-vähem  kindla  fraktsioonilisusega  materjale,  mil e 
klassifikatsioon on antud tabelis 1 (vt p 1.1.1). 
 
 
 
 
51 
5.3. Kasvupinnaste tootmiseks vajalikud orgaanilised materjalid 
 
Orgaanilise  aine  mõju  kasvupinnaste  kvaliteedile  on  eelpool  piisavalt  kirjeldatud,  mistõttu  sellel 
si nkohal  pikemalt  ei  peatuta.  Kül   aga  vajab  rõhutamist  kasutatavate  orgaaniliste  ainete  kvaliteet, 
mil e põhinäitajaks on  lagunemisaste.  
 
Kui  kasvupinnasele  lisatud  orgaaniline  aine  (näiteks  turvas,  poolvalminud  kompost  või   puulehed )  on 
täielikult  lagunemata,  si s  parandab  ta  küll  õhustatavust,  kuid  selles  leiduvad  ained  ei  ole  taimedele 
kättesaadavad; lagunemata või vähelagunenud materjal vähendab ka kasvupinnase kandvust. Lisaks 
kaasnevad lagunemata või vähelagunenud orgaanilise materjali kasutamisega järgmised riskid: 
  Lagunedes  (mineraliseerudes)  väheneb  orgaanilise  aine  maht,  mistõttu  istutusala  või 
istutuskoht  tiheneb  ja  vajub.  See  omakorda  põhjustab  õhu-  ja  veerežiimi  halvenemise 
juurepiirkonnas ning puude puhul ka juurekaela lubatust sügavamale sattumise . 
  Lagundades  orgaanilist  ainet  tarbivad  mikroorganismid  juurepi rkonnast  ära  hapniku  ning 
eritavad  lõppsaadusena  lisaks  süsihappegaasile  ja   veele   veel  ka  metaani.  Seetõttu  tekib 
juurtele sobimatu anaeroobne keskkond. Eriti ohustatud on sillutatud aladel kasvavate puude 
juurestik, kuna gaasivahetus  juurepiirkonnas on sil utise tõttu häiritud.  
 
Täielikult  mineraliseerunud  (humifitseerunud)  turvas  või  kompost  aga  on  taimedele  kättesaadav  ja 
tema  õhustatavus  ning  veemahutavus  on  head.  Hästi  lagunenud  orgaanilise  aine  olemasolu 
kasvupinnases  võib  teataval  määral  korvata  isegi  savi-  ja  liivsaviosakeste  vajakut  ning  toimida  vett 
siduva materjalina. 
 
Kasvupinnaste  tööstuslikul  tootmisel  soovitataksegi  orgaanilise  komponendina  kasutada  põhiliselt 
erineva päritoluga ning erinevas lagunemisastmes olevaid turbaid ning komposti. Mõistagi on olemas 
palju  muid  orgaanilisi  materjale,  kuid  enamik  neist  ei  sobi  kasvupinnastesse  ilma  eelneva 
kompostimiseta. Sellisteks materjalideks on näiteks sapropeel ehk  järvemuda , reoveepuhastite setted, 
loomasõnnik  jms.  Kompostitud  ja  laagerdunud  orgaaniline  aine  on  stabiilne  ning  püsib  kauem 
kasvupinnases.  Si ski  võiks  kasvupinnas  sisaldada  ka  väga  väikeses  koguses  väiksema 
lagunemisastmega  orgaanilist  materjali  –  see  pakuks  taimedele  tasakaalustatumat  toiteallikat  veidi 
pikema aja jooksul. Sellise „reservi“ olemasolu on oluline näiteks sillutatud  aladele  istutatavate puude 
puhul,  sest  täiendava  orgaanilise  materjali  sattumine  sil utise  alla  on  edaspidi  välistatud;  orgaanilise 
aine  tasakaal  kasvupinnases  kujuneb  välja  üksnes  juuremassi  kasvu  ja  tema  loomuliku  lagunemise 
arvel.  
 
Haljasalade kasvupinnastes ei ole mõistlik kasutada liiga suuri orgaanilise aine koguseid; orgaanilise 
materjali  optimaalseks  sisalduseks  on  5  …  10  kaaluprotsenti.  Orgaanilise  aine  koguse  valiku 
põhimõtteid selgitatakse ka punktis 7. 
 
 
52 
Orgaanilise  aine  sisalduse  järgi  jaotatakse  pinnaseid  järgmiselt  (EVS  1997-1:2003  Geotehniline 
projekteerimine 1. osa: Üldeeskirjad): 
 
  vähese orgaanilise aine sisaldusega 
 
- orgaanilist ainet 1 … 2%; 
  keskmise orgaanilise aine sisaldusega   
- orgaanilist ainet 2 … 6%; 
  rohke orgaanilise aine sisaldusega 
 
- orgaanilist ainet 6 … 20%; 
  väga rohke orgaanilise aine sisaldusega 
- orgaanilist ainet üle   20%. 
 
 
 
5.3.1. Turbad 
 
Soid   või   soostunud   alasid  on  Eestis  ca  25%  territooriumist,  kuid  kõikidest   soodest   ei  ole  turba 
tootmine võimalik kas väikeste varude tõttu või siis turbapinnastel kasvavate puistute olemasolu tõttu. 
Olenevalt  turba  tekketingimustest  ja  taimkatte  iseloomust  jaotatakse   sood   kõrg-,  siirde-  ja 
madalsoodeks ning turbad vastavalt raba-,  siirdesoo - ja madalsooturvasteks.  Sooteadlased jaotavad 
nendesse  põhigruppidesse  kuuluvaid  turbaid  veel  paljudeks  väiksemateks   gruppideks   ning  gruppe 
omakorda liikideks. Jaotuse aluseks on valdavalt taimkatte iseloom, millest mingi turvas on kujunenud; 
turbaliigi  nimetus  koosnebki  ühe  või  kahe  taimeliigi  või  taimerühma  nimetusest.  Näiteks  olgu 
nimetatud rabaturvaste rühma kuuluv männi-sfagnumi turvas. Ühtekokku on turbaliike mitukümmend, 
kuid nende detailne  kirjeldamine ei ole käesolevas õppematerjalis vajalik.  
 
Turba kvaliteedi oluliseks näitajaks on tema lagunemisaste, mida üldjuhul määratakse visuaalselt.  
 
Eesti turvasmuldade kaardistamisel on kokku lepitud, et  
  vähelagunenuks loetakse turbakihid lagunemisastmega 0 … 24%; 
  keskmiselt lagunenuks loetakse turbakihid lagunemisastmega 25 … 44% ning 
  hästi lagunenuks loetakse turbakihid lagunemisastmega 45% ja üle selle.  
 
Kasutusotstarbe järgi jaotavad Eesti praktikud turbad järgmistesse gruppidesse :  
 
1) aiandus- ehk kasvuturvas,  
 
2) haljastusturvas,  
 
3) melioratiiv- ehk väetusturvas.  
 
Sellist jaotust võib kohata sageli ka õppekirjanduses. Allpool nende turvaste iseloomustused. 
 
Aiandus- 
ehk 
kasvuturbana 
kasutatakse 
rabafreesturvast 
ning 
sellest 
valmistatakse 
katmikaianduses  ning  istikutootmises  vajalikke  kasvusubstraate.  Aiandusturvas  peab  vastama 
järgmistele kvaliteedinäitajatele:  
 
 
53 
   kuivainesisaldus  mitte alla 40%, 
  tuhasus alla 10%, 
  lagunemisaste mitte üle 15%, 
  pHKCl mitte alla 2,5, 
  üle 60 mm läbimõõduga osakeste sisaldus mitte üle 8%. 
 
Aiandusturba ladustamisel aunades ei tohi temperatuur auna sisemuses tõusta üle 50oC, kuna tugeval 
isekuumenemisel tekivad turbas fenoolsed ühendid, mis mõjuvad taimedele toksiliselt. 
 
Üldjuhul  on  aiandusturba   olulisteks   komponentideks  mitmed  turbasamblali gid  (Sphagnum  sp)  ning 
sellist  turvast  nimetatakse  ka  sfagnumturbaks.  Et  turbasamblate  lehed  sisaldavad  suurel  hulgal 
õhurikkaid rakke, on neil mitmeid selliseid omadusi, mis muudel taimedel puuduvad.  
 
Nii  iseloomustavad  sfagnumturvast  näiteks  järgmised  füüsikalised  omadused:  kõrge  poorsus  (ca 
95%), suur eripindala (ca 200 m2/g), väga hea veesidumisvõime ning väike mahumass. 
 
Sfagnumturba  keemilised  omadused:  sfagnumturvas  koosneb  valdavalt  orgaanilisest  ainest 
(anorgaanilise  komponendi  osatähtsus  al a  5%),   süsinikusisaldus   on  ca  50%  kuivainest,  pHKCl 
arvväärtus  ~  4,  madal  elektrijuhtivus,  kõrge  katioonivahetuspotentsiaal,  (mis  tagab  hea  toitainete 
neelavuse) ning head puhverdusomadused reaktsiooni muutuste suhtes. 
 
Sfagnumturba  bioloogilised  omadused:  sfagnumturvas  on  steriilne  ega  sisalda  haigustekitajaid, 
kahjureid   ega  umbrohuseemneid;  on  antiseptiliste,  taimehaigusi  tõrjuvate  omadustega  ning  taimede 
kasvu edendav .  
 
Hoolimata  oma  paljudest  headest  omadustest  ei  sobi  aiandusturvas  üldjuhul  haljasalade 
kasvupinnastesse ilma kompostimisprotsessi läbimata, kuna  
  lagunedes väheneb tema maht, mistõttu haljasalad hakkavad vajuma; 
  lagundades kasvupinnases olevat turvast tarbivad mikroorganismid ära seal leiduva hapniku; 
tulemuseks  on   hapnikuvaegus   taimejuurte  piirkonnas,  aga  ka  sinna  lagundamisprotsessi 
käigus erituv metaan; 
  on liiga kerge ega paku taimedele toetuspinda. 
 
Haljastusturbana  on  vanemas  õppekirjanduses   soovitatud   kasutada   madalsoo   freesturbaid,  mille 
kvaliteedinäitajad  ei  ole  kuigi   rangelt    piiritletud .  Haljastusturba  lagunemisaste  ei  tohi  olla  alla  20%, 
veesisaldus mitte üle 80% ning pHKCl mitte alla 2,5.  
 
Madalsooturvast  on  soovitatud  kasutada  ka  melioratiivturbana  li gkergete  või  li graskete  muldade 
parandamiseks,  aga  ka   väetusturbana ,  kuna  ta  on  küllalt  kõrge  toitainetesisaldusega.  Õnneks  leiab 
 
54 
õppekirjandusest  ka  seisukohti,  mil e  kohaselt  madalsooturvas  ei  ole  õigustanud  ei  meliorati v-, 
haljastus - ega väetusturba nime.  
 
On  jõutud  tõdemuseni,  et  ilma  kompostimata  ei  oma  madalsooturvas  orgaanilise  väetisena  erilist 
efekti.  Arvestatavaks  orgaaniliseks  materjaliks  muutub  ta  al es  pärast  pikemaajalist  säilitamist  aeg-
ajalt õhustatavas segus bioloogiliselt aktiivsete ainetega, nagu näiteks laudasõnniku, küpse komposti 
või kasvõi toimiva põllumullaga. 
 
Pidades  silmas  kvaliteedinõudeid  nüüdisaegsete  kasvupinnaste  füüsikalis-mehhaaniliste,  keemiliste 
ning  bioloogiliste  omaduste  suhtes  (vt  punktid  6  ja  7  ja  lisad),  on  selge,  et  käesoleva  õppematerjali 
üheks  eesmärgiks  on  hoiatada  haljasalade   rajajaid   madalsooturvaste  kasutamise  eest 
kasvupinnasena  ja  kasvupinnastes  ilma  kompostimisprotsessi  läbimata,  kuna  sellised  pinnased 
kuivavad kergesti läbi, ei ole mikrobioloogiliselt aktiivsed, on ebastabi lsed (kuna puudub mineraalne 
komponent ) ning vajuvad. Kahjuks on kompostimata madalsooturba kasutamine kasvupinnasena veel 
küllaltki levinud. 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 7  Vasakul madalsooturvas (tüüp: pilliroo-tarna), paremal rabaturvas 
 
 
Tuntakse ka teistsuguseid turba klassifikatsioone. Ni  näiteks lähtuvad Soome praktikud turba  valikul  
tema lagunemisastmest, mida määratakse von Post´i meetodil; meetod on kohandatud Soome oludele 
sobivaks .  Selle  klassifikatsiooni  järgi  toimub  kuiva,  aunadesse  paigutatud  turba  lagunemisastme 
määramine järgnevalt: 
 
 
 
 
55 
Tabel 5 
 
Turba lagunemisastme määramine von Post´i meetodil 
 
Värvusgrupp 
Tähistus  Tunnused 
 
H1 
Taimejäänused täiesti lagunemata, sitked ning elastsed 
Heledad turbad 
H2 
Taimeosad  peaaegu muutumata ning hõlpsalt eristatavad 
H3 
Taimejäänused osalt tumenenud, kuid siiski eristatavad 
 
H4 
Taimejäänused  tumenenud,  kuid  erinevaid  taimeosi  on  siiski  veel 
Tumedad  turbad 
võimalik eristada 
H5 
Taimne  struktuur  aimatav,  kuid  enamiku  taimeosade  eristamine  pole 
võimalik 
H6 
Taimse struktuuri määramise täpsus väike, kuna segamini on erinevas 
lagunemisastmes taimejäänused ning juba lagunenud, amorfne  mass 
 
H7 
Vaid väike osa taimejäänustest on  eristatav  
Mustad turbad 
H8 
Taimse  struktuuri  määramine  üldjuhul  võimatu;  äratuntavad  on  vaid 
hästisäilivad taimeosad nagu kasetoht, korp,  käbid , juurte ja   risoomide  
tükikesed ning vil peade kiud 
H9 
Ei sisalda mingeid äratuntavaid taimeosi 
H10 
Taimset struktuuri ei ole võimalik tuvastada 
 
 
 
 
5.3.2. Kompostid 
 
Kompostimine  on  protsess, mil e  käigus muudetakse  taimedele  omastamatud  orgaanilise  aine  rikkad 
materjalid  taimedele  omastatavateks  orgaanilisteks  väetisteks.  Kasvupinnaste  valmistamisel  on 
kompost  parimaks  orgaaniliseks  komponendiks.  Kuna  kontrollitud  omadustega  komposti 
kättesaadavusega  on  probleeme,  võiksid  kasvupinnaste  tootjad  lihtsamate  tehnoloogiate  järgi  ise 
komposti  valmistada.  Kui  aga  kompost  otsustatakse  kokku  osta,  peab  suutma  hinnata  komposti 
kvaliteeti ning teadma, missugune on kompostimistehnoloogia ja komposti kvaliteedi vaheline suhe. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
56 
Tabel 8 
 
Valik orgaanilisi materjale, mis sobivad kasvupinnastesse üksnes pärast kompostimist:  
 
 
 
Orgaanilise materjali liik 
Omadused 
 
Sapropeel ehk järvemuda 
Sisaldab 
rohkelt 
toiteelemente,  täpne  koostis  oleneb 
konkreetse järve toiterežiimist. Kuivab aeglaselt, kuid kuivanult 
ei   niisku   uuesti.  Läbikülmumine  parandab  omadusi.  Kuigi 
sapropeelivarud Eestis on suured, on tema kättesaamine raske 
ning  tuleb  kõne  alla  põhiliselt  ühenduses  veekogude 
puhastamisega. 
Reoveepuhastite setted  
Sisaldavad  rohkelt  toiteelemente;  võivad  sisaldada  ka  ohtlikke 
aineid. Halva ni skusrežiimiga. 
Madalsooturvas 
Kleepjas, kuivanult praguneb; kõrge toitaine (eriti lämmastiku-) 
sisaldusega, kuid toitained pole taimedele kättesaadavad, kuna 
on mikrobioloogiliselt väheaktiivne.  
Tahke looma- või linnusõnnik 
Kõrge  toitaine  (eriti  lämmastiku-)  sisaldusega.  Konkreetselt 
olenevad  omadused  kasutatud  allapanu  liigist,  loomaliigist  ja 
käärimise kestusest. 
Taimsed  jäätmed  (puulehed,  Omadused 
olenevad 
taimeli  gist ; 
võivad 
sisaldada 
taimevarred, 
peened  
oksad ,  taimehaiguste tekitajaid. 
murude  niitmisjääk,  väljarohitud 
umbrohud) 
Puukoor, saepuru , hein,  põhk  
Süsinikurikkad  ja  samal  ajal  lämmastikuvaesed.  C  ja  N  suhe 
75-100/1. Seetõttu võtavad mikroorganismid  nende materjalide 
lagundamiseks  vajaliku  lämmastiku  komposteeruva  materjali 
teistest komponentidest. 
Aiandite 
tootmisjäägid  Võivad  sisaldada  haigusetekitajaid  ja  taimekaitsevahendite 
(kasutatud 
kasvusubstraadid,  jääke. On kõrge toitainetesisaldusega 
koristatud  
taimevarred, 
praakviljad jm)  
Mereadru 
Lämmastiku- ja kaaliumirikas. Kuivab kiirelt, laguneb aeglaselt. 
Soovitatav  kompostida  koos  tahke  sõnnikuga;  võib  lisada  ka 
turvast ja vedelsõnnikut ( läga ) 
Rabaturvas 
Kõrge  lagunemisastmega  turbad  on  kasutatavad  ilma 
kompostimata;  vähelagunenud  turbad  sobivad  vaid  valitud 
kultuuride kasvatamiseks.   
 
 
57 
Komposteerumise olemus 
 
Komposteerumine  on  bioloogiline  protsess,  mil e  käigus  toimub  orgaanilise  aine  lagundamine 
mitmesuguste mikroorganismide  poolt.  Et  mikroorganismid  vajavad  oma  elutegevuseks  hapnikku, on 
vaja, et kompost oleks piisavalt õhustatud. Lisaks on vaja ni skust ning piisavat soojusisolatsioonikihti. 
Komposteerumise  lõpptulemuseks  on  süsihappegaas  (CO2),  vesi,  anorgaanilisi  soolasid  sisaldavad 
ained  ning  suhteliselt  püsiva  koostisega  huumus.  Lisaks  vabaneb  komposteerumise  käigus  ka 
soojusenergiat,  mistõttu  komposteerumisprotsess  toimub  küllaltki  kõrgel  temperatuuril  (55…80°C). 
Eelpool   mainitud   soojusisolatsioonikiht  tagabki  protsessi   kulgemise   optimaalsel  temperatuuril; 
soojusisolatsioonikihiks aga on kompostihunniku pindmine kiht, mis kaitseb sisemust liigse soojuskao 
eest. Siit järeldub, et  liiga väike kompostiaun kaotab kogu eraldunud, protsessi toimimiseks vajaliku 
kasuliku  soojuse  ning  komposteerumisprotsess  ei  käivitu.  Komposteerumise  käigus  väheneb  auna 
maht  ca  50%  võrra  ning  toimuvad  märkimisväärsed  muutused  pH  arvväärtustes.  Eduka 
komposteerumisprotsessi  tulemuseks  on  hügieeniline,  hästi  mineraliseerunud  huumusrikas  materjal, 
mis sobib nii mullaparanduseks, kasvusubstraadiks, mullasegude koosseisu kui multšiks.  
 
Kompostide  omadusi ei ole võimalik täpselt kirjeldada, kuna igal  konkreetsel  juhul olenevad need ühelt 
poolt  komposti  valmistamiseks  kasutatavate  materjalide  valikust  ja  omadustest  ning  teiselt  poolt 
kompostimisprotsessi  kulgemise  optimaalsusest.  Hea  kompost  on  oma  omadustelt  lähedane 
huumusrikkale  mullale:  tema  poorsus,  veemahutavus    ning  tihenemine  on  sarnane  huumusmullaga 
(st,  ei  ole  enam  tundlik  tallamisele);  reaktsioon  on  kas  neutraalne  või  nõrgalt  aluseline.  Kompost 
sisaldab  ka  rohkesti  orgaanilist  lämmastikku  ning  rikkalikku  mikroorganismide  populatsiooni; 
viimatimainitud  asjaolu  teeb  ta  bioloogiliselt  väga  aktiivseks.  Lisaks  sellele,  et  kompost  on  ise 
bioaktiivne   materjal,  muundavad  kasvupinnastele  ja  -substraatidele  lisatud  kompostis  tegutsevad 
mikroorganismid  ka  kasvupinnastes  leiduvad,  taimedele  omastamatud  toitained  taimedele 
omastatavasse  vormi.  Seetõttu  ongi  kompost  hinnatud  materjal  nii  kasvupinnaste  kui  mullasegude 
komponendina. 
 
Komposti  oluliseks  karakteristikuks  on  tema  küpsus,  mis   saavutatakse   piisavalt  pika 
kompostimisajaga  ning  täiendava  järelevalmimisega.  Poolvalminud  komposti  kasutamine  võib 
tuua kasu asemel kahju, kuna 
  orgaanilise  aine  lagunemine  võib  jätkuda  komposti  kasutuspaigal,  mistõttu  ei  saavutata 
kavandatud mullaomadusi; 
  poollagunenud orgaanilise aine osi sisaldav muld on kleepjas ja raske; 
  valmimata  kompost  võib  sisaldada  umbrohuseemneid,  herbitsiidide,  pestitsi  dide   ning 
fungitsiidide  jääke,  taimehaiguste  tekitajaid,  kahjurputukaid  erinevates  arengujärkudes,  sh 
kahjurite  munad,  ning  fütotoksilisi  (kasvu  pidurdavaid)  aineid;  kõigist  neist  probleemidest  on 
võimalik  vabaneda , kui kompostimisprotsess on nõuetekohaselt juhitud. 
 
 
 
58 
Kui  võrrelda  komposti  väetatud  kasvuturbaga,  võib  tuua  välja  mõningaid  nende  vahelisi  erinevusi: 
Kompost on 
  oma struktuurilt ja koostiselt ebaühtlasem kui turvas; 
  mitte nii „puhas“ kui turvas (st, et võib sisaldada umbrohuseemneid, haigustekitajaid jm – seda 
siiski juhtudel, kui komposteerimisprotsess on valesti juhitud); 
  võib  olla  ülemääraselt  toitaineterikas  ehk  „rammus“  (segamine  teiste,  „vähem  rammusate“ 
materjalidega on siin abiks); 
  võib  sisaldada  raskemetal e  (nende  puudumine  või  esinemine  oleneb  sellest,  mil isest 
toorainest kompost on valmistatud; näiteks heitveepuhastite setted võivad neid sisaldada). 
 
Esmatähtis kompostimisprotsessi õnnestumisel on massi piisav varustatus hapnikuga. Hapniku piisav 
juurdepääs  tagatakse  põhi-  ning  tugimaterjalide  õige  valikuga.  Kui  kompostimine  toimub 
hapnikuvaeses  keskkonnas,  hävivad  mikroorganismid  ning  aeroobses  keskkonnas  toimuvate 
lagunemisprotsesside  asemel  käivituvad  anaeroobses  keskkonnas  kulgevad  mädanemisprotsessid. 
Süsihappegaasi  asemel  hakkab  nüüd  erituma  metaan  jt  anaeroobses  keskkonnas  kulgevate 
reaktsioonide   produktid .  Piisav  õhustatus  (hapnikuga  varustatus)  ning  sobiv  niiskusrežiim 
tagatakse ühelt poolt  komposteeritava  materjali kihitamise teel koredama tugimaterjaliga ning 
teiselt  poolt  komposti  regulaarse  segamisega.  Tugimaterjaliks  sobib  puukoor,  hake,  oksajäägid, 
põhk,  hekipügamisjäägid  jms.  Peenestruktuuriline  materjal  nagu  saepuru,  peen  turvas  jm    ei  sobi 
komposti  tugimaterjaliks  eriti  hästi.  Juhul,  kui  komposteeritav  materjal  on  väga   märg ,  on 
tugimaterjalide  vajadus  väga  suur  (kuni  2/3  kogu  massi  mahust);  tugimaterjalide  hankimine  on 
oluliseks kulukomponendiks komposti omahinnas. 
 
 
Kompostimistehnoloogiad 
 
On olemas erinevaid kompostimistehnoloogiaid, mida kõige laiemalt võib li gitada  
 
1) väikekompostimiseks  
 
2)  tööstuslikuks  kompostimiseks.  
 
Väikekompostimine toimub valdavalt koduaedades kompostihunnikus või spetsiaalses komposteris. 
Sisuliselt  väikekompostimisega  tegelevad  ka  paljud   aiandusettevõtted ,  kes  sel  vi sil  käitlevad  oma 
taimseid  jääke  ning  tulemusena  saavad  väga  vajalikku  orgaanilist  väetist.  Alljärgnevalt  lühiülevaade 
väikekompostimise põhimõtetest. 
 
Kompostihunniku põhjaks  laotatakse  ca 20 cm kiht peeni oksi või muud koredat materjali, mis tagab 
õhu  läbipääsu.  Edasi  kihitatakse   vaheldumisi   peenemaid  ja  kergemini  lagunevaid  jäätmeid  koredate 
jäätmetega.  Sügisel  riisutud  lehti  ei  ole   soovitav   laotada  üle  10  cm  paksuse  kihina  –  kihtide  vahele 
tuleks paigutada koredamat materjali. Kui kompost tiheneb liigselt võib seda aiahargiga li gutada; ka 
võib  vahele  panna  sõnnikut,  turvast  või  mulda.   Kuival   ajal  vajab   kompostihunnik   kastmist. 
 
59 
Väikekompostimisel  ei  maksaks  teha  väga  suurt  kompostihunnikut  –  si s  kannatab  õhustatus; 
õhupuudus  aga  pärsib  omakorda  mikroorganismide  tööd.  Kompostimisprotsessi  häireteta  kulgemise 
tagab  väikekompostimise  puhul  aun,  mil e  kõrgus  on  1  …  1,2  meetrit  ning  pikkus  ca  1,5  meetrit. 
Niisamuti ei tohi kompostihunnik olla vastu müüri või seina – seal kannatab õhustatavus.  Sobivaim  on 
poolvarjuline  koht;  täisvarjus  ei  tõuse  temperatuur  soovitavale  kõrgusele  ning  päikese  käes  kompost 
kuivab.  Kompostile  mõjub  hästi,  kui  see  suve  jooksul  1…2  korda  ümber  kaevata.  Sel  viisil  valmib 
kompost  umbes  1  aastaga;  eriti  heade  omadustega  komposti  saab,  kui  sel  lasta  veel  1  aasta 
järelvalmida.  Enne  kasutamist  tuleks  kompost  sõeluda  ning  lagunemata  osakesed  paigutada  uude 
kompostihunnikusse. 
 
Kompostimisprotsessi õnnestumise seisukohalt on oluline jälgida ka  
  happesust: enamikele bakteritele sobib vahemik pH 6 … 7,5 ning  seentele  vahemik 5,5 … 8; 
protsessi kestel muutub reaktsioon happelisest aluseliseks;  
  süsiniku  ja  lämmastiku  suhet,  kuna  orgaanilist  ainet  lagundavad  bakterid  vajavad  neid 
elemente kindlas vahekorras; süsinikku kasutatakse energiaallikana ning lämmastikku valkude 
moodustamiseks (soodsaim C/N suhe on 25/1 ehk ~25).  
 
 
Tabel 9 
 
Näiteid erinevate materjalide süsiniku ja lämmastiku suhte kohta:  
 
Materjal 
C/N 
aiapraht 
29 
muruniitmed 
17 
puulehed 
61 
toidujäätmed  
14 
makulatuur (erineva kvaliteediga paber) 
119 … 248 
saepuru ja hake 
200 … 500 
loomasõnnik 
5 … 25 
 
 
 
Tööstuslikul kompostimisel on võimalik kasutada järgmisi  tehnoloogiaid : 
1) aunkompostimine (loomuliku õhustusega aunad, sundõhustusega aunad, läbisegatavad aunad); 
2) reaktorkompostimine (kamberreaktor, trummelreaktor, tunnelreaktor jt). 
 
Aunkompostimine  on  aeglane  protsess,  reaktorkomposteerimine  aga  kiire  ning  seejuures   katkematu  
konveierprotsess.  
 
 
60 
Tööstusliku   kompostimise    tehnoloogia   valikul  on  üheks  kriteeriumiks  kompostimistooraine  voogude 
iseloom. Nii võib tooraine „pealetulek“ olla perioodiline või katkematu. Perioodiliselt kättesaadavateks  
tooraineteks  on  näiteks  sügis-  ja  kevadkoristuse  käigus  kokkuriisutud  puulehed,  aia-,  haljasala-  ja 
põllumajandusjäätmed, veekogude puhastusel neist väljavõetav  muda   jms. Katkematute voogudena 
laekub  kompostimisettevõttesse  aga  näiteks  heitveepuhastusjaamade   sete ,  loomapidamisfarmide 
läga,  toidukäitlemisettevõtete  pesuvete  sete  jms.  On  mõistetav,  et  tooraine  pidev  voog  eeldab  ka 
katkematut  kompostimisprotsessi  –  seega  mõnd  reaktortehnoloogiat,  mille  abil  heitmete  esmane 
töötlemine on ki re ja keskkonnaohutu. 
 
Komposte  võib  klassifitseerida  ka   kasutatava    põhikomponendi   järgi.  Nii  on  võimalik  rääkida 
mudakompostist (valmistatud heitveepuhastite setetest), biokompostist  (valmistatud 
biojäätmetest), 
lehekompostist  (valmistatud puulehtedest ning aiapidamisjääkidest), sõnnikukompostist  (valmistatud 
laudasõnnikust) jt kompostiliikidest. 
 
Allpool esitatakse mõningate tööstuslike kompostimistehnoloogiate kirjeldusi. 
 
1) Aunkompostimine 
Aunkompostimine  on  kompostimise  enimlevinud  tehnoloogiaks,  mis  sobib  peaaegu  iga  tüüpi 
toorainete  töötlemiseks.  Kompostimisväljaku  rajamis-  ja  majandamiskulud  on  teiste  tehnoloogiate 
rakendamiseks  vajalike  investeeringute  kõrval  oluliselt  väiksemad,  mistõttu  on  aunkomposteerimine 
jõukohane ka väiksematele ettevõtetele. Si ski on komposteerimisväljaku rajamisel vaja järgida teatud 
nõudeid:  
  kompostimine peab toimuma asfalteeritud  vm hüdroisolatsiooniga pinnal, 
  tagatud peab olema valgvete ringkasutus või  
  välja ehitatud puhastisse suubuv kanalisatsioon valgvete ärajuhtimiseks, 
  tagatud peab olema nõutav minimaalkaugus asulatest (ebameeldivad lõhnad!), 
  kompostiväljaku  rajamine  (tehniline  projekt)  kooskõlastatakse  keskkonnaametiga,  kes  kas 
annab  hinnangu  projekti  vastavuse  kohta  normidele  või   soovitab   sisse  viia  parandusi-
täiendusi. 
 
Aunkompostimise   eeliseks   on  lihtsus.  Juhul,  kui  auna  sees  on  mikroorganismidele  sobiv  toitaine-, 
hapniku-  ning  niiskusrežiim  ja  peenmaterjali  ning  koreda  tugimaterjali  vahekord  on  sobiv,  käivitub 
kompostimisprotsess  mõne  päeva  jooksul;  temperatuur  tõuseb  ki resti  55…60o  C-ni  ning  püsib  sel el 
tasemel  mõned  päevad.  Sellisel  temperatuuril  „hügieniseerub“  kompost,  kuna  hukkub  põhiosa 
taimehaiguste tekitajatest.  Kompostimise käigus  tuleb  regulaarselt  läbi  viia  temperatuuri  mõõtmisi,  et 
panna tähele, mil al algab temperatuuri langus. Sobiv koht temperatuuri mõõtmiseks on ligikaudu auna 
poolel kõrgusel (sügavusel) ning auna pikkussuunal ca 10 … 20 meetriste vahedega (olenevalt auna 
pikkusest). Kui kujutada mõõtmistulemused graafiliselt, saab selge pildi sel est, mis toimub auna sees. 
Kui  on  märgata,  et  temperatuur  hakkab  langema,  on  õige  aeg  auna  segamiseks.  Temperatuuri 
esmase languse põhjuseks on tavaliselt massi kuivamine ja/või hapnikuvaegus, aga ka energiarikka 
 
61 
materjali äratarbimine auna keskosas. Silmas tuleb ka pidada, et  temperatuur ja teised  parameetrid  
auna hõlmadel on teistsugused kui auna sees – see nõuab töötajalt hoolt ja tähelepanelikkust. 
 
Esimene  segamine  vi akse  tavaliselt  läbi  1  …  2  nädala   möödudes   auna  rajamisest.  Pärast  seda 
pöördub  temperatuur  jälle  tõusule.  Edaspidi  on  auna  vaja  segada  umbes  1  kord  kuus;  7  …  8 
segamiskorra  järel  võib  mitu  auna  ühendada  üheks   suuremaks   järelvalmimisaunaks  ning 
segamisintervalli veelgi suurendada.  
 
Valmis kompost sõelutakse. Tavaliselt ei ole kogu  koredastruktuuriline tugimaterjal jõudnud protsessi 
käigus  laguneda.  Sõelumisel  eraldatud  koreaine  kasutatakse  ära  järgnevalt  rajatavates  aunades, 
mistõttu uut tugimaterjali ei lähe vaja ni  palju kui esimestes aunades. 
 
Väga kvaliteetne kompost saadakse umbes 1,5 … 2 aastaga. 
 
2) Tunnelkompostimine  
Tunnelkomposteris kestab kompostimisprotsessi aktiivfaas 2 … 3 nädalat, misjärel kompost laaditakse 
järelvalmima.  Kasutades  reaktorkompostimist  on  võimalik  saada  küps  lõpptoode  3…6   kuuga ;  siiski 
tuleb arvestada ka välistemperatuuri mõjuga erinevatel aastaaegadel. 
 
Põhi-  ja  tugimaterjalid  segatakse  omavahel  ning  transporditakse  kompostimistunnelisse. 
Kompostimine  toimub  suletud  ruumis  selliselt,  et  läbi  augustatud  tunnelipõranda  söödetakse  tunnelis 
oleva  kompostimassi  sisse  vajalik  kogus  õhku.  Läbi  massi  liikunud  õhk  kanaliseeritakse  kas 
õhupuhastisse  (vabastamiseks  ebameeldivatest  lõhnadest)  või  suunatakse  ringkasutusse.  Protsessi 
juhtimine  ja  parameetrite  kontroll  (sissepuhutava  õhu  kogus,   hapnikusisaldus   ning  temperatuur) 
toimub  automaatselt,  mistõttu  kompostimine  on  mugav  ja  hügieeniline.  Lisaks  õhustamisseadmetele 
kuulub  niisuguse  tehnoloogia  juurde  ka   veedosaator ,  mil ega  välditakse  komposti  kuivamist.  Pärast 
aktiivfaasi  (tunnelfaasi)  läbimist  transporditakse  kompost  järelvalmimiseks  kas  alt  ventileeritavale 
järelvalmimispaneelile  või  asfaltplatsile.  Järelvalmimine  kestab  mõnest  kuust  kuni  poole  aastani. 
Lagunemata  materjalid  sõelutakse  välja  ning  suunatakse  korduvkasutusse,  nii  nagu  aunkomposti 
puhulgi. 
 
 
3) Trummelkompostimine 
Trummelkompostimiseks 
söödetakse 
komposti 
komponendid 
pikka 
trumlisse, 
kus 
kompostimisprotsess 
käivitub. 
Kuna 
tegemist 
on 
katkematu 
protsessiga, 
sobib 
trummelkomposteerimine  juhtudel,  kus  kompostimist  vajavate  materjalide  voog  on  pidev.  Seega  on 
sisuliselt  tegemist  jäätmekäitlusprotsessiga,  mil e  lõpp- produkti   on  võimalik  väärindada  kas 
põllumajanduses või haljastuses.                                              
 
 
62 
Kompostimist  vajavaks  materjaliks  on  tavaliselt  kas  heitveepuhastite  setted,  laudaläga  vms 
orgaaniline materjal. Tugimaterjaliks on kas turvas, puiduhake , saepuru vms. 
 
Kompostimistrummel  on  pidevas  aeglases  pöörlevas  liikumises  –  see  tagab  hapniku  juurdevoolu 
massile. 
Erinevalt 
aun- 
ja 
tunnelkomposteerimisest  on   trumlis  
pidevas  liikumises  ka  kompostiv 
mass  ise.  Liikumine  aga  tekitab 
osakestevahelise  hõõrdumise,  mis 
omakorda 
peenestab 
osakesi. 
Trummelkompostimise 
korral 
on 
hõlbus  tagada  ka  väljajuhitava  õhu 
puhastamine. 
Eelkompostimine 
kestab  trummelkomposteris  umbes 
nädala.  
 
 
Joonis 8 Trummelkompostimine AS-s Põlva Vesi 
 
 
Järelvalmimine toimub analoogselt kahe eelmise tehnoloogiaga asfaltväljakul ning kestab umbes pool 
aastat; järelvalmimata kompost ei ole kasutuskõlblik. Järelvalmimise kestus oleneb ka sellest, mil isel 
aastaajal  toorkompost  väljakule  ladustati;  talvise  ladustamise  korral  võtab  laagerdumisprotsesside 
käivitumine aega. 
 
 
 
 
Joonis  9  Vasakul  järelvalmimata  ja  sõelumata  reaktorfaasi  läbinud  toorkompost,  paremal  küps, 
aunkompostimise teel saadud valmistoode 
 
 
 
63 
Järelvalmimise  ajal  on  kompostiaunasid  vaja  segada.  Meetod  sobib  teistest  paremini  keskmisest 
märjema  materjali  komposteerimiseks,  kuid  nõuab  seetõttu  ka  rohkelt  tugimaterjali,  mil eks  on  kas 
turvas, puiduhake, põhuhekslid vms. Et tugimaterjalide hankimiseks vajalikke summasid kokku hoida, 
vajab  valmis  kompost  sõelumist. 
Väljasõelutud, lagunemata tugimaterjal 
on  võimalik  suunata  korduvkasutusse 
ning sõelumisega paraneb ka komposti 
kvaliteet. 
 
Trummelkompostimist 
rakendatakse 
Eestis 
mitmetes 
heitveepuhastus-
jaamades 
ning 
nende 
poolt 
turustatavad 
kompostikogused 
on 
märkimisväärsed.  
 
 
Joonis 10  Reaktorfaasi läbinud toorkompost laagerdumas AS-i Põlva Vesi tootmisplatsil 
 
 
Kompostide kasutamine 
Eelpool on mainitud mõningaid komposti kasutamise viise: kasvupinnaste omaduste parandamiseks, 
mullaparandamiseks  jne.  Siiski  võib  täheldada   erinevast   toorainest  valmistatud    kompostide 
kasutamises  erinevusi.  Ettevaatlik  tuleks  olla  puhastusseadmete  muda  ja  setete  baasil  valmistatud 
kompostide  kasutamisel  koduaias  ning  toidukultuuride  kasvatamisel.  Et  komposti  oleks 
mullasegudesse võimalik õigetes kogustes doseerida, tuleks iga parti  kohta teha  analüüsid . Põhiliselt 
kasutataksegi  tööstuslikult  valmistatud  komposti  just  maastikuehituses:  haljasalade  kasvupinnaste 
rajamisel ning mikroreljeefi modelleerimisel. 
 
 
5.3.3. Mullaparandusained kasvupinnaste eriomaduste mõjutamiseks 
 
Mõnede  eriotstarbeliste  haljasalade  rajamisel  esineb  vajadus  näiteks  vähendada  kasutatava 
kasvupinnase  mahukaalu,  suurendada  sel e  veemahutavust,  vähendada  soojusjuhtivust  jms.  On 
olemas  nii  mineraalseid  kui  polümeerseid  materjale,  mil e  lisamine  kasvupinnastele  mõjutab  nende 
omadusi vajalikus suunas. Enamikku allpool kirjeldatud materjalidest on saada Eesti  ehitusmaterjalide  
või aiandustarvete kauplustest. 
 
1) Perliit  
Perli t  on  vulkaanilist  päritolu   mineraalidest   termiliselt  paisutatud,  kärjekujulise  ehitusega  kerge 
materjal.  Perliidi  saamiseks kuumutatakse toorainet 870 … 1100 ° C juures. Kuumutamisel suureneb 
 
64 
tooraine  maht  10  …  20  korda,  mistõttu  perli di  mahukaaluks  kujuneb  80  …  180  kg  /m3.  Perliit 
parandab  kasvupinnase  õhurežiimi  ning  ni skustasakaalu  ning  avaldab  seega  soodsat  mõju 
taimejuurte  varustatusele  õhu  ning  veega.  Reaktsioonilt  on  perli t  neutraalne.  Ta  on  vaba  ka 
haigustekitajatest  ning  kahjuritest.  Osakeste  läbimõõdu  poolest  on  perliit  võrreldav   liivaga .  Si ski  ei 
sobi  perliit  lisandiks  turbapõhistesse  kasvupinnastesse,  kuna  tulenevalt  väikesest  mahukaalust  ei 
segune ta turbaga kuigi ühtlaselt. 
 
2) Vermikuliit 
Vermikuli t  on  vilgukivi   meenutav   helepruunikas  pehme  läikiv   kivim , mida  kasutatakse mullasegudes 
niiskuse  hoidmiseks  ja  õhustatuse  parandamiseks.  Vermikuli t  tõstab  mõnevõrra  kasvupinnase 
aluselisust,  mistõttu  väheneb  lupjamistarve.  Ka  vermikuli di   mahukaal   on  väike,  mistõttu  seguneb 
halvasti turbaga.  
 
3) Zeoliit 
Zeoli di  all  mõistetakse  vulkaanilistes  piirkondades  leiduvaid  erinevaid  alumi niumsilikaate,  mille 
osakeste  läbimõõt  on  võrreldav  liivaosakeste  läbimõõduga.  Zeoli tidel  on  väga  suur  eripindala  (üle 
40 000 m2 / kg), mistõttu nende veesidumisvõime ja katioonivahetuspotentsiaal on väga kõrged.  Tänu 
nendele  omadustele  on  zeoliiti  kasutatud  näiteks  toitainete  kandjana  kasvupinnastes,  mille 
katioonivahetuspotentsiaal  on  madal.  Zeoliit  seob  hästi  ka  lämmastiku  ammooniumühendeid  ning 
mõningaid  radioaktiivseid  elemente  nagu  näiteks  strontsiumi  (Sr)  ja  tseesiumi  (Cs).  Zeoli ti 
kasutatakse ka mõningate väetiste täiteainena. 
 
4) TerraCottem 
Lisaks  looduslikku  päritolu  mullaparandusainetele  on  olemas  ka  mõningaid  veemahutavust 
suurendavaid 
polümeerseid 
lisandeid. 
Tavaliselt 
valmistatakse 
sellised 
sünteetilised 
„kastmisgraanulid“  toornaftast.   Polümeeride   veemahutavus  varieerub  suures  ulatuses  ning  oleneb 
konkreetsest  polümeeritüübist.  Veemahutavust  mõjutava  polümeerse  lisandi  näitena  võib  nimetada 
TerraCottemit, mis on võimeline siduma ca 100-kordse koguse vett, võrreldes  lisatava aine mahuga.  
 
Eelpool  loetletud   lisaainete   kasutamine  ei  ole    mõeldav  suuremahuliste  haljastustööde  juures,  vaid 
pigem  suvikute  kasvupinnaste  omaduste  parandamiseks,  valikmurude,  konteinerhaljastuse, 
katusehaljastuse jms rajamiseks. 
 
5)  Kergkruus  ehk keramsiit  
Kergkruusa tooraineks on savi, mis kuumutamisel temperatuuril 1150° C paisub poorseteks kergeteks 
graanuliteks,  mil e  mahukaal  oleneb  konkreetse  materjalipartii  graanulite  läbimõõdust.  Kergkruusa 
toodetakse Eestis  kolmes  erinevas fraktsioonis: 
  Tähis S 
- Ø 2 …  4 mm, mahukaaluga 400 … 500 kg/m3 , 
  Tähis M 
- Ø 4 …10 mm, mahukaaluga 250 … 350 kg/m3, 
  Tähis L  
- Ø10…20 mm, mahukaaluga 230 … 300 kg/m3. 
 
65 
Kasvupinnastesse sobib  purustatud  kergkruus, mil e mahukaaluks on 370 … 510 kg /m3.  Kergkruusa 
mikropoorid  (läbimõõduga  alla  10  µm)  on  taimedele  vajaliku  hapniku  reservuaarideks  ning 
suurendavad  ka  kasvupinnases  leiduva  vee  li kumist.  Purustatud  kergkruusa  kasutatakse  näiteks 
katusehaljastuse rajamisel, aga ka soojusisolaatorina vältimaks pinnase läbikülmumist kohtades, kust 
lumi tuleb pidevalt ära vedada. 
 
 
5.3.4. Väetised ja lubiained (neutralisaatorid)  
 
Lupjamise  ja  väetamise  eesmärgiks  on  toota  just  sellise  reaktsiooni  ja  sel ise  toiteelementide 
sisaldusega  kasvupinnasemass,  mida  konkreetse  haljastusobjekti  rajamiseks  vajatakse.  Täpse 
tulemuse saamist hõlbustab, kui kasvupinnase toorainete pH ja toiteelementide sisaldus on teada. Sel 
viisil  on  lihtsam  hankida  turul  saadaolevast  väetistevalikust  sobiv  toode,  korvamaks  toiteelementide 
või lubiaine vajakut.   
 
Lubiaine  lisamine  peab  tingimata  tuginema  eelnevale  laboratoorsele  analüüsile.  Juhul,  kui 
kasvupinnase  ühe  komponendina  kasutatakse  komposte,  tuleb  veenduda  täiendava  lupjamise 
vajaduses,  kuna  kompostid  on  sageli  aluselise  reaktsiooniga  ning  mõjutavad  sellega  ka   toodetava  
kasvupinnase  reaktsiooni.  Sageli  on  ka  komposti  toiteelementide  sisaldus  küllalt  kõrge,    mis  seab 
koguselised piirid tema osatähtsusele kasvupinnases. Ka toiteelementide omavaheline suhe ei pruugi 
kompostis  olla  alati  taimekasvatuse  seisukohalt  optimaalne.  Seetõttu  on  analüüsitulemuste  hoolikas 
tõlgendamine enne toodetava kasvupinnase täiendavale väetamisele asumist igati näidustatud.  
 
 
1) Väetised 
 
Allpool  ei  iseloomustata  väetisi  konkreetsete  nimetustega  toodetena,  kuna  turul  on  nende  valik 
pidevas  muutumises.  Küll  aga  on  kasvusubstraatide  tootmisel    vaja  tunda  väetiste  erinevaid  gruppe 
eelkõige  mõju  ki  ruse   ja  toimeaja  kestuse  järgi,  kuna  põhiväetatud  kasvupinnasest  peavad  taimed 
saama  toiteelemente  ni   vahetult  istutamise  (külvi)  järel  kui  ka  kogu  vegetatsiooniperioodi  jooksul. 
Mõningad  taimetoitaineid  sisaldavad  ühendid  säilivad  kasvupinnases  isegi  kauem    kui  ühe 
kasvuperioodi  jooksul.  Oluline  on  arvestada  ka  taimetoitainete  vahelisi  seoseid  ning  mullareaktsiooni 
mõju  taimetoitainete  omastamisele  (vt  p  2.4.2  joonis  5).  Toiteelementide  doseerimisel  on  oluline 
silmas  pidada  ka  miinimumfaktori  seadust,  mille  kohaselt  taimede  kasvu  ja  arengut  limiteerib 
mi nimumis olev toiteelement või mõni teine mi nimumis olev kasvutegur (niiskus, temperatuur vms). 
Teiseks  toitumisteooria  nurgakiviks  on  toitainete  täieliku  tagastamise  teooria,  mille  kohaselt 
toitaineid  tuleb  kasvupinnasesse  tagasi  anda  sama  palju,  kui  neid  sealt  saagiga  eemaldatakse.  See 
tähendab, et intensiivselt niidetav muru vajab ka tõhusat ja tasakaalustatud väetamist. 
 
 
66 
Sageli  on  väetiste  pakenditel  näidatud  toitainete  sisaldus  nn  toimeainena.  Lämmastikväetiste  puhul 
on  toimeaineks  N,  fosforväetiste  puhul  P
,  kaaliumväetiste  puhul  K O  jne.  Õppematerjali 
2O5
2
eelnevatest punktidest aga teame, et taimed ei  omasta  toitaineid mitte toimeainetena, vaid ioonidena. 
Seetõttu  on  väetamisel  vaja  teada  reaalseid  toiteelementide  koguseid.  Al pool  esitatakse 
ümberarvestuskoefitsiendid toimeainetelt elementidele ja vastupidi: 
 
 
Tabel 10 
Taimetoitainete ja neutralisaatorite ligikaudsed ümberarvestuskoefitsiendid 
 
P   = P2O5       x 0,44 
P2O5 = P      x 2,3 
K   = K2O        x 0,83 
K2O = K       x 1,2 
Ca = CaO       x 0,7 
CaO = Ca    x 1,4 
Mg = MgO      x 0,6 
MgO = Mg   x 1,7 
 
CaO = CaCO3  x 0,56 
CaCO3 = CaO  x 1,8 
MgO = MgCO3 x 0,48 
MgCO3 = MgO x 2,1 
 
 
 
Kiiretoimelised väetised 
Kiiretoimelistes  väetistes  sisalduvad  taimetoitained  on  kas  kõik  või  vähemalt  osa  nendest  vees 
lahustuvad.  Sel istes  väetistes  sisalduvad  toitained  on  taime  jaoks  kasutusvalmis  niipea,  kui  nad  on 
lahustunud  kasvupinnases  leiduvas  vees.  Sel iste  väetiste  mõju  kestus  oleneb  toiteelementide 
tarbimise  intensi vsusest  taimede  poolt,  aga  ka  toitainete  kasvupinnasest  väljauhtumise 
intensi vsusest.  Tavaliselt  kestab  ki retoimeliste  väetiste  mõju    kuni  paar  kuud.  Sellistes  väetistes 
leidunud toiteelementide koguse vähenemine väljendub väga selgelt ka kasvupinnase elektrijuhtivuse 
arvväärtuste  muutumises:  väetamise  järel  ilmnenud  suhteliselt  kõrge   juhtivus   langeb  küllalt  ki resti 
mõõdukale  tasemele.  Kiiretoimelised  väetised  võivad  esineda  ni   liht-  kui  kompleksväetistena 
(sisaldada  kas  ainult  üht  või  mitut  toiteelementi)  ning  neid  võib  kasutada  ni   kasvupinnasesegude 
põhiväetamisel  kui  ka  neile  pinnastele  rajatud   haljastuse   edasisel  hooldamisel  (pealtväetamisel). 
Väetiste  ki re  mõju  tagab  kasvupinnase  optimaalne  niiskusrežiim.  Pealtväetamise  korral  on  vajalik 
intensiivne kastmine. 
 
 
Pikaajalise mõjuga väetised 
Pikaajalise  mõjuga  väetisi  toodetakse  toorainetest,  mil e  koostisest  muutuvad  toitained  taimedele 
kättesaadavaks kas mikrobioloogiliste protsesside või mineraalide murenemise tulemusel.  
 
 
67 
Pikaajalise  mõjuga  lämmastikväetisteks  loetakse  orgaanilisi  väetisi  ning  ühendeid.  Orgaanilistest 
väetistest  parim  on  kompost.  Komposti  puhul  oleneb  lämmastiku  vabanemise  ki rus  taimedele 
kättesaadavasse  vormi  komposti  C  ja  N  suhtest  ehk  teisisõnu,  süsiniku  ja  lämmastiku  ülekaaluga 
materjalide  vahekorrast.  Sobiv  suhe  on   umbkaudu   25  :  1.  Lämmastiku  vabanemise  ki rus  ja  määr 
olenevad  ka  komposti  valmimisastmest  ehk  küpsusest.  Lämmastiku  vabanemist  kõikidest 
orgaanilistest väetistest mõjutavad kasvupinnase mikrobioloogilised omadused.  
 
Tööstuslikult  toodetavaks  lämmastikuühendiks  on  näiteks  metüleenuurea  ehk  nn  püsilämmastik. 
Lämmastiku vabanemise ki rust metüleenuureast mõjutab metüleenuurea polümeerse ahela pikkus.  
 
Erinevate lämmastikuühendite mõjuaeg on erinev ning see oleneb lisaks väetiste endi omadustele ka 
lämmastiku tarbimise intensi vsusest taimede poolt: 
  madalatel   temperatuuridel   omastab  taim  nitraatlämmastikku  (NO3)  halvemini  kui 
ammooniumlämmastikku (NH4); 
  hea  õhustatavusega  kasvupinnastes  omastatakse  paremini  ammooniumlämmastikku, 
õhuvaestes pinnastes omastatakse ainult nitraatlämmastikku; 
  lämmastiku  omastamine  sõltub  ka  kasvupinnase  fosfori  ja  kaaliumi  sisaldusest  (vt 
miinimumfaktori seadus).  
 
 
        Suhteline kogus 
        pinnases 
 
 
 
                               päev                   nädal                       kuu                               aasta      
                                                                                                                                             Aeg 
 
 
Joonis 11 Lämmastiku erinevate vormide mõju kestus kasvupinnases 
Allikas: Viherympäristöli tto, julkaisu 31 
 
 
68 
Pika  toimeajaga  fosforväetisi  ja   kaaliumväetisi   toodetakse  looduslikest  mineraalidest,  milles 
sisalduvad  fosfori-  ja  kaaliumiühendid  ei  ole  vees  lahustuvad.  Nende  toime  on  väga  aeglane,  kuna 
nad    muutuvad  taimedele  kättesaadavaks   peaasjalikult   murenemisprotsessi  kaudu.  Murenemist  võib 
kiirendada,  kui  neid  väetisi  lisada  juba  komposteerimisprotsessi  käigus.  Sel  juhul  satuvad  nad 
kasvupinnasesse  koos  kompostiga  ning  on  selleks  ajaks  juba  läbinud  teatud  etapi 
murenemisprotsessist. 
 
Juhitava toimeajaga ehk Osmocote-tüüpi väetised 
Juhitava toimeajaga väetiste mõju kestab alates 3 … 4 nädalat kuni 16 … 18 kuuni. Nende väetiste 
toimimise  põhimõte  seisneb  selles,  et  väetisegraanulid    „pakitakse“  vedelikku  pool äbilaskvatesse 
kestadesse,  kust  toiteelementide  vabanemine  mullalahusesse  toimub  tänu  osmoosile.  Mõju  algus  ja 
selle  kestus  olenevad  nii  väetisegraanuleid  katva  kesta  koostisest  ja  paksusest  kui  pinnase 
temperatuurist  ning  ni skusrežiimist.  Osmocote  -tüüpi  väetiste  kasutusefektiivsus  on  kõrge,  kuna  ei 
toimu toiteelementide väljauhtumist kasvupinnasest.  
 
Osmocote  -väetisi  võib  klassifitseerida  ühelt  poolt  koostise  järgi  ning  teiselt  poolt  väetisegraanuleid 
katva kesta materjali järgi. Koostise järgi jagunevad need väetised järgmiselt: 
  NPK-  täisväetised,  mis  sisaldavad  vaid  põhitoiteelemente  lämmastikku,  fosforit  ja  kaaliumi, 
mille  omavaheline  suhe  võib  varieeruda;  mikroelementide   vajak   tuleb  sel  juhul   katta  
pealtväetamisega. 
  mikroelementidega täisväetised. 
 
Kesta materjali järgi on võimalik väetisi liigitada järgmiselt: 
  orgaaniliste vaikudega granuleeritud väetised; 
  anorgaaniliste polümeeridega granuleeritud väetised.  
 
Orgaaniliste  vaikudega  kaetud  graanulitest  vabaneb  toitaineid  ka  suhteliselt  madalal  temperatuuril; 
see on oluline asjaolu põhjamaises looduses, kus kevad ja varasuvi on küllalt jahedad. Orgaanilistest 
vaikudest  tühjad   kestad   lagunevad  looduses  umbes  3  aastaga;  tehislikest  materjalist  kestade 
lagunemine on märksa aeglasem . 
 
Juhitava toimeajaga väetisi võib segada kasvupinnasesse nii pinnast valmistavas ettevõttes kui lisada 
pinnasesse  kasutuskohal  (taimede  istutamise  käigus).  Niisamuti  võib  neid  kasutada  pealtväetamisel, 
kuna  tänu  kestale  puudub  otsekontakt  taimega,  mistõttu  nende  kasutamine  on  taimede  jaoks  
turvaline. 
 
 
 
 
 
 
69 
2) Lubiained ehk neutralisaatorid 
 
Enamik  haljastustaimi  kasvab  hästi  neutraalses  või  nõrgalt  happelises  kasvupinnases;   lubjarikas  
keskkond sobib vähestele. Normaalse pH taseme ( pH 5,5 … 6,8) juures seob kasvupinnas endasse 
taimedele kättesaadaval kujul hulgaliselt toiteelemente.  
 
Et  aga  kasvupinnaste  tööstuslikul  tootmisel  kasutatakse  massiliselt  ka  happelise  reaktsiooniga 
komponente (rabaturvas, liivad, graniidisõelmed jms), on lupjamine üldjuhul vajalik. Lisaks pH taseme 
reguleerimisele tõstab enamik lubiaineid ka kasvupinnase kaltsiumi, magneesiumi, kaaliumi, väävli jt 
elementide sisaldust.  
 
Põhiliselt kasutatakse kasvupinnaste tootmisel neutralisaatoritena lubjakivide ja  dolomiidi  purustamisel 
saadavat peent fraktsiooni; lupjamiseks võib edasi töödelda ka karbonaatkivimite töötlemisel tekkivaid 
tootmisjääke.  Niisamuti  sobib  neutraliseerimiseks  tolmpõlevikivituhk,  klinkritolm  ja  kri dijahu.  Kõige 
ki remat neutraliseerivat efekti annavad  tolmpõlevivituhk ja klinkritolm.  
 
Allpool kirjeldatakse tähtsamate lubiainete omadusi. 
 
 
Lubjakivi - ja dolomiidijahud 
Lubjakivides on neutraliseerivaks ühendiks põhiliselt kaltsiumkarbonaat (CaCO3); dolomiidijahudes ka 
magneesiumkarbonaat (MgCO3). 
 
Lubjakivijahuks  nimetatakse  toodet,  mil e  osakestest  98%  läbib  2  x  2  mm  avadega  sõela  ning  50% 
läbib  0,15  x  0,15  mm  avadega  sõela.  Kasvupinnaste  tootmisel  kasutatava  lubjakivijahu 
neutraliseerimisvõime 
peab 
olema 
vähemalt 
30% 
kaltsiumiks 
(Ca) 
arvestatuna 
(ümberarvestuskoefitsiendid vt eelpool tabel 10 ). Ka dolomi dijahu peab vastama samadele nõuetele, 
kuid lisaks peab ta sisaldama veel ka vähemalt 7% magneesiumi (Mg).  
 
Lisaks  jahudele  toodetakse  ka  märksa  jämedama  fraktsiooniga  lubjakivi-  ja  dolomiidipuru,  mis  oma 
keemiliselt  koostiselt  on  sarnased  jahudele,  kuid  lahustuvad  vees  aeglasemalt  ning  on  seetõttu 
aeglasema, kuid see-eest pikema mõjuga.  
 
Eelpool  kirjeldatud  materjalide  doseerimisel  lendub  rohkelt  tolmu,  mis  muudab  töökeskkonna 
ebameeldivaks  ja  ebatervislikuks.  Selle  vältimiseks  granuleeritakse  lubjakivi-  ja  dolomiidijahusid. 
Graanulid  meenutavad  oma  kuju  ja  suuruse  ning  kasutusomaduste  poolest  granuleeritud  väetisi. 
Mõistagi  on  need  tooted  kallimad  kui  töötlemata   jahud .  Arvestades  aga  ühelt  poolt  töökeskkonna 
nõudeid  ning  teiselt  poolt  vajadust  vähendada  juba  rajatud  haljasalade  hoolduslupjamisel  lenduva 
tolmu hulka, on kallimate toodete kasutamine möödapääsmatu. 
 
 
70 
Kasutatavate  neutralisaatorite  kogus  oleneb  ühelt  poolt  neutraliseeritava  kasvupinnase  iseloomust 
ning  teiselt  poolt  taimede  lubjatarbest.   Allolevas   tabelis  esitatakse  dolomiidi-  või  lubjakivijahu 
orienteeruvad  kogused,  mis  on  vajalikud  erinevate  pinnaste  pH  arvväärtuse  tõstmiseks  0,4  ühiku 
võrra.  Täpse  koguse  kindlaks  määramisel  tuleb  arvestada  ka  teiste  pinnasekomponentide  näiteks 
komposti) reaktsiooniga. 
 
Tabel 11 
 
Lubjakivi- ja dolomiidijahu neutraliseeriv mõju erinevates pinnastes (Viherympäristöli tto, julkaisu 
31 järgi) 
 
                           Pinnas 
Liivakad 
Savikad  
Möllpinnased  Savipinnased  Turbad, 
Orgaani - 
pinnased 
pinnased 
sapropeel 
lise aine sisaldus 
vähene (kuni 2%) 
1 
1,5 
2 
3 
 
keskmine (2 … 6%) 
1,5 
2 
2,5 
3,5 
 
rohke (6 … 20%) 
2,5 
3 
3,5 
4 
 
väga rohke (üle 20%) 
3 
3,5 
4 
4,5 
 
 
5 
 
 
 
Tuhad 
Kasvupinnaste neutraliseerimiseks võib kasutada nii eelpool mainitud põlevkivituhka, aga ka kohalike 
kütuste  põletamisel  tekkivat   tuhka ,  eelkõige  puutuhka.  Arvestades  puitkütustel  töötavate   soojus -  ja 
koostootmisjaamade  levikut,  muutub  puutuhk  kasvupinnaste  tootmisel  üha  arvestatavamaks 
ressursiks.  Puutuha  omadused  varieeruvad  väga  laiades  piirides.  Parimaks  peetakse   kase  
põletamisel  tekkivat  tuhka,  mil es  on  kaaliumi  3  korda  rohkem  ja  fosforit  2  korda  rohkem  kui 
kuusepuidu  tuhas.  Lisaks  neutraliseerivatele  omadustele  sisaldab  puutuhk  arvestataval  määral  ka 
peaaegu kõiki teisi  taimekasvuks  vajalikke toitaineid, välja arvatud lämmastik ja väävel.  Kui puutuhka 
turustatakse  kui  mullaparandusainet,  peab  tema  neutraliseerimisvõime  olema  vähemalt  10% 
(kaltsiumiks arvestatuna). 
 
Eestis kergesti kättesaadava tolmpõlevkivituha omadused aga varieeruvad olenevalt sellest, millises 
tehnoloogilise  protsessi  faasis  või  mil isel  tehnoloogilisel  režiimil  tuhk  tekib.  Lubiväetisena  on 
põlevkivituhal  palju  häid  omadusi:  ta  on  suure  neutraliseerimisvõimega,  hea  lahustuvusega,  peen  ja 
kuiv, sisaldab palju taimedele vajalikke toiteelemente ega sisalda kuigi palju kahjulikke elemente. 
 
Järgnevas tabelis esitatakse tolmpõlevkivituha ja puutuha keskmine koostis; neutraliseerimisvõime on 
antud kaltsiumkarbonaadina (CaCO3).  
 
71 
Tabel 12 
Tolmpõlevkivituha ja puutuha omaduste võrdlus 
 
Näitaja 
Tolmpõlevkivituhas, % 
Puutuhas, % 
CaCO3 (neutraliseerimisvõime) 
85,3 
70 … 90 
Ca 
34,9 
30 
Mg 
2,7 
3 
K 
1,7 
6 
P 
0,1 
1,6 
  
Lisaks sisaldavad nii tolmpõlevkivituhk kui puutuhk mitmeid taimedele vajalikke mikroelemente. 
 
 
Klinkritolm 
Klinkritolm  tekib  paratamatu  jäägina  tsemenditootmisel.  Eestis  toodab  tsementi  AS  Kunda   Nordic  
Tsement .  Teiste  lubiainetega  võrreldes  on  klinkritolmu  eeliseks  see,  et  lisaks  neutralisaatoritele 
sisaldab ta ka mitmeid hästi omastatavaid taimetoitaineid, mil est põhilised on kaalium, magneesium ja 
väävel, aga ka mitmed mikroelemendid.  
 
Alapunkti koostamisel kasutatud allikmaterjal: 
1.  Arold , I. Eesti  maastikud . Tartu Ülikooli kirjastus, 2005 
2. Järvan, M. Efektiivseim väetis on klinkritolm. Maaleht nr.3, 2005 
3. EVS 1997-1:2003 Geotehniline projekteerimine 1.osa: Üldeeskirjad 
4. Kask, R, Tõnisson, H. Mullateadus. Tallinn. „Valgus“ 1987 
Valk, U. Eesti sood. Tallinn, Valgus 1988  
5. Kergkruus kodus ja aias. Fibo  tootekataloog  
6. Kri psalu, M. Jäätmeraamat. „ Ehitame “ kirjastus 2001 
7.  Kri psalu,  M.,  EMÜ  Veemajanduse  osakond.  Kompostimine.  Käsikirjalised  seminarimaterjalid. 
Tallinn,18.04.2008 
8.  Kuldkepp,  P.  Taimede  toitumise  ja  väetamise  alused.  Eesti  Vabariigi  põllumajandusministeeriumi 
õppe-metoodikakabiinet, Tallinn 1994 
9. Kähr, A. Kompostides saad rammusat aiamulda. Postimehe teemaleht „Sügis aias“, 06.09.2011 
10. Kärblane, H. Taimede toitumise ja väetamise käsiraamat. Eesti vabariigi 
põllumajandusministeerium. Tallinn 1996 
11. Tarang, T. Peremehe parem käsi. Farm  Plant Eesti (teatmik) 
Tuul, K. Linnahaljastus: avalike alade kujundamise ja ehitamise käsiraamat. Atlex, Tartu 2009 
12. Viherympäristöli tto ry, Julkaisu 31. Viheralueiden kasvualustat. Helsinki 2004 
13. www.e- weber .ee 
14. Nodic  Cement , koduleht  
15. Terracottem Eesti Aiaklubi kodukas). 
 
72 
 
 
 
 
6. KASVUPINNASTE TOOTMINE  
 
Enamik  kasvupinnaseid  sobib  paljude  taimeliikide  kasvatamiseks  ning  paljude  erinevate  objektide 
rajamiseks,  mistõttu neid võib grupeerida erinevate põhitunnuste põhjal. 
 
Allpool on kasvupinnased jagatud gruppidesse  
1) rajatava haljasala funktsiooni järgi  
2) kavandatava taimestiku iseloomu järgi 
 
 
Tabel 13 
Kasvupinnaste klassifikatsioon 
 
Rajatava haljasala funktsiooni järgi 
Kavandatava taimestiku iseloomu järgi 
üldotstarbeline kasvupinnas 
nõudlike puittaimede kasvupinnas 
tallamiskindel murupinnas 
vähenõudlike puittaimede kasvupinnas 
spordimurude kasvupinnas 
püsikute kasvupinnas 
tänavapuude tugipinnas (kirjeldus punktis 7) 
vähenõudlike hapulembeste taimede kasvupinnas 
katusehaljastuse kasvupinnas 
niidumurude kasvupinnas 
 
 
Mõnel  juhul  aga  vajatakse  täiesti  unikaalset  ehk  rätsepatööna  valmistatavat  kasvupinnast.  Näitena 
võib  tuua  rododendronitele  sobiva  pinnase.  Teatavas  mõttes  on  rätsepatööga  tegemist  ka 
modelleerimispinnase  puhul  (vt  p  6.2.9).  Vahet  tuleb  teha  ka  kasvualuse  ja  kasvupinnase  vahel. 
Kasvualus   on  insenertehniline  rajatis,  mis  koosneb  kõigist  vajalikest  aluskihtidest,  geotekstiilidest, 
drenaaži-  ning  niisutussüsteemidest  ja  kasvupinnasest.  Kasvupinnas    on  eelpool  kirjeldatud 
komponentidest  kokku  segatud,  kindlatele  parameetritele  ning  taimejuurtele  vajaliku  kasvuruumi 
mahule  vastav  juurekeskkond.  Kasvumuld  on  puittaimede  istutusaugu  täitmiseks    kasutatav 
huumusrikas  mineraalmuld . 
 
 
6.1. Erinevate kasvupinnaste iseloomustus 
 
Allpool  antakse  erinevate  kasvupinnaste  lühiiseloomustus;  konkreetsed  parameetrid  nende 
kasvupinnaste valmistamiseks esitatakse õppematerjali lisades  olevates   tabelites  ja joonistel. 
 
 
73 
6.1.1. Üldotstarbeline kasvupinnas 
 
Üldotstarbelist  kasvupinnast  kasutatakse  parkide  ja  pargitüüpi  haljasalade,  õuehaljastuse, 
koduaiamurude jms rajamiseks. Üldotstarbelise kasvupinnase huumusesisaldus on keskmine või veidi 
üle  sel e;  tema  veeläbilaskvus-  ja  veesidumisvõime  on  optimaalsed.  Sellised  pinnased  ei  „upu“ 
vihmaperioodidel  ning  kastmist  vajavad  nad  al es  pikema  põuaperioodi  järel.  Selliste  kasvupinnaste 
toitainetebilanss  on  tasakaalus  ning  tänu  pinnases  leiduvale  orgaanilisele  ainele  on  nende 
neelamisvõime  kõrge,  mistõttu  toiteelementide  väljauhe  on  minimaalne.  Seega  on  näiteks  madalate 
temperatuuride  tõttu  taimede  poolt   ajutiselt   kasutamata  toitained  pinnases  kindlalt  seotud  ning 
taimedele  uuesti  kättesaadavad  ni pea,  kui  temperatuuri-  ja  niiskusolud  võimaldavad  taimedel 
intensiivsemalt kasvada ja areneda. 
 
Üldotstarbeline  kasvupinnas  ei  talu  kuigi  suurt  tallamiskoormust  ega  sobi  seetõttu  objektidele,  kus 
pidevalt liigutakse või mil e hooldamiseks kasutatakse raskeid masinaid.  
 
Üldotstarbeliseks  kasvupinnaseks  sobib  tavaline  aia-  või  põllumuld,  kui  analüüsid  tõendavad  tema 
sobivust  selleks.  Kui  selline  kasvupinnas  toodetakse  aga  tööstuslikult,  on  tema  soovitatavateks 
põhikomponentideks  liiv-  ja  möllpinnased;  mineraalosa  soovitatav  osatähtsus  on  50  …  60 
mahuprotsenti. 
 
 
6.1.2. Tallamiskindel murupinnas 
 
Suurepinnaliste 
pargimurude, 
kortermajade 
siseõuede, 
intensi vses 
kasutuses 
olevate 
haljasalamurude  jms  rajamiseks  tuleks  kasutada  mõnevõrra  jämedama  fraktsiooniga  kasvupinnast, 
mis  säilitab  oma  füüsikalise  struktuuri  hoolimata  raskemate  hooldusmasinate  ning  tallamise  survest. 
Kuna sel iste kasvupinnaste veeläbilaskevõime on suurem ning  veesidumisvõime vastavalt  väiksem, 
on  nad  põuakartlikumad  kui  näiteks  üldotstarbelised  pinnased,  mistõttu  kastmisvajadus  on  märksa 
suurem.  Seega  tuleb  kastmisvõimaluse  loomisele  mõelda  juba  seda  tüüpi  pinnasega  haljastuse 
projekteerimisel ja rajamisel. 
 
 
6.1.3. Spordi- ja golfimurude kasvupinnas 
 
Spordi-  ja  golfimurude  kasvupinnaste  omadused  kujutavad  endast   kompromissi   pinnase 
taimekasvatuslike  ja  tugevusomaduste  vahel.  Neid  murusid  ekspluateeritakse  intensiivselt  nii  vihma- 
kui  põuaperioodidel . Ilmastikutingimustele  vaatamata toimub ka nende murude  majandamine :  tihe ja 
madalalt  niitmine  jt  hooldustööd.  Tallamise  ja  hooldamise  käigus  pinnas  tiheneb,  kuid  spordimurude 
kasvupinnase  erinõudeks  on,  et  ilmastikutingimused  ei  tohi  mõjutada  nende  veeläbilaskevõimet  ega 
 
74 
õhustatavust.  Teiselt  poolt  aga  peaks  selliste  pinnaste  veesidumisvõime  ning  neelamisvõime  olema 
küllalt kõrged, kuna tulenevalt madalast niitekõrgusest on spordimurutaimede juurestik pinnalähedane.  
 
Spordimurupinnaste  mineraalseks  põhikomponendiks  on  liiv  (75  …  90%  mahust)  ning  orgaaniliseks 
komponendiks  peaasjalikult  turvas.  Savisisaldus,  nii  nagu  ka  orgaanilise  aine  sisaldus  ei  tohiks 
ületada  2%  kaalust.  Kuumutuskao  sobivaim  arvväärtus  on  spordiväljakumurudel  2,5  …  3,5%  ning 
golfimurudel  2,5  …  2,8%.  Sel ise  tulemuse  tagab  turba  ja  mineraalse  materjali  mahuline  suhe 
ligikaudu 10:90 … 25:75. 
 
Spordimurude rajamisel  ja majandamisel  on  probleemiks  taimedele  vajalike  toitainetevarude  loomine 
pinnasesse,  kuna  hea  veeläbilaskvuse  tõttu  uhutakse  pinnasest  välja  ka  vees  lahustuvad 
toiteelemendid.  Lisaks  ei  neela  need  pinnased  toitaineid  kuigi  suures  mahus,  kuna  puuduvad  kõrge 
neelamisvõimega  huumus-savikompleksid.    Seetõttu  vajavadki  spordimurud  regulaarset  kastmist  ja 
väetamist. Väetamine peab tagama spordimuru ki re taastumise nii pärast intensi vset kasutamist kui 
pärast niitmist. 
 
Ühtlase  spordimuru  saamiseks  on  vaja  veenduda,  et  samade  omadustega  liiva  jt  materjale  jätkuks 
terve  objekti  rajamiseks;  selle  tagatiseks  on  materjalide  pärinemine  ühest  ja  samast  maardlast. 
Spordimuru  rajamiseks  kasutatav  turvas  peab  olema  sõelutud  ja  küllalt  hästi  lagunenud.  Soovitatav 
lagunemisaste  on  H5  …  H6    (vt.  p  5.3.1  tabel  7).  Turba  happesus  ei  oma  tähtsust,  kuna 
neutralisaatorid toimivad kasvupinnases ühtlasi ka pikatoimeliste väetistena. Valmis murupinnase pH 
arvväärtus peaks olema vahemikus 6,5 … 6,8. 
 
Kasutatava liiva ja orgaanilise materjali lõplik mahuline ja kvalitati vne vahekord määratakse kindalaks 
veeläbilaskvuse  ja  veesidumisvõime  analüüside  abil,  mis  võetakse  erineva  koostisega 
proovipartiidest.  Kuna  spordimurude  kasvupinnased  peavad   toimima   ka  tugeva  ekspluatatsiooni 
tingimustes,  mõõdetakse  veeläbilaskvust  ja  veesidumisvõimet  eelnevalt  90-  ja  100-protsendilise 
Proctortiheduseni*    tihendatud  proovidest.  Täieliku  ehk  100-protsendilise  proctortihedusega  pinnase 
veeläbilaskvus peaks olema vähemalt 100 mm ööpäevas; 90-protsendilise tihedusega pinnas (sellise 
tiheduse  näiteks  on  hea  õhustatavusega  kasvupinnas)  ei  tohiks  vett  läbi  lasta  rohkem kui  2000 mm 
ööpäevas. Spordimurupinnaste veesisaldus peaks olema vahemikus 12 … 25 kaaluprotsenti. 
 
*Proctortihedus  -  proctorseadme  abil  tihendatud  pinnaseproovi  mahuühiku  suurim  kuivmass. 
Veekogust,  mida  suudab  mahutada  proctortihedusega  pinnas,  nimetatakse  optimaalseks 
veemahutavuseks.  Proctorseadet  kasutatakse  paigaldatavate  kasvupinnasekihtide  tihendamisel 
nende tiheduse kontrollimiseks.  
 
 
 
 
 
75 
6.1.4. Katusehaljastuse kasvupinnas 
 
Kuna  katustele,  terrassidele  ning  rõdudele  rajatav  haljastus  kujutab  endast  lisakoormust 
ehituskonstruktsioonidele,  projekteeritakse  tavaliselt  selline  haljastus  üheaegselt  ehitisega.  Kui 
katuse-  või  terrassihaljastust  soovitakse  rajada  siiski  hiljem,  tuleks   esmalt   välja  selgitada  ehitise 
kandevõime .  Mõlemal  juhul  peab  kasutatav  kasvupinnas  olema  võimalikult  kerge.  Kasvupinnase 
omadused ja ehitus peavad tagama, et ka tugevate vihmasadude ajal ja järel ei oleks tema mahukaal 
üle 1 kg/l.  
 
Kasvupinnase  tugimaterjaliks  sobib  keramsiit-  ehk  kergkruus.  Tugimaterjal  peab  ühelt  poolt  tagama 
pinnase õhustatavuse ning vältima selle tihenemist ning teiselt poolt ei tohiks ta imada kuigi palju vett. 
Kui  selline  „kergendatud“  katus  on  õigesti  ehitatud,  püsib  tema  mahukaal  normi  piires  ka  kestvate 
sügisvihmade korral. Et tagada samas taimedele vajalik viljakus, täidetakse keramsi tgraanulite  vahed  
vett  hästisiduva,  bioloogiliselt  aktiivse  kasvumullaga.  Nii  kasvupinnase  paksus  kui  koostis  olenevad 
väljavalitud  taimestikust.  Sageli  pi rdutaksegi  vaid  katusemuru  või  vähenõudlike  mägitaimedega. 
Võimalik on  aga kasvatada ka  suuremaid  taimi, mil e kasvuks ja arenguks peab kasvupinnas  looma 
looduslikele  lähedased  tingimused.  Nii  näiteks  vajavad  puud  vähemalt  80  cm  paksust 
kasvupinnasekihti,  murule   piisab   20  cm  paksusest   kihist .  Joonisel  12  esitatakse  katusehaljastuse 
kasvupinnase läbilõige. 
 
 
 
 
 
  
 
 
Joonis 12  Katusehaljastuse kasvupinnas koos aluskihtidega (Viherympäristöli tto, julkaisu 31 järgi) 
 
 
 
 
 
76 
6.1.5. Puude ja põõsaste kasvupinnas 
 
Üldjuhul,  kui  puittaimi  soovitakse   istutada   õue-  ja  pargilaadsetele  kasvukohtadele  ning  väljavalitud 
liikidel  puuduvad  kasvupinnase  suhtes  erinõuded,  sobib  nende  kasvatamiseks  üldotstarbeline 
kasvupinnas.  Si ski  võib  kõige  laiemas  plaanis  eristada  viljakate  kasvukohtade  ning 
toitainetevaeste  kasvukohtade  liike.  Õppematerjali   lisas   olevates  tabelites  ja  joonistel  on  toodud 
kasvupinnaste  parameetrid  eraldi  ni   nõudlike  kui  vähenõudlike  puittaimeli kide  kasvatamiseks. 
Võrreldes  vähenõudlikega  peaks  nõudlike  li kide  kasvupinnas  sisaldama  märksa  rohkem  orgaanilist 
ainet ning ka põhitoiteelementide  ning pH tase peaksid olema kõrgemad. Mikroelemente vajavad ni  
nõudlikud kui vähenõudlikud li gid enam-vähem sarnastes kogustes.  
 
Puude,  sh  okaspuude  kasvule  mõjub  hästi  ka  kasvupinnasesse  lisatav  mükoriisa.  Paraku  ei  ole 
mükoriisalisandit kaubandusliku tootena veel saada. Abiks on, kui kasvupinnasele lisada metsamulda. 
 
Kui  puid  soovitakse  istutada  tänavaäärsetele  eraldusribadele,  mille   naabruses   liikluskoormus 
moodustub  valdavalt  kohalikest  ja  teenindussõitudest  ning  jalakäijate  tal amiskoormusest,  tuleb 
olemasolev  tihenenud  pinnas  kogu  haljasriba  ulatuses  1  meetri  sügavuselt  välja  kaevata.  Süvendi 
põhi  kobestatakse,    puhastatakse  ehitusprahist,  tihendatakse  uuesti  ning  paigaldatakse 
juuretõkkekangaga kaitstav  drenaaž . Süvendist väljakaevatavat pinnast analüüsitakse saasteainete ja 
kasvuomaduste  suhtes.  Kui  see  vastab  nõuetele  või  seda  on  võimalik  kasvumulla  lisamisega 
parandada, kasutatakse pinnas uuesti ära. Lisatav kasvumuld ei tohi sisaldada lagunemata orgaanilist 
ainet,  mil e  lagundamiseks  kasutavad  mullaorganismid  ära  juurtele  vajaliku  hapniku.  Väljakaevatud, 
kasvumullaga parandatud pinnas laotatakse süvendisse tagasi. Istutusala viimistletakse tänavapinnast 
kõrgemaks,  et  valdavalt  lumetõrjesoolaga  saastunud  sulamisveed  ei  koguneks  istutusalale.  Puude 
istutamise  käigus  paigaldatakse  ka  kastmissüsteem.  Alla  3  meetri  laiusele  eraldusribale  võib  puid 
istutada  vaid  siis,  kui  kasvupinnas  eraldatakse  külgneva  tänava  aluskihtidest  spetsiaalse  toestava 
tõkkega,  mis  hoiab  ära  tee  aluskihtide  valgumise  taimede  kasvupinnase  sisse.  See  on  vajalik  ühelt 
poolt  kasvupinnase  omaduste  säilitamiseks  ning  teiselt  poolt  tänava  aluskihtide  säästmiseks  ning 
tugevusomaduste säilitamiseks. Kui puid istutatakse intensiivsema li kluskoormusega tänavate äärde, 
tuleb rajada spetsiaalne kasvualus, mis täidetakse tugipinnasega (vt p 7). 
 
 
6.1.6. Püsikute kasvupinnas 
 
Püsikute  kasvatamiseks  kasutatav  kasvupinnas  peab  ühelt  poolt  vastama  konkreetsete  püsikuliikide 
kasvukohanõuetele  ning  teiselt  poolt  olema  võimalikult  vaba  umbrohuseemnetest  ning  –juurtest. 
Püsikuid ,  mis  on  umbrohujuurtega  läbi  kasvanud,  ei  ole  võimalik  hooldada  –  varem  või  hiljem  tuleb 
istutusala üles võtta ja uuesti rajada. Püsikuala majandamisel on oluline saavutada istutatud taimede 
liitumine juba esimese kasvuaasta jooksul, kuna see tagab nende parema konkurentsivõime võrreldes 
seemnetekkeliste  umbrohtudega.  Püsikuala  li tumist  ehk  täiskasvamist  soodustab  toitaineterikas  ja 
 
77 
küllalt  suure  veemahutavusega  kasvupinnas.  Enamik  püsikuid  vajabki  ka  oma  loomu  poolest  kõrge 
toitainete  ja  niiskuse  sisaldusega  kasvupinnast.  Veemahutavust  tõstab  kasvupinnase  savisisalduse 
suurendamine  ja sõreda liiva sisalduse vähendamine.  
 
Vähenõudlike  ning  kuivalembeste  püsikute  jaoks  sobivad  sageli  okaspuudele  või  ka  vähenõudlikele 
hapulembestele  taimedele  mõeldud  kasvupinnased;  sageli  aga  tuleb  neile  valmistada  liigispetsiifilisi 
pinnaseid rätsepatööna. 
 
Hea  kasvupinnas  sisaldab  alati  ka  piisavas  koguses  pika  mõjuajaga  orgaanilist  materjali,  mis  omalt 
poolt  parandab  pinnase  veemahutavust  ja  veesidumisvõimet.  Kui  püsikuala   rajatakse   kohta,  kus  on 
võimalik  rajada  ka  väetisedosaatoriga  kastmissüsteem,  võivad  pinnase  hüdroloogilised  omadused 
varieeruda  laiemates  piirides.  Esinduslikumad  püsikualad  tulekski  tingimata  rajada  koos 
kastmissüsteemiga.   
 
 
6.1.7. Hapulembeste taimede kasvupinnas  
 
Nii  nagu  puittaimi,  võib  ka  hapulembeseid  taimi  li gitada  nõudlikeks  ja  vähenõudlikeks.  Valdav  osa 
hapulembestest taimedest kuulubki puittaimede hulka. Suhteliselt nõudlike, huumusrikast ja niiskemat 
kasvukohta   vajavate  hapulembeste  taimede  hulka  kuuluvad  näiteks  hortensiad.  Keskmiselt  nõudlike 
taimede  hulka  kuulub  näiteks  enamik  rododendroniliike,  vähenõudlikud  on  kanarbikud,  eerikad, 
põõsasmustikad  jt.  Hapulembestele    taimedele  sobivaks  pH  arvväärtuseks  on  5  …  5,5. 
Hapulembesed  taimed  ammutavad  toitaineid  enamasti   ühenditena ,  mil e  üldnimetuseks  on  kelaadid. 
Kui  pH  väärtus  on  kõrgem,  ei  lahustu  kelaadid,  mistõttu  taimed  ei  saa  pinnases  olevaid  toitaineid 
omastada  ning  neil  ilmnevad  puudusnähud.  Enamik  hapulembeseid  taimi  on  tundlikud  juurestiku 
läbikuivamise  suhtes  ning  edukaks kasvuks  vajavad  nad  mükoriisat.  Toitumishäireid  aitab  ära  hoida 
spetsiaalsete   okaspuu -  ja/  või  rodoväetiste  kasutamine.  Hapulembeste  taimede  kasvupinnase 
parameetrid on toodud õppematerjali lisas. 
 
 
6.1.8. Õitsvate murude (niidumurude) kasvupinnas 
 
Kõige  laiemalt  võiks  niidumurude  taimestikku  jaotada  kasvutingimuste  suhtes  vähenõudlikuks  ning 
nõudlikuks.  Teiselt  poolt  aga  püütakse  niidumurudega  jäljendada  looduslikke  maastikke  ning 
taimekooslusi ,  mistõttu  kasvupinnase  koostis  peaks  olema    võimalikult  lähedane  looduslike  niitude 
mullale ning lähtuma eelkõige rajatavas ni dumurus  kasutatavatest  taimeli kidest. Ajalooliselt on niidud 
tekkinud looduse ja inimtegevuse koosmõjul välja kujunenud kasvukohtadesse, mida iseloomustab nii 
mikroreljeefi  kui  mulla  omaduste  küllalt  suur  varieeruvus  ning  sedakaudu  ka  li girohkus.  Sageli  ongi 
otstarbekas  niidumuru  rajada  otse  olemasolevale  pinnasele,  parandades  vajaduse  korral  selle 
 
78 
omadusi  näiteks  li va  lisamisega.  Üldjuhul  ongi  püsivamad  toitainetevaestele  kasvukohtadele  rajatud 
kooslused ; viljakatel kasvukohtadel ei ole rikkalikult õitsvad  niidutaimed  konkurentsivõimelised. 
 
Kui  siiski  on  kasvupinnas  vaja  kunstlikult  rajada,  on  kuivade  niitude  kasvupinnase  sobivateks 
komponentideks peaasjalikult liiv, saviliiv ja turvas; savi ja orgaanilise aine sisaldus ei tohiks olla kõrge 
ning  ka  komposti  kasutamist  tuleks  vältida.  Reaktsioonilt  peaks  selline  pinnas  olema  nõrgalt 
happeline.  Nõudlikumate  taimede  kasvatamiseks  tõstetakse  orgaanilise  aine  sisaldust  ning  vajaliku 
niiskuse tagamiseks ka savisisaldust. 
 
Tagamaks  rajatava  niidumuru  looduslikku  ilmet  (vaheldusrikkust  ja  liigirohkust),  ei  ole  niidumuru 
kasvupinnase  tootmisel  mõttekas  teha  pingutusi  pinnase  omaduste  maksimaalse  ühtluse 
saavutamiseks. Kui komponendid ei sisalda võõrlisandeid, võib valmis segatud ni dumurupinnase jätta 
sõelumata; see pakub ökonišše erinevatele taimeliikidele. 
 
 
6.1.9. Modelleerimispinnas 
 
Modelleerimispinnast  kasutatakse  olemasoleva  mikroreljeefi  korrigeerimiseks  ning  tehisreljeefi 
rajamiseks.  Sellisteks  reljeefielementideks  on  näiteks  teetammid  ja  – mulded ,  müratõkkevallid  jms. 
Nõuded modelleerimispinnase füüsikaliste, keemiliste ega bioloogiliste  omaduste suhtes ei ole kuigi 
kõrged.  Samuti  ei  eeldata  neilt  pinnastelt  omaduste  stabi lsust.  Sageli  valmistatakse 
modelleerimispinnas  kasutuskohal  saadaolevatest  materjalidest,  aga  ka  nn  sekundaarkasutuses 
olevatest  materjalidest.  Modelleerimispinnasest  erineb  liiklusringide,  puhketaskute  ning  teehaljastuse 
rajamiseks  kasutatav  kasvupinnas,  mille  kvaliteet  on  märksa  kõrgem  ning  lähtub  neil  objektidel 
kasvatatava taimestiku kasvukohanõuetest.  
 
 
6.2 Kasvupinnaste paksus  olenevalt neil kasvatatavast taimestikust 
 
Pindadel,  mil e  kvaliteedinõudeks  on,  et  need  peavad  olema  väga   tasased ,  tuleb  jälgida,  et  ka 
kasvupinnase  aluspind  oleks hästi tasandatud.  Kasvupinnast  on  ühtlase kihina hõlpsam laotada, kui 
aluspinna  sisse  lüüa  märketikud,  mil ele  on  märgitud  soovitav  pinnasekihi  paksus  (pealispinna 
kõrgus).  
Kasvupinnaste   paigaldamisel   tuleb  arvestada  nende  mõningase  vajumisega  rajamistööde  käigus; 
keskmiselt vajuvad pinnased ~ 20%. Kui pinnas tihendatakse õigesti, ei vaju see enam pärast tööde 
lõppu. Vajumisvaruga tuleb arvestada ka materjalide hankimisel.  
 
Allpool esitatakse soovitusi kasvupinnaste paksuse valikuks. 
 
 
 
79 
Tabel 14 
Kasvupinnaste  ligikaudne  paksus ja istutuskoha läbimõõt olenevalt sellel kasvatatavast 
taimeliigist (Viherympäristöliitto, julkaisu 31 järgi) 
 
 
Kasvupinnase   Üksikult kasvatatava taime istutuskoha 
Taimegrupp 
sügavus (cm) 
läbimõõt, cm 
Tarbe- ja ilumuru 
20 
 
Spordi- ja golfimuru 
30 
Kõrgekasvulised al ee- ja pargipuud  
80 
150 
Madalakasvulised puud 
60 
100 
Tänavapuud tugipinnases 
100 
Täiskasvanud puu arvestuslik võra Ø 
Põõsad  
40 
60 
Ronitaimed  
60 (40*) 
70 
Kõrgekasvulised püsikud 
40 
40 
Madalakasvulised püsikud 
20 
20 
Roosid  
40 
40 
Sibullilled 
20 … 40 
 
Suvikud 
40 
 
* 
-kasvupinnase paksust võib vähendada, kui ronitaimed paiknevad rühmaistutusena 
 
 
6.3 Kasvupinnase komponentide omavaheline segamine 
 
Kui  kasvupinnase  vajalik  koostis  ja  maht  on  kindlaks  määratud,  tuleb  välja  arvutada  vajalike 
komponentide  kogused.  Praktiline  näide  komponentide  koguste  arvutamise  kohta  on  toodud 
õppematerjali lisas. Kui komponentide mahud on teada, laotatakse nad segamisplatsile kihiti üksteise 
peale,  kus  toimub  esmane  segamine.  Kõige  käepärasem  on  seda  teha  laaduri-  või 
ekskavaatorikopaga.  
 
Esmasele  segamisele  järgneb   sõelumine .  Sõelumise  käigus  jätkub  erinevate  pinnasekomponentide 
segunemine.  Eristatakse  tasapinnalisi  ja  trummelsõelasid;  trummelsõelad  sobivad  ka  niiskema 
materjali sõelumiseks. Samad sõelad sobivad ka pinnaste eelsõelumiseks, komposti sõelumiseks jm. 
Valmis  pinnasesegude  sõelumiseks  sobivad  sõelad   avade   mõõtmetega  25  …  30  (40) mm.  Mõistagi 
oleneb sõelaavade suurus sõelutava pinnase otstarbest. 
 
Sõelumisele  järgneb  põhisegamine.  Enne  põhisegamist  võetakse  pinnaseproovid,  mida 
analüüsitakse laboris. Vajadusel koostist korrigeeritakse. Valmis toode varustatakse tootepassiga. 
 
 
 
80 
Tugipinnase segamine 
Tugipinnase  peen-  ja  jämefraktsioonide  omavahelist  segamist  kirjeldatakse  punktis  7,  kus 
soovitatakse  need  fraktsioonid  ühendada    alles  paigaldamise  käigus.  Siiski  nähakse  kõnealuses 
alapunktis  ette  ka  võimalus,  mil e  kohaselt  materjalid  segatakse  eelnevalt  tootmisplatsil.  Sel ise 
tehnoloogia  puhul  peab  silmas  pidama,  et  segamine  ei  toimuks  liiga  vara.  Tugipinnase  peen-  ja 
jämefraktsioonid  tohiks  ühendada  maksimaalselt  2  nädalat  enne  paigaldamist.  Põhjuseks  on,  et 
erinevad  fraktsioonid  kihistuvad:   peenem   materjal  vajub  tugimaterjali  tühimike  vahele  ja  tulemusena 
muutub  pinnas  oma  omaduste  poolest  ebaühtlaseks.  Kihistumist  soodustavad  näiteks  tugevad 
vihmasajud.   
 
 
 
Alapunkti koostamisel kasutatud allikmaterjal: 
1. Tuul, K. Linnahaljastus: avalike alade kujundamise ja ehitamise käsiraamat. Atlex, Tartu 2009 
2. Viheralueiden kasvualustat. Viherympäristöli tto ry, Julkaisu 31. Helsinki 2004 
3. www.klab.ee 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
81 
 
 
 
 
7. TÄNAVAPUUDE TUGIPINNAS  
 
Tugipinnast kasutatakse juurekeskkonna rajamiseks kohtades, kus puude juured ulatuvad intensiivselt 
liigeldava tänava sillutise al a.  Õigesti rajatud tugipinnas ei tihene liikluskoormuse poolt põhjustatava 
surve ja vibratsiooni tõttu - ta peaks  survet  otsekui „kandma“.  Sel  põhjusel  nimetataksegi tugipinnast 
ka  tugevdatud  struktuuriga  kasvupinnaseks,  mõnikord  ka  kandvaks  kasvupinnaseks  või 
kandvaks kasvualuseks. 
 
 
7.1. Linnapuude juurte kasvu ja sanitaarset seisundit mõjutavad tegurid 
 
Linnapuude juurte kasvu ja sanitaarset seisundit mõjutavad kõige enam järgmised tegurid: 
1)  Liiklusvahendite  tekitatud  vibratsioon  tihendab  kasvupinnast;  tagajärjeks  on  pooride 
kokkusurumine  ning  õhu-  ja  veerežiimi  halvenemine.  Tihenemise  suhtes  tundlikumatel  savipinnastel 
pidurdub puujuurte kasv juba tihedusel 1,4 g / cm3 , liivastel  pinnastel tihedusel  1,6 … 1,7 g  /cm3 (vt 
p.1.2.2).  Reaktsioonina  nendele  muutustele   suunduvad    puujuured   ülespoole  –  tänavasil utise  al  
olevatesse õhurikastesse kruusa- ning kil ustikukihtidesse, kuna leiavad sealt õhku ja kondenseerunud 
vett. Sageli lõhuvad puujuured sellega ka sil utist.  
 
2)  Ka  lausasfalteerimine  tekitab  juurekeskkonnas  õhuvaegust;  kasvupinnasesse  ei  pääse  ei 
vihmavesi   ega  orgaanilised  ained,  mistõttu  langeb  kasvupinnase  bioloogiline  aktiivsus.  Ainsaks 
orgaanilise  aine  allikaks  on  puujuured  ise,  mis  kasvades  ja  kõdunedes  hoiavad  pinnase  orgaanilise 
aine bilansi enam-vähem tasakaalus. 
 
3)  Juurte  kasvuruumi  vähenemine  ning  juurte  aktiivseima  osa  kadu   kaeve -  ning 
läbindamistööde tõttu põhjustab toitumishäireid, seennakkusi ning vähendab stabiilsust. 
 
4)  Kasvupinnase   saastumine   lumetõrjesoolaga,  mida  kevadised  sulaveed  ei  suuda  tihenenud 
pinnasest välja uhtuda, kuna see ei lase vett läbi. 
 
5)  Äärmustemperatuurid  pinnases:   suvine   ülekuumenemine  ja  talvise  ülimadalad  temperatuurid, 
mida  võimendab  lumetõrje. 
 
Eeltoodu  tähendab,  et  kui  vanad,  aastakümneid  tagasi  tänasest  sootuks  erinevatesse   tingimustesse  
istutatud  puud peavad  veel  vastu, kuna neil on olnud võimalus oma juurekava  arendada, si s  paljud 
tänapäeval istutatavad tänavapuud hukkuvad kas varsti pärast istutamist või üsna varsti pärast seda. 
 
82 
Üheks  lahenduseks  on  istutuste  põhjalik  tehniline  läbiplaneerimine,  sh  pi sava  ulatusega  kandva  
kasvualuse   planeerimine   ja  loomine  juurtele.  Tallinnas  on  juba  puid  kandvasse  kasvupinnasesse  
istutatud;  kandva  kasvupinnase  kasutamist  intensiivse  kasutuskoormusega  tänavate  haljastamisel 
sätestab Tallinna Linnavalitsuse 28. septembri 2011 määrus nr 112 „Avalikule  alale  puude istutamise 
kord“.  
 
 
7.1.1. Juurte kasvuruumi vajadus 
 
Oluline  on  vahet  teha  kasvumullal  ja  kasvupinnasel.  Kasvumuld  on  kasvupinnasesse  tehtava 
istutusaugu  täitmiseks  kasutatav  huumusrikas  mineraalmuld,  mille  maht  oleneb  istutusaugu  ja 
istutatava puu mullapalli suurusest. Kasvupinnase ulatus aga oleneb sellest, kui suured on istutatava 
puuliigi   mõõtmed  täiskasvanuna.  Saamaks  ettekujutust  puujuurtele  vajalikust  kasvuruumist,  ehk 
teisisõnu,  vajaliku  kasvupinnase  mahust,  esitatakse  alltoodud  tabelis  normid  puujuurte  kasvuruumi 
valikuks;  normid  on  kinnitatud  eelpool  mainitud  määruse  lisaga  nr.  2.  Mida  suurem  on  kasvuruum 
(kasvupinnase  maht),  seda  parem.  Si ski  puudub  ühe  puu  jaoks  üle  75m3  mahuga  kasvupinnase 
rajamisel  mõte  –  juured  ei  täidaks  seda  ruumi.  Mõningates  maades  (näitena  on  si n   Holland ) 
arvestatakse ka asula perspektiivplaanidega. Neist oleneb, kui pikaks võib   prognoosida puu   eluea , 
enne  kui  ala  hakatakse  kasutama  mõnel  muul   otstarbel .  Teisest  küljest  on  aga  puu  eluiga  ka  igale 
puuliigile omane eritunnus , millega saab arvestada. 
 
Tabel 14 
 
Tänavapuude  juurestikule  vajaliku  kasvupinnase  ulatus  olenevalt  täiskasvanud  puu 
suurusklassist  
 
 
Vajaliku kasvupinnase ulatus  
Puu suurusklass 
Vähim maht, m3 
Optimaalne maht, m3 
Vähim kasvupinnase sügavus, m 
Väikesekasvuline 
5 
6 
0,8 
Keskmisekasvuline 
9 
14 
1,0 
Suurekasvuline 
18 
26 
1,0 
 
 
 
7.2. Tugipinnase olemus 
 
Spetsiaalselt  tänavapuude  kasvatamiseks  välja  töötatud  tugipinnase  põhikomponendiks  on 
jämedafraktsiooniline  tugimaterjal:  näiteks  60  …120  (150)  mm  läbimõõduga  kivid.  Üksteise  peale 
toetudes  moodustavad  need  pinnase  vajumist  ning  tihenemist  vältiva  jäiga  skeleti.    Kivide  vahelisi 
tühimikke aga täidab kasvusubstraat - peenemafraktsiooniline materjal, mis sisaldab nii mineraalseid 
 
83 
kui  orgaanilisi  komponente  ning  mis  toimib  puujuurte  tegeliku  kasvuruumina,  millesse  tungivad  ja 
asetuvad  puujuured.  Sel ine  struktuur  tagab  ühelt  poolt  pinnase  nõutava  jäikuse  ning  teiselt  poolt 
juurtele  vajaliku  vee  liikumise  ja  õhuvahetuse.  Tugipinnas  paigaldatakse  selliselt,  et  ta  moodustaks 
tänavapuu  juurestikule  laiema  kasvuala,  mis  ulatuks  ka  puud  ümbritseva  tänavasil utise  al a  ja 
võimaldaks puujuurtel nii laiuti kui sügavuti maasse tungida.  
 
Seega sobib tugipinnas tänavapuude istutamiseks  kohtadesse , kus on arvestatav   liikluskoormus või 
muu  iseloomuga  tallamiskoormus ning kõrge  vibratsioonitase. Sellisteks  kohtadeks  on linnaväljakud, 
parklad ,  juurdepääsuteed,  tänavate  ja  kõnniteede  vahelised  eraldusribad  jm.  Väga  suure 
liikluskoormusega aladele (nt magistraaltänavate naabrusse) selliseid kasvupinnaseid siiski ei rajata. 
Tugipinnast ei vaja üldjuhul ka põõsad ning pargipuud.  
 
 
7.3. Tugipinnase koostis  
 
Üht  ja  kindlat  „retsepti“  tugipinnase  jaoks  ei  ole  olemas.  Erinevates  maades  on  katsetatud  erineva 
koostisega  pinnaseid,  mis  mõnel  juhul  on  ka  patenteeritud  kindlate  tootenimetuste  ja  kaubamärkide 
all. Üks esimesi tugipinnaseid töötati välja Hol andis aastal 1979 tootenimetuse Amsterdam Tree Soil. 
Kindlate  tootenimetustega  tugipinnaseid  toodetakse  ka   Taanis ,  USAs  ja  mujal.  Lähinaabrite  juures 
Soomes  katsetatakse  erinevat  tüüpi  kandvate  kasvupinnastega  alates  1990.  aastate  algusest; 
tänapäeval  on  need  vähemalt   Helsingis   juba  päris  laialt  kasutusel.  Andmete  kogumine  tugipinnaste 
erinevate  koostiste  ja  nende  toimivuse  kohta  jätkub.  Süsteemsete  ja  kontrollitud  uurimistulemuste 
saamiseks  rajati  aastatel  2002  –  2003  Helsingisse  Viikki  linnaossa    katsetänavad,  kuhu  paigaldati 
erineva  koostisega  tugipinnaseid,  millesse  istutati  puud.  Nii  puude  kasvu  kui  kasvupinnastes 
toimuvate muutuste intensiivseire jätkub.  
 
Soomes läbi vi dud katsete põhjal võikski soovituslik tugimaterjali ja kasvusubstraadi vahekord olla 2/3 
osa  tugimaterjali  ning  1/3  kasvusubstraati.  Nagu  eelpool  mainitud,  sobivad  tugimaterjaliks  kivid  ja 
veerised  ligikaudse  läbimõõduga  60  …  120  (150)  mm.  Kivide  vahelised  tühimikud  täidetakse 
kasvusubstraadiga  -  peeneteralise  materjaliga,  millest  osa  moodustab  orgaaniline  aine.  Kuna 
peeneteraline  materjal  osaleb  aineringes,  siis  on  tema  optimaalse  koostise  soovitamine  küllalt 
keeruline. Ühelt poolt oleneb see konkreetsest kasvukohast (näiteks ümbritseva pinnase veereži mist) 
ning  teiselt  poolt  istutatava  liigi  kasvukohanõuetest.  Nii  näiteks  võiks  kõrge  põhjaveeseisuga 
piirkondades  kasutatav   peenmaterjal   sisaldada  rohkem  liiva.    Tabelis  15  esitatakse  soovitus  nn 
keskmiste  omadustega  tugipinnase  koostise  kohta.  Soovituse  koostamisel  on  aluseks  õppematerjali 
põhiallikas Viheralueiden kasvualustat ning Helsingi Viikki linnaosas läbi viidud katsete tulemused (vt 
eespool ). 
 
Tugipinnase  „skeleti“  loomiseks  kasutatavad  kivid  peaksid  olema  küllaltki  ühtlase  suurusega  ning 
kujult  pigem  kandilised  kui  ümarad,  et  nad  paremini  kannaksid.   Viimased   uurimused  näitavad,  et 
 
84 
suurema fraktsiooniga  tugimaterjali kasutamise korral talub  pind suuremaid koormusi, ilma et vajuks. 
Erinevatele  settekivimitele  (nagu  näiteks   paekivi   ja  paekivikil ustik)  tuleks  eelistada  grani ti  kui 
murenemise  suhtes  inertsemat.  Lisaks  tõstab  paekivi  ka  pinnase  pH  arvväärtust,  mis  aga  enamike 
puude heaks kasvuks ei ole soovitav. Pealegi on märgatud, et linnakeskkonnas muutub kasvupinnas 
nii  või  teisiti  järjest  aluselisemaks.  Arvatakse,  et  põhjuseks  on  ehitusmaterjalidest  ning  tehislikest 
tänavasil utistest väljapestavad lubiained.  
 
Kandvat kasvupinnast valmistades peab jälgima, et peeneteralised komponendid ei ületaks etteantud 
normi  jämedafraktsiooniliste  komponentide  (kivide)  suhtes.  Kui  peenmaterjali  on  ülearu,  kaob  kivide 
toetuspind üksteise suhtes. Selline kasvupinnas vajub ja tiheneb – st, ta lakkab „töötamast“. Ühe puu 
kohta  peaks  kandvat  kasvupinnast  olema  keskmiselt  20  m3.  Täpsemad  kogused  olenevad 
täiskasvanud puu suurusest (vt tabel 14 eespool). 
 
 
 
Tugipinnase orgaaniline aine 
Linnapuu  kasvupinnase   kasutusiga   peab  olema  aastakümnete   pikkune .  Kui  iga-aastaselt  haritavate 
maade  omadusi  (neelamisvõimet,  veehoidevõimet,  katioonivahetuse  kapatsiteeti  jm)  on  võimalik 
suuresti  mõjutada  mullale  regulaarselt  lisatava  orgaanilise  aine  abil,  siis  linnapuude  kasvupinnasele 
on  seda  võimalik  anda  vaid  üks  kord  –  kasvupinnase  rajamise  käigus.  Pärast   rajamist   hakkab 
orgaanilise aine kogus ki resti vähenema ning saavutab tasakaalu enamasti algsest märkimisväärselt 
madalamal  tasemel.  Pärast  seda  ei  vasta  kasvupinnase  omadused  (vee  ja  toitainete  sidumine, 
fraktsioonilisus jm) enam esialgselt planeeritutele ning neid omadusi ei ole võimalik ka enam muuta – 
orgaanilise  aine  lisamine  sillutatud  aladel  kasvavate  tänavapuude  kasvupinnasesse  ei  ole  võimalik. 
Seega  peaks  kasvupinnas  tagama  oma  füüsikaliste  omaduste  säilimise  ilma,  et  inimene  selleks 
meetmeid  rakendaks  –  teisisõnu,  kasvupinnase  omadused  ei  tohiks  kuigi  tugevalt  sõltuda 
orgaanilisest ainest.   
 
Katsed  on  näidanud,  et  tänavapuude  kasvupinnas  ei  suuda  kuigi  kaua  säilitada  sinna  lisatud 
orgaanilise aine taset, kuna 
 
1)  uut  orgaanilist  ainet  tekib  pinnasesse  juurde  ainult  puu  enese  juurte  kasvu  kaudu, 
 
olemasolev aga lagundatakse mikroorganismide poolt; 
 
2) ökosüsteem ei suuda hoida loodusliku fooniga võrreldes kõrgemat orgaanilise aine taset 
 
kasvupinnases. 
 
Mingil  hetkel  jõutakse  puu  ja  pinnaseelustiku  toodetud  ja  lagundatud  orgaanilise  aine  koguste  vahel 
tasakaaluseisundini,  kus  orgaanilist  ainet  toodetakse  ja  lagundatakse  igal  aastal  enam-vähem 
ühepalju. Sel es olukorras jääb tasakaal püsima.   
 
 
85 
Seega  kaovad  rohke,  halvasti  laagerdunud  orgaanilise  aine  eelised  paari  aasta  jooksul  ning  sellisel 
orgaanilisel ainel on ka pinnase hapnikuoludele kahjulik mõju. Lisaks mõjutab lagunemisega kaasnev 
orgaanilise  aine  mahu  vähenemine  ka  pinnase  struktuuri.  Seega  oleks  kandvas  kasvupinnases 
mõistlik  kasutada  orgaanilisi  aineid  üksnes  mõõdukates  kogustes  (5  …  10  kaaluprotsenti)  ning 
võimalikult hästi laagerdunud kujul, kuna laagerdunud orgaaniline aine on stabiilsem ja püsib pinnases 
kauem. Välditakse ka orgaanilise aine koguse vähenemisest tulenevaid muutusi pinnase füüsikalistes 
omadustes.  Orgaaniliste  ainete  kasutamise  plusspoolele  tuleb  kanda  nende  kõrge  katioonivahetuse 
kapatsiteet,  mis  tähendab,  et  nad  toimivad  toitainevaruna  ja  neil  on  pinnase  keemiliste  muutuste 
suhtes puhvri roll. Orgaanilised ained tagavad ka pinnase mikroorganismide aktiivsuse ja vett hoidvate 
pooride    arvu  suurenemise.  Orgaanilise  aine  bilansi  säilitamise  huvides  aga  ei  tohiks  soovituslikke 
koguseid ületada. 
 
Väga  väike  osa  orgaanilisest  ainest  võiks  olla  ka  vähem  laagerdunud  või  isegi  lagunemata. 
Lagunemata  orgaanilise  ainega  on  võimalik  pinnasesse  vi a  mükoriisaseeni  ning  tagada  neile 
elutingimused. Hapnikupuuduse suhtes tundlikes oludes (näiteks kõrge põhjaveetaseme puhul) ei ole 
aga laagerdumata orgaanilise aine kasutamine näidustatud.  
 
Tabelis  15  esitatakse   näidis   tugipinnase  võimaliku  koostise  kohta;  näidis  tugineb  ühelt  poolt 
õppematerjali põhiallikal „Viheralueiden kasvualustat“ ning teiselt poolt Helsingis Viikki linnaosas läbi 
viidud katsete tulemusel. 
 
 
Tabel 15 
Tugipinnase võimalik koostis 
 
Komponent 
Osatähtsus 
Iseloomustus 
Ligikaudne maht 
Jämefraktsioon 
70 % mahust 
Kivid, Ø 60 … 120 (150) mm 
Peenfraktsioon 
30 % mahust 
saviosakesed 
7 %  kaalust 
 
liivafraktsioonid 
40 % kaalust 
orgaaniline 
aine 
(küps  10 % kaalust 
kompost;  lisandiks  väike 
osa 
vähem 
lagunenud 
materjali, 
nt  koorepuru, 
turvas vm) 
muu  mineraalne  materjal  43 % 
(kruus,  möllid,  looduslik 
muld  rikastamaks  pinnast 
mükoriisaseentega) 
 
 
 
86 
7.4. Tänavapuude kasvualuse rajamine 
 
Kui puid istutatakse uute, rajatavate või rekonstrueeritavate  autoliiklusega teede-tänavate  vahetusse 
lähedusse, projekteeritakse ja rajatakse tänava  aluskihid  ja kandva kasvualuse kihid üheaegselt, kuna 
kasvupinnas  peab   ulatuma   ka  tänavasillutise  alla,  et  anda  juurtele  levimisruumi.  Selline  üheaegne 
projekteerimine  ja  rajamine  tagab  ka  tänava  aluskihtide  stabiilsuse,  mida  kasvualuse  hilisema 
rajamise käigus  võidakse kahjustada. Kui puid istutatakse  ritta , on otstarbekas  kogu puuderea jaoks 
rajada  ühtne,  linditaoline  kasvualus:  puud  moodustavad  juurühendusi  ning  otsekui  aitavad  üksteisel 
kasvada. 
 
Kasvukoha  ettevalmistamist  alustatakse  olemasoleva  pinnase  väljakaevamisest.  Süvendi  põhi 
kobestatakse  ning  tihendatakse  uuesti,  andes  sel ele  2  …  3  %  kalde  drenaaži  suunas.  Drenaaž 
rajatakse 8 … 10 cm läbimõõduga drenaažitorudest, mis  kaetakse umbes 30 cm paksuse kergkruusa 
või killustikukihiga; sobivam  on graniitkillustik. Killustikukihi alla ja peale paigutatakse filterkangas . 
 
 
 
 
 
Joonis 13 Tänavapuu  istutamine sillutatud alale 
Allikas: Avalikule alale puude istutamise kord 
  
 
Otstarbekas  on  paigaldada  ka  ühtsesse  toitevõrku  ühendatud  ni sutussüsteem;  vee  liikumise 
tagamiseks  peab  toitetoru  kalle  olema  1  …  3%  toitekohast  eemale.  Niisutussüsteemide  toimimise 
põhimõtteks   võib  olla  kas  vee   laskumine   raskusjõu  mõjul  (nii,  nagu  see  toimub  pärast  vihma)  või 
kapil aarne tõus (vesi tõuseb alt ülespoole, nii nagu see toimub looduses kas põhja- või pinnaseveest). 
 
87 
Üldjuhul  on  niisutussüsteemid  varustatud  montaažijuhistega,  mistõttu  si n  nende  paigaldamist  ei 
kirjeldata. Ni sutussüsteemid võimaldavad puudele doseerida ka väetisi ning toimivad õhutustorudena.  
Tugipinnas  paigaldatakse  umbes  20  …  30  cm  paksuste  kihtidena.  Iga  kiht  tihendatakse,  enne  kui 
sellele laotatakse järgmine kiht.  Komponentide paigaldamiseks on järgmised võimalused: 
 
1) Valmis tugipinnase kuivpaigaldamine 
Kivid,  mineraalsed  peenfraktsioonid  ning  orgaanilised  ained  segatakse  eelnevalt  tootmisplatsil  (vt  p 
6.3)  ning  tihendatakse  paigaldamise  käigus  vibraatoriga  umbes  30  cm  paksuste  kihtide  kaupa.  Kuigi 
meetod  on  mugav  ja  ökonoomne,  on  probleemiks,  et  poorid  võidakse  üle  täita.  Tulenevalt 
komponentide  erinevatest  mahukaaludest  võib  esineda  ka  oht,  et   segamise   käigus  komponendid 
kihistuvad ning paigaldamise järel jääb kasvupinnasesse peeneteralise materjali taskuid.  
 
2) Komponentide märgpaigaldamine 
Tugimaterjal  ja  läbisegatud  peeneteraline  materjal  tuuakse  kasutuskohale  eraldi  ning  paigaldatakse 
kihiti, uhtudes veega peenmaterjali tugimaterjalide vahele.  
 
3) Komponentide kuivpaigaldamine 
Tugimaterjal  ja  läbisegatud  peeneteraline  materjal  tuuakse  kasutuskohale  eraldi  ning  paigaldatakse 
õhukeste kihtidena, vibreerides või harjates peeneteralise materjali kandva tugimaterjali vahele kuivalt .  
 
Nii  peeneteralise  materjali  kuivpaigaldamine  kui  ka  veega  uhtumine  on  kandva  kasvupinnase 
struktuuri  ja  kandevõime  tagamiseks  ning  külmakergete  vältimiseks  ohutumad  ja  kindlamad 
lahendused  kui  eelnev  segamine  tootmisplatsil.  Kui  kivikarkass  täidetakse  peeneteralise  materjaliga 
alles kasvualuse rajamiskohal, si s jääb kivide vahele igal juhul puudele vajalikke õhutaskuid. Kui aga 
tugipinnas  segatakse  siiski  eelnevalt  valmis,  on  komponentide  õiged  segamisvahekorrad  üliolulised. 
Meetod nõuab seega rajajalt väga suurt täpsust ja hoolikust.   
 
Milline paigaldamisviis ka valitaks, on vaja jälgida, et ei tekiks kihte, mis koosnevad üksnes mullast  – 
see  on  tihenemisaldis.  Katsetulemused  on  näidanud,  et  tugimaterjali  vahed  peaksid  olema  täidetud 
umbes 80% ulatuses; 20% peaks  jääma  õhuruumi. Kui peeneteralist materjali on liiga palju, halvendab 
see õhustatavust ning võib põhjustada ka külmakerget ning vähendada kandevõimet.  Liigse täitmise 
asemel jäägu pigem mõnevõrra õhuruumi – juured leiavad ning täidavad selle.  
 
Kandvat kasvupinnast paigaldades jäetakse puude istutamise kohtadesse istutusaugud, mil e servad 
kindlustatakse  ajutiste  tugiseintega.  Istutamise  ajal  täidetakse  istutusauk  kasvumullaga  ning 
tugiseinad  eemaldatakse.  Istutusaugu  sügavus  on  enam-vähem  võrdne  istutatava  puu  mullapal i 
kõrgusega  (või  vaid  veidi  sel est  suurem);  istutusaugu  läbimõõt  on  20%  suurem  mullapalli 
läbimõõdust.  Levinud  on  ka  istutuskastide  kasutamine,  mis  pannakse  kokku  moodulitest  ning 
jäetaksegi  istutusauku;  puude  juured  kasvavad  moodulite  vahelistest  avadest  läbi.  Noore  puu 
võraalune  pind  kaitstakse  tallamise  ja  tihenemise  eest  kaitserestiga  ning  puutüvi  kaitstakse 
 
88 
tugiraamiga.  Lumetõrjesoolaga  saastunud  sulavete  valgumise  vältimiseks  võraalusele  pinnale 
toetatakse kaitserest maapinnast  veidi kõrgemale tõstetud  alustele  või antakse võraalusele kerge kalle 
puutüvest eemale. 
 
 
 
Alapunkti koostamisel kasutatud allikmaterjal: 
1. Avalikule alale puude istutamise kord. Tallinna Linnavalitsuse 28. septembri 2011 määrus nr 112 
2.  Tasuv  investeering – teadmised puude istutamisest ja hooldamisest. Eesti Kommunaaalmajanduse 
Ühingu ja Helsingi Ehitusameti korraldatud eriseminari jaotusmaterjalid. Tallinn, 13.04 2010 
3. Tuul, K. Linnahaljastus: avalike alade kujundamise ja ehitamise käsiraamat. Atlex, Tartu 2009 
4. Viheralueiden kasvualustat. Viherympäristöli tto ry, Julkaisu 31. Helsinki 2004 
 
 
89 
 
 
 
8. MULTšID 
 
Multši  al   mõistetakse  taimede  kasvupinnasele  või  –substraadile  peale  laotatud  kattematerjali  kihti. 
Multšimise  eesmärgiks  on  eelkõige  niiskuse  säilitamine  mullas  ning  ka  juurestiku  külmakaitse 
talveperioodil.  Mõnel  määral  vähendavad  multšid  ka  umbrohtumist  ning  lagunedes  toimivad 
pinnaseparandajatena. Sageli kasutatakse multše ka dekoratiiveesmärkidel.  
 
8.1. Multšide liigid 
 
Kõige laiemalt võib multše klassifitseerida  
  materjali järgi, 
  kasutusotstarbe järgi. 
 
 
Tabel 16 
Erinevast materjalist multšide näiteid  
Orgaanilised 
Mineraalsed  
Sünteetilised  
Kombineeritud  multšid 
multšid 
multšid 
kiled 
 
peenestatud 
graniitkillustik 
erinevad 
geotekstiilid   või  matid    koos  
männikoor  
 
geotekstiilid  
mineraalsete materjalidega 
põhumatid 
kergkruus 
ehk  maasikakile 
geotekstiilid  või  matid    koos  
keramsiit 
orgaaniliste materjalidega 
kookosmatid 
dekoratiivkivid  
peenravaip 
 
rohu- ja 
klaasgraanulid 
 
 
põhuhekslid 
 
seenekasvatuse 
kruus 
 
 
jääksubstraat   
turvas ja 
liiv 
 
 
turbagraanulid   
paber 
merekarbid 
 
 
puiduhake, 
sh  tellisepuru 
 
 
toonitud hake   
kompostide 
dekoratiivkivid 
 
 
sõelumisjäägid, 
kompost 
 
kakaoubade  
 
 
 
koored 
 
90 
Multše  võib  jaotada  ka  lämmastikurikasteks  (kõdusõnnik,  muruniitmed)  ning  süsinikurikasteks 
(puukoor,  hake,  põhk).  Kui  näiteks  kõdusõnnikus  ja  niitmetes  on  süsiniku  ja  lämmastiku  ligikaudne 
suhe (C:N) 20:1, si s põhus on see vahemikus 75 … 100 : 1 ning saepurus ja puiduhakkes  
200  …  500  :  1.  Seetõttu  võtavad  süsinikurikkaid  multše  lagundavad  mikroorganismid  puuduva  osa 
lämmastikust kasvupinnasest. Al pool, multšitud pindade väetamist käsitlevas osas, pööratakse sellele 
tähelepanu. 
 
Kasutusotstarbe järgi jagunevad multšid  
  dekoratiivmultšideks, 
  istutusala- ja pargimultšideks, 
  maastiku- ja rajatistemultšideks, 
  tarbeaiamultšideks, 
  eriotstarbelisteks multšideks. 
 
 
8.2. Erinevate multšide kasutamine 
 
Tavaliselt  laotatakse  multš  suuremale  istutusalale  ülepinnaliselt.  Puude  võraalused  multšitakse 
tavaliselt  igaüks  eraldi.    Multš  laotatakse  umbes  7  cm  paksuse  kihina  (tihenenult)  tasandatud 
istutusalale  või  istutatud  puude  võraalustele ringidele, jättes vabaks puutüve vahetu  ümbruse 10 cm 
raadiuses.  Multšitavalt  pinnalt  eemaldatakse  umbrohud;  eriti  hoolikas  tuleb  olla  mitmeaastaste 
juurumbrohtude   eemaldamisel .  Multši  laotamiseks  valitakse  aeg,  mil  kasvupinnases  on  piisavalt 
niiskust; kuivale mullale multši ei panda. 
 
Põhiliselt  on  haljastuses  seni  kasutatud  peenestatud  männikoorest  toodetud  multši. 
Eesmärgipäraselt valmistatuna ja kasutatuna ongi see üks paremaid ning täidab ni  ökoloogilised kui 
dekoratiivsed  eesmärgid.  
 
 
 
 
 
91 
Joonis  14  Vasakul  ühtlase  fraktsiooniga,  sõelutud  männikooremultš  laoplatsil,  paremal  kooremultši 
kasutamine haljasalal. 
Hea  kooremultš  on  valmistatud  purustatud  männikorbast,  ei  sisalda  puiduosakesi  ning  on  vähemalt 
aasta aega seisnud. See on sõelutud ühtlastesse läbimõõduklassidesse (fraktsioonidesse) ning sellele 
võib  olla  lisatud    ka  orgaanilisi  väetisi.  Kooremultš  ei  tohi  sisaldada  mürkkemikaale,  mulda  ja  kive, 
juurumbrohu osakesi ega umbrohuseemneid.  
 
Hakkemultši  kasutamine  annab  palju  võimalusi  just  aiakujunduse   seisukohast ,  kuna  võimalik  on 
kasutada  erinevalt  toonitud  haket, mis  võimaldab  luua  huvitavaid  pindasid  ja  mustreid .  Oluline  on,  et 
toonimiseks  kasutatavad   värvained   oleksid  keskkonnasõbralikud.  Toonimata  hake  aga  mõjub 
looduslähedaselt ning teda kasutatakse analoogselt kooremultšiga. 
 
 
 
 
Joonis 15 Vasakul toonimata hakkemultš, paremal hakkega multšitud võraalused Riia kesklinnas 
 
Ka  hake  sõelutakse  erinevatesse  läbimõõduklassidesse  (fraktsioonidesse).    Hakkemultši  toodetakse 
nii  tööstuslikult  kui  kasutuskohtadel  hooldustööde  käigus   eemaldatud   puuokste   purustamise   teel 
mobi lse kerge oksahakkuriga. Kasu on kahekordne: kaob vajadus jäätmete utiliseerimise järele ning 
pole vaja teha kulutusi multši  ostmiseks . Okstest toodetud multš ei ole ka ülearu hele ega silmatorkav. 
Keskkonnaohutuse 
ja 
taimetervise 
seisukohalt  sobib  lehtpuuhake  paremini,  võrreldes 
okaspuuhakkega.   
 
Väga  hästi  sobivad   multšimiseks   ka  neutraliseeritud  turvas  ning  turbagraanulid.  Granuleerimata 
turba  kasutamisel  on  probleemiks,  et  ta  on  kerge  ning  läbi   kuivades   kannab  tuul  selle  laiali.  Turvas 
ning turbatooted sobivad eelkõige hapulembeste taimede istutusalade multšimiseks.  
 
Mineraalsed  multšid  sobivad  väga  hästi  suuremate  pindade  kujundamiseks.  Kasutades  erineva 
fraktsiooni ja värvusega multše on võimalik kujundada erinevaid geomeetrilisi mustreid ja ornamente. 
Mineraalsete  multšide  al a  tuleb  laotada  peenravaip,  et  vältida  erinevate  pinnasekihtide  segunemist. 
Orgaaniliste multšide all ei ole peenravaiba kasutamine soovitatav. 
 
 
92 
 
 
 
Joonis  16  Vasakul  erineva  suuruse  ja  värvusega  grani tkil ustikmultši  kasutamine  istutusala 
viimistlemisel  Luual;  paremal  tellisepuru  ja  graniitkillustiku  abil  loodud  barokne   ornament   Peterhofis 
(Venemaa)  
 
 
 
8.2.1. Multšide kasutamine puude istutamisel 
 
Kui  puud  ei  kasva  sillutatud  aladel,  kus  nende  võraalune  pind  on  kaitstud  spetsiaalsete 
kaitserestidega, on soovitatav istutatud puude võraalused  ringid  multšida. Multši tuleb hoida vähemalt 
seni, kuni puud on saavutanud liigiomase juurdekasvu, kuid ka hilisemal multšimisel on suur tähtsus.  
  Multšitud  pinnal  puudub  niitmisvajadus,  mil ega  säästetakse  puude  juuri  niidukite 
tallamiskoormusest ning tüvesid trimmerdamisel tekkivate mehhaaniliste vigastuste eest. 
  Multšitud võraalused näevad välja korrektsed ning puhtad. 
  Orgaanilised multšid tõstavad lagunedes kasvupinnase bioloogilist aktiivsust. 
 
„Avalikule alale puude istutamise kord“ näeb ette, et multšimiseks võib kasutada järgmisi materjale: 
  puukoort või puiduhaket, fraktsiooni suurusega kuni 5 cm, peenravaipa ei paigaldata; 
  graniitsõelmeid või kergkruusa, multšikihi alla paigaldatakse peenravaip; 
  pabermultši või kookosmatte, mis laotatakse valmistajatehase juhiste järgi. 
 
Multšide kasutamist kirjeldatakse ka allpool, tabelis 17. 
 
 
 
 
 
 
 
 
93 
Tabel 17 
Valik erinevate multšide kasutusvõimalusi 
 
Multš 
Kus kasutada 
Millal kasutada 
Miks kasutada 
Lehemuld 
Külviridadele. Peenardele  Enne  külvi.  Kasvuajal,  kui  muld  Parandab mulla struktuuri ja veega varustatust. 
taimede vahele 
on soojenenud  
Kompost 
Tarbetaimedele 
Tarbetaimedele 
kogu  Lisab toitaineid. Parandab struktuuri ja veevarustust. 
( köögiviljad ). 
kasvuperioodil.   Istutus -aladele 
Istutusaladele. 
kevadel. 
Kõdusõnnik 
Rohket 
pealtväetamist  Aktiivsel 
kasvuperioodil;  Toimib 
lämmastikurikka  pealtväetisena.  Parandab  mulla 
vajavatele taimedele 
enamasti kevadel 
struktuuri, 
veevarustust 
ja 
õhustatavust. 
Rikastab 
mikroorganismidega. 
Puiduhake ja  
Istutusaladele. 
Igal ajal, kuid istutusaladel mitte  Dekoratiiveesmärgil. 
Hoiab 
mullaniiskust, 
vähendab 
koorepuru 
Teeradade 
katmiseks  enne 
mulla 
kevadist  umbrohtumist.  Kaitseb  tallatavaid  pindasid;  on  elastne  ning 
parkmetsades. 
soojenemist 
kaitseb põrutuste eest radadel  ja mänguväljakutel 
Mänguväljakute 
kattematerjalina. 
Komposteeritud koor 
Puude  ja  põõsaste  (eriti  Igal  ajal,  kuid  mitte  enne  mulla  Dekoratiiveesmärgil. 
Hoiab 
mullaniiskust, 
vähendab 
hapulembeste) alla 
soojenemist 
umbrohtumist. 
Mineraalsed multšid 
Jalgradadele. 
Puude-
Igal ajal, kuid istutusaladel mitte  Dekoratiiveesmärgil. Vähendab umbrohtumist. Drenaažiks.  
põõsaste  ja  rohttaimede  enne 
kevadist 
mulla 
alla. 
Kiviktaimlasse.  soojenemist 
Kõrreliste  istutusaladele. 
Barokkstiilis 
aedadesse 
ornamendi 
moodustamiseks. 
 
94 
8.3. Multšitud pindade väetamine 
 
Multšitud pinnad vajavad multšimata pindadega võrreldes hoolikamat väetamist:  
  Multši  lagundamisel  neelavad  mikroorganismid  lämmastikku.  Lämmastikupuudusega  aga 
kaasneb ka mikroelementide omastamise langus, mis põhjustab taimedel  puudusnähtusid. 
  Multš  on  mehhaaniliseks  takistuseks  väetiste  sattumisel  juurtepi rkonda.  Akumuleerudes 
multšimassis parandavad väetised eelkõige seemnetekkeliste umbrohtude toitumistingimusi.  
 
Seetõttu ei ole õige laotada väetisi multši pinnale või pinnakihti, vaid need tuleb kobestada multši alla, 
kasvupinnase  sügavamatesse  kihtidesse  või  anda  lahustena.  Lämmastikväetisi  antakse  alati 
kevadel; suvine ja sügisene  lämmastikuga väetamine vähendab puude talvekindlust.  
 
 
8.4. Multšide mõju 
 
Multšide  kasutamist  peetakse  nii  aiakujunduses  kui  linnahaljastuses  peaaegu  normiks.  Multšitud 
pindasid  peetakse  ilusaks  ja  usutakse,  et  multšikiht  kaitseb  umbrohtumise  ja  kuivamise  eest.  Siiski 
tuleb arvestada, et multšimise positi vne mõju avaldub vaid siis, kui multše kasutatakse õigesti. 
 
Hea multši positiivsed mõjud haljasaladel on järgmised: 
  multšitud istutusalad on nägusad ning jätavad  viimistletud mulje; 
  multš hoiab mullaniiskust; 
  multš parandab kasvupinnase mikrobioloogilisi omadusi; 
  multš vähendab (kuid ei väldi!) istutusalade umbrohtumist; 
  väheneb  niitmisvajadus;  eriti  oluline  on  see   väikestel   pindadel  ja  kohtades,  kuhu  niidukiga 
pääs on raskendatud. 
 
Multšide  kasutamine  mänguväljakute  ning  teeradade  pinnakattena  kaitseb  neid  pindasid  ning  neil 
käimine on mugav ja ohutu.   
 
Kui multšimise  positiivset  mõju tuntakse küllalt hästi, siis negati vsete mõjude kohta napib infot. Al pool 
tutvustatakse multšide kasutamisega kaasnevaid probleeme.   
 
Multšide  kasutamine  on  saanud  alguse  lõunapoolsetes  piirkondades,  kus  taimi  ohustab  maapinna 
ülekuumenemine suveperioodil. Paljud multšid on head soojusisolaatorid ja väldivad sellega soojuse 
jõudmist maapinnani; eriti head  isolaatorid  on orgaanilised multšid. Teiselt poolt takistavad multšid ka 
vee aurumist maapinnast ning aitavad sel ega hoida taimedele vajalikku mullaniiskust. Põhjamaades 
või  neile  lähedaste  kli matingimustega  piirkondades  (nt  Eestis)  võib  multšimine  kaasa  tuua  ka 
mõningaid probleeme: 
 
95 
  Multšiga kaetud maa sulab kevadel hiljem ning püsib kauem jahedana, mistõttu võib taimede  
vegetatsiooniperiood  alata  kuni paar nädalat hiljem.  
   Paksem   multšikiht  võib  põhjustada  okaspuude  ja  igihaljaste  lehtpõõsaste  varakevadist 
füsioloogilist põuda ehk päikesepõletust. Multši al  on maapind külmunud ning taimed ei saa 
täiendada   veevarusid;  maapealsete  osade  kaudu  aga  toimub  aurumine  sel est  hoolimata. 
Tulemusena taim kuivab.  
  Orgaaniliste  süsinikurikaste  multšide  (männikoor,  hake,  põhuhekslid)  lagundamisel  tarbivad 
mikroorganismid ära suure osa taimedele vajalikust lämmastikust (denitrifikatsioon). 
  Puude  võraaluste  multšimisel  võib  multš  valguda  puutüve  lähedusse  ning  matta  juurekaela 
lubamatult  sügavale;  see  põhjustab  kasvuhäireid,  tüve  haudumist,  koorepõletikke  ning 
tüvemädanikke. Kuigi istutusjuhised näevad ette, et 10 cm raadiuses puutüve ümber multši ei 
paigaldata,  koguneb  multš  ajapikku  paratamatult  just  juurekaela  ümber  –  ta  liigub  raskusjõu 
mõjul  kastmislohu  madalama  osa  poole.  Seetõttu  tuleks  istutamisel  vältida  nõgusate 
kastmissüvendite tegemist ning asendada need nn kastmiskumerustega, kus võraaluse  ringi  
kõrgeim  punkt  on  juurekaela  lähedal  ning  madalaim  osa  kulgeb  ringjalt  mööda  istutuskoha 
välisserva.  
  Multšide pealt on raske koristada  lehe- või okkaprahti. 
 
Eeltoodut  silmas  pidades  ei  ole  soovitav  kasutada  ettenähtust  paksemaid  multšikihte;  sobivaks 
paksuseks   on  5  …7  (10)  cm  (tihenenult).  Lisaks  vajab  multš ka  hooldamist:  regulaarset  õhustamist, 
kobestamist ja tasandamist, umbrohtude eemaldamist, puhastamist ning vajadusel täiendamist.  
 
 
8.4.1. Peenravaiba kasutamine multšikihi all 
 
Taimestikuga  istutusalade  multšimisel  orgaaniliste  multšidega  ei  ole  soovitatav  laotada  multši  alla 
peenravaipa.  Kuigi  usutakse,  et  peenravaip  on  heaks  abivahendiks  umbrohtumise  ärahoidmisel, 
näitab tegelikkus midagi muud. Peenravaiba kasutamisel esinevad järgmised probleemid:   
  Peenravaip ei hoia ära juurumbrohtude teket. Need tungivad peenravaibast läbi, kuid nende 
kättesaamine läbi peenravaiba on võimatu. 
  Peenravaiba  all  tekib  sageli  anaeroobne  keskkond,  millega  kaasneb   mikrofloora   muutumine 
juurtepiirkonnas ning sedakaudu ka mulla roiskumine . 
  Peenravaip  põhjustab  vee  kondenseerumist  multši  ja  kasvupinnase  vahel,  mistõttu 
mitmeaastastel taimedel (eelkõige puittaimedel) areneb pindmine juurestik. 
  Peenravaip takistab väetiste viimist kasvupinnasesse. 
  Avaldumata  jääb  multši  pinnastparandav  mõju,  kuna  humifitseerunud  multšimass  ei  saa 
seguneda kasvupinnasega. 
 
Eeltoodud põhjustel eemaldatakse varem paigaldatud peenravaip sageli istutusalalt. Umbrohujuurtega 
läbikasvanud peenravaiba kättesaamine ning sel e all olnud kasvupinnase korrastamine on aga tülikas 
 
96 
ja  aeganõudev  töö.  Kui  kasutatakse  mineraalseid  multše,  on  peenravaiba  kasutamine  erinevate 
kihtide segunemise vältimiseks paratamatu. 
 
 
8.5. Multšide kvaliteet 
 
Multšimiseks  võib  kasutada  mitmeid  väga  erinevaid  materjale  (vt  eelpool,  tabel  16).  Paljusid  neist   
toodavad   aiapidajad   ise  kohapeal.  Sellisteks  multšimaterjalideks  on  näiteks  kompost,  hakkeks 
peenestatud hekipügamisjäägid ja oksad, murude niitmisjäägid jm. Sellega saadakse topeltkasu: ühelt 
poolt  leiavad  paratamatult   tekkivad   aiapidamisjäägid   tagasitee   aineringesse  ning  teiselt  poolt 
paranevad aiataimede kasvutingimused . 
 
Üldkasutatavatel haljasaladel aga ei ole materjalide juhuslik valik õigustatud ega lubatud, vaid kindla 
iseloomuga  objektid  vajavad    kindlate  omadustega  multše.  Allpool  esitatakse  orgaaniliste  multšide 
kvaliteediparameetrid  seotuna  nende  kasutusvaldkondadega.  Mineraalsetele  ja  kombineeritud 
multšidele kvaliteedinõudeid koostatud ei ole. 
 
Tabel 18 
Orgaaniliste multšide kvaliteet ja kasutamine (Viherympäristöliitto, julkaisu 31 järgi) 
 
Multši tüüp 
Fraktsioon ja puhtus 
Muud määratlused 
Kasutamine 
Pargimultšid 
Läbimõõt 
0-250mm;   Lisandite 
lubatud  Õuealad. 
Pargid. 
vähemalt  90  %  kaalust  peab  sisaldus 
10 
%  Puittaimede 
istutusalad. 
olema 
põhimaterjal  (koor,  kaalust.  Taimedele,  Alternatiivkatendiks 
(nt. 
hake 
või 
muu, 
toote  loomadele 
või   mänguväljakul) 
nimetuses 
kajastuv   inimestele 
toksiliste  
orgaaniline aine).  
ainete sisaldus 0%. 
Dekoratiivmultšid  Läbimõõt 
0-40mm;  Lisandite 
lubatud  Suvikute, 
püsikute 
ja 
põhimaterjali 
sisaldus  sisaldus 
10 
%  puittaimede 
istutusalad. 
vähemalt 90 % kaalust.    
kaalust. 
Taimedele,  Esteetiliselt 
nõudlikel  
loomadele 
või   objektidel 
dekoratiiv-
inimestele 
toksiliste   katendiks. 
Alternatiivka-
ainete sisaldus 0%. 
tendiks 
mänguväljakutele, 
platsidele jm. 
Maastikumultš 
Läbimõõt 
0-400mm;  Lisandite 
lubatud  Müraekraanid, 
teenõlvad, 
põhimaterjali 
sisaldus  sisaldus 
20 
%  üle 
5000  m2  pindalaga 
vähemalt 80 % kaalust.  
kaalust. 
Taimedele,   platsid , 
jalutusteed 
ja 
loomadele 
või   terviserajad jm.  
inimestele 
toksiliste    
ainete sisaldus 0%. 
 
97 
Erimultšid 
Määratletakse 
igal  Võib 
sisaldada  Turvakatted, 
mängualad, 
konkreetsel juhul eraldi 
eesmärgist tulenevaid  parkmetsad, rajad  jm 
lisandeid 
(nt 
stabiliseerivad 
mineraalsed lisandid). 
Toksiliste 
 
ainete 
sisaldus 0%. 
 
 
 
 
Multšide  tootjad  või  edasimüümiseks  pakendajad  peaksid  andma  oma  toodete  kohta  piisavalt  infot. 
Tooteetiketil (tootepassil) peaks kajastuma: 
  multši  tüüp  (pargimultš,  dekoratiivmultš,  maastikumultš;  erimultš  koos  täpse  nimetuse 
äranäitamisega); 
  tootenimi; 
  kasutamise eesmärk ja kasutusjuhis; 
  toote koostis mahuprotsentides; 
  fraktsiooni vahemik; 
  komposteerimisaeg (nt 1 aasta); 
  mahukaal müügihetkel; 
  võimalike lisaainete nimetused ja maht; 
  võimalike värvainete nimetused ja keemiline koostis; 
  pakendi maht; 
  päritoluri k, tootja ning edasimüüja koos kontaktandmetega 
 
 
 
Alapunkti koostamisel kasutatud allikmaterjal: 
1. Avalikule alale puude istutamise kord. Tallinna Linnavalitsuse 28. septembri 2011 määrus nr 112 
2. Viheralueiden kasvualustat. Viherympäristöli tto ry, Julkaisu 31. Helsinki 2004 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
98 
 
 
 
 
9. KASVUALUSTE HOOLDUS NING ANALÜÜSIDE VÕTMINE 
 
Kasvualuste  hoolduse  eesmärgiks  on  tagada  neil  kasvavate  taimede  heaolu  ning  teiselt  poolt 
haljasalade  esteetilisus  ja  vastupidavus.  Põhilisteks  hooldustöödeks  on  väetamine  ja  pH  jälgimine, 
kastmine ning õhustamine. Äärmise abinõuna rakendatakse ka kasvupinnase väljavahetamist. 
 
 
9.1. Väetamine ja neutraliseerimine 
 
Kui  kasvupinnas  on  valmistatud  hoolikalt,  silmas  pidades  füüsikaliste,  keemiliste  ja  bioloogiliste 
karakteristikute juhtarve, ei ole väetamine ja neutraliseerimine paaril esimesel aastal vajalik (eriti si s, 
kui  pinnase  orgaanilise  komponendina  kasutati  head  laagerdunud  komposti).  Edaspidi  on 
väetamistarvet  võimalik  määrata  kas  taimede  seisundi  järgi  visuaalselt  või  si s  tuginedes 
mullaanalüüside  tulemustele.  Väetamisel  on  põhimõtteks,  et  haljasalal  ei  ole  vaja  taotleda  taimede 
maksimaalset  kasvu,  kuna  see  toob  kaasa  kulutusi  ning  teiselt  poolt  koormab  li gväetamine 
keskkonda.  Kulutused  seisnevad  ühelt  poolt  intensi vselt  kasvava  haljasmassi  eemaldamises  ja 
utiliseerimises  ning  teiselt  poolt  väetiste  ostmiseks  ja  doseerimiseks  tehtavates  kulutustes. 
Liigväetamine toob tavaliselt kaasa ka taimekahjurite ründe ning talvekindluse vähenemise. 
 
Väetamisel  on  oluline  teada  kasvupinnase  toitainetesisaldust  rajatud  haljasalal.  Kui  hooldamine 
toimub  rajaja  poolt  antud  garantiiaja  jooksul,  on  need  üldjuhul  teada.  Kui  aga  garantiiaeg  lõpeb  ning 
hooldamine läheb üle haljasala valdajale, katkeb tavaliselt  infovoog . Seetõttu on  oluline, et haljasala 
üleandmisel antaks üle ka kasvupinnase tootepassid või koostise kirjeldused.   
 
Väetamise  intensiivsus  oleneb  ka  kasvupinnase  füüsikalistest  omadustest,  mis  aga  omakorda 
valitakse  lähtuvalt  haljasala  kasutusest  lähtuvalt.  Nii  näiteks  vajavad  intensi vse  kasutusega 
spordimurud 
li vasemat  kasvupinnast,  mil ele  aga  väetisevaru  andmine  tema  väikese 
neelamismahutavuse tõttu ei ole võimalik. Lisaks eemaldatakse sellistelt murudelt niitmisega pidevalt 
haljasmassi,  mistõttu  nende  pidev  väetamine  on  vajalik.  Kuigi  intensiivselt  majandatav  muru  vajab 
kasvuajal  eelkõige  lämmastikku,  tuleb  lämmastikväetiste  andmisega  ol a  ettevaatlik,  kuna  lämmastik 
uhutakse  vihma-  ja kastmisveega  taimede  kasutusulatusest  välja. Otstarbekam  on  kasutada  juhitava 
toimeajaga  väetisi.  Kogu  kasvuperioodi  jooksul  kokku  on  murudele  piisavaks  koguseks  1  kg 
lämmastikku  100 m2 kohta.  Kui  pinnas  on  kuiv,  ei  ole  väetamisest  abi;  ka   jaheda   suve  korral  tuleks 
lämmastikukogust  vähendada,  kuna  limiteerivaks  faktoriks  on  sel  juhul  soojus.  Vastupidiselt  väga 
levinud  arvamusele,  mil e  kohaselt  ei  tohiks  sügissuvise  väetamisega  enam  lämmastikku  anda,  on 
mõõdukas  kogus  lämmastikku  näidustatud  ka  sügisväetise  koostises,  kuna  tugeva  taimikuga  muru 
 
99 
talvitub   paremini.  Siiski  peaks  vi  mane   väetamine  lämmastikuga  olema  tehtud  umbes  1  kuu  enne 
sügisjaheduse saabumist – seega augusti keskel. 
 
Noorte  puittaimede  ja  püsikute  lämmastikutarve  on  tagatud,  kui  kasvupinnasesse  on  lisatud  hästi 
lagunenud komposti. Ainuüksi väetistena istutuspinnasesse lisatud  lämmastik uhutakse talve jooksul 
tõenäoliselt  välja,  mistõttu  on  näidustatud  varakevadine  lämmastikuga  väetamine.  Puittaimede  ja 
püsikute  esimese  kasvuperioodi  eesmärgiks  on  kasvatada  taimedele  tugev  ja  arenenud  juurestik. 
Kuna  juurestik  ja  maapealsed  osad  on  vastastikuses  sõltuvuses  (lehed  kasvatavad  juuri,  juured 
kasvatavad  lehti),  siis  pidurdab  lämmastikupuudus  nii    juurestiku  kui  võrsete  ja  lehtede  kasvu. 
Lämmastikku  sisaldavate  väetiste  andmine  tuleks  aga  lõpetada  suve  esimesel  poolel  (juuni 
keskpaigaks),  kuna  li gne  lämmastik  stimuleerib  noorte  võrsete  kasvu  veel  ka  sügissuvel,  mil 
puittaimede  võrsed  aga peaksid juba puituma hakkama. 
 
Paljude  sügisväetiste  tootekirjeldustes  on   öeldud ,  et  nende  fosfori  ja  kaaliumi  ülekaal  lämmastiku 
suhtes  parandab  taimede  talvekindlust.  Katsed  aga  on  näidanud,  et  see  kehtib  vaid  juhul,  kui 
analüüsidega  on  tõendatud  fosfori  ja  kaaliumi  puudus;  vastasel  juhul  jäävad  fosfor-  ja 
kaaliumväetised  kasutamatuna  kasvupinnasesse.  Üldjuhul  saavad  taimed  neile  vajaliku  koguse 
fosforit ja kaaliumi kätte kompleksväetistega, kui seda antakse eesmärgiga tõsta lämmastikusisaldust. 
Seega ei ole enamikel juhtudel sügisväetiste kasutamine vajalik. 
 
Vanemate kasvualuste väetamine 
Et  väetamisega  ei  rikutaks  toiteelementide  sisalduse  looduslikku  tasakaalu,  tuleks  väetamisplaani 
koostamisel  aluseks  võtta  mullaanalüüsid.  Ka  visuaalselt  on  võimalik  mõningate  toiteelementide 
puudust ära tunda. Sageli aga on haljasala halva välimuse põhjuseks muud probleemid, mis väga tihti 
on seotud kasvupinnase füüsikaliste omadustega: õhustamatus, tihenemine, halb vee- ja soojusrežiim  
jms. Kui füüsikalised omadused  vastavad nõuetele, siis kujuneb toiteelementide  osas tavaliselt  välja 
looduslik  tasakaal:  kasvupinnasesse  satub  loodusest  toitaineid  sama  palju  kui  taimed  neid  ära 
kasutavad. Toitained satuvad pinnasesse kas muruniitmetega, varisega ning ka juurtega, mis osaliselt 
uuenevad ning osaliselt lagunevad. 
 
Kui siiski on vaja väetada, on piisavaks lämmastikukoguseks tavaliselt 0,5 kg 100 m2 istutusala kohta. 
Lämmastikukogust  tuleks  mõnevõrra  suurendada,  kui  eeloleval  vegetatsiooniperioodil  on  kavas 
puittaimede  tugev  noorenduslõikus.    Arvestada  tuleb   sedagi ,  et  mõõdukuse  pi res  püsiv  väetamine 
soodustab mükoriisa arengut. 
 
Kasvupinnaste lupjamisvajadust esineb küllalt harva; tingimata vajalik on see vaid juhtudel, kui taimi 
kasvatatakse turbasubstraadil: konteinerites, amplites, turbaaladel jms. Ka sõredatele kasvupinnastele 
rajatud  spordi-  ja  golfimurude  pH-taset  tuleks  aeg-ajalt  kontrollida.  Linnahaljastuse  puhul  on 
täheldatud, et pigem esineb probleeme pinnase li gse aluselisuse kui happesusega. Igal konkreetsel 
juhul tuleks lupjamise või sellest loobumise otsus teha mullaanalüüsi põhjal.  
 
100 
 
Tähelepanu  tuleks  pöörata  ka  kanarbikuliste  jaoks  (eriti  rodode  jaoks)  rajatud  turbaaedade 
väetamisele  ja  lupjamisele.  Üldlevinud  arvamus  on,  et   rodod   vajavad  väga  happelist  ja  väga 
toitainetevaest  kasvukohta.  Tegelikkuses  tuleks  rodosid  väetada  spetsiaalsete  rodoväetistega  ning 
anda  regulaarselt  ka  orgaanilisi  väetisi  –  eelkõige  mõõdukates  kogustes  komposti.  Kuna  rodode 
juurestik  on  pinnalähedane,  si s  satub  orgaaniline  aine  ka  juurestikupiirkonda,  kus  parandab 
mikroorganismide tegevust ning soodustab mükoriisa arengut.  
Rododele on sobivaks pH tasemeks ~ 5. Enim ohustab rodosid kasvusubstraadi läbikuivamine. 
 
 
9.2 Õhustamine 
 
Õhustamist vajavad eelkõige murud, aga ka multšitud istutusalad. Multšitud alade õhustamine viiakse 
tavaliselt  läbi  varakevadel,  haljasala  kevadkorrastuse  käigus.  Samaaegselt  täiendatakse  vajaduse 
korral multšikihti ning kui vaja, si s ka väetatakse.   
 
Murude  õhustamine  on  tingimata  vajalik  juhtudel,  kui  nende  kasutamine  on  intensi vne.  Õhustamine 
parandab  vee-  ja  õhurežiimi,  mil e  tagajärjel  pääsevad  maapinnast  välja  gaasivahetusproduktid  ning 
paraneb mullaelustiku elukeskkond. Paraneb ka vihma- ja kastmisvee liikumine ning koos sellega ka 
toitainete  li kumine  juurtepiirkonda.  Kuna  õhustamisega  tuuakse  välja  ka   samblad ,  umbrohtude 
risoomid ja lagunemata ni tmisjääk, si s väheneb õhustamise tulemusel kasvupinnase mahukaal. 
 
Õhustamismeetodid  jagunevad  kõige  üldisemalt  kaheks:  käsitsitööks  ja  masintööks.  Käsitsi  toimub 
õhustamine  väiksematel  murupindadel  –  tavaliselt  koduaias.  Suurematel  murupindadel  aga  tuleb 
kasutada  spetsiaalseid,  näiteks  murutraktorile  haagitud  seadmeid  või  muruniidukisarnaseid 
iseli kuvaid õhustamisseadmeid.  
 
     
 
 
Joonis 17   Vasakul muru õhustamiseks ja puhastamiseks  ette nähtud vertikaal õikur, paremal on 
näha sama lõikuri murupinda säästvad lendterad. Foto Andres Vaasa koduaiast (Põlva) 
 
101 
Seadmete tööpõhimõtted võivad ol a erinevad: tööorganid võivad teha murupinnasse sisselõikeid või 
auke ,  aga  ka  välja  tõsta  väikesi  silindrikujulisi  pinnasetükke.  Tekkivad  avaused  on  soovitatav  täita 
kerge pinnasega – näiteks li vaga või liiva ja komposti  seguga . Õhustamise sügavuseks on 5 .. 20 cm. 
Kui  vihmavesi  ei  imbu  murupinnalt  maasse,  vaid  moodustab  seal  loikusid,  on  see  selge   signaal  
murupinna õhustamise vajadusest.  
 
Jalgpalli-,   golfi -  ja  spordimurud  vajavad  vähemalt  1  kord  vegetatsiooniperioodi  jooksul  sügavamat 
õhustamist  ning  pinnapealsemat  õhustamist  vastavalt  vajadusele.  Sügavõhustamist  võib  teha 
hiliskevadel, kui murutaimik juba intensiivselt kasvab, aga ka varasügisel. Sügisene õhustamine väldib 
muru  vettimist  ning  pinnajää  moodustumist.  Avaustesse  valguv  vesi  aga  paisub  külmudes  ning 
parandab sellega murupinnase struktuuri. 
 
 
9.3. Kastmine 
 
Kuna  sademete  jaotus  Põhja-  ja  Baltimaade  pi rkonnas  on  nii  erinevate  aastate  lõikes kui ka  ühe  ja 
sama  aasta  vegetatsiooniperioodi  jooksul  vaga  ebaühtlane,  on  kastmine  vajalik.  Eriti  oluline  on 
kastmine  kevadsuvel,  mil  tehakse  põhiosa  istutustest.  Siiski  ei  ole  haljastuses  kastmise  eesmärgiks 
tippjuurdekasvude saavutamine, vaid see, et taimed elaksid põuaperioodid üle ning et istutatud taimed 
juurduksid. Kastmiseks sobib ni  looduslike veekogude kui veevärgivesi.  
 
Eriti oluline on vastistutatud puittaimede kastmine, kuna nende asendamine on  kulukas  ning kuivanud 
puude  või  tühimikega  puuderead  ei  ole  ilusad.  Et  istutamisel   kaotavad   puud  suure  osa  oma 
juurestikust, kannatab ka nende veevarustus. Uuringud on näidanud, et noorte puude  hukkumise  enim 
levinud põhjuseks on kastmata jätmine või ebapi sav kastmine.  
 
Hinnates noore puu kastmisvajadust tuleb arvestada, et paaril esimesel kasvuaastal toimib puu ainsa 
veereservuaarina istutamisel juuri ümbritsenud  mullapall , kuna juured ei ole veel jõudnud  levida  sellest 
väljapoole.  Teiselt  poolt  on  istutuse  käigus  katkenud  ka  vee  li kumise  loomulikud  teed  mullapal i  ja 
seda ümbritseva pinnase vahel, mistõttu on mullapal  teataval moel veest isoleeritud. Piiratud mahuga 
mullapallis oleva vee kasutab puu ära aga mõne päevaga. See tähendab, et kastmisvajadust hinnates 
ei ole õige otsuseid teha selle järgi, kui niiske on ümberkaudne pinnas, vaid selle järgi, kui niiske on 
mullapall.  Kuigi  linnapuude  istutamise  käigus  paigaldatakse  tavaliselt  ka  kastmissüsteem,  ei  ole 
vähemalt  esialgu  õige  sellele   lootma   jääda  –  vett  tuleb  anda  ka  pealtkastmisena  istutussüvendisse. 
Sel viisil on võimalik mullapall korralikult läbi ni sutada. Uurimistulemused on näidanud, et tänavapuud 
vajavad  regulaarset  kastmist  vähemalt  kolmel  istutusjärgsel  suvel.  Kui  puudel  ilmnevad  juba 
veepuuduse tunnused, on kastmisest enam  vaevalt  abi. 
 
Kui  haljasala  on  rajatud  konteinertaimedest,  on  kastmine  samavõrd  tähtis.  Kuna konteinertaimed  on 
istutatud  tavaliselt  turbasubstraadi  sisse,  mis  kord  läbikuivanuna  uuesti  väga  raskesti  niiskub,  on 
 
102 
konteinertaimede  kastmisele  vaja  pöörata  vähemalt  sama  suurt  tähelepanu  nagu  mullapal iga 
taimedele. Vaid paljasjuursete taimede kastmisvajadus on väiksem. 
 
Murude,  eriti  spordimurude  ja  istutusalade  regulaarseks  varustamiseks  veega  tuleks  paigaldada 
kastmise püsiseadmed. Ülekastmist aga tuleks si ski vältida, kuna lisaks veekulule uhutakse sellega 
maapinnast  välja  ka  toitained.  Õige  kastmiskoguse  leidmisel  tuleb  arvesse  võtta  ka  kasvualuse 
paksust:  on  oluline  vahe,  kas  täita  veega  5  või  15  cm  paksuse  pinnasekihi  poorid.  Pinnapealset 
kastmist, nii nagu ülekastmistki, tuleks vältida  – pinnapealne kastmine põhjustab pindmise juurestiku 
teket.  Pindmise  juurestikuga   taimestik   aga  on  veelgi  põuakartlikum.  Vaid  äsjarajatud  murud  vajavad 
vähem vett korraga, kuid see-eest sagedamini – ni  püsib murupind kogu aeg ni ske. Kastmisvee hulk 
ajaühikus  tuleb  reguleerida  nii,  et  see  jõuaks  imbuda  kasvupinnase  pooridesse.  Liigkastmise  korral 
tekib vee  äravool , mis vi b kaasa ka mullaosakesi ning koos nendega ka osakeste pinnale neeldunud 
fosforit. Isegi kui on kavas läbi vi a tugevam kastmine, on mõistlik seda teha pausidega, et vesi jõuaks 
imbuda  maapinda.  Kastmisvee  kasutust  tõhustab  ka  hilisõhtune  või  öine  kastmine;  keskpäevase 
kastmise korral aga võib vee aurumiskadu ol a isegi kuni 80%.  
 
 
 
9.4. Mullaproovide võtmine 
 
Tööstuslikult  toodetavate  kasvupinnaste  koostise  kohta  võetakse   proovid   üldjuhul  nende 
valmistamiskohas.  Otstarbekas  on  erinevad  komponendid  analüüsida  eraldi  –  see  tagab  soovitava 
koostisega  kasvupinnase  saamise.  Ka  valmispinnasest  võetakse  analüüsid.  Kasvupinnase  tootja 
kannab  vastutust selle eest, et selle karakteristikud vastaksid kasutusotstarbele  ning et tarbija   teaks , 
missugune on toote koostis. Selleks tuleb pinnasepartii varustada tootepassiga, mis on kasvupinnase 
olulisim kvaliteedidokument. 
 
Proovide   võtmisel  on  põhikriteeriumiks, et  proov  oleks   esinduslik .  Praktikas tähendab see  proovide 
võtmist  kasvualuse  erinevatest   kohtadest   (kui  kasvupinnas  on  juba  paigaldatud)  või  materjaliauna 
erinevatest  osadest;  erinevad  üksikproovid  kogutakse  ja  li detakse  üheks  koondprooviks,  mida 
nimetatakse ka keskmiseks prooviks. Aunmaterjalide puhul koostatakse 1 keskmine proov auna iga 
5000  m3  mahu  kohta.  Kui  oletame,  et  5000  m3  mahuga  auna   pikkuseks   on  150  m,  si s  võetakse 
pikkuse igal 50. meetril auna mõttelisest ristlõikest 4 proovi, iga proovi mahuga 0,5 liitrit. Need proovid 
segatakse  ning  ühendatakse  keskmiseks  prooviks.  Auna  sisemusele  on  võimalik  juurde  pääseda 
näiteks laaduri kopaga.  
 
Kui  kasvupinnas  on  kasvukohale  paigaldatud  või  on  kõne  all  varem  rajatud  istutusala,  siis  tuleb 
tähelepanu  pöörata  võimalikele  pinnase  erinevustele  istutusala  erinevates  kohtades,  aga  ka  proovi 
võtmise  sügavusele.  On  oluline,  et  proovi  ei  võetaks sügavamalt  kui  on  kasvualuse  paksus.  Proove 
võib  võtta  spetsiaalse  mullapuuriga  või   labidaga .  Labidaga  proovi  võtmisel  kaevatakse 
 
103 
kasvupinnasesse  vajaliku  ulatusega  süvend,  nii  et  üks  suvendi  serv  on  sirge.  Üksikprooviks 
eraldatakse  sirgest  servast  labidaga  ülevalt  al a  ühepaksune  si l  mulda.  Süvendi  sirgest  servast  võib 
ka  lusika  või kühvlikesega kaapida põhjast servani nii, et kogu seina ulatuses saadakse võrdsed osad 
mulda.  Prooviga  koos  laborisse  saadetavas  analüüsitaotluses  peab  olema  märgitud,  milliselt 
sügavuselt proov võeti. 
 
Haljastuses  soovitatakse  koostada  1  keskmine  proov  istutusala  iga  5000  m2    pinna  kohta.  Sellise 
suurusega pind jaotatakse mõtteliselt 1000 m2 suurusteks osatükkideks, mil elt igaühelt võetakse sik-
sak  trajektoori  mööda  li kudes  4  osaproovi.  Keskmine  proov  koosneb  vähemalt  12  osaproovist; 
osaproovide võtmise kohad tähistatakse mullakaardil. 
Proovid saadetakse laborisse võimalikult ki resti pärast nende võtmist ja esmast töötlemist. Kui niisket 
proovi ei ole võimalik kohe laboratooriumisse saata, pannakse topsid proovidega seisma õhurikkasse 
ja võimalikult kuiva kohta. Proovidele lisatakse saate- või tel imislehed, mil ele kirjutatakse  
proovinumbrid, tellija  nimi, aadress, telefoninumber, analüüsi- ja nõustamise soovid.  
Kui ilmastik lubab, võib proove võtta  aastaringselt , kuid muld ei tohi ol a määrduvalt märg. Proove võib 
võtta ka kevadel enne otsuste tegemist võimaliku väetamise kohta. Proove on soovitatav võtta iga 5 
aasta järel.  
Proove ei võeta: 
  värskelt lubjatud või väetatud pinnasest, minimaalne vaheaeg peab olema 1...1,5 kuud; 
  tugeva vihma ajal (ooteaeg 3..4 tundi, kuid muld ei tohi olla liiga märg ega kleepuv);  
  sõnniku-, komposti-, lubja-, väetise-, kartuli-, põhu-, heinakuhja vms asemelt;  
  üldpinnast oluliselt erinevatest kohtadest (nt mikrolohud või –künkad, teeääred, kraaviservad 
jm)  
Proove võivad võtta pinnasetootjad või haljasalade hooldajad ise, kuid võimalik on ka  tellida  see 
koolitatud proovivõtjalt. Infot proovide võtmise metoodika ja saatedokumentide vormistamise kohta 
annavad mullalaborid. 
 
Alapunkti kopstamisel kasutatud allikmaterjal: 
1. Mul aproovide võtmise juhend viljakuse hindamiseks. Põl umajandusuuringute Keskus 
http://pmk.agri.ee/index.php?valik=161&keel=1&t   
2. Viheralueiden kasvualustat. Viherympäristöli tto ry, julkaisu 31, Helsinki 2004 
 
 
 
 
 
104 
 
 
 
 
10. KASVUPINNASTE ja MULTšIDE NÕUDLUS JA PAKKUMINE EESTIS 
 
Saamaks ülevaadet, mil ine on Eestis toodetavate kasvupinnaste ja multšide kvaliteet ning missugune 
on nende nõudlus, küsitleti sügisel 2010 kasvupinnaste ja multšide tootjaid ning  tarbijaid . Ühtekokku 
hõlmas küsitlus 10 multši tootjat, 10 pinnasetootjate, 10 multši tarbijat ning 10 kasvupinnase tarbijat. 
Küsitleti  üksnes  ettevõtteid;  eraisikuid  ei  küsitletud.  Küsitluse  vi sid  läbi  Luua  Metsanduskooli 
arboristieriala õppijad. 
 
 
10.1. Kasvupinnaste ja muldade pakkumine  
 
Valdavalt  pakuvad  Eesti  tootjad  oma  tegevuse  kõrvalsaadusena  üle  jäävaid  materjale.  Enim 
pakutavaks  tooteks  on looduslik, objektidelt kooritud muld, mida turustatakse kas sellisena, nagu see 
kooritakse või paremal juhul sõelutuna. Toodetakse ka komposte; suuremateks kompostitootjateks on 
heitveepuhastusettevõtted.  
 
Komponentide  valik  on  juhuslik,  kindla  koostisega  tooteid  küsitletud  ettevõtted  ei   valmista .  Enamik 
tootjaid   laseb   si ski  teha  mullaanalüüse;  analüüsitakse  põhiliselt  huumusesisaldust,  lõimist  ja 
reaktsiooni.  Mõned  tootjad  lasevad  analüüsida  ka  põhitoiteelementide  sisaldust.  Füüsikalistele 
näitajatele  mitte  ükski   pakkuja   tähelepanu  ei  pööra.    Nõuetekohaselt   vormistatud   tootepassid 
puuduvad. 
 
Samas  ei  ole  arenenud  ka  nõudlus.  Küsitletud  tootjad  väidavad,  et  nende  põhiklientideks  olevad 
haljastusfirmad  on  pakkumisega  rahul  nii  kvantitatiivselt  kui   kvalitatiivselt   ja  ka  hinna  ja  kvaliteedi 
suhet  peetakse  sobivaks.  Siiski  väidavad  tootjad,  et  päris  tihti  on  kliendid  avaldanud  ka  survet 
tootevaliku laiendamiseks ja kvaliteedi tõstmiseks. 
 
 
10.2. Kasvupinnaste ja multšide nõudlus 
 
Valdavalt  kasutavad  haljastusfirmad  ära  selle  mulla,  mis  enne  haljastatavate  objektide  ehitamist 
ehitusaluselt pinnalt kooriti. Mulda ostetakse ka juurde. Tarbijad, nii nagu ka pakkujad, on seisukohal, 
et  pinnaste  nõudlus  ja  pakkumine  on  enam-vähem  tasakaalus,  kuid  multšide  osas  võiks  valik  laiem 
olla. Kasutatakse nii koore- kui hakkemultše, aga ka mineraalseid multše. Enamik tarbijaid sooviks,  et 
toodete (ni  muldade kui multšide) kvaliteet oleks stabi lne ja valik laiem. 
 
 
105 
Tootepassil soovitakse näha järgmisi kvaliteedinäitajaid:  
 
a) muldade kohta:  
  põhitoiteelemendid, pH, lõimis; 
  toote päritolu, laboratoorse analüüsi  teostaja ; 
  orgaaniline aine või huumus, süsinik, fraktsioonilisus, poorsus; 
  metallisisaldus; 
  savi, liiva ja turba osakaal 
  pH, lõimis, põhitoiteelemendid, huumus 
   steriilsus . 
b) multšide kohta:  
  lagunemisaste või valmistamisaasta; 
  pH, niiskus, fraktsioonilisus, huumuse sisaldus (kui on komposteeritud). 
 
Soovitusi  on  kvaliteedi  ja  valiku  osas  tootjatele   esitanud   si ski  vaid  vähesed  tarbijad.  Kasvupinnaste 
teralisele  koostisele  ei  osata  tähelepanu  pöörata.  Sageli  tegutsevad  haljastajad  ka  piiratud  eelarve 
tingimustes, mistõttu kasutatakse küllalt palju juhuslikke materjale.  
 
Kokkuvõtteks  võib  öelda,  et  Eestis  ei  ole  kasvupinnaste  müügiturg  ega  ka  ostuturg  kuigi  hästi 
arenenud;  mõnevõrra  teadlikumad  on  tarbijad  multšide  osas.  See  tähendab,  et  nõuetekohaseid, 
kindlatele  karakteristikutele  vastavaid  pinnaseid  peavad  haljasalade   rajajad   valmistama  ise  kas 
rajamiskohas  või  oma  tootmisterritooriumil.  Haljastajate  nõudluse  kvaliteedi  tõus  vi b  ka  pakkumise 
kvaliteedi tõusule ning kindla käekirjaga tootjate  väljakujunemisele .  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
106 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
LISAD
 
107 
Lisa 1 
Soovitusi erinevate kasvupinnaste koostise valikuks 
        Kasvupinnas         Üldots- 
Tallamis-
Golfi- 
Hapulem-
Puud, 
Niidu- 
Katuse- 
Modelleerimispinnas 
 
tarbeline   kindel  
ja  
besed 
põõsad  
murud  haljastus 
 
 
spordi-  taimed * 
ja püsikud 
Komponendid 
murud 
(nõudlikud  
liigid) 
Orgaaniline osa 
60 
50 
20 
40 
55 
20 
 
 
(mahu%) 
Mineraalosa (mahu%)  40 
50 
80 
60 
45 
80 
 
 
* Mineraalosa 
7 
7 
1 
10 
12 
0 
 
 
savisisaldus (kaalu%) 
*mineraalosa liiva-
40 
50 
80 
50 
30 
80 
 
 
sisaldus (kaalu%) 
Erinõuded 
 
 
 
pH ~ 5 
 
 
Kasutada 
Võimaluse  korral  kohapeal  leiduv  materjal, 
kergeid, 
mida  võib  sõeluda  ja  vajadusel  parandada 
vettimatuid 
turba või komposti lisamisega 
materjale 
Kasvupinnaste juhtkarakteristikuid 
Kuumutuskadu 
15 
9 
2 
8 
13 
2 
8 
8 
(kaalu- 
protsent) 
Mahukaal 
850 
1000 
1400 
1050 
1200 
1400 
800 
~1110 
valmistamishetkel 
 
** 
- vähenõudlike ja kuivalembeste puittaime- ja püsikuliikide kasvatamisel on soovitatav suurendada mineraalosa liivasisaldust (≥ 50%) 
 
108 
Lisa 2 
Erinevate kasvupinnaste soovituslikke omadusi 
        Kasvupinnas 
Murud (I…III 
Viljakate 
Väheviljakate 
Kuivade kasvu- 
Kuivad  
Koduaiataimed 
 
hooldusklass) 
kasvukohtade 
kasvukohtade 
kohtade  
niidumurud 
(üldotstarbeline 
Omadused                                                
puittaimed 
ja  puittaimed ja  
okaspuud  
kasvupinnas) 
püsikud 
püsikud 
ja varvud 
Elektrijuhtivus  
3