Tume aroonia (0)

Tume aroonia ´Aronia melanocarpa´
Eestis levinud põõsa süstemmatikas pole täit selgust, ilmselt on tegemist tumeda aroonia(mittesöödavad viljad ) ja punase aroonia (A.arbulifolia) hübriididega, praeguse teadusliku nimetusega A.x prunifolia, meil on juurdunud eestikeelse nimetusena must aroonia.Arvatav sünonüüm on Venemaal ja Soomes ning teistes Põhjamaades kasutatav A. mitchurinii Mitšurini aroonia.
Tume aroonia pärineb Põhja-Ameerika idapiirkonnast. Aroonia nimi tuleneb Kesk- ja Lõuna-Euroopas levinud tuhkpihlaka kreekakeelsest nimest aria, mille viljad on pisut sarnased musta arooniaga.Aroonia kultuuristati viljapõõsana 20. sajandi keskel Siberis . Vaatamata suhteliselt lühikesele ajaloole, on tume aroonia Eestis marjakultuurina elanud üle nii tõuse kui mõõnu. Venemaal pööras aroonia perekonnale, kui puuviljandustaimele esimesena tähelepanu I.Mitšurin.Ta tellis 1900.a saksamaalt tumeda aroonia istikuid ning kasutas neid ristamisel pihlakaga. Taim levis kiiresti. Ja eks ta sealtkaudu Eestisse mingil hetkel jõudiski. Olid ajad, mil kohalikud veinitööstused ja loodusravientusiastid arooniat vägagi austasid . Ja tulid ajad, mil nii ühismajandites kui ka koduaedades põõsaid halastamatult välja juuriti.Aroonia tootmiskatseid Eestis alustas Kalju Kask 1958.a.TA Eksperimentaalbioloogia Instituudis Harkus.Hiljem rajati mitmehektarilisi tootmisistandusi aiandussovhoosides.
Meil on seda taime võrdselt hinnatud nii ilu- kui viljakultuurina, vähem teatakse ehk punast arooniat (A. arbutifolia), mis on samuti kasvatatav heki - ja ilupõõsana.Rikkalik saagikus, saagi ühtlane valmimine, omapärase biokeemilise koostise ja ilusa värvusega viljad on aroonia trumbid viljapõõsana. Miniõunad- viljad, mida arooniapõõsalt nopitakse, polegi tegelikult marjad , vaid hoopis tillukesed õunviljad. Rahvapäraselt aga jäävad nad ikkagi marjadeks. Välimuselt on aroonia vägagi pilkupüüdev, viljad kenasti kobarates , parajalt suured (1-1,5 g), kergelt läikivad ja kaunilt tumedad . Aroonia välimus on aga maitsest etem. Egas ilmaasjata ole aroonia ingliskeelne vaste chokeberry (’läkastama ajav mari’).
Aroonia esitab mulla suhtes üsna vähe nõudmisi ja kasvab lopsakalt isegi niiskes, kompaktsel savisel pinnasel. Kuival ja liivasel mullal jäävad põõsad madalaks ja marjad väikseks.Ka punast arooniat saab hästi hekina kasvatada, kuna kasvab kuni 2 meetri kõrguseks. Kena madalamat kasvu sort on aga "Hugin", mis moodustab tiheda meetri kõrguse põõsastiku.Põhjamaades hinnatud sort " Viking " annab aga eriti suure saagi ja taim ise kasvab ühe kuni pooleteise meetri kõrguseks. Igatahes tasub tarvitada neid kasulikke marju nii palju kui võimalik.Istutatakse üksikpõõsaid 2m. ja hekipõõsaid 1m.vahega.Istutuskoha valikul võib arvestada aroonia lepplikusega põhjavee läheduse ja soojuse suhtes. Istutada võib nii tasasele maale, kui väikesele põhjakallakule.Istutamiseks sobib nii sügis kui ka kevad.Arooniat ei tule istutada sügavamale kui ta varem kasvas. Aroonia talub hästi ümberistutamist ka vanemas eas. Suuraedades on aroonia istutustihedus 4 X 2 m, vilja hakkab kandma 3-4. kasvuaastal. Hooldatakse ja väetatakse nagu tavalisi marjapõõsaid.Väetamisnormi määramisel tuleks arvestada taimede üldist seisundit . Rahule võib jääda, kui võrsed kasvavad aastaga vähemalt 20 cm pikkuseks .Liigsed võrsed tuleb kevadel kõrvaldada.Põõsas on küllaltki saagikas, andes keskmiselt 5-6 kg. põõsalt, aga soodsates tingimustes ka poole rohkem. Pärast tavasuurusega hekiistikute istutamist lõigatakse kõigi istikute võrsed nööri järgi 15...20 cm kõrguselt maha. Tema elueaks loetakse 30 aastat. Maapealne osa kannatab kuni -35 kraadist külma, juurestik saab kahjustada, kui temperatuur mullas langeb alla -12 kraadi. Seega lumeta talvede puhul tuleks juurestikku täiendavalt soojustada (näiteks täiendava muldamisega). Samuti võib aroonia iseseisvalt kasvada, aga nõudlikum aiaomanik võib teda ka vastavalt maitsele pügada. Talub hästi tugevat noorendamislõikust (tavaliselt tuleks teha 12...14 a pärast). Kuna on valguslembene, siis hekina kasvatades tuleks hekk lõigata trapetsikujuliseks (ülevalt kitsamaks). Tüvipuude saamiseks poogitakse harilikule pihlakale.Tüvi tuleks jätta 1,5-2m, siis on puud kevadel õitsemise ajal ja sügisel viljade valmimise ajal eriti kaunid ja oksad ei paindu viljade raskuse all vastu maad. Pookimine on samasugune nagu õunapuul. Arooniapõõsal peaks olema 40-45 kuni 7a vanust oksa.Igaaastase lõikuse korral tuleks välja lõigata 6-7 vana oksa, mille asendajaks jäetakse sama palju uusi üheaastaseid oksi.Põõsa aluse läbimõõt peaks olema 1-1,3m., et tagada küllaldane valgustatus.Taimede kõrgus sel juhul piiratakse 2,5m-ga.
Paljundatakse peamiselt seemnetega.Seemnetega saab kõige lihtsamini suure hulga istikuid.Külviks sobivad pressimisjäägid.Seemikutest valitakse istutamiseks ainult jämeda juurekaelaga tugevad taimed, mille potensiaalne saagivõime on suurem.Vegetatiivselt võib suurtootmises paljundada haljaspistikutega. Väheste taimede saamiseks sobivad mullalähedased või maasisesed juurdunud võsud, mis vajavad aastast järejkasvatamist, enne kui neist saavad standartsed istikud
Suureks plussiks on väga ilus punane sügisvärv. Ka õitsemise ajal on hekk ilus. Kadri Karp Eesti Põllumajandusülikoolist rõhutab, et aroonia puhul on vaat et tähtsaim fakt, et see on täiesti haiguse- ja kahjurivaba. Kannatab suurepäraselt heitgaase. Miinused- raske saada tihedat, ühtlast hekki, nõuab reeglipärast, tugevat lõikamist. Kipub alt jääma hõredaks.
Aroonia viljadel on mõned unikaalsed omadused. Nimelt on neis 2...3 korda rohkem joodi, kui teistes tuntud puuviljades või marjades. Samuti ei ole talle vastast P rühma vitamiinide osas. Aroonia vilju (ka mahla) on väga kasulik manustada juhul, kui sinu vere kolesterooli tase on kõrge, ja vererõhk kipub kõrvu kohisema panema . Sealjuures on omapärane see, et normaalse rõhuga inimestel arooniate söömine vererõhku ei alanda. Arooniate manustamine tuleb kasuks radioaktiivse kiirituse kätte jäämisel, verejooksude puhul, neeruhaiguste korral jne. Enne arooniate regulaarsele söömisele asumist vestle siiski oma perearstiga - neid ei maksaks tarbida, kui sul on maohaavandid, gastriit ja veel mõned muud haigused aroonias peitub peaaegu samasugune ramm nagu astelpajus. Arooniamarjad mõjuvad hästi seedimisele, annavad piisavalt vitamiine ka haiguste ennetamiseks. Seega tasub arooniaid ja neist valmistatud hoidiseid talvisel ajal eriti kõrgelt hinnata.
Hästisäilivaid arooniamarju ei maksa põõsast noppida kohe, kui need valmima hakkavad — kõige paremini mekivad need mustad marjad siis, kui esimesed öökülmad on neist üle käinud. Vihje, et arooniad on küpsed, on ka see, kui linnuparv sinu hoolega hoitud põõsaid tühjendama kukub . Peleta linnud eemale ja korja marjad pihuga ära — marjaraagusid pole enam vaja eemaldada.Kuivatatud arooniamarjad on samuti suurepärased, kuivatada võib neid soojustatud põrandal või ahjus.Kuna leivategemine on muutunud üsna populaarseks, siis on hea teada, et arooniad sobivad ülihästi ka leiva sisse, aga miks mitte ka müslisse või kasutada neid lihtsalt tervisliku suupistena.
Kasutatud materjal;
Puuviljandus , J. Kivistik
Viljapuu- ja marjaaed, E. Mägi
Iluaianduse käsiraamat, koostanud Mari Laane
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/aroonia3
http://aedjakodu.tarbija24.ee/543990/must-aroonia-voiks-kasvada-igas-eesti-aias/
http://www.calmia.ee/Taimed/Hekid/aroonia.ht m
http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/aeg-maiustada-arooniatega.d?id=26210941
http://www.toidutare.ee/termin.php?id=25