Kitsekasvatuse (0)

Kitsekasvatus
Eesti territooriumil on karja kasvatamise algusest peale kasvatatud ka kitsi . Pikaajalise rahvaselektsiooni tulemusena on Eestis väljakujunenud omanäoline kitsede populatsioon , kes on hästi kohanenud siinsete looduslike tingimustega. Peetakse kohalikku piimatüüpi enamasti sarvedega piimakitse populatsiooni. Senini ei ole eesti piimakits tunnustatud tõuna, sest puudub kitsede tõuraamat ning kitsed on olnud väga piiratult seotud jõudluskontrolliga. Eesti kitsed on enamasti sarvedega, värvuselt valged, hallid või pruunid, kuid leidub ka kirjusid ja musti kitsi. Piimajõudluse kohta objektiivsed andmed puuduvad, sest kitsede osas ei ole Eestis jõudluskontrolli peetud. Senine kitsekasvatuse tase on Eestis küllalt tagasihoidlik . Võib öelda, et senini on Eestis tegeldud enam üksikute kitsede pidamise kui kitsekasvatuse arendamisega. Sageli on kitsede pidamise eesmärgiks olnud kitse kui hobilooma pidamine.
Enamus kitsedest peetakse elanike kodumajapidamistes üksikute isenditena. Lüpsmine toimub käsitsi ja saadud toorpiima kasutatakse põhiliselt peresiseseks tarbimiseks joogipiimana. Juustu valmistamise oskused kitsepiimast on tagasihoidlikud või puuduvad üldse, mis on olnud üheks piduriks suuremate farmide tekkimisele, sest kitsede toorpiima kokkuostuga ei ole ükski piimatöötlemisettevõte tegelenud . Seepärast on kitsepiima tarbitud farmisiseselt ning turustatud piima kogused on olnud minimaalsed.
Riiklikul tasandil ei ole kitsekasvatust vajalikul määral propageeritud ja toetatud. Sotsialistliku suurtootmise ajal ei olnud kolhoosidel, sovhoosidel riikliku plaani kitsekasvatussaaduste realiseerimiseks ning seepärast kitsi neis ei peetud. Seepärast ei hangitud riiklikul tasemel uut aretusmaterjali ei naaberriikidest ega Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Puudusid täielikult aretusplaanid ja kitsede tõuaretusega ei tegeldud.
Kuna uut aretusmaterjali vajati ka väikeste kodumajapidamiste farmides , siis toodi üksikute kitsekasvatajate endi poolt teistest liiduvabariikidest (Venemaalt, Lätist ja mujalt) vähesel määral piimatõugu kitsesid. Selline elusloomade sissetoomine toimus stiihiliselt ilma igasuguse riikliku koordineerimiseta ning vastavalt kitsekasvataja maitsele ja võimalustele.
Koos Eesti iseseisvumisega on suurenenud huvi kitsekasvatuse vastu. Kuna kitsedelt saab tervislikku piima, aga ka liha ja nahku , siis võib kitsepidamine anda märkimisväärse osa väikepere toidulauast. Kitsepidamine on lihtsam lehmapidamisest ning sageli ühe-kahe lehmapidajad on hakanud kitse kasvatama. Seepärast on kitsede arvukus on tõusnud ning 2008.aastal oli Eestis ligikaudu 4000 kitse.
Kitsede arvukus Eestis
Aasta
Lammaste ja kitsede arv (tuhandetes)
Sealhulgas kitsi (arv tuhandetes)
1993
124,2
1,1
1994
83,3
1,1
1995
61,5
1,5
1996
49,8
1,65
1997
39,2
1,6
1998
35,6
1,7
1999
30,8
2,1
2000
30,9
2,7
2001
32,2
3,2
2002
32,4
3,6
2003
33,8
3,9
2004
34,3
3,5
2005
41,0
3,0
2006
52,4
2,8
2007
66,0
3,3
2008
76,4
4,0
Kitsi peetakse Eestis kõikides maakondades. Enamasti on rohkem kitsi olnud Ida Virumaal, Viljandi- Pärnu ja Harjumaal . Kitsede arvukuse tõus on olnud kiirem alates 1994.aastast. Üheksakümnendatel aastatel on kitsede arvukus tõusnud ka paljudes Kesk ja Ida- Euroopa riikides ( Albaania , Slovakkia , Kreeka, Leedu, Läti). Seda võib seletada nii suurema tööpuudusega maal kui ka sellega, et väikemajapidamistes on hakatud kitsepiimast kodusel teel juustu valmistama. Juustu müügist on aga kitsepidajad saanud suurema osa farmi sissetulekutest. Paraku enamus toodetud toorpiimast kasutatakse Eestis töötlemata kujul joogipiimana omas peres. Rahaliselt turustatud piima hulk on väike. Üldiselt võib öelda, et toorpiima farmisisese ümbertöötlemise oskused juustuks, jogurtiks või mõneks muuks piimatooteks on Eesti kitsekasvatajatel tagasihoidlikud. Kuid aasta-aastalt on need oskused kasvanud ja leidub kitsekasvatajaid, kes ka kitsepiimatooteid müüvad.
Praegusel hetkel on Eestis 4-5 suuremat kitsefarmi. Eesti suuremas - perekond Kooremite Tubri mahekitsefarmis Läänemaal peetakse ligikaudu 130 lüpsvat kitse, kelledele lisandub noorkari.
Vähesel määral on viimasel kümnel aastal Eestisse toodud ka uut aretusmaterjali. 1996.a saadi Norrast 100 doosi norra kohaliku kitsetõu eliitsikkude spermat, millega 1996. ja 1997.a seemendati 10 talus 36 kitse. 1998.a ostis Harjumaa kitsekasvataja Tarmo Lohv Lätist 12 saane tõugu noorkitse. Samal ajal ostis Eesti Lambakasvatuse Selts (ELaS) Lätist Riikliku Tõuinspektsiooni vahendite arvelt ühe puhtatõulise saane siku, mis oli esimene riiklikult finantseeritud tõumaterjali ost Eesti kitsekasvatuse arendamiseks .
Kitsekasvatuse arengut piiravaks teguriks on olnud riigipoolsete finantseeringute ja toetuste vähesus. ELaS on aidanud kitsekasvatajaid aretuse probleemide lahendamisel lammaste aretuseks ettenähtud rahade arvelt, kuid see töö ei ole olnud piisav. Alles 1998.a sai Eesti kitsekasvatus esmakordselt riigipoolset toetust Põllumajandusministeeriumi nõuande arendamise konkursi raames, mille vahenditest nõustati kitsekasvatajaid juustuvalmistamise ja kitsede pidamise alal, loodi kitsekasvatuse arengukava ning koostati kitsede algarvestusvormid jõudluse ja põlvnemise ülesmärkimiseks. Jõudluskontrollikeskuse poolt on koostatud kitsede jõudluskontrolli pidamise programm.
Söötmisnormid
Eestis on kitsede üldine arvukus väike ja nende söötmisalaste küsimustega pole senini tõsiselt tegeldud. Viimase kümne aasta jooksul on kitsede arv ligikaudu kahekordistunud ning väikefarmide kõrvale on tekkinud ka suuremaid . Just nendel suuremate kitsefarmide omanikel on probleeme kitsede õige söötmise korraldamisega, sest Eestis sellealaseid teadmisi ja kogemusi napib. Suureks probleemiks oli tõsiasi, et puudusid kitsede söötmisnormid, mistõttu normeeritud söötmist ei saanud rakendada.
Eesti kohalikule piimakitsetõule sobivad söötmisnormid tuletati NRC (1990) normide alusel ja teiste kirjandusandmete põhjal (The Nutrition of Goats, 2004). Seejuures arvestati Eesti kitsekasvatuse tavatingimusi ning kohalikule kitsetõule omast piimajõudlust, kasvu ning arengut. Sarnaselt teiste loomaliikidega leiti ka kitsede summaarsed päevased toitefaktorite tarbenormid partsiaalnormide põhjal. Aluseks võeti metaboliseeruva energia, proteiini , seeduva proteiini, kaltsiumi ja fosfori tarve, mis kulub elatuseks, kehamassi juurdekasvuks, emasloomadel ka loote kasvatamiseks ja piima tootmiseks. Vastavate partsiaalnormide liitmisel saadi nende toitefaktorite summaarsed päevased tarbenormid. Mineraalelementide ja vitamiinide kohta partsiaalnorme tavaliselt välja ei tooda. Nende leidmisel võetakse aluseks keskmine päevane kuivaine tarbimine ja toitefaktorite soovituslikud kontsentratsioonimäärad. Ka antud juhul leiti need tarbed keskmise kuivaine tarbimise soovituslike kontsentratsioonimäärade abil.
Summaarsed toitefaktorite tarbenormid arvutati välja noorkitsedele kehamassiga 10, 20, 30, 40, 50 kg, vabadele ja algtiinetele kitsedele kehamassiga 40, 50 ja 60 kg eraldi väikese liikumisaktiivsuse (laudaspidamine) ja suurema liikuvusaktiivsuse ( karjatamine , vabapidamine) puhul. Sarnaselt arvutati välja summaarsed toitefaktorite tarbenormid lõpptiinetele kitsedele (4-5 tiinuskuu) kehamassiga 40, 50, 60 kg, lüpsvatele kitsedele kehamassiga 40, 50, 60, kelle piimajõudlus on kas 0,5, 1, 2, 3 või 4 kg ning sikkudele paaritusvabal ja paaritusperioodil.
Päevased summaarsed toitefaktorite tarbenormid on toodud väiksema ja suurema liikumisaktiivsuse puhuks. Kui loomi peetakse talvel laudas ja nad liiguvad vähe, siis sobiksid neile väiksema liikumisaktiivsuse jaoks mõeldud normid. Suvel karjatamisperioodil ja aastaringselt väljas vabapidamise korral sobiksid normid, mis on mõeldud suurema liikumisaktiivsuse puhuks. Käesolevas artiklis kirjeldame emaskitsede söötmisnorme ja söötmist. Ruumi kokkuhoiu tõttu esitame söötmisnormid vaid 50 kg raskustele piimakitsedele. Piimakitsede täielikud söötmisnormid võib huvitatud lugeja leida Eesti Lambakasvatajate Seltsi kodulehelt (www.lammas.ee). Noorkitsede ja sikkude söötmisnormidest kirjutame edaspidi.
Vabade ja algtiinete kitsede summaarsed tarbenormid on antud kolmele raskuskategooriale (40, 50 ja 60 kg) ja nende väljatoomisel on arvestatud nii elatustarvet kui ka kehamassi juurdekasvu tarvet. Käesolevas artiklis on esitatud piimakitsede söötmisnormid vaid 50 kg raskustele emaskitsedele (tabelid 1, 2). Pärast tallede võõrutamist on emaskitsed tavaliselt lahjunud, mistõttu tuleb neile planeerida sööta ka kehamassi juurdekasvuks. Toodud normid on mõõdukalt lahjunud emaskitsedele kus ööpäevaseks kehamassi juurdekasvuks on arvestatud 50 g. Kui on tegemist tugevasti lahjunud emaskitsedega, siis peaks neile planeerima 100 g ööpäevast massi-iivet, väga tugevasti lahjunud emaskitsedele aga 150 g. Sellest tulenevalt tuleks toodud tarbenormidele lisada metaboliseeruvat energiat vastavalt 3 või 6 MJ ja seeduvat proteiini vastavalt 21 või 42 g.
Lõpptiinete kitsede (4...5 tiinuskuu) summaarsed toitefaktorite tarbenormid on saadud elatustarbe-, lootetarbe- ja kehamassi juurdekasvu tarbenormide liitmisel. Toodud normides on arvestatud, et tiine kitse enda kehamass suureneb kahel viimasel tiinuskuul keskmiselt 25 g ööpäevas. Sellest tulenevalt suureneb sel perioodil kitse kehamass (viljastusprodukte arvestamata) keskmiselt 3...3,5 kg.
Piima andvate kitsede summaarsed tarbenormid on leitud elatustarbe ja piimatootmistarbe alusel. Nende normide juures on silmas peetud ka seda, et suuremate toodangute (3...4 kg ) puhul kasutab kits kehavarusid ka piima tootmiseks. 3 kg piimatoodangu korral on arvestatud kehamassi vähenemist 25 g, 4 kg juures 50 g ööpäevas. Kui kits annab 3 kg piima, siis saab ta kehavarudest piima tootmiseks 0,75 MJ ja 3,8 g seeduvat proteiini, 4 kg korral vastavalt 1,5 MJ ja 7,5 g. Normid on ära toodud 40, 50 ja 60 kg kehamassiga ja kuni neli kilogrammi 4% rasvasisaldusega piima andvatele kitsedele. Kui piima rasvaprotsent erineb 4%-st, siis iga 0,1% piima rasvasisalduse muutuse kohta, mis erineb sellest, tuleks iga piima kilogrammi kohta teha parandus metaboliseeruva energia osas 0,02 MJ ja seeduva proteiini osas 0,7 g.
Piimakitsede summaarsed toitefaktorite tarbenormid (väike liikumisaktiivsus ), kehamass 50 kg
Toitefaktorid
Ühik
Vabad algtiined
Lõpptiined
Piima andvad (EKM* piim, kg)
0,5
1
2
3
4
Kuivaine söömus
kg
1,0
1,1
1,2
1,3
1,8
2,2
2,6
Metaboliseeruv energia
MJ
9,4
11,2
12,0
13,2
18,3
22,9
27,7
Proteiin
g
85
125
132
147
219
286
352
Seeduv proteiin
g
61
86
96
102
153
199
246
Mineraalelemendid:
kaltsium
g
3,3
4,4
6,6
7,8
10,8
13,2
15,6
fosfor
g
2,4
3,3
3,8
4,6
6,3
7,7
9,1
magneesium
g
2,4
2,8
3,0
3,3
4,5
5,5
6,5
naatrium
g
1,9
2,2
2,4
2,6
3,6
4,4
5,2
kaalium
g
9,5
11,0
12,0
13,0
18,0
22,0
26,0
kloor
g
1,9
2,2
2,4
2,6
3,6
4,4
5,2
väävel
g
1,9
2,2
2,4
2,6
3,6
4,4
26,0
raud
mg
48
55
60
65
90
110
5,2
mangaan
mg
38
44
48
52
72
88
5,2
tsink
mg
48
55
60
65
90
110
130
vask
mg
5
6
6
7
9
11
13
koobalt
mg
0,10
0,11
0,12
0,26
0,36
0,44
0,52
jood
mg
0,48
0,55
0,60
0,65
0,90
1,10
1,30
seleen
mg
0,14
0,17
0,18
0,20
0,27
0,33
0,39
Vitamiinid :
A- vitamiin
RÜ
2850
3300
3600
3900
5400
6600
7800
või karotiin
mg
7,1
8,3
9,0
9,8
13,5
16,5
19,5
D-vitamiin
RÜ
285
330
360
390
540
660
780
E-vitamiin
mg
29
33
36
39
54
66
78
Näitlikud ratsioonid
Kits on väikemäletsejaline loom ja tema põhisöötadeks on rohusöödad. Kitsed on head rohusöötade tarbijad ja nad on võimelised sööma sööda kuivainet rohkem 1 kg kehamassi kohta kui veised . Nii arvatakse, et kits tarbib 3,5...5 % söödakuivainet kehamassist, aga maksimaalselt kuni 6 % kehamassist (The nutrition of goats, 1998). Samas veis tarbib kuni 4 %. Kitse suviseks põhiliseks söödaks on karjamaarohi. Võrreldes veiste ja lammastega on kitsedele omased teatud eripärad. Kits on hea rohusööda tarbija, kuid söödava rohu osas on ta suur valija. Kitse väike suu ja liikuvad mokad on kohastunud haarama taime peenemaid osasid, väikesi lehekesi, õisi. Karjamaal eelistavad kitsed süüa karjamaarohu ülemist fronti, samas ei meeldi neil süüa rohu varsi . (Luginbuhl et al, 1998). Siinjuures oskab kits valida just taime kõige toitvamaid osi ja võimaluse korral eelistavad rohelisi võrseid, lehti. Heintaimedest eelistavad nad timutit, aasrebasesaba, aruheina, valget ristikut jne. Kitsede karjatamiskäitumise uurijad on leidnud, et nad eelistavad rohu valikul kõrrelisi ristiku ees ( Grant et al, 1984). Kitsede ja veiste koospidamisel tuleks kitsi karjatada enne ja seejärel veiseid. Suvel leiavad kitsed endale sööta ka võsastunud ja madalasaagilistelt rohumaadelt, sest nad söövad meelsasti ka looduslikke rohundeid. Kitsed on võimelised seisma tagajalgadel ning sööma ka puude ja põõsaste lehti. Sellepärast on kits ülihea võsa- ja umbrohtunud põldude puhastaja. Suvisel vabapidamisel võivad kitsed teha ka palju kahju, sest nad söövad noori puukasve ning vilja- ja lehtpuude koort. Tänu suurele uudishimule ja kõrgemale tolerantsusele kibedamaitseliste ja kõrgema tanniini sisaldusega söötadele, võib kits süüa mittemaitsvaid umbrohtusid, metsikuid võrseid. See võib viia mõnikord isegi mürgiste taimede söömisele ja mürgistuste tekkimiseni. Kitsed eelistavad ebatasaseid, künklike karjamaid, vähem meeldib neil olla madalatel ja tasastel karjamaadel. Elektrikarjuste kasutamisel peaks tara kõrgus olema vähemalt 105 cm ja tara peaks koosnedes 4...5 erinevast traadist. Kõige madalam traat peaks olema 15...20 cm kõrgusel maast, sest kitsed püüavad tungida läbi elektritara pigem altpoolt roomates kui üle hüpates. Karjatamise korraldamisel peaks teadma, et kits otsib vihma eest varju ja talle ei meeldi märjaks saada. Võrreldes veise ja lambaga võib märjaks saanud kits kiiremini haigestuda, sest kitsel on rasvaladestus minimaalne. Vabapidamisel ja karjatamisel peaks kitsedel olema võimalus vihmaste ilmade korral varjuda avatud varjualustes, kergehitistes, küünides.
Talvel on kitsede põhisöödaks hein või silo . Lisaks võib anda ka jõusööta ning kartulit ja juurvilja , rohusöötade vähesuse korral ka põhku. Kits ei ole võimeline seedima taime raku kestaaineid nii hästi kui veis, sest sööt on vatsas lühemat aega. Kuna põhus on raku kestaaine osakaal suur, siis ei sobi põhk kitsedele põhisöödaks. Kitsedele sobib kõige paremini peenekõrreline leherikas hein ja silo. Päevas võiks arvestada heina emaskitsedele 1,5...2 kg. Silo söötmisel tuleb arvestada, et kitsed on väga tundlikud mittekvaliteetse silo suhtes. Liigselt hapu ja riknenud silo pikaajaline söötmine põhjustab neil seedehäireid. Eriti ettevaatlik tuleb olla niisuguse silo tiinetele emasloomadele söötmisel. Hea oleks anda silole lisaks ka heina või siis selle puudumisel väiksemaid koguseid põhku (ca 0,5 kg). Tiinetele emasloomadele võiks anda kvaliteetset silo 1...2 kg, lüpsvatele kitsedele 3...4 kg päevas. Juurvili ja kartul on heaks mahlakaks söödaks lüpsvatele kitsedele. Olemasolu korral võiks juurvilja ratsiooni võtta 2...3 kg, kartulit 1...2 kg. Jõusöödaks sobib kitsedele nii kaer kui ka oder . Kui ei ole tegemist mahetootmisega, siis saab kasutada ka veiste segajõusööta ning proteiinitarbe katteks ka õlitaimede seemnetest saadavaid kooke ja srotte. Teravilja võiks parema seeduvuse huvides sööta kas muljutult või jahuna. Lüpsvatele kitsedele võiks arvestada jõusööta kuni 400 g ühe kilogrammi piima kohta. Mineraalsöötadest on otstarbekas kasutada segamineraalsööta.
Järgnevalt on toodud näitlikud söödaratsioonid 50 kg kehamassiga piimakitsedele (tabel 3). Kahes esimeses söödaratsioonide näites on põhisöödaks silo. Kahes järgnevas on põhisöödana kasutusel kõrreliste hein. Rohusööjate loomade, sealhulgas ka kitsede, söötmise strateegia seisukohalt on äärmiselt oluline silo kvaliteet. Eelkõige selle toiteväärtus ja silo proteiini sisaldus. Näidisratsioonide koostamisel on valitud hea toiteväärtusega ja keskpärase, rahuldava proteiini sisaldusega põldheina silo, (metaboliseeruva energiat 9,9 MJ/kg, proteiini sisaldus 12,5% kuivaines). Sellise silo kasutamisel on proteiinitarbe rahuldamiseks vaja lakteerivate kitsede ratsioonidesse lülitada kaerajahu kõrval ka hernejahu (tabel 3). Kui aga silo proteiinisisaldus ulatub 16 % piiresse, siis rahuldataks proteiini tarbe ka vaid kaerajahu või odrajahuga. Heinatüübilise söötmise puhul on lisaks heinale ja teraviljajahule (meie näidetes kaerajahule) vajalik suurematoodanguliste kitsede ratsioonidesse lisada hernejahu (mahetootjad) või mõnda muud proteiinisööta. Mahetootjatel sobib proteiinisöödaks kasutada hernejahu, sest alates 2008. ndast aastast peavad mahetootjad kasutama 100% ulatuses vaid mahedalt toodetud söötasid. Mittemahetootjad saavad kasutada hernejahu asemel ka kooke ja srotte (näiteks rapsikooki). Ratsioonid peavad sisaldama mineraalelementide tarbe rahuldamiseks ka keedusoola ja mineraalelementide segu.
Meie poolt koostatud talvised piimakitsede ratsioonid on koostatud arvestusega, et need sobiksid ka mahetootjatele.. On arvestatud ka seda, et mahetootmise korral peab rohusöötade kogus moodustama ratsiooni kuivainest vähemalt 60%.
Suvisel karjatamisperioodil on kitsede põhisöödaks karjamaarohi. Tabelis 4 on esitatud soovituslikud suvised söödaratsioonid suurema liikumisaktiivsusega 50 kg raskustele kitsedele. Lisaks karjamaarohule vajavad kitsed keedusoola ning suurema piimajõudluse tagamiseks ka teraviljajahu (kaerajahu, odrajahu) või mõne muu jõusööda lisasöötmist. Mineraalsöödasegu päevased kogused sõltuvad piimatoodangu suurusest .
Talvised näidisratsioonid piimakitsedele
Söödad Ühik Vabad algtiined Lõpptiined Piima andvad (EKM piima, kg)
0,5 1 2 3 4
Siloratsioonid, kitse kehamass 50 kg, väike liikumisaktiivsus
Kõrreliste hein kg 0,4 0,5 0,5 0,5 0,5 0,5 0,5
Põldheina silo 2,0 2,0 2,0 2,0 2,5 3,5 4,0
Kaerajahu kg 0,020 0,080 0,220 0,450 0,440 0,650
Hernejahu kg 0,025 0,050 0,020 0,110 0,210 0,290
Mineraalid : Hertta Muro g 4 6 7 10 12 13
Keedusool g 4 4 4 4 6 7 9
Ratsioonis kuivainet: kg 1,04 1,16 1,24 1,33 1,79 2,22 2,64
sellest rohusöödad: % 100 96 90 84 72 74 69
Siloratsioonid, kitse kehamass 50 kg, suurem liikumisaktiivsus
Kõrreliste hein kg 0,5 0,5 0,5 0,5 0,5 0,5 0,5
Põldheina silo 2,0 2,0 2,0 2,5 2,5 3,5 4,0
Kaerajahu kg 0,080 0,250 0,310 0,280 0,700 0,720 0,920
Hernejahu kg 0,070 0,150 0,230
Mineraalsööt Hertta Muro g 5 8 16 16 20
Keedusool g 5 6 5 5 5 7 8
Ratsioonis kuivainet: kg 1,19 1,34 1,39 1,51 1,97 2,41 2,83
sellest rohusöödad % 94 83 80 74 65 68 64
Heinaratsioonid, kitse kehamass 50 g, väike liikumisaktiivsus
Kõrreliste hein kg 1,2 1,2 1,2 1,2 1,5 2,0 2,0
Kaerajahu kg 0,120 0,200 0,320 0,480 0,400 0,780
Hernejahu kg 0,080 0,190 0,270
Mineraalsööt Hertta Muro g 3 6 11 19 19 33
Keedusool g 4 4 4 3 3 5 4
Ratsioonis kuivainet: kg 1,00 1,11 1,18 1,28 1,75 2,19 2,60
sellest rohusöödad % 100 90 85 78 71 76 64
Heinaratsioonid, kitse kehamass 50 kg, suurem liikumisaktiivsus
Kõrreliste hein kg 1,2 1,2 1,5 1,5 1,5 2,0 2,0
Kaerajahu kg 0,150 0,330 0,145 0,280 0,770 0,680 1,050
Hernejahu kg 0,010 0,125 0,210
Mineraalsööt Hertta Muro g 3 6 12 25 27 40
Keedusool g 5 5 5 4 3 5 3
Ratsioonis kuivainet: kg 1,13 1,29 1,38 1,50 1,94 2,38 2,78
sellest rohusöödad % 88 77 90 83 64 70 60