Karjamaasaagi arvestamise juhend (0)

 
 
 
 
 
 
 
 
JUHEND 
 
KARJAMAASAAGI ARVESTAMISEKS 
 
 
 
 
 
 
 
(Põlluraamatu täitmiseks karjatatavatel aladel) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Saku 2007 
 
 
 
 
 
 
Karjamaade saagitase sõltub mullaviljakusest, karjamaade rajamisel külvatud 
seemnesegudest ning karjamaade hooldamisest, väetamisest ja kasutamisest. 
Karjamaasaagi määramine on vajalik karjamaade saagivõime ja karjamaadel kasutatud  
agronoomiliste võtete hindamiseks ning loomade suvise söötmise ratsionaalseks 
korraldamiseks. Saagiarvestuse meetodid, olenevalt sellest kas arvestuse aluseks on 
võetud loomakasvatuse- või taimekasvatusetoodang, jaotakse  zootehnilisteks ja 
niitelisteks: 
- zootehnilised arvestusmeetodid hindavad karjamaasaagina loomade poolt ära 
söödud ja loomakasvatuse toodanguna (piim, liha, vill , töö) väärindatud rohukogust. 
            -niiteliste  arvestusmeetodite  aluseks  on  vahetult  enne  karjatamist  niiteliselt 
kaalutud rohusaak, millest edasi saame määrata karjamaa kuivainesaagi, keemilise 
koostise ja energeetilise väärtuse. 
Karjamaasaagi zootehniline arvestus.                                                                   
Zootehniline meetod  käsitleb karjamaarohu saagi määramist arvestusliku 
ainevahetusenergia (ME) alusel.  
Karjamaa zootehnilise saagi (produktiivsuse) arvestamiseks registreeritakse loomade 
karjatamist eraldi arvestatavate karjatamisalade (põllumassiivil erinevalt rajatud ja 
kasutatud karjamaade alad, kultuurniidu ja põldheina ädalad jm.) järgi. Selleks tuleb iga 
karjatamine registreerida  põlluraamatus.  
Karjamaa zootehniline saak arvestatakse loomadelt saadud toodangu alusel vastavalt 
nende söödanõudlusele normatiivide kohaselt.  
Karjamaa saagiarvestuseks ainevahetusliku energia kaudu on vaja: 
1.  - määrata loomade elatuseks, kehamassi juurdekasvuks ja toodanguks (piim, liha, 
vill, juurdekasv, töö) kasutatud sööda hulk megadzaulides (MJ)  
 
LKS = ET+ PT+ KMJ-norm, kus  
 
LKS – loomade poolt kasutatud sööt, MJ 
ET – elatustarbenorm, MJ 
PT – piimatarbenorm, MJ   
KMJ – kehamassi juurdekasv, MJ  
 
2.  – arvutada karjatamisperioodil antud lisasöötade (LS) energiaväärtus MJ, 
         arvestust tuleb pidada kõigi lisasöötade (jõusööt, haljassööt jm) kohta. 
3.  – registreerida niiteliselt koristatud karjamaarohu saak (NK),  MJ 
 
Suvise karjamaarohu saagi leiame valemiga: 
 
 karjamaasaak MJ/ ha = LKS-LS+NK, kus  
 
LKS – loomade poolt karjamaal kasutatud sööt, MJ 
LS - loomadele söödetud lisasööt, MJ 
NK - niiteliselt koristatud karjamaarohi, MJ 
Zootehniline saak on niiteliselt määratud saagist 10-25% väiksem tallatud rohu, 
rammutukkade, väheväärtuslike liikide jms tõttu. 
 
2
Lehmadele arvestatakse söödanõudlus elatuseks nende eluskaalu järgi ja toodanguks 
nende eluskaalu juurdekasvu ning piimatoodangu järgi. Noorveistele arvestatakse 
söödanõudlus elatuseks ja juurdekasvuks koos. Hobustele arvestataks söödanõudlus 
eluskaalu ja töö järgi, lammastele nende eluskaalu ja laktatsioonikuude järgi.  
Päevased elatustarbe ja seeduva   proteiini normid veistele on toodud tabelis 1.  Seeduvat 
proteiini arvestatakse 6 g  1 MJ kohta. Töös on kasutatud abimaterjalina 
 
põllumajandusloomade söötmisnorme koos söötade tabelitega (Tartu, 1995) ja Söötade 
keemilise koostise ja toiteväärtuse  tabeleid (Tartu, 2004). 
 
Tabel 1.Veiste elatustarbe normid 
 
 
 
 
Kehamass kg 
Metaboliseeruv energia  MJ 
Seeduv proteiin g 
 
NOORVEISED 
 
100 15,8  95 
120 18,2 109 
140 20,4 122 
160 22,5 135 
180 24,6 148 
200 26,6 160 
220 28,6 172 
240 30,5 183 
260 32,4 194 
280 34,2 205 
300 36,1 217 
320 37,9 227 
340 39,6 238 
360 41,3 248 
380 43,1 258 
400 44,7 268 
420 46,4 278 
440 48,1 288 
460 49,7 298 
480 51,3 308 
500 52,9 317 
LEHMAD  
400 42,3 254 
450 46,2 277 
500 50,0 300 
550 53,7 322 
600 57,3 344 
650 60,9 365 
700 64,4 386 
 
 
 
3
1 kg eluskaalu juurdekasvuks (selle hulka kuulub ka sündinud vasikate kaal) arvestatakse 
lehmadel ja pullidel 60 MJ (KMET-norm). Tabelis 2 on toodud noorveiste 
energiatarbenormid  kehamassi juurdekasvuks MJ päevas.  
 
 
Tabel 2. Noorveiste energiatarbenormid kehamassi juurdekasvuks, MJ päevas  
 
Kehamass, 
Ööpäevane massi-iive, g 
kg 
500 600 700 800 900 1000 
100  10,0 12,2 14,6 17,0 19,4 22,0 
120  11,0 13,5 16,0 18,7 21,4 24,2 
140  12,0 14,7 17,5 20,4 23,3 26,4 
160  13,0 15,9 19,0 22,0 25,3 28,6 
180  14,0 17,1 20,4 23,7 27,2 30,8 
200  15,0 18,4 21,9 25,4 29,2 33,0 
220  16,0 19,6 23,3 27,1 31,1 35,2 
240  17,0 20,8 24,8 28,8 33,0 37,4 
260  18,0 22,0 26,2 30,5 35,0 39,6 
280  19,0 23,3 27,6 32,2 36,9 41,8 
300  20,0 24,5 29,1 33,9 38,9 44,0 
320  21,0 25,7 30,6 35,6 40,8 46,2 
340  22,0 27,0 32,0 37,3 42,8 48,4 
260  23,0 28,2 33,5 39,0 44,7 50,6 
380  24,0 29,4 35,0 40,7 46,7 52,8 
400  25,0 30,6 36,4 42,4 48,6 55,0 
420  26,0 31,8 37,9 44,1 50,5 57,2 
440  27,0 33,0 39,4 45,8 52,5 59,4 
460 
28,0 
34,3 
      40,9 
47,5 
54,4 
61,6 
480  29,0 35,5 42,3 49,2 56,3 63,8 
500  30,0 36,7 43,7 50,9 58,3 66,0 
 
 
Piimatootmise tarbenormid (PT-normid) arvutatakse 1kg  EKM-piima (=3,14 MJ, 3,3% 
valku) kohta. Katsetulemuste üldistuste kohaselt on see  5,25 MJ  kui toodang on 15 kg, 
suurema toodangu puhul partsiaalnorm suureneb, väiksema puhul on ta sellest mõnevõrra 
väiksem ( tegemist on söötmistaseme mõjuga) (Põllumajandusloomade söötmisnormid 
koos söötade tabelitega, 1995). 
1 kg piima tootmiseks kulub 60 g seeduvat proteiini. Naturaalpiima ümberarvestamiseks 
EKM- piimaks kasutatakse valemit: 
 
 
EKM-piim = 0,4 P +15 PR, kus 
 
P – naturaalpiim kg 
 
PR - piimarasva kogus kg 
 
Lehmade päevased metaboliseeruva energia ja seeduva PT-normid on toodud tabelis 3.  
 
4
 
 
Tabel 3. Lehmade metaboliseeruva energia  ja seeduva proteiini PT-normid 
 
Päevane toodang 
Metaboliseeruv energia, MJ 
 
EKM-piima kg 
1 kg EKM-piima              kokku päevas 
Seeduv proteiin, g 
        kohta   
2 5,00 
10,0 
120 
4 5,05 
20,2 
240 
6 5,10 
30,6 
360 
8 5,15 
41,2 
480 
10 5,19 51,9 600 
12 5,22 62,6 720 
14 5,24 73,4 840 
16 5,27 84,3 960 
18 5,30 95,4 
1080  
20 5,33 
106,6 
1200 
22 5,35 
117,7 
1320  
24 5,37 
128,9 
1440  
26 5,38 
139,9 
1560  
28 5,39 
150,9 
1680 
30 5,40 
162,0 
1800 
32 5,41 
173,1 
1920 
34 5,42 
184,3 
2040 
36 5,43 
195,5 
2160 
38 5,44 
206,7 
2280 
40 5,45 
218,0 
2400  
 
Tabel 4. Hobuste summaarsed tarbenormid, MJ päevas 
 
Eluskaal , kg 
Tööhobused 
Noorhobused
Lõpptiined 
Imetavad 
Täkud 
märad 
märad 
kuni 400 
80-100 
41-56 
85 
118 
- 
500 95-120  49-66 
100 
142 
86,7 
600 110-140 57-76 
115 
164 
97,4 
700 - 
- 
130 
- 
107,6 
800 - 
- 
- 
- 
117,5 
 
 
Tööhobuste summaarsete tarbenormide esimene arv real on kerge töökategooria  ja teine 
raske  töökategooria tarvis. Noorhobuste esimene arv on 6-12 kuu vanustele 
noorloomadele, teine –  24-36 vanustele. 
 
 
 
5
 
 
  
Tabel 5. Lammaste summaarsed energiatarbenormid, MJ päevas 
 
 
 
Eluskaal       Vabadele ja alg-                      Imetavatele uttedele   
                    tiinetele uttedele             1. – 2.  kuud       3. – 4. kuud          Jäärad 
40         
12,0 
 
 
14,4 
 
   11,2   
 
- 
60                    14,4     
 
19,0 
 
   14,9   
 
- 
80 
 
16,7 
 
 
23,6 
 
   18,5   
   12,7-14,6  
90 
 
 -   -   -  
 
 
13,9-16,0 
100 
 -   -   -  
 
 
15,1-17,4 
  
Jäärade rea esimesed numbrid on paaritusvaba perioodi energiatarbenormid, teised 
numbrid paaritusperioodi energiatarve . 
 
Tabel 6. Noorlammaste summaarsed energiatarbenormid 
 
Vanus 
kuudes 
 Keskmine 
 Metaboliseeruv 
   kehamass 
kg 
 energia 
MJ 
        Utikud 
 
4 
- 
6 
   40 
  12,7 
6 
- 
8 
   48 
  13,7 
8 
– 
10 
   55 
  14,4 
10 
-12 
   61 
  14,5 
12 
-14 
   66 
  13,7 
14 
-18 
 
   71 
  13,0 
 
 
 
 
       Jäärikud 
 
4 
– 
6 
   45 
  14,7 
6 
– 
8 
   56 
  16,7 
8 
– 
10 
   65 
  17,4 
10 – 18 
 
         72 - 87   
 
17,3 
 
Eluskaalu juurdekasvu leidmiseks ja elatussööda vajaduse määramiseks on tarvis 
karjatatavaid loomi kaaluda või määrata nende eluskaal mõõtmise teel. Lehmadele ja 
lammastele määratakse eluskaal karjatamisperioodi algul ja lõpul. Päevased juurdekasvud 
arvestatakse lehmadel võrdseks kõikidel kuudel kogu karjatamisperioodi keskmise 
juurdekasvu alusel. Eluskaalu määramine peab toimuma kevadel vahetult enne loomade 
karjamaale laskmist ja sügisel lautajäämise järel. 
Kui loomade kaalumiseks puuduvad võimalused kogu karja ulatuses, siis tuleb eluskaal 
määrata vähemalt 30% ulatuses kogu karjast.  
Eluskaalu juurdekasvu leidmiseks võrreldakse ainult kogu suve karjas olnud lehmade 
kevadist ja sügisest kaalu.  
 
6
Karjamaasaagi arvestamisel on tarvis leida  ühe lehma keskmine päevane juurdekasv, 
mille hulka arvatakse ka karjatamisperioodil sündinud vasika sünnikaal. Sündinud 
vasikad võetakse arvesse ainult kogu suve karjas olnud lehmadel. 
 
Näide Kogu karjatamise perioodil karjas olnud  
 
           120 lehma keskmine eluskaal  kevadel 
 
 
470 kg 
                        Samade lehmade keskmine eluskaal  sügisel  
 
502 kg                                           
 
            Ühe lehma keskmine eluskaalu juurdekasv   
 
  32 kg 
 
 
Samadel lehmadel karjatamisperioodil sündinud 
 
 
35 vasikat, sünnikaaluga 
 
 
 
          1140 kg 
  Ühe 
lehma 
kohta 
      
9,5 
kg 
 
 
Ühe lehma keskmine eluskaalu juurdekasv koos 
  vasika 
sünnikaaluga 
     41,5 
kg 
 
Kevadise ja sügisese kaalumise vahe (158päeva) 
            Juurdekasv päevas: 41,5:158= 
 
 
 
263 g 
 
Kui zootehnilist arvestust teha iga kuu, tuleb eluskaalu juurdekasvu arvutada samuti iga 
kuu. Kuna lehmi kaalutakse ainult kevadel ja sügisel, siis ei saa andmeid nende 
juurdekasvu kohta üksikute kuude lõikes. Juurdekasvu arvestamisel võib aluseks võtta 
järgnevalt toodud eluskaalu juurdekasvud. 
 
1. – 2. laktatsiooni      Lehmade keskmised päevased eluskaalu juurdekasud (g), 
lüpsvate lehmade        kui nende toitumus karjatamisperioodil on:     
  
 
 % karjas 
      
 
 
hea 
 
 
alla keskmise 
 
 
 
Kuni 30              
 
 
50 -150 
 
150 - 250 
 
30 – 60 
 
 
          150 – 250 
 
250 - 350 
 
Üle   60 
                                  250 – 350 
 
350 – 450 
 
Esitatud eluskaalu juurdekasvud on koos suveperioodil sündinud vasikate sünnikaaluga. 
Terve karjatamisrühma eluskaalu juurdekasv  kuu või lühema perioodi kohta saadakse 
vastava ajavahemikul karjatatud lehmade söötmispäevade korrutamisel ühe lehma 
päevase juurdekasvuga. Kui sügisesel lehmade kaalumisel selgub , et nende eluskaalu 
juurdekasvu ettehindamisel on tehtud oluline viga (üle 50 g päevas) siis tuleb viimasel 
karjatamiskuul teha arvestuses vastav parandus. 
Noorveistel arvestatakse eluskaal  kaalulehtede alusel või tehakse arvestused samuti 
ettehindamise teel, mida tuleb kaalumise läbiviimisel parandada.  
Hobustel arvestatakse eluskaal üks kord suve jooksul. 
Karjatamisrühma elatussööda ja eluskaalu juurdekasvuks kuluva söödanõudluse 
arvutamiseks on tarvis teada loomade söötmispäevi vastaval karjamaal ja vastaval 
ajavahemikul.  
Karjamaalt mitmesugusel põhjusel (poegimine, ravi, seemendamine jne)  lauta jäänud  
üksikud lehmad arvatakse  lihtsustamise mõttes nii elatuseks kui ka eluskaalu 
juurdekasvuks ning piimatoodanguks kuluva sööda nõudluse osas karjamaal olnud 
lehmade hulka  ja neile antud  sööt karjatamisel antud lisasööda hulka. Karjamaa 
zootehnilist saaki see ei mõjuta, suurendab aga vähesel määral söötmispäevade arvu ja 
 
7
lisasööda osapoolt karjamaal. Suurema arvu loomade pikemaks ajaks lauta jätmisel tuleb 
need registreerida  ja karjamaa zootehnilise saagi arvestamisel koos toodangu ja 
lisasöödaga välja jätta. 
Andmed piimatoodangu ja rasvaprotsendi kohta karjamaasaagi arvestamisel saab 
kontroll-lüpsi andmetest. 
Karjamaasaagi zootehniline arvestus viiakse läbi iga kuu ja iga karjatamisrühma kohta. 
Zootehniline arvestus tehakse iga karjatamisala kohta eraldi.  . Arvestuse koostamisel 
kantakse sisse kõigepealt  iga  karjatamisala kohta söötmispäevad, saadud piim ja 
rasvaprotsent, eluskaalu juurdekasv looma kohta päevas ja kokku ning karjatamisel antud 
lisasööt (eraldi jõusööt ja teised söödad) arvestatud MJ-des. 
Normatiivide kohaselt arvutatakse välja loomade söödanõudlus MJ-des elatuseks, 
piimatootmiseks ja eluskaalu juurdekasvuks. Normatiivide järgi arvutatud 
söödanõudlusest võetakse maha karjatamisel söödetud lisasööt ja liidetakse niiteliselt 
kogutud karjamaasaak, saadud  tulem on  karjamaa zootehniline saak  MJ-des.  
Zootehnilise karjamaasaagi  (MJ/ha) ümberarvestamiseks kg/ha  rohusaagiks tuleb: 
Karjamaasaak MJ/ha     :    2,00  (1.karjatamisring)  =  rohusaak kg/ha 
 
              
   :    2,25  (2.karjatamisring)  = rohusaak kg/ha  
 
        
 
   :    2,40  (3.karjatamisring)  =  rohusaak kg/ha 
                                       :    2,50  (4.karjatamisring)  =  rohusaak kg/ha 
 
Karjamaasaagi niiteline arvestus. 
 
Niitemeetodi korral  valitakse igas koplis arvestuslapid kogu suveks ja võimaliku ühtlase 
paigutusega üle kopli pindala, et nad iseloomustaksid kogu kopli rohukamarat. Lapid  
märgitakse nurkadesse löödud vaiade või lapi nurkadesse lõigatavate vaokeste abil. Vaiad  
tuleb lüüa maasse nii sügavale, et nad ei segaks järelniitmist. Arvestuslappide 
eraldamiseks võib kasutada  puust valmistatud raami (näit mõõdus 2 x 5). Raam asetada 
valitud kohale ja raami sisse jäävalt  lapilt niidetakse rohi . Selliselt valitud ja tähistatud 
lappidelt arvestatakse saak kogu suve igal karjatamisringil, enne loomade  karjatamist.  
Arvestuslapi suuruseks on soovitav võtta 5 või 10 m2 (2 x 2,5 m või 2 x 5 m). Ühes 
koplis peab olema vähemalt neli arvestuslappi. 
Arvestuslappidelt niidetakse rohi  iga karjatamise eel võimaluse korral kasteta ja kuival  
ajal. Kuna arvestus tuleb teha karjatamise eel, siis tuleb mõnikord proov võtta ka 
niiskena. Sellisel korral tuleb arvestuslapilt saadud rohu kaalust kaste arvel maha 
arvestada saagist kuni 10% , vihma puhul 20-30%. Niidetud rohi kaalutakse. Kuna 
arvestatavas koplis on tavaliselt 4 arvestuslappi, siis võetakse nelja arvestuslapi 
keskmine. Korrutades saadud kaaluandmeid, olenevalt arvestuslapi suurusest , kas 1000 
(10 m2 arvestuslappide puhul) või 2000-ga (5m2 arvestuslappide puhul), saadakse 
rohusaak karjatamise eel hektarilt. Kõigi karjatamisringide eel tehtud arvestuste summa 
ongi rohusaak  kg/ha arvestusaastal. Rohukoguse ümberarvestamiseks  kg-dest MJ-desse:  
  
Rohusaak  kg/ha    x   2,00  (1.karjatamisring) =  karjamaasaak  MJ/ha 
                    
                   x   2,25  (2.karjatamisring) =  karjamaasaak MJ/ha  
       x   2.40  (3.karjatamisring) =  karjamaasaak  MJ/ha   
  
 
 
       x   2,50  (4.karjatamisring) =  karjamaasaak  MJ/ha                                                 
 
Juhend on  koostatud EMVI   rohumaade osakonnas. Autorid S. Tamm ja U. Tamm. 
 
8