Keskaja rüütlikirjandus, linnakirjandus. (0)

RÜÜTLIKIRJANDUS ehk KURTUAASNE (pr cour -õukond) KIRJANDUS
(pr k courtois - peenekombeline, viisakas)
12. sajandil muutus aadlitiitel päritavaks. Rüütlid rikastusid, ehitasid uhkeid losse, neil kujunes välja oma elulaad ja kombed. Ideaalne rüütel pidi olema truu oma läänihärrale, võitlema kiriku eest ning paganate vastu, kaitsma nõrku, naisi ja orbe. Ta pidi olema vapper , õiglane ning helde. Tekkisid rikkad rüütlilossid, kus seltskond veetis kommetekohast peent jõudeelu. Algsest Maarja-kultusest kasvas rüütliseisuse ilmalikumaks muutudes daamikultus ja rüütel arenes robustsest sõjamehest seltskondlikuks, peenekombeliseks kavaleriks. Lihtsakoelised kangelaslaulud ei suutnud enam rahuldada maitset ja kajastada maailmavaadet. Rüütlikirjandus ei sisalda ainult kangelaslikkust, vaid ka eetilist ideaali . Tekkis kirjandus tänapäevases mõttes - kirjandus kui sõnakunst. Lüürikat lauldi muusika saatel, eepikat loeti.
RÜÜTLILÜÜRIKA
Algab Lõuna-Prantsusmaal (12.-13. sajandil) provanssaalikeelse lüürikana, mille loojat ja esitajat nimetati trubaduuriks (teada u 500, kuulsaid u 40). Trubaduur oli kutseline luuletaja ja helilooja , kes oli nii sõnade kui viisi autor, sest lüürikat esitati muusika saatel. Varasema anonüümse rahvalauliku asemele astus loov isiksus omapärase maailmanägemise ja luulemaneeriga. Luule ja luuletamine muutus auväärseks tegevusalaks.
Valdav oli LEMBETEEMA, kusjuures armastuse käsitlus oli kahepoolne nagu tolleaegne maailmapiltki:
1) õrnõhkav rüütliluule

rahvapärane veidi labane luule.
Rüütliluule teemadeks olid noorus, kaunidus, harmoonia , armastus, seiklus , kirg ja nauding . Iga trubaduuri auasjaks oli lauludega oma daami võluda ning tema vooruste ülistamisel teisi laulikuid ületada.
Tähelepanu pöörati ka vormilisele viimistlusele, mis omakorda pani aluse uutele värsimõõtudele, riimi - ja stroofistruktuuridele.
Niisiis tekkis uusi luuležanre:
1) SEKSTIIN - kuuevärsilistes stroofides kirjutatud luuletus ilma traditsioonilise teemata. Sellele žanrile on iseloomulik mänglev, virtuooslik sõnastus ja värsiehitus. ( lugemik 120-121)
2) KANTSOON - 3-7 salmist ja refräänist koosnev lüüriline luuletus, enamasti armastusteemaline (lugemik 118-119)
3) SIRVENTEES - poliitilise või ühiskondliku teemaga luuletus või trubaduuri satiiriline arveteõiendamine vastasega. Sõttaminekulaul.
4) TENSOON - vaidlus kahe luuletaja vahel, mis käsitleb tollase seltskonna vaateid mitmesugustes küsimustes, nagu armastus, kirjandus, poliitika, usuküsimused, isiklikud suhted, kaasa arvatud ka suhteliselt riivatud teemad, mida kurtuaasne luule üldiselt väldib.
5) ITK - leinalaul , pühendatud austatud surnutele.
6) ALBA - koidulaul, millel kujunes välja kindel skeem: rüütel veedab öö daamiga, kusjuures tema hobust on öö läbi valvanud sõber või kannupoiss. Koidikul äratab ta armastajad, kellel on raske teineteisest lahkuda – hommikulaul öiselt romantiliselt kohtumiselt lahkude.
7) SERENA - õhtulaul, millest on välja kujunenud SERENAAD.(õhtulaul daami akna all).
8) PASTORAAL (rahvaluule ja rüütliluule ühtesulamine) - karjaselaul , tegelased on rüütel ja karjaseneiu. Rüütel püüab tütarlast võrgutada, tubli neiu aga kihutab rüütli minema.

ROMANSS – armsama sõtta või merele saatnud neiu kaebelaul (lugemik 116-117)

BALLAAD - refrääniga tantsulaul.
Trubaduuride vaim kandus Prantsusmaalt Saksamaale ja Itaaliasse. Saksa rüütliluule nimetus oli minnesang ja laulikuid nimetati minnesinger (armastuslaulik). Kuulsaim minnesinger oli Tannhäuser.
Nt Saksamaal nimetati laulikuid - MINNESINGER (teada u 200 nime). Neist ehk kuulsaim TANNHÄUSER (13. sajandi keskpaik ), kelle on kuulsaks teinud ka Richard Wagneri ooper "Tannhäuser"
RÜÜTLIEEPIKA (rüütliromaan)
12. sajandi keskpaiku puhkes kurtuaasne kirjandus õitsele Põhja-Prantsusmaal, kus luuletajaid hakati kutsuma TRUVÄÄRIDEKS. Nende peamiseks loomingužanriks kujunes romaan, Ajapikku omandas "romaan" tänini püsinud tähenduse - pikem väljamõeldud lugu. Algse värsivormi asemele tuli 13. sajandist alates üha sagedamine proosa, mis on tunnuslik ka 14. sajandil Itaalias tekkinud novelližanrile. Seepärast nimetatakse mõnes keeles tänini "romaani" "novelliks“. Põhilised rüütliromaani teemad olid armastus ja sõda, peale selle pidi neis esinema fantastiline element. Üks kuulsamaid sellest žanrist on 13. sajandil loodud „Aucassin ja Nicolette“, kus krahvipoeg Aucassin on valmis oma armastatu Nicolettei pärast isegi taeva põrgu vastu vahetama.
Kõige rikkalikumat ainet pakkusid rüütliromaanidele keldi müüdid kuningas Artusrist ja tema kaheteistkümnest ümarlauarüütlist. Väga populaarseks said keldi folklooril põhinevad arvukad romaanid Tristanist ja Isoldest. See on keskaja lüürilisemaid saatusliku armastuse süžeesid. Kaks noort inimest, kes on armujoogi mõjul hakanud teineteist armastama ja lõpuks traagiliselt hukkuvad.
MARIE DE FRANCE´I värssjutustuse "KUSLAPUU" ümberjutustus -lk 113 lugemikust – Tristani ja Isolde salajane kohtumine .
Linnakirjandus keskajal (13.-15. sajandil)
13. sajandil olid linnad peamised kultuuri- ja hariduskeskused.
Hilise rüütlikirjandusega samaaegselt hakkas linnades kujunema oma väljenduses lihtsam ja rahvalähedasem uut tüüpi kirjandus, mis esindas järjest tugevneva ”kolmanda seisuse”, s.o. keskklassi (kaupmeeskonna, käsitööliste) maailmavaadet. Kirjandus laskus rüütlikultuuri kôrgustest ”maa peale”. Tärkas protest seisusliku ebavôrdsuse vastu. Nördimust tekitas aadlike ja vaimulike jôudeelu. Linnakirjanduses saigi valitsevaks satiirilis-didaktiline vaim. See tähendab, et pilgati munkade ja kirikumeeste patte, kohtunike äraostetavust, rikaste ahnust, muid ajastu pahesid. Samal ajal aga ka moraliseeriti, püüti lugejaid juhtida ôigele teele, jagada ôpetusivasid ja levitada elutarkusi. Kõigepealt jõudis see realistlikum temaatika naljanditesse, juttu, anekdooti . Värsivorm taandus aeglaselt, seda kasutati ka muinasjuttude puhul.
Prantsusmaal oli populaarne fabiloo (ld fabula – jutt), rahva lõbustamiseks lühike värssjutustus või naljand argielu sündmustest. Värvikust lisasid kõnekäänud ja vanasõnad. Lõpus esitatakse loo moraal .
Saksamaal levis švank -põhinevad rahvapärimusel, tegelasteks koomilised tüübid, kelle inimliku rumaluse , ahnuse ja silmakirjalikkuse üle naerdakse. Näiteks on see motiiv H. Cr. Anderseni muinasjutus „Kuninga uued rõivad“.
Keskaja kirjanduse iseloomulikumaks jooneks oli allegooria – üteldi välja oma arvamus selle maailma vägevate kohta. Allegooria on mône abstraktse môiste vôi tegelikkuses esineva nähtuse môistukôneline kujutamine konkreetse elusolendi abil. ”Rebaseromaan” - 13. sajandi keskpaiku Prantsusmaal kokku pandud loomalugude hiigelsari, mida ühendab rebase Renart’i kuju. Renarti läbi saavad kannatada kõik teised loomad. Ta tüssab, röövib, petab , irvitab. Loomades võib ära tunda seisused ja seisustevahelised suhted.
· ”Rebaseromaan” sai tôlgete ja muganduste kaudu tuntuks pea kôigis Euroopa maades. Näiteks põhineb J. W. Goethe teosel „Reineke Fuchs“ Fr. R. Kreutzwaldi „ Reinuvader Rebane“.
Allegooria näide on 13.-15. sajandil ilmunud „ Roosiromaan “ - mille keskne teema on mehe ja naise suhted. Abieluideaaliks peetakse abikaasade võrdsust ja sõprust. Romaan kirjeldab ka õrna ja õilsat armstust.
Ballaadid õilsast rüütlist ROBIN HOODist - lôbus rahvakangelane Inglismaal
VAGANTIDE LADINAKEELNE LUULE
Vagandid (lad vagare ‘rändama,hulkuma’) - rändurielu elavad alamast vaimulikkonnast pärit laulikud , kes olid kirikuga sattunud pahuksisse ning seetôttu pilkasid oma luules kirikut ja kirikuteenrite silmakirjatsemist, kutsusid üles nautima hoopis maiseid rôôme ja mônusid. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse luule motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja hetke nautimisest.
Teater ja näitekirjadus
Draama areng takerdus keskajal paljudeks sajanditeks ja saavutas kõrgtaseme alles 14.-15. sajandil. Antiikne teater, mis Rooma keisririigi ajal mandus pantomiimiks, hävitati varakeskajal kiriku poolt. Keskaja teatri lähtepunktiks oli jumalateenistus. Kuna lihtrahvas ei mõistnud ladinakeelset jumalateenistust, siis hakati kasutama näitekunsti abi. Tekkis liturgiline draama – piiblitekstide dialogiseeritud ettekanne illustreeriti primitiivsete dekoratsioonide, kostüümide ja rekvisiitidega.
Ajapikku kujunesid välja piibliainelised draamad – müsteeriumid. Tuntum „ Aadama mäng“ -lugu Aadama ja Eeva pattulangemisest.
Miraakel – arenes eriti Prantsusmaal, kujutati pühakute imetegusid. Näiteks neitsi Maarja imeteod. Kuradile hinge müümine.
Keskaja lõpul läksid moodi moraliteed- õpetlikud, moraliseerivad näidendid. Kõlbelised näpunäited: arukas pääseb taevariiki, arutu läheb põrgusse. Kõrvutati vooruslku ja pahelise inimese elu.
Farss – jämekoomilised lühinäidendid. Koomilised juhtumid linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust.
Sotii - (pr sot – loll ) oli lühike, sageli improviseeritud ülikoomiline pala, narrimäng. Pilgati kõrgeid võimukandajaid, kuningaid, paavsti. Kuulusid tolleaegsete karnevalipidustuste juurde.
Keskaja teater oli väga rahvalik ja seepärast kirik ja kuningad selle vastu võitlesid. Tollal polnud teatrihooneid. Avalikke etendusi korraldati kogu linna rahva ühise üritusena päeva ajal ja lageda taeva all. Näitlejad olid enamasti asjaarmastajad linnarahva seast. Kutselised veiderdajad, žonglöörid, esitasid keerulisemaid akrobaatilisi võimeid nõudvaid osi, eriti kuradit ja tema saatjaskonda. Etendused olid tasuta.
Professionaalne teater kujunes välja 16.-17. sajandil.