Rüütlikultuur- ja kirjandus (1)

Rüütlikirjandus ja rüütlikultuur

Rüütlikultuur

Keskaja ideaalne rüütel oli mees, kes võitles kiriku eest ning paganate vastu, kaitses nõrku, naisi ja orbe. Iseloomult õiglane, vapper ja helde. Rüütlieetika tähendas seisuseuhkust, truudust ja ustavust oma senjöörile. Kuid nende voorused kehtisid vaid oma seisuse raames, võõraste ja alamate suhtes olid need kehtetud.
Sünnist kuni 7. eluaastani kasvasid noored rüütlid kodus. Kui nad olid saanud 7 aastaseks siis anti nad patroonidele kasvatada. Seal olid nad kuni 15 eluaastani. Neid kutsuti paasideks. Vanematele tutvustati ka relvi . Kui noored 15 aastaseks said siis hakkasid nad rüütlite kannupoisteks. Nad õppisid käsitsema relvi. 21 aastaselt löödi nad rüütliks.

Rüütli reeglid:

• au ja õiglus
  
• Kuuletumine vanematele rüütlitele ja vennalik sõprus omasugustega
  
• Mitte minna mitmekesi ühe vastu ega rünnata maas lamajat.
  
• Truudus ja ustavus
  
• Ei tohi valetada ja petta
  
• Pidid täitma kohustusi (vangilangenu pidi tasuma õigeaegselt lunamaksu)
  

Umbes 12. sajandil muutus aadli tiitel päritavaks sõjameeste ja maavalitsejate seisuseks. Rüütlid rikastusid, ehitasid losse , kus seltskond veetis kommetekohast peent jõudeelu, ning neil kujunes välja oma elulaad ja kombed. Arenes seltskondlik suhtlemine ja avardus silmaring . Algsest Maarja-kultusest kasvas rüütliseisuse ilmalikumaks muutudes daamikultus ja rüütel arenes robustsest sõjamehest seltskondlikuks, peenekombeliseks kavaleriks. Igal rüütlil oli oma südamedaam kellele pühendas ta oma vägiteod. Lihtsakoelised kangelaslaulud ei suutnud enam rahuldada maitset ja kajastada maailmavaadet . Tekkis rüütlikirjandus.

Rüütlikirjandus ehk kurtuaasne kirjandus

Trubaduurid

Rüütlikirjanduse õitseng algas Lõuna-Prantsusmaal lüürikaga, mille loojaid nimetati trubaduurideks. Trubaduurid (teada u 500, kuulsaid u 409)olid oma maailmanägemisega kutselised luuletaja, kes olid nii sõnade kui viisi autorid, sest lüürikat esitati muusika saatel. Nende ettekandmine oli auväärne asi. Kuna anonüümsete rahvalaulikute asemele astunud trubaduuride luule oli muusikast lahutamatu siis algas ka ilmaliku muusika areng.
Rüütlikirjandus ei sisalda ainult kangelaslikkust (laulud muinasrahvaste pärimuslike saagade ainetel), vaid ka eetilist ideaali . Lüürika aineks oli armastus, naudingud ja seiklused - kõik see, mida kirik pidas patuks. Korraldati lauluvõistlusi ning kujunes välja omapärane feodaalne daamikultus, mis andis tunnistust ka ühiskonnaelus toimunud muutustest: varem õiguseta naised võtsid provanssaali kultuuri õitseajal juba innukalt osa seltskonnaelust, mõned isegi luuletasid.
Paraku katkes see areng 1209 alanud ristsõjaga Lõuna-Prantsusmaa ketserluse vastu. Paavst Innocentius III üleskutsel laastas rüütlivägi maa ja hävitas kultuurikeskused. Tegevust alustas inkvisitsioon . Ellujäänud trubaduurid pagesid teistesse maadesse, kus tekkisid uued rüütliluule keskused.

Truväärid

XIII sajandi alguseskeskel puhkes rüütlikirjandus õitsele Põhja-Prantsusmaal, kus luuletajaid nimetati truväärideks (ning Saksamaal minnesingeriteks). Nende peamiseks loomingužžanriks kujunes romaan, mis algselt tähendas igasugust romaanikeelset, see on rahvakeelset teost vastandina ladinakeelseile. Truvääride esimesed romaanid olid kroonikalaadsed, esivanematest, sõjakäikudest, antiiksetest pärimustest, Trooja sõjast, antiikaja valitsejatest ja Aleksander Suurest. Tuntumaiks rüütliromaaniks on nn kuningas Arturi romanid (ümarlauarüütlite romaanid). Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades.

Uuendused

Rüütlikirjanduses hakati tähelepanu pöörama vormilisele viimistlusele, mis pani aluse uutele riimi- ja stroofistruktuuridele ning värsimõõtudele.
Tekkisid uued luuležanrid:

• SEKSTIIN - kuuevärsilistes stroofides kirjutatud luuletus ilma traditsioonilise teemata. Sellele žanrile on iseloomulik mänglev, virtuooslik sõnastus ja värsiehitus.
  
• KANTSOON - kõige kõrgem lüürikaliik, võrredav antiikse oodiga.
  
• SIRVENTEES - poliitilise või ühiskondliku teemaga luuletus või trubaduuri satiiriline arveteõiendamine vastasega .
  
• TENSOON - vaidlus kahe luuletaja vahel (kellest teine võib olla fiktiivne), mis käsitleb tollase seltskonna vaateid mitmesugustes küsimustes, nagu armastus, kirjandus, poliitika, usuküsimused, isiklikud suhted, kaasa arvatud ka suhteliselt riivatud teemad, mida kurtuaasne luule üldiselt väldib.
  
• ITK - leinalaul , pühendatud austatud surnutele.
  
• ALBA - koidulaul, millel kujunes välja kindel skeem: rüütel veedab öö daamiga, kusjuures tema hobust on öö läbi valvanud sõber või kannupoiss. Koidikul äratab ta armastajad, kellel on raske teineteisest lahkuda.
  
• SEREENA - õhtulaul, millest on välja kujunenud SERENAAD.
  
• PASTORAAL (rahvaluule ja rüütliluule ühtesulamine) - karjaselaul , tegelased on rüütel ja karjaseneiu. Rüütel püüab tütarlast võrgutada, tubli neiu aga kihutab rüütli minema.
  
• ROMANSS - käsitleb nagu pastoraalgi armuseiklust, aga naispartneriks on daam.
  

Rüütellikusest räägitakse tänapäevalgi. Kui kedagi iseloomustatakse kui rüütellikku inimest on see üks parimatest komplimentidest ja kiitustest. Eks iga tänapäeva meeste keskel elav naissoost isik on kordki oma elus unistanud oma saabumata rüütlist, kes põlvitaks öösel kõigist varitsevatest ohtudest vaatamata tema akna all, esitaks kauni südantlõhestava serenaadi ning annaks naise eest kasvõi oma elu.