mitmete rituaalidega. Missa jaguneb sõnaliturgiaks ja armulaualiturgiaks. Missal lauldavad laulud jagunevad kaheks: laulud, mis vahelduvad iga päev vastavalt pühadele, ning laulud mis kõlavad kõikidel teenistustel. Gregooriuse laul Levis 8.-9. sajandil, mil kujunes Frangi suurriik. Sel ajal tekkis ka vajadus ühtlustada liturgiline laul tohutu suurel territooriumil. Need tuli kirja panna. Muusika pandi kirja neumade, ehk märgetega, mis kirjutati sõnade kohale. Noodijooni sel ajal ei tuntud ja nii ei tähistatud erineva kõrgusega üksikhelisid, vaid 1-4 helist koosnevaid meloodiaelemente. X sajandil võeti ka kasutusele noodijooned, kuhu peale märgiti neumad. XI sajandil võeti kasutusele kompaktne joontesüsteem, mille loojaks oli Guido Arezzost. Joonte arv sõltus seal otstarbest. Ta võttis ka kasutusele absoluutseid kõrgusi tähistavad tähtnimetused (a,b,c,d,e,f,g).
· Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges) - lauldakse missa sissejuhatavas osas · Credo in unum Deum (Mina usun ainsasse Jumalasse) lauldakse pärast jutlsu sõnaliturgia lõpulauluna · Sanctus/ Benedisctus (Püha/ Kiidetud olgu) - lauldakse altarirituaali aja · Agnus Dei (Jumala Tall) - lauldakse enne armulaua jagamist · neumad kirjutati sõnade kohale, kuna noodijooni ei tuntud · · 10. saj võeti kasutusele noodijooned (2-10 joont) · Guido Arezzost võttis 11. sajandil kasutusele kompaktse joonte süsteemi, mis on püsinud tänaseni. · vagandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ja võisid olla sisult üsna siivutud. · Kangelaslaulud - pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi
mitmehäälsuse elemente. 8.-9. saj. kui tekkis vajadus ühtlustada liturgiline laul, tekkis ka vajadus need tekstid ja noodid kirja panna. Gregooriuse laulu kõige varasemad noodinäited pärinevadki 8.-9. saj.-st. Esialgu pandi muusika kirja neumadega (kr neuma- märk, viibe), mis kirjutati sõnade kohale. Neumad tähistasid 1-4 helist koosnevaid meloodiaelemente ja rütmilisi nüansse (mitte kindla helikõrgusega üksikhelisid), kuna noodijooni veel ei tuntud. Tänapäeval kasutatakse gregooriuse laulu klassikalises muusikas missas. Missa on katoliku kiriku igapäevane tähtsaim liturgia, mille toiminguid hakati 4. - 5. sajandil lauludega saatma. Lõplikult kujunes see välja 11. sajandiks. Missa osad jagunevad ordinaariumiks ja propriumiks. Ordinaariumi osad, millest koosnevad ka tänapäeval kontserdilavadel esitatavad missad: Kyrie eleison (Issand, halasta) Gloria in excelsis Deo (Au olgu Jumalale kõrges)
nii noodijooned kui nende joonte vahed. 13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust. 14. saj. esineb esmakordselt 5-jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama. 4) Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne. 11. Neuma areng keskajal- 8-9.sajandil kirjutati sõnade kohale. Kuna noodijooni veel ei tuntud, ei täheistanud neumad kindla kõrgusega üksikhelisid, vaid 1-4 helist koosnevaid meloodiaelemente ja rütmilisi ettekandenüansse. 10.sajandil võeti kasutusele noodijooned. Guido Arezzost võttis 11.sajandil kasutusele kompaktse joontesüsteemi. 12. Vagandid- rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud. 13. Kangelaslaulud- Pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi lihtsate meloodiatega. 14
· Schola kool · Cantorum laul · Koraalid olid aeglased, neil puudus rütm ja taktimõõt, lauldi rõhutamata · Gregorius koostas 1. koraaliviiside kogumiku 604. a Kirikumuusika edendajad · Milano piiskop Ambroosius võttis kasutusele 4 kiriku helistikku D, E, F, G · Rooma paavst Gregorius lisas veel 4 · munk Arezzo võttis kasutusele neumad noodimärgid, tõstis noodijoonte arvu neljale, hakkas kasutama nii noodijooni kui vahesid, võttis kasutusele silpnimetused (ut, re, mi, fa, sol, la, sa) Mitmehäälne koorilaul · Esimesed noodid pärinevad u 7. Sajandist · Nootide kirjapaneku vajadus tekkis seoses oreli kasutamisega · Kuni 12. saj tähendas organum 2-häälset koorilaulu, kus ülemiseks hääleks oli orel, alumiseks Gregoriuse koraaliga samas rütmis liikuv laul · Peale 12. saj hääled vahetusid, Gregoriuse koraal oli ülemine hääl ja alumist lauldi
melism vokaalmuusika kaunistused, kus ühel silbil lauldakse ära mitu nooti Arvo Pärt kirjutanud koraale Helilaade kokku 8, loeti altüles või ülevaltalla. NOODIKIRI: *tõsisem vajadus tekkis 8. sajandil *tekste ja meloodiaid oli väga palju, laulja vajas kirjalikku abi *8.9. saj. noodikirja näited üsna primitiivsed, noodimärkideks neumad(tähistavad 14 helist koosnevat meloodiaelementi) *10.sajandil prooviti üles märkida ka helikõrgusi,hakati kasutama noodijooni, mida algul oli 2 *11.saj. algul Guido Arrezost lõi kompaktse joontesüsteemi, mis on kasutusel praeguseni, arendas ka nootide täht ja silpnimed Guido käsi lauluõpetamise meetod *troop liturgiliste tekstide vaba laiendamine *liturgiline draama usuline etendus, mida etendatakse pühakojas vaimulike poolt dialgooivormis lauldes *müsteerium usuline etendus, esialgu pühakoja ees, hiljem juba laatadel ja avalikes
Nad ei tunne ka kõrgendusi ega madaldusi. Ainus muutuv heli on b, mis esineb ka madaldusega. Varaseimad noodikirja näited on meieni jõudnud 8.- 9.sajandil. Noodimärkidena kasutati neumasid, mis ei tähista mitte üksikut heli, vaid 1-4 helist koosnevat meloodiaelementi. Neumad tähistavad peamiselt esituse rütmilisi peensusi. 10.saj prooviti täpsemalt märkida ka helikõrgusi. Selleks kirjutati neidsamu neumasid eri kõrgustele, kasutades helikõrguse määramiseks noodijooni. Algul oli 2 noodijoont. Prooviti ka kuni 10 joone süsteemi. 11.saj. juurutas Guio Arezzost kompaktse joontesüsteemi - helikõrgusi tähistavad nii jooned kui ka nende vahed. Jooni oli 4-6. Guido Arezzost tõi helide kindlaid kõrgusi tähistavate tähtnimetuste (a, b, c, d, e, f, g) kõrvale suhtelist kõrgust märkivad silpnimed (sarnane JO-LE-MI-süsteemile). 12.saj. ilmusid neumadele kandilised noodipead. Troop traditsiooniliste tekstide vaba laiendamine
Gloria in excelsis Deo Au olgu Jumalale kõrges Credo in unum Deum Mina usun ainsasse Jumalasse Sanctus/Benedictus Püha/Kiidetud olgu Agnus Dei Jumala Tall 8. Millal tekkis vajadus ühtse noodikirja järele ja miks? Noodikirja areng. ,,Guido käsi" 8.-9.sajandil, mil tekkis Frangi suurriik, tekkis vajadus ühtlustada liturgiline laul tohutu suurel territooriumil. Tekstid ja meloodiad tuli kirja panna. 8.-9.sajand neumad kirjutati sõnade kohale, noodijooni ei tuntud, need tähistasid 1-4 helist koosnevaid meloodiaelemente 10.sajand neumad kirjutati eri kõrgustele, kasutusele võeti noodijooned (2-10) 11.sajand kasutusele võeti 4-jooneline joonte süsteem, kindlatele kõrgustele vastasid tähtnimetused, 6-noodiline tõusev helirida (ut, re, mi, fa, sol, la) 12.sajand neumadele ilmusid noodipead, noodimärgid hakkasid tähistama üksikhelide täpseid kõrgusi 13.sajand 1260
Domino NB! Jämeda kirjas on märgitud lauldavad osad. Noodikirja kujunemine Gregoriuse koraal kujunes ja levis sajandeid suulise traditsioonina. 8.- 9. sajandil, mil kujunes Frangi suurriik, tekkis vajadus ühtlustada liturgiline laul tohutu suurel territooriumil. Tekstid ja meloodiad tuli kirja panna. Gregoriuse koraali varasemad noodikirja näited ongi meieni jõudnud 8.- 9. sajandist. Muusika pandi kirja neumadega, mis kirjutati sõnade kohale. Kuna noodijooni veel ei tuntud, ei tähistanud neumad kindla kõrgusega üksikhelisid, vaid 1- 4 helist koosnevaid meloodiaelemente ja rptmilisi ettekandenüansse. 10. sajandist tehti rohkesti katseid märkida täpsemalt üles ka helikõrgusi. Kasutati mitmesuguseid vise, millest otstarbekamaiks osutus neumade kirjutamine eri kõrgustele. Selleks võeti kasutusele noodijooned. Joonte arv võis algul olla väga erinev (2- 10). Keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost võttis 11
3 hästi täita. Seepärast on need algelised märgid viimasel ajal gregooriuse laulu noodistusel uuesti appi võetud. Neumade näited 10. sajandil tehti rohkesti katseid märkida täpsemalt üles ka helikõrgusi. Selleks prooviti mitmesuguseid vahendeid, kõige otstarbekam oli aga kirjutada neidsamu neumasid eri kõrgustele, kasutades helikõrguse määramiseks noodijooni. Joonte arv võis olla väga erinev. 11. sajandi tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzo kujundas välja u 992-1050 lõpuks kompaktse noodisüsteemi, mis on kasutusel tänini. Samuti töötas ta välja õpetuse kergemaks noodilugemiseks, luues kindlaid kõrgusi tähistavate tähtnimetuste süsteemi. Oluline muutus noodikirjas toimus aga 12. sajandil. mil neumadele ilmusid kandilised noodipead Need nn kvadraatneumad märkisid nüüd kõiki helikõrgusi täpselt
On arvatud ,et neumad matkisid graafiliselt meloodia liikumise suunda, seda teevad teksti kohale ühele kõrgusele joonistatud neumad algeliselt ja viisi meenutamisel on sellest vähe abi. Uusimad uuringud näitavad aga ,et neumad tähistavad esituse rütmilisi peensusi ja teevad seda täpsemalt kui ükski hilisem noodikiri. 10.sajandil tehti katseid märkida täpsemalt üles ka helikõrgusi. Kõige otstarbekam oli aga kirjutada neidsamu neumasid eri kõrgustele,kasutades selleks noodijooni.(algselt oli neid 2, hiljem kuni 10) 11. sajandil leiutas Guido Arezzost kompaktse joonesüsteemi ,helikõrgusi tähistavad nii jooned kui joontevahed-see süsteem on siiani kasutusel. Lk.3 II ÜHEHÄÄLSE KIRIKUMUUSIKA EDASINE ARENG 1.Zanrid: troop ja sekvents 9.-12.sajandil, ajal mil kirikulaulu suuline traditsioon muutus valdavalt kirjalikuks,
annaabi.ee 
