Keskaja kultuur (0)

Keskajakultuur
Mis on keskaeg ja kuidas on ta endale nime saanud?
Kõige lihtsam vastus – keskaeg järgneb vanaajale ning eelneb uusajale . Nimetuse keskaeg on andnud sellele umbes tuhandeaastasele ajavahemikule ajaloolased, kes juba ammust ajast on armastanud jagada minevikku suuremateks perioodideks. Nimetused on alati kokkuleppelised ja nimi ei anna sisuseletust. Keskaja inimene muidugi ei teadnud , et aeg, milles ta parasjagu elab, saab hiljem nimetuse – keskaeg. Kuidas nimetatakse hiljem aega, milles elame praegu, ei oska ka meie ette näha.
Miks just keskaeg?
Keskaja nimetus ise võeti kasutusele 15. sajandil, kui maadeavastuste tulemusel avardus inimeste maailmapilt ja muutus ellusuhtumine . Eeskuju hakati üha enam võtma vanaaja meistritelt – leidis aset antiikkultuuri taassünd ehk renessanss . See uuenduste aeg lõpetaski umbes tuhandeaastase ajajärgu kultuurse antiikaja ja kiirelt areneva kaasaja vahel, vana ja uue vahel. Siit ka nimetus – keskaeg. Hiljem on seda aega tihti kutsutud ka pikaks ja pimedaks , ning seda osalt ülekohtuselt. Võib-olla oli see nimetus õigustatud ajajärgu kohta, mis järgnes Rooma riigi langemisele 476. a. ning kestis 11. saj. keskpaigani (siis hakkas vanaaja suurte linnade varemetel jälle kihama elu), kui linnad olid varemeis ja suurtel väljakutel karjatati loomi.
Aga keskaeg on ka aeg, kus inimeste mõttemaailmas ja terves ühiskonnas toimusid suured muutused.
Keskajal kujunesid Lääne-Euroopas riigid, mis püsivad meie ajani.
Tugevnes kuningavõim ja peeti hulgaliselt sõdu.
See oli ka uhkete rüütlite ja nendevaheliste võitluste aeg.
Tekkisid linnad, arenesid käsitöö ja kaubandus.
Talupojad õppisid juurde oskusi ja Idamaadest levisid Euroopasse senitundmatud põllukultuurid.
Keskajal toimus ka meie esiisade ristiusustamine ja Eesti alade langemine saksa-taani rüütlite valdusse.
Euroopasse rajati esimesed ülikoolid ning leiutati paljud tänapäeval nii tavalised asjad.
Millal algas keskaeg?
Nagu nimetuski , on ka ajamääratlus kokkuleppe küsimus. Alguseks on loetud kahte aastat:
395 – seni ühtne Rooma riik jagunes Ida-Roomaks pealinnaga Konstantinoopolis (riik ise kestis rohkem kui 1000 a. kauem kui Lääne-Rooma) ja Lääne-Roomaks pealinnaga Roomas;
476 – kukutati viimane Lääne-Rooma keiser
Millal lõppes keskaeg?
Ka see on kokkuleppe küsimus:
1492 – Kolumbus avastas Ameerika;
1453 – muhamediusulised türklased vallutasid Ida-Rooma riigi kunagise pealinna Konstantinoopoli;
1517 – Wittenbergi ülikooli (Saksamaa) teoloogiadoktor algatas usupuhastuse ehk reformatsiooni.
Millist aastat just keskaja lõpuks lugeda, on tõepoolest kokkuleppe küsimus; sündmused, mis keskaja lõpetaksid, langevad aga enam-vähem ühte aega – 15. sajandi teisest poolest kuni 16. sajandi alguseni .
Kas keskaeg vältas kõikjal sama kaua?
Keskaja mõiste kehtib siiski Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Euroopa maade kohta. Lääne-Rooma keisririigi langus ei mõjutanud aga kuigivõrd Põhja-Euroopa maid. Siin hakkasid keskajale omased tunnused tekkima alles meie ajaarvamise alguses ja kujunesid suuremal-vähemal määral välja alles 13. sajandiks, mil Läänemere idakalda rahvad (eestlased, liivlased , latgalid jt) ristiti võõraste vallutajate poolt. Seepärast on Eesti keskaja kestus hoopis teine:
1227 – Eesti langes Saksa ja Taani ristirüütlite võimu alla - algus
1558 – Liivi sõja algus. Sõda ise tõi hävingu Liivi orduriigile - lõpp
Euroopast kaugemal – Hiinas, Indias, Ameerikas jm ei ole euroopaliku keskaja mõistel erilist tähendust. Elu kaugetes maades kulges omasoodu, kuid keskaja kursuse raames käsitletakse seda siiski sellises ajalises ulatuses, nagu see vastab üldjoontes Euroopa keskajale.
 
Keskaja jaotus:
Varakeskaeg – 5. saj. viimasest veerandist 11. saj. keskpaigani (pikk ja pime ajajärk)
Kõrgkeskaeg – 11. saj. keskpaigast 15. sajandini, mil keskajale iseloomulikud nähtused saavutasid oma kõrgpunkti ja hakkas kujunema uusajale iseloomulikke tunnuseid.
Hiliskeskaeg e varauusaeg – 15. saj. lõpust 16. saj. lõpuni, mil keskaja tunnused asendusid järk-järgult uusajale iseloomulike joontega.
KESKAJA TEATER, ERINEVUSED ANTIIKTEATRIGA
Draama saavutas kõrgtaseme XIV –XV sajandil. Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti utel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus.
Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad – müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid . XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud.
Koomilise teatri allikaks olid rahvapidustused. Jämekoomilisi lühinäidendeid kutsuti farssideks, mille süzeed käsitlevad koomilisi juhtumisi linnakodanike, vaimulike ja talupoegade elust. Tuntuim on tänaseni mängitav prantsuse " Farss isand Pathelinist".(XV sajand).
Omaette koomiline zanr oli hiliskeskajal narrimäng, milles pilgati kõrgeid võimukandjaid, kuulusid karnevalipidustuste juurde.
Keskaja teater väga rahvalik, selle vastu võitlesid kirik ja kuningad. Ei olnud teatrihooneid. Avalikke üritusi korraldati linna rahva ühise üritusena ja päise päeva ajal. Suurejooneline lava ja dekoratsioonid, kostüümid. Kõik tegevuspaigad korraga silma all. Lava jagunes kolme ossa : taevas, maa ja põrgu. Näitlejad enamasti asjaarmastajad . Näidendid kirjutati üheks korraks või kindlal tähtpäeval mängimiseks. Etendused olid tasuta.
Islamiusk
Islam (araabia keeles الإسلام (islām) 'alistumine [ Allahi tahtele]' sõnast aslama 'allutab end') on üks maailmareligioonidest. Islam on alates oma sünnist Araabias üle 1400 aasta tagasi jõudsalt levinud ja jätnud läbi ajaloo märke nii kunsti kui ka teadusesse.
Tänaseks arvatakse maailmas elavat 1,4 miljardit islami järgijat (muslimit ehk moslemit) ja see arv kasvab jõudsalt: islam on kõige kiiremini kasvav religioon tänapäeva maailmas. Keskset usuorganisatsiooni islamil ei ole, toimivad traditsioonitruudus, autoriteedid ja vaimuliku hariduse süsteem.(ww.islamhouse.com)
Allah
Lähemalt artiklis Allah
"Allah" on nimi, mida muslimid kasutavad kõrgeima olendi – Jumala kohta. Allah on loonud kõik olemasoleva ja valitseb kõike olemasolevat . Kõigi muslimite usu põhiolemuseks on kuuletumine Allahi tahtele.
Palvetamine
Moslemid palvetavad viis korda päevas, näoga Meka poole. Palvuste jaoks on igas linnas kindel kellaaeg. Palvuse kellaajad üle maailma on sellised ,et 24 tundi ööpäevas on koguaeg palvused. Võib palvetada ka väljaspool antud aega ,aga on uskumus ,et õigel ajal loetud palved täituvad suurema tõenäosusega. Eelnevalt tuleb nägu ja käsi pesta puhta voolava vee, või kui seda pole siis liivaga . Käte ja näo pesemiseks on reeglid ja kindlad normid. On paika pandud kumba kätt pestakse esimesena (käed tehakse märjaks kuni küünarnukkideni) ja mitu korda peab oma kaelale, näole ja juustele vett peale panema. Enamikul juhtudel pestakse ka jalad. Pärast sugulist vahekorda peab peale näo ja käte pesema kindlasti ära ka ülejäänud keha. Palvus peab toimuma puhtas paigas, mis peab olema pühakoda või võib ka piirduda palvevaibaga. Palvuse ajal ei kanta jalatseid. Naiste puhul on kindel reegel ,et palvuse ajal peavad nende juuksed olema kaetud.Palvus seisneb erinevas hulgas palve kummardustes mille käigus loetakse usutunnistust ja palutakse õnnistust prohvetitele ja kõigile moslemitele .
Palvekohad
Mošee on islami pühakoda, kus moslemid käivad palvetamas ning jutlusi kuulamas. Tihti on mošeel kuppelkatus ning pühamu kompleksi kuulub kõrge torn minarett , kust moslemeid palvetama kutsutakse(Enamasti on tornid valgustatud roheliste tuledega ). Mošees ei tohi olla pilte ega skulptuure; pühakoda võib olla kaunistatud mustrite või väljakirjutustega Koraanist . Mošeesse peab sisenema paljajalu .Mošees on vähe mööblit, kuna palvetatakse põrandal palvemattidel. Tihti asub mošee õuel purskkaev või vähemalt koht, kus on pesemise tarbeks vett.
Palveesemed
Olulised moslemite palveesemed on muuhulgas :

• Tigiya - meessoost moslemitele heegeldatud peakate .
  
• A'baia - moslemimeeste riietusese.
  
• Musalla - palvevaip või lihtsalt piirkond, mis võimaldab moslemitele puhta koha palvetamiseks.
  

Islamiusulised palvetamas Meka pühamus.
Ristiusk
Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund , mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud Messias . Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist. Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga 2001. aastal on kristlus suurim maailmareligioon . Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias . Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas ja Lõuna- Koreas .
Kristlus oli algselt judaismi usulahk , ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismile ja islamile liigitatakse kristlus Aabrahamlikuks religiooniks.
Nimetus "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab "Kristusele kuuluvat" või "Kristuse pooldajat", ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul ( Apostlite teod 11:26). Mõiste "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kasutus on kolmanda Antiookia piiskopi või patriarhi Ignaatiuse poolt.
Ristiusu tuntuim sümbol on rist .
Taarausk
Taarausk on Eesti uuspaganlik rahvuslik usuline liikumine.
Kõige levinum oli ta 1930. aastatel, kuid eksisteerib tänapäevalgi. Taarausk on nime saanud pooleldi hüpoteetiliselt eesti muinasusundi jumaluselt Taaralt.
Praegu on Eesti Vabariigis registreeritud kaks taarausuliste usulist ühendust, Päikese Hiis ja Tarbatu Hiis. Enne Teist maailmasõda olid taaralaste ühendustena olemas peale Tallinna Hiie ka Pühajõe Hiis Võrumaal ja Kose Hiis Harjumaal .
Ajalugu
Taarausuliste liikumine Eestis algas Eesti Vabariigi algaastatel. Algatajaks peetakse psühhiaatrit Juhan Luigat, kes huvitus soome- ugri rahvaste ja idamaade usunditest. Koos käima hakati 1925, taarausu peaideoloogiks kujunes major Kustas Utuste ja tema kirjanikust abikaasa Marta Utuste.
1930 ilmus taarausuliste ajakirja Hiis esimene number, kus esitleti taarausu aluseid. 1931 kinnitati usuühingu "Hiis" põhikiri ametlikult, asutamiskoosolek toimus mais 1932, esimeheks valiti major Jaan Org. Ühingul oli juhatus ja Tarkade Koda, kuhu kuulus 9 eluks ajaks valitavat askot.
1934. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis 171 taaralast, nende arv suurenes järk-järgult; arhiivides on kokku andmeid umbes 600–700 liikme kohta. Taaralaste hulka kuulusid helilooja Adolf Vedro, eesti keele õpetaja ja õpikute autor Ants Selmet, kunstnik Esko Lepp , ajaloolane Järvo Tandre, luuletaja Enn Uibo . Taaralastega olid mingil määral seotud kirjanikud Hugo Raudsepp, Henrik Visnapuu, Juhan Jaik ja Aino Kallas, publitsist Eduard Laaman , kunstikriitik Hanno Kompus, näitlejad Ants Lauter ja Toomas Tondu ning helilooja Juhan Aavik.
Taarausuliste eesmärgiks oli luua võõrmõjudest vaba eesti rahvuslik religioon. Samas ei püüdnud nad muinasusundit taaselustada ega jäljendada, vaid kaasajastada. Leiti, et arenenud usk peab olema kooskõlas teadusliku maailmapildiga ning põhijoontes monoteistlik (või pigem deistlik): " Taara ei ole määratav ega kujutatav . Taara on see tundmata tuntud, see hingega tajutav. Taara on elusaladuse sygavaim aime – ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus."
Pühitsetud taaralased kandsid kaelas hõbedast medaljoni tõletit, mis sisaldas mulda taaralaste pühaks peetavatest paikadest. Taaralaste rituaalidel põletati urikivil urituld. Taarausu juhtide (eeskätt Marta Lepp-Utuste) välja töötatud stsenaariumide järgi toimetati abielu pühitsemist, surnu ärasaatmist ning teisi kombetalitusi ja rituaale. Tähistati mitmeid rahvuslikke-usulisi tähtpäevi, millest olulisem oli Jüriöö ülestõusu mälestuspäev. Jüriöö mälestuseks rajati Sõjamäe hiis. Taaralased võtsid kasutusele ajaarvamise, mis algas Eesti Vabariigi väljakuulutamisest; üksteist kõnetades kasutasid nad "härra" ja "proua" asemel viisakusvormeleid "isand" ja " emand ". Aktiivne oli taarausuliste seltsielu ja taidlus.
1930. aastate lõpul liikumise aktiivsus mõnevõrra vähenes. Marta Lepp-Utuste suri 1940, mitu taarausuliste liikumise juhti langes nõukogude repressioonide ohvriks, Kustas Utuste arreteeriti ning tema saatus on teadmata. Viimane mõjukas taaralane Hengo Tulnola suri 1986.
Paguluses on mõned taarausulised püüdnud liikumist elus hoida; 1990. aastatest alates tegutseb Eestis hiislari tiitlit kasutav Addold Mossin, kes on rajanud Otepää lähedale hiie. Aktiivses kasutuses on ka Pärnamäe hiis Harjumaal.
Buddhism ( budism )
Usulis- filosoofiline õpetus, mis tekkis Indias 5- 6. sajandil e. m. a.
Hiljem budism kujunes kõrvu ristiusu ja islamiga üheks kolmest nn. maailmausundist.
 
Budismi õpetuse rajajaks peetakse Šakjamunit.
Budism tekkis brahmanismi langusajal mitme õpetuse vahelises võitluses.
Budism sarnaneb mõnel määral brahmanismiga ja tema samal ajal tekkinud džainismiga (taassünniõpetus, karma, ahinsa).
Nagu teisedki maailmausundid peegeldas budism oma loomeajal rahvahulkade lootusi ja arusaamisi õiglusest.
 
Budismi õpetuse varasemasse järku kuluvad neli õilist tõde ja need on:
  on olemas kannatus
  kannatusel on põhjus (inimese ihad, soovid)
  kannatust saab kaotada (põhjuse kaotamisega)
 
Inimese kannatuse kaotamiseks on omakorda kaheksaastmeline tee:
  õige vaade
  kavatsus
  jutt
  tegu
  eluviis
  püüdlemine
  mõtlus
  keskendumine
 
Budismis kannatus ei ole argine piin, vaid alguseta sansaara põhiomadus.
Kannatusest vabanenu seisundit nimetatakse nirvaanaks ja selle saavutatu osakssaanud inimest omakorda budaks.
 
Buda (mis sanskripti keeles tähendab- virgunut) nimetusega kõrvuti kasutatakse ka teisi epiteete :
  tathagata ("nõndaläinu")
  sugata ("hüvesläinu")
  džina ("võitnu")
  bhagava
 
Väga vana on ka samuti veendumus, et ei ole igavest muutumatut hinge.
Maailma kui isikut võrreldakse vooluga.
Selles maailmas millises siis dharmad üksteisest funktsionaalseis sõltuvuses ühinevad ning põhjuse ja tagajärje seaduse mõjul jälle seejärel lahknevad.
Isik on pidevalt muutuv nii praeguses elus, kui ka läbi kõigi (juba elatud) elude vaadelduna.
Et kõik olendid kannatavad, võivad muutuda ning on omavahel põhjuse ja tagajärje seoses, tuleb üksteisesse suhtuda kaastundlikult, sallivalt, abivalmilt ja mõistvalt.
Juba Šakiamuni eluajal tekkis suur budistlik mungakogudus (sangha).
Nn. kastivahede, ohverdamise, preestriseisuse ja askeesi eitamine võitis budismile paari sajandi jooksul järgijaid samuti ka kogu Indias.