Karl Ristikivi; Nõiduse õpilane (1)

NOAROOTSI GÜMNAASIUM
Karoliine Mellis
12.I
KARL RISTIKIVI
Referaat
Pürksi 2010
Elukäik
Karl Ristikivi sündis 16. oktoobril 1912. aastal Varblas Sipka talus . Ema Elisabet Ristikivi oli taluteenijanna, isa andmed puuduvad. Tema lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Läänemaal, kus ta õppis Varbla kuueklassilises algkoolis. Juba 14-aastasena suundus Karl pealinna edasi õppima. Tallinn avaldas kirjanikule tugevat mõju, mida võib märgata ka tema hilisemates romaanides. Ta õppis Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis, kus keskenduti keeleõpetusele - see tuli kirjandushuvilisele Karlile kasuks, sest nii laienesid lugemisvõimalused. Pärast kaubanduskooli lõpetamist ei olnud suurt võimalust tööle saada, kuna oli kriisiaeg. Küll aga leidis ta võimaluse veidi oma kirjatöödega teenida. Karl Ristikivi esimene jutustus ilmus varjunime all ajalehes „Uudisleht“ 1928. aastal. 1931 . a läks Karl Ristikivi edasi Tallinna Kolledžisse, mille ta lõpetas vaid ühe aastaga. Tallinna-aega on nimetatud tema vaimse kujunemise perioodiks . Ta luges tollal palju ning oli huvitatud filosoofia ja enesekasvatusega seotud raamatutest. 1936. aastal alustas õpinguid Tartu Ülikoolis, kuhu pääses tänu kirjastus Loodus korraldatud lastekirjanduse võistluste võitudele. Võidud tulid tänu raamatutele: 1935. a. „ Lendav maailm“, 1936. a. „Sinine maailm“, „Semud“ ja 1938. a. „Sellid“. Ülikoolis valib Karl erialaks geograafia. Üliõpilasaastatel on tegev ka üliõpilasseltsis „Veljesto“. Ülikooli ajal saabub ka esimene suurem tunnustus romaani „Tuli ja raud“ eest. Teose olulisust näitab A. H. Tammsaare avalik kiiduavaldus Ristikivile. 1943. aastal pärast ülikooli lõpetamist cum laude astus Ristikivi Saksa sõjaväkke, kus teenis aega staabikirjutajana. Samal aastal põgenes ta Soome – võib pidada tema pagulaselu alguseks. Helsingis töötas ta sekretäri ning asjaajajana Eesti Büroos ning oli ka seotud vabariikliku vastupanuliikumisega. 1944. a. suundus edasi Rootsi, kus teenis elatist töötades kindlustus- ja haigekassaametnikuna. Rootsis elades ilmus tema loomingu paremik (nt. kirjandusteadlaste poolt armastatud modernistlik romaan „Hingede öö“), ühtlasi tegutses ta ka kirjanduskriitikuna. Üksinduse peletamiseks kirjutas Ristikivi ka luuletusi (1972. a. luulekogumik „Inimese teekond “).Üksinduse peletamiseks kulutas Karl puhkused reisimisele. Reisimine oli Ristikivile kui väljapääs ängistusest, depressioonist ja üksindusest ning rutiinsest ametnikutööst. Karl Ristikivi suri 19. juulil 1977. aastal oma korteris insulti, ta maeti Rootsi Stockholmi Metsakalmistule.
Looming
Lasteraamatud:
“Lendav maailm”(1935)
“Semud”(1936)
“Sellid” (1938)
“Sinine liblikas ” (1936)
“Viikingite jälgedes” (1936; alternatiivajalooline romaan)
Tallinna triloogia :
“Tuli ja raud” (1938)
“Õige mehe koda” (1940; algne pealkiri “Võõras majas ”)
“Rohtaed” (1942)
Diloogia:
“Kõik mis kunagi oli” (1946, Vadstena)
“Ei juhtunud midagi” (1947, Vadstena)
“Hingede öö” (1953; modernistlik romaan, Ristikivi enda määratlusel “ realistlik muinasjutt ”)
“Eesti kirjanduse lugu” (1954) - (kriitiku vaatepunktist).
Ajafilosoofiline sari:
Kroonikate triloogia:
“Põlev lipp ” (1961),
“Viimne linn” (1962),
“Surma ratsanikud ” (1963)
“ Imede saar” (1964; antiutoopiline vahemäng)
Biograafiate triloogia:
“Mõrsjalinik” (1965)
“Rõõmulaul” (1966)
“Nõiduse õpilane” (1967)
“Bernard Kangro” (1967) – lühimonograafia.
“ Sigtuna väravad” (1968; novellikogu)
Põimingute triloogia:
“Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes” (1970)
“Lohe hambad” (1970)
“Kahekordne mäng” (1972)
Luulekogu:
“Inimese teekond” (1972)
“ Rooma päevik” (1976) – Ristikivi viimane romaan, mis lõpetab ajaloofilosoofilise sarja .
“Klaassilmadega Kristus” (1980) – lühiproosakogumik, avaldati postuumselt.
“Viimne vabadus” (1996) - koondab esseid ja artikleid kirjandusest, geograafiast ning poliitikast ; avaldatud postuumselt.
Päevaraamat:
Postuumselt avaldati 2009. aastal trükis ka Karl Ristikivi “Päevaraamat 1957-1968”.
Romaan „Nõiduse õpilane“ kokkuvõte ning seosed autori eluga
Romaani peategelane on vang Johannes Faber , keda peetakse olevat kuradiga ühenduses ja kellele määrati surmanuhtlus. Vang sai elamiseks veel 3 lisapäeva, et jutustada dominikaalasele (püha isale ) oma lugu, mis kirjutati teistele õpetuseks üles: Johannes Faber kasvas üles juudiperes, kuigi ta oli tõenäoliselt päritolult kristlane . Tema päritolu ei olnud kellelegi täpselt teada, kuna ta jäeti imikuna juudipere ukse taha. Ta oli väga taibukas – ta õppis varakult lugema ja kirjutama ning oli vaimustuses kirjandusest. Pärast ema Rebekka surma kolis Johannes kodunt välja, kuna ta tundis, et seal ei ole talle kohta. Esmalt töötas ta nahaparkali juures, seejärel läks ta habemeajajaks meister Konradi juurde. Õpihimuline Johannes tahtis õppida ülikoolis arstiks. Soovituskirja saamiseks võttis Faber kasutusele äärmuslikud meetmed – ta varastas doktorile laiba, mida too vajas teaduslike uuringute tegemisel. Pärast ülikooli tutvus Johannes Prokopius Levy’ga, kellega seoses olid Faber’il esimesed kokkupuuted alkeemiaga. Faber’it huvitas kuidas loodus toimib – see jäi talle elu lõpuni saladuseks. Ta tegeles ka astroloogiaga – ennustas tähtede seisu järgi. Ta uskus, et arvudel on maagiline jõud ning asus Padovas matemaatikat õppima. Peagi kutsuti Johannest Veneetsiasse, Arnulfo Dandolini ihuarstiks. Oli ilmselge, et Dandoini kutsus Faberit Veneetsiasse kui alkeemikut, mitte kui arsti. Pärast Dandolini surma suundus Johannes Viini. Ta kohtus Viinis krahv Aloysius von Drachenheimiga, kes Johannese Rumeeniasse enda teenistusse kutsus. Drachenheim’i lossis elades sai Johannes aru, et seal tegeletakse musta maagiaga ning pöördus tagasi Viini. Ta soovis pühenduda iseseisva arsti kutsele ning rändas ringi 2 aastat, mil sai tunda palju nälga ja vaesust . Kuuldused, aga imeheast arstist levisid lihtrahva seast ka aadlike kõrvu. Johannes Faber’it peeti oskuslikuks nõiajookide valmistajaks, kui ta aitas ühel jõukal pankuril järeltulija eostada. Imepärasena näiv tegu ajendas Hertsog Ernst’i Johannest enda teenistusse kutsuma, et too aitaks (hertsogi poega ) prints Albrecht ’it. Hertsogi arvates seisnes probleem printsi mehelikkuse puudulikkuses. Nii segaski Johannes ühel karnevalipidustusel kokku joogi, mis pidi tõstma huvi vastassoo järele. Seda jooki jõid prints ning lihtsa kirurgi tütar Agnes Bernauer. Prints Albrecht ja Agnes armusid, abiellusid salaja ning tüdruk jäi lapseootele. Hertsog ei leppinud Agnes Bernaueriga, ning isa ja poja vahel tekkis vaen, mis viis lausa sõjalise kokkupõrgeteni. Seepeale süüdistati Agnest printsi ära nõidumises, ning ta vangistati. Kohus langetas otsuse, et nõid Agnes Bernauer pidi läbi tegema veeproovi Doonaus, kus ta hukkus. Peagi alistus prints hertsogi tahtmisele ja pani mõõga maha. Seejärel vahistati ka Johannes Faber, keda süüdistati ketserluses ning nõidumises. Pärast 3 päeva ülestunnistusi ootas Faber’it põletamine tuleriidal.
Karl Ristikivi ning romaani peategelase Johannes Faberi vahele võib tõmmata mitmeid paralleele: Faber’it kujutatakse kui üksikut indiviidi, kellel ei ole maailmas oma kohta – sarnased meeleolud valitsesid ka Ristikivi elus. Päritolu on nii Faberile kui Ristikivile olulised. Erinevus seisneb selles, et Faber ei saa kunagi oma päritolu kunagi täpselt teada, kuid Ristikivi elab pagulasena, peab enda põlvnemist väga tähtsaks, kuid on sunnitud oma juurtest kaugel olema. Faber ja niisamuti Ristikivi olid teadmiste ja euroopliku hariduse huvilised - seda juba väga varajases eas. Faber rändas mööda Euroopat ringi, et end harida, jõuda looduse ja inimkeha saladusteni, ta uskus elumääratust saatuse poolt – ta oli üksik, ta pühendus maailma tundmaõppimisele. Sarnaselt romaanikangelasele reisis ka Ristikivi ääretult palju, et põgeneda iseenda süngetest meeleoludest, üksindusest. Ristikivi fataalsus seisnes kirjandusse pühendumises. Romaanis jõuab Johannes Faber järeldusele, et rahvuste ja riikide lepitamine ning ühendamine on võimatu – see mõte ühtib Ristikivi uskumusega. Ristikivi arvamust kujundasid eluaastad nii Teise maailmasõja kui ka Külma sõja ajal. Kokkuvõttes valitsesid romaanis suurel määral pessimistlikud meeleolud, mida võib jällegi seostada Karl Ristikivi depressiivse ja nukra olekuga .
Kasutatud allikad

Endel Nirk „Teeline ja Tähed“

Anne Nahkur „Lühike Eesti kirjanduslugu “

Eesti Päevaleht: http://www.epl.ee/artikkel/461916

http://www.videvik.ee/497/risti/html

http://www.ristikivi.net/
7