Karl Ristikivi elust ja loomingust (3)

4.Elust ja loomingust
Karl Ristikivi sündis 16. oktoobril aastal 1912 Uue-Varblas Kadaka külas Sipka talus. Tema esimesed eluaastad möödusid Läänemaal, Varbla kihelkonnas, kus õppis 6-klassilises algkoolis. Ema Elisabet Ristikivi töötas teenijana sugulaste ning võõraste juures. Pealinna kolis Ristikivi juba 14-aastasena. Hiljem on kirjanik meenutanud, et ükski linn pole talle rohkem muljet avaldanud kui Tallinn.1930.aastal lõpetas ta Tallinna kaubanduskooli, kuid majanduskriisi tõttu oli raske tööd leida. Tema ainukeseks teenimisvõimaluseks oli jutukeste ja vestete avaldamine. Karl Ristikivi esimene jutuke ilmus varjunime all ajalehes „Uudisleht“ 1928.aastal. Tagasihoidliku kirjanikuna unistas Karl Ristikivi juba 18-aastaselt meistrks saamisest.1931 astus Tallina Kolledži õhtugümnaasiumisse ning lõpetas ühe aastaga 4-aastase kursuse. Neid õpinguaastaid võib pidada Ristikivi vaimse kujunemise perioodiks . Ta luges palju ning huvitus enesekasvatusega seotud raamatutest. Ajaviiteks kirjutas 1934. aastal „Võõrad varjud “ ning 1936. aastal „Viikingite veri,“ mis avaldati „Perekonnalehes“.
Pärast mõnigast pausi läks Ristikivi õppima Tartu Ülikooli geograafiat. Vajaliku raha sai ta lasteraamatute „Lendav maailm“ (1935), „Sinine liblikas“ (1936), „Semud“ (1936) ja „Sellid“ (1936) eest. Teos „Lendav maailm“ pälvis tunnustust kirjastuse „Loodus“ lastekirjanduse võistlusel. Õppimisvõimaluste kõrval tõi ülikooliaeg häid sõpru eriti üliõpilasseltsist „Veljesto,“mille liikmeks ta astus esimesel sügisel.
„Looduse“ romaanivõistlusel 1938. aastal sai Karl Ristikivi romaan „Tuli ja raud,“ milles käsitles vabrikutöölise ja tema perekonna käekäiku läbi kolme põlvkonna, esimese auhinna. Teos oli traditsiooniliselt realistlik, tavatu, maailmanägemiselt varavana, kuid siiski teistest konkurentidest peajagu üle nagu meistrile kohane. See auhind oli esimene tõsine kirjanduslik tunnustus, millele andis kaalu A.H. Tammsaare avaliku kirja vormis kiiduavaldus.
Romaan „Tuli ja raud“ järgnesid „Õige mehe koda“ (1940) ning „ Rohtaed “ (1942). Neist esimene räägib linnakodanluse hulka pürgiva agulinoormehe võitlusest koha eest elus oma loomuse parimate külgede hävitamise hinnaga ning teine tüüpilisest haritlasest, kelle eluvõõrad ideaalid kitsastes oludes känguvad ja kes ei leia õiget õnne ka isiklikus elus, kuid püüab ometi anda ühiskonnale oma parima ning säilitab naiivse usu inimestesse.
Huvitav on see, et teos „Õige mehe koda“ esmatrükk ilmus 1940. aastal pealkirja all „Võõras majas ,“ sest Nõukogude okupatsioonivõim pidas Ristikivi pealkirja liiga piibellikuks. Seevastu Saksa okupatsiooni ajal ilmunud teine trükk ja edasised trükid kasutavad pealkirja „Õige mehe koda.“
Neid kolme enam-vähem ühtselt realistliku perekonnaromaani laadis teost („Tuli ja raud“, „Õige mehe koda“ ja „Rohtaed“), mis annavad mitmekülgse pildi Tallinna eri rahvakihtide elust pikema aja vältel ja omavad ühiseid tegelasi, nimetatakse Tallinna triloogiaks. Koos viimase Tallina triloogia teose avaldamise ja Tammsaarelt teenitud kiidusõnadega oli Ristikivist saanud esimene tõsiseltvõetav linnakirjanik.
Pärast seda, kui oli aastal 1941 lõpetanud Tartu Ülikooli cum laude , astus 1943. aasta kevadel saksa sõjaväkke, kuid võttis juba novembris puhkuse ning põgenes Soome. Seda aastat võib pidada pagulaselu alguseks. 1944. aasta septembris liikus ta Soomest edasi Rootsi ning peatus lühikest aega Sigtuna põgenikelinnas. Seejärel elas ja töötas Ristikivi Uppsalas. Alates 1947. aastast töötas ta Stockholmis haigekassa ametnikuna ja elas Stockholmi eeslinnas Solnas. Kohe sõja järel ilmusid Rootsis romaanid "Kõik mis kunagi oli"(1936) ja "Ei juhtunud midagi"(1947), milles jutustatakse 1939 - 1940. aasta sündmustest ja meeleoludest Eestis.
Alles 1953. aastal ilmus järgmine pagulasteos ”Hingede öö,” mis äratas kirjandusteadlaste tähelepanu ning kogus hulgaliselt tõlgendusi oma sümbolistliku ja irreaalse olustiku tõttu. Romaani nimitegelane eksleb ringi viirastuslikus majas, millest ei leia väljapääsu ja millel lasub surma vari; ka allegoorilise kohtulaua ees ei suuda ta õiget vastust anda, mispärast ta õieti on kodutuna võõrsile sattunud. Selle eksistentsiaalne sisu kujutab inimese teekonda, irreaalseid rännakuid, süüd, süüdimatust ja süüdimõistmist, eksistentsi raskust ning inimese tundeid maailmas võõra ja pagulasena.
1961. aastast hakkas ilmuma Ristikivi 11 teosest koosnev ajalooliste romaanide sari, mis jaotub kolmeks triloogiaks:

• Ajalooline kroonika
  

Sellesse kroonikasse kuuluvad romaanid kajastavad ristisõdade ummikussejooksmist. Tegevuspaigad on Vahemere ruum, Madalmaad, Saksamaa ja Prantsusmaa.

Põlev lipp (1961)

Viimne linn (1962)

Surma ratsanikud (1963)

• Ajaloolised biograafiad
  

Romaanides vaatleb autor katoliku pühaku, prantsuse trubaduuri ja lääneliku õpetlase elukäigu kaudu Euroopa keskaegset vaimuelu ning leiab sellel nüüdisaja alltekste.

Mõrsjalinik (1965)

Rõõmulaul (1966)

Nõiduse õpilane (1967)

• Ajaloolised sündmused nüüdisaegsel tasandil
  

Triloogia hõlmab endas romaane, kus mitmes erinevas ajajärgus esinevad samalaadsed situatsioonid ja probleemid, kuid tegevuskoht on alati erinev: London, Pariis või Kopenhaagen .

Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes (1970)

Lohe hambad (1970)

Kahekordne mäng (1972)
Neid kolme triloogiat seostavad nn vaheraamatud on romaan „Imede saar“ (1966) ja novellikogu „Sigtuna väravad“ (1968).
Maire Liivamets arvab , et Ristikivi triloogiate aines võimaldab teha järelduse, et autor jälgib ajaloos pidevalt vahelduvaid võimuvariatsioone. Ta ütleb, et kõik nagu korduks, ainult nimed, aastaarvud , maad ja rahvad on teised ning vägivalla ja inimkannatuste ahelasse lükkub üha uusi ja uusi lülisid. („Põlev lipp – võtmeteos“ raamatust „Põlev lipp“, 1990, lk 170)
Hilisem pagulaskirjandus sisaldab endas filosoofilise koega lüürikakogu „Inimese teekond “ (1972), romaan „ Rooma päevik“ (1976), mis esitab Eestist pärineva baltisakslase lüürilisi elamusi ja arutlusi ühiskonnast XVIII sajandil Roomas ning 1980. aastal ilmunud „Klaassilmadega Kristus.“
Ristikivi esines Rootsis pidevalt viljaka kirjanduskriitikuna ning tegeles aeg-ajalt kirjandusteadusega.
Karl Ristikivi suri 19.juulil aastal 1977 Stockholmi eeslinnas Solnas.
6