Karl Ristikivi (2)

Karl Ristikivi
"Meie juured ei ole lapsepõlves, kodumullas ja maakamaras, murukoplis, kus aabitsalapsed mängivad. Meie juured on igas paigas, kust me kunagi mööda käinud."
Karl Ristikivi lapsepõlv ja noorus möödusid Läänemaal, Varbla kihelkonnas, kus ta 16. oktoobril 1912 sündis. Vanaisa Madis oli Võipsi talu noorema pojana leidnud ümbruskonnas rendikoha. Ema Elisabet Ristikivi, Madis Ristikivi kolmest lapsest noorim, oli teenijapiigaks sugulaste, enamasti aga võõraste juures. Kui ta oli 33 - aastane, tõi ta Uue-Varblas Kadaka külas Sipka talus ilmale poeglapse, kes sai nimeks Karl. Teenijatüdruku vallaspojana tundis tulevane kirjanik end lapsepõlvest peale "teisena". Varbla kuueklassilise algkooli lõpetamise järel avanes 14-aastasele Karl Ristikivile siiski võimalus edasiõppimiseks. Tallinn oli esimene linn, kuhu Läänemaa kolkast pärit nooruk sattus. Ükski hiljem nähtud maailmalinn ei avaldanud talle niisugust muljet, on Karl Ristikivi meenutanud, mis oleks võreldav esimese Tallinna-elamusega. Tallinna kaubanduskooli lõpetamise järel 1930. aastal ei olnud kerge leida tööd: oli majanduskriisi aeg. Küll oli tulevane kirjanik leidnud pisikese lisateenistuse võimaluse kirjatöödega. Karl Ristikivi esimene jutuke ilmus varjunime all ajalehes "Uudisleht" 1928. aastal. Ajavaviiteliste jutukeste ja vestete avaldamine jatkus, olles enamasti ainukeseks teenimisvõimaluseks. See oli kirjanduslik õpipoisiaeg, kuid õpilane unistas meistriks saamisest ja muutus enda suhtes järjest nõudlikumaks. Haridusteed jatkus kõigi kiuste õhtugümnaasiumis - Tallinna Kolledzhis, mille 4-aastase kursuse ta lõpetas rekordiliselt ühe aastaga 1931 - 1932.
Tallinna aeg oli Ristikivi vaimse kujunemise perioodiks. Noor Ristikivi huvitus enesekasvatusega seotud raamatutest, luges palju, innustus stoilisest elule näkkuvaatamise ideest . Esimese tõelise tunnustuse saavutas Ristikivi lastekirjanikuna , raamatuga " Lendav maailm"(1935), mida auhinnati kirjastuse "Loodus" lastekirjanduse võistlusel. Järgnesid auhinnatud lasteraamatud "Sinine liblikas" (1936), "Semud" (1936) ja "Sellid" (1938). Need raamatud, õigemini nende eest saadud raha avasid tee Tartu Ülikooli.
Karl Ristikivi Tartu-periood kestis napilt seitse aastat. Ta astus ülikooli 1936. aastal ja valis erialaks geograafia. Esialgu leidis ta tudengikorteri Narva tänaval, mille üüris kaasüliõpilasega kahe peale. 1940. aasta sügisel läks ta, ikka kahekesi, sest nii oli odavam, üüriliseks Tähtvere linnaossa, Hermanni tänava vastvalminud majja. Küllap oli üliõpilasaeg Karl Ristikivi elu õnnelikumaid aegu. Õppimisvõimaluse kõrval tõi see aeg häid sõpru eriti üliõpilasseltsist "Veljesto", mille liikmeks ta astus esimesel ülikoolisügisel.
Karl Ristikivi 1930. aastatel
1938. aastal saabus tõeline kirjanduslik tunnustus. "Looduse" romaanivõistlusel sai Karl Ristikivi romaan "Tuli ja raud" esimese auhinna . Nagu iga meistritöö, oli Ristikivi esikromaan omas ajas mõnevõrra tavatu, traditsiooniliselt realistlik , maailmanägemiselt varavana, ometi teistest peajagu üle. Kõigist kiiduavaldustest olulisem oli A. H. Tammsaare avaliku kirja vormis tunnustusavaldus. Eesti kirjanduse senised saavutused käsitlesid enamasti maaelu. Karl Ristikivi oli esimene tõeline linnakirjanik. 1940. aastal valmis teine linnaromaan "Õige mehe koda", 1942. aastal järgnes romaan " Rohtaed ". Kolme Tallinnas toimuva tegevusega romaani on üheskoos nimetatud Tallinna triloogiaks. "Tules ja rauas" kujutatakse eesti talupoegade linnastumist, "Õige mehe kojas " ("Võõras majas ") eesti soost kaupmeeskonna üht arengukäiku ja "Rohtaias" haritlaskonna (antud teoses koolmeistri) kujunemisteed.
1943. aastal kevadel astus Karl Ristikivi saksa sõjaväkke, vabatahtlikuna ootas teda esialgu staabitöö ja ta lootis, et ei pea minema rindele. Puhkuse saanud, põgenes Ristikivi sama aasta novembrikuus Soome ja siirdus 1944. aasta septembris edasi Rootsi.
Algas Ristikivi pagulusperiood. " Ja kui nad küsivad, miks ma ei tulnud, ütle, et mina ei saa käia nooltega sunnitud teed relvis valvuri saatel". Ta oli üks ligikaudu 80 tuhandest eesti põgenikust, vaba, kuid taas võõras, "teine". Esialgu elas ta lühemat aega Sigtuna põgenikelaagris, seejärel elas ja töötas Uppsalas. Alates 1947. aastast töötas ta Stockholmis , 1950. aastast kuni surmani elas Ristikivi Stockholmi eeslinnas Solnas, töötas pikemat aega haigekassa ametnikuna. Puhkused kulusid tavaliselt reisides, kuid suvest sai ka kõige parem kirjutamiseaeg. Kohe sõja järel 1946 - 1947 ilmusid Rootsis romaanid "Kõik mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi", milles jutustatakse 1939 - 1940. aasta sündmustest ja meeleoludest Eestis. Järgnes paus, kuni 1953. aastal ilmus kõikide üllatuseks esimene tõeliselt modernistlik romaan "Hingede öö", mis on jäänud kirjandusteadlaste eriliseks maiuspalaks ja mille tõlgenduste maht ületab juba teose lehekülgede arvu. Selles eksistentsiaalses romaanis jutustatakse inimese teekonnast, irreaalsetest rännakutest, süüst, süüdimatusest ja süüdimõistmisest, eksistentsi raskusest, sellest, kuidas inimene tunneb end maailmas üldse võõra ja pagulasena.
Pärast pikemat vaikimist hakkas alates 1961. aastast ilmuma Ristikivi 11 teosest koosnev ajalooliste romaanide sari, mis jaotub triloogiateks. Tema loomingu keskseks teemaks on Õhtumaa saatus alates ristisõdade ajastust 13. sajandil kuni tänapäevani.
"Enda eluloo asemel, mis on liikunud kuskil perifeerias, võtsin Euroopa eluloo" Ristikivi suurejoonelises skeemis kuulub Eesti kristianiseerimise läbi Euroopa aegruumi ja kõik, ka üksteisest pealtnäha väga kauged sündmused on omavahel seotud. Tegevusruumiks on põhiliselt Vahemere maad, aga ka Madalmaad, Saksamaa ja Prantsusmaa.
Kirjanikud Karl Ristikivi ja Valev Uibopuu Rootsis 1960. aastatel
Esimest triloogiat ("Põlev lipp " (1961), "Viimne linn" (1962), "Surma ratsanikud " (1963) on nimetatud ajalookroonikateks. Teine triloogia koosneb ajaloolistest biograafiatest ("Mõrsjalinik" (1965) on pühaku, "Rõõmulaul" (1966) on kunstniku, trubaduuri ja "Nõiduse õpilane" (1967) teadlase, alkeemiku elulugu. Kolmas triloogia ("Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes" (1970), "Lohe hambad" (1970), "Kahekordne mäng"(1972) koosneb nn. kahekordsetest mängudest, romaanide üks tegevusaeg on minevikus, teine olevikus . Triloogiate vahel ilmus antiutoopia "Imede saar" (1964) ja novellikogu "Sigtuna väravad" (1968). Ristikivi viimaseks romaaniks jäi " Rooma päevik" (1976). Postuumselt avadati lühiproosa kogu "Klaassilmadega Kristus" (1980). Rootsi-perioodil esines Ristikivi ka viljaka kriitikuna, ta on "Eesti kirjanduse loo" (1954) ja lühimonograafia "Bernard Kangro" (1967) autor.
Kõik Karl Ristikivi romaanid tegelevad otsinguga, pärismina või päriskodu otsinguga. Õnn libiseb inimesel alati eest, kodu on peatuspaik, kus keegi on juba enne olnud ja kui ta ei jõua ise sinna, jõuab sinna keegi teine. Kõik on kõigega seotud, kõik on kusagil alles: iga jalatäis maad on kellegi jälg, iga peotäis mulda on kellegi käsi, mis pudenenud kellegi käest.
Karl Ristikivi ainuke luulekogu "Inimese teekond " on eesti luule üks kaunimaid ja terviklikumaid kogusid. Luuletuskogu lihtne pealkiri avardub ristikivilikuks võrdpildiks kirjaniku enese ja ta kangelaste saatuse kohta. "Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe" .
Karl Ristikivi suri 19. juulil 1977.a. Stockholmis. Ta on kirjutanud:" Kui mul on õnnestunud oma raamatutega anda lugejale natuke julgust nende raamatute traagilise sisu kiuste, oleksin õnnelik".