Anija mõisast on kirjalikke teateid juba aastast 1482, mil mõisnikuks oli rüütel Herman Soge (Zöge). Kohalikud vallad tekkisid 19.saj. I poolel. 1938.a oli Harju-Jaani kihelkonnas kolm valda: Anija, Peningi, Raasiku. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Harju-Jaani kihelkonda kuulunud Anija mõis jääb kaasajal Harjumaale Anija valla territooriumile. Harju-Jaani kihelkonna endistest mõisahoonetest on praeguseni säilinud Anija mõisa peahoone. Säilinud on ka enamik kõrvalhooneid, paljud neist on küll ümber ehitatud. Tallikompleks on oma algse välimuse täielikult kaotanud ning selle kaaristu on kinni laotud. 1990 astate algul osaliselt renoveeritud Anija mõisa peahoones tegutseb praegu raamatukogu ja kohalik rahvamaja. Anija mõisa peahoone on avatud vaatamiseks kõikidele soovijatele. 3 1. ANIJA ASUMI AJALOOLISED KUJUNDAJAD
ja selle ümbruse kuulsale Rootsi väejuhile Pontus de la Gardie'le. 77aastat hiljem läks mõis von Stenbockide suguvõsa omandusse. 282aastat pärast Stenbockide võimule tulekut mõis natsionaliseeriti. Klassitsistlikuks paleeks ehitati hoone ümber alles 1820tel aastatel, enne oli see barokkstiilis. Keskosa kaunistab kuus kõrget sammast, millel on kolmnurkfrontoon. Eenduvaid külgosi kaunistavad kolmeosalised kaaraknad, niinimetatud Veneetsia aknad. Sellele on juurde ehitatud palju kõrvalhooneid . Andreas Parve
barokk-kompleksina välja 1770-80tel aastatel. · Ühekorruselise puidust peahoone esist väljakut ääristasid üksteisega sarnased ait ja tall- tõllakuur (1783). Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid läheduses, keskaegsele tornlinnusele oli tehtud barokne vahelaternaga katus. · Mõisa peahoone hävis 1918. aastal tulekahjus, sellest on alles vaid keldriruumid ning võsastunud vundament. Samas on säilinud nii ait, tall-tõllakuur kui ka mitmeid muid kõrvalhooneid, sh stiilnehistoritsistlik viinavabrik Kasutatud kirjandus www.mois.ee www.et.wikipedia.org/wiki/Vao_mõis_(Ko eru)
Lossi iseloomustus Parempoolne osa kahe, vasakpoolne ühekorruseline. Peasissekäigu ees on sammasrõdu(altaan). Parempoolsel nurgal 8tahuline torn. Vasakul fassaadinurgal ning parempoolsel taganurgal on terava kiivriga ümartornid. Siseruumides ulatub saal inglaslikult läbi kahe korruse. Tänapäeval 1919. aasta võõrandamise järel on peahoone olnud: koolimaja, piirivalvekoridor ja ka sovhoosikeskus. Säilinud on enamik kõrvalhooneid. Mõis kuulub Alatskivi vallale. Mõisat on restaureeritud. Tänapäeval teatakse seda kui Alatskivi lossina. Kasutatud kirjandus http://www.mois.ee/tartu/alatskivi.shtml http://www.mois.ee/stiil/stiil8.shtml http://www.manor.ee/?id=962&manor_id=1 http://et.wikipedia.org/wiki/Alatskivi_loss Tänan kuulamast!
olen kuulnud igasuguseid legende lossis toimunu kohta ning soovin nüüd teada, milline hoone minevikus tegelikult oli. Suuremõisa loss asub Hiiumaal, Pühalepa vallas, Suuremõisa külas. Ülevaade Suuremõisa härrastemaja ehitati aastail 1755-1760 krahvinna Ebba-Margareta Stenbocki ajal. Tiibhooned ja osa kõrvalhoonetest valmisid 1772. aastal. Lossis oli hulk kõrvalhooneid, mis on säilinud erinevas seisukorras. Säilinud (ja muinsuskaitse all) on tall, tallmeistrimaja, tõllakuur, ait, jääkelder, sepikoda, kasvuhoone, küün, tüdrukutemaja, teenijatemaja, aedniku maja, juustukoda, meierei, masinarehi ja väike laut ning hollandi tuuleveski, kõrtsi, viinavabriku ja "ussikeldri" varemed. Suuremõisa loss on üks ilusamaid ja suuremaid mõisahooneid Eestis. Lossi väärtuseks on ehituse puhas barokk-rokokoo stiil.
sammasrõdu. Kõpu mõisahoone on peaaegu äravahetamiseni sarnane Tartumaal samal ajal püstitatud ja sama arhitekti kavandatud Kuremaa mõisahoonega. Ka Teises maailmasjas hävinud Vesneri mõisahoone sarnanes paljudes kujundusdetailides Kõpu mõisaga. Võõrandamisjärgselt kolis mõisahoonesse kool, mis tegusteb seal tänini. Kooli vajadusi arvestades on hoone ehitatud täiskahekorruseliseks. 2003. aasta kevadel avati osa mõisa esindusruumide maalinguid. Säilinud on ka mitmeid kõrvalhooneid, mis ei paikne erandlikult mitte peahoone esise auringi äärtes, vaid peahoonest kagu pool omaette kobarana. Peahoonest lõuna pool puudesalu sees paiknev väike puitehitis on tõenäoliselt 18. sajandil püstitatud vana peahoone, mis praeguse lossi valmimisel sai valitsejamajaks.
planeeringuga. Mõisasüda jäi von Stackelbergide omandusse ka võõrandamise järel kuni 1940. aastani. Peale Teist maailmasõda on seal asunud nii sanatoorium kui ka profülaktoorium. 1990tel aastatel siirdus mõis eraomandusse. Mõisa peahoone renoveeriti ja restaureeriti põhjalikult 2000-01, misjärel seal avati hotell ja restoran. Selle käigus tehti hoone läänepoolsesse otsa muuhulgas pikk uus tiibehitis ning katusesse tehti rida väljaehitusi. Korrastatud on ka mitmeid kõrvalhooneid, sh sepikoda. Ajaloolise jaotuse järgi Virumaale Viru-Nigula kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Ida- Virumaale Aseri valla territooriumile.
peahoonest 350 meetri kaugusele lõunasse jõe kaldale. Üle jõe püstitati kaarjas malmsild ning teisele poole jõge rajati avar metsapark. Selle tagumisse ossa jäid valmimata Meremõisa peahoone müürid romantiliste varemetena. Võõrandamisjärgselt kuulus mõisakompleks 1920-30tel aastatel Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Teise maailmasõja järel kolis sinna aga Nõukogude sõjaväeosa, kes lahkus sealt alles 1990te algul. Meie päevini on säilinud nii peahoone kui ka enamik kõrvalhooneid. Seda küll Nõukogude sõjaväe poolt peale Teist maailmasõda osaliselt ümber ehitatud ning rüüstatud kujul. Maaliline juga koos kauni metsapargiga on muutunud armastatud väljasõidukohaks. Kunagise malmsilla asemel asub tavaline rippsild. Peahoone ning joa vahel paiknev köögihoone on kaasajal koos väikese maatükiga eravalduses, mistõttu joa külastajad ei pääse kahjuks otse mööda ajaloolist teed joa juurest peahoone juurde ning vastupidi.
aastast kuni võõrandamiseni 1919 von der Pahlenite aadlisuguvõsale. Mõisa viimane omanik oli Gustav von der Pahlen. Esindusliku ning Eesti ühe kaunima mõisasüdame väljaehitamine algas 1697. aastal, mil mõisa püstitati kahekorruseline barokne peahoone. Põhjasõjas hävinud hoone taastati vanade müüride põhjal 1730tel aastatel. Meieni on hoone säilinud 1782-85 arhitekt Johann Christian Mohri projekti järgi ümberehitatud kujul. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jt hooneid. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. Mõis on 1970-80tel aastatel kompleksselt restaureeritud ning kuulub Virumaa Muuseumitele
Vene Aeg 2012 Aaspere Mõis · Aaspere mõisa (saksa k Kattentack) on esmamainitud 1583.a · Mõisa varaklassitsistlik kahekorruseline peahoone valmis 1770.80. aastatel. · Väga suurejooneliselt kujundati ka mõisapark ning kõrvalhooned. Tähtsamad majandushooned - ait, tall-tõllakuur jt - püstitati peahoone esise avara pikliku väljaku äärtele. Väljaku lõpetab tiik, mille taha rajati veel mitmeid kõrvalhooneid - laut, kuivati, valitsejamaja (varemetes), sepikoda jt. · Praegult seisab mõis tühjana. Aaspere Mõis Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level 1880- 2011.a 1890.a Aaspere mõisa ait · Aaspere mõisa ait on ehitatud u 1790.a ·
Stiilseimaks ruumiks on läbi kahe korruse ulatuv inglise stiilis vestibüül. Kaunid on ka nn krahvi kabinet ja saal. Hoones oli juba ehitamise ajal elekter, keskküte ning veevarustus. Peahoone ümbrus kujundati kauniks avaraks pargiks Riia linnaaedniku Georg Kuphaldti projekti järgi. Liigirikast parki kaunistavad tiigid, neid ühendavad kanalid ning malmsillad, samuti kaunis piirdeaed. Püstitati suur hulk stiilseid kõrvalhooneid, neist suur osa maakividest ja punastest tellistest.Kõrvalhooned on jaotataud mitmesse põhigruppi. Viljandi maantee äärde jääb lauda- ja tallikompleks, samuti kuivati ja ait. Suure-jaani suunas paiknevad aida- ja laokompleks. Otse peahoone kõrval asub barokne nn vana proua maja, mis oli varem peahoone. Pargi servas tiigi kaldal on viinavabrik ja nuumhärgade tall. Kogu kompleksi piirab suurejooneline kivimüür.
Üle jõe püstitati kaarjas malmsild ning teisele poole jõge rajati avar metsapark. Selle tagumisse ossa jäid valmimata Meremõisa peahoone müürid romantiliste varemetena. Võõrandamisjärgselt kuulus mõisakompleks 1920-30tel aastatel Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Teise maailmasõja järel kolis sinna aga Nõukogude sõjaväeosa, kes lahkus sealt alles 1990te algul. Meie päevini on säilinud nii peahoone kui ka enamik kõrvalhooneid. Seda küll Nõukogude sõjaväe poolt peale Teist maailmasõda osaliselt ümber ehitatud ning rüüstatud kujul. Maaliline juga koos kauni metsapargiga on muutunud armastatud väljasõidukohaks. Kunagise malmsilla asemel asub tavaline rippsild. Peahoone ning joa vahel paiknev köögihoone on kaasajal koos väikese maatükiga eravalduses, mistõttu joa külastajad ei pääse kahjuks otse mööda ajaloolist teed joa juurest peahoone juurde ning vastupidi.
1921. aastal reorganiseeriti ehitis ümber kunstimuuseumiks, mis kujul on ta ka tänapäeval. Lossi peasaal on üks uhkemaid Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri näiteid, mis on niivõrd hästi säilinud. Lisaks on muuseumis säilinud ka mitmed ahjud, kahjuks aga puuduvad uhked näited sisustusest, sest enamus mööblid toodi siia tulles Venemaalt kaasa ja ülejäänu on kahjuks hävinenud. Ometi ´mängib kompleks suurt rolli kunstis. Lisaks aiale ja majale ise, on lossil ka mitmeid kõrvalhooneid. Kadrioru kunstimuuseumis võib näha ka mitmeid maale ning sageli on võimalik näha ka külalisväljapanekuid. Angelika Kauffmann Kauffmann (1741-1807) oli Sveitsist pärit kunstnik. Omal ajal oli ta üsna hinnatud ja seetõttu ka piisavalt jõukas. Maalimisalase õpetuse sai ta oma isalt. Angelika oli imelaps. 13- aastaselt tüdrukult soovisid portree saada mitmed tähtsad tegelased. Ta oli ka muusikaliselt andekas ning pidi tegema valiku, mis alal jätkata
1522-1676 kuulus Metzatckenitele, seejärel 1919. Aastani Pahlenitele. Praeguse härrastemaja ehitamist alustas Gustav Christina von der Pahlen 1697.aastal, kuid veel enne valmimist läks see põlema. Hoone taastas 1730.aastaks Arend Dietrich von der Pahlen, nüüdse kuju omandas see arhitekt J.C. Mohri juhitud ümberehituse käigus aastail 1782-1785. Üks väheseid enamvähem terviklikult säilinud mõisa ansambleid Eestis.9 Üks mõisa suuremaid kõrvalhooneid oli viinavabrik. Mõisahoones on täna avatud muuseum.10 7 http://www.mois.ee/stiil/ 8 http://www.mois.ee/stiil/stiil5.shtml 9 Ants Hein ,,Eesti Mõisad" 10 http://www.phpalmse.ee/ 4 Klassitsism Kõrgklassitsismi ajajärk saabus Eestis ligikaudu aastail 1800-30, kui
kaugusele. Tallinna lennujaam asub lossist 36 km kaugusel. Tänapäeval jääb mõisaansambel Harju maakonna Kernu valla Laitse küla maadele. Mõisakompleks: 1883. aastal omandas mõisa Woldemar von Uexküll. Üsna varsti peale omandamist lasi ta sinna püstitada väljapaistva kahekorruselise neogooti stiilis hoone. Uus peahoone valmis 1892. aastal. Hoone tagaküljel on lahtine kaaristu, selle parempoolses osas aga kaks torni, üks neljatahuline, teine kaheksatahuline. Kõrvalhooneid ei ole mõisas säilinud. Peahoone taha, osalt endise mõisapargi territooriumile on 1930. aastatel ehitatud raadiojaam. Praegu asuvad lossipargis mitmed labürindid. Park: Varasema peahoone ümber oli rajatud regulaarse kujundusega park. Praegune vabakujunduslik park on ümber planeeritud ilmselt pärast uue, historitsistliku härrastemaja valmimist. Arvatavasti kujundati regulaarpargist just sel perioodil puuvilja- ja marjaaed, mis nüüdseks on hävinud
.......7 Kasutatud allikad.....................................................................................................9 Sissejuhatus Tahaksin anda selles referaadis ülevaate Riisipere mõisa peahoone ajaloost ning selle praegusest seisukorrast. 1821. aastal valminud mõisa peahoone on Eesti kõrgklassitsismi tippteoseid nii sise- kui ka väliskujunduses. Ajalooliselt Harjumaale Nissi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Nissi valda. Mõisa ehitati ka mitmeid kõrvalhooneid, millest enamik paiknes peahoonest lääne pool, kui mida pole praktiliselt säilinud. 3 Mõisa ajalugu ja arhitektuur Varaseimaid teated Riisipere mõisast (saksa k algselt Riesenberg) pärinevad 1394. aastast. Kuni 19. sajandi alguseni asus mõisakeskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas. 19. sajandi algul viis mõisa tollane omanik Peter Gustav von Stackelberg mõisakeskuse uude paika,
aadlisuguvõsale. 17. ja 18. sajand kuulus mõis Helffreichidele, kes lasid rajada barokkstiilis mõisasüdame. 1810. aastal omandasid mõisa Schubertid, kellele kuulus mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni ja mõisasüda kuni 1939. aasta ümberasumiseni. Barokkstiilis mõisasüda rajati juba 18. sajandi esimesel poolel. Härrastemaja sai oma praeguse kuju 1880. aastatel, mil hoonet Friedrich Modi projekti järgi ümber ehitati. 19. sajandil rajati ka hulk stiilseid kõrvalhooneid, mis moodustavad paisjärve kaldal kauni kompleksi. Mõisa sissesõidutee äärde rajati Schubertite vappe kandvad kivipostid. Teise maailmasõja järel asus mõisahoones hooldekodu. Hoone sai kõvasti kannatada 1982. aasta tulekahjus, mille järel algasid mõisakompleksi ulatuslikud restaureerimistööd. Kaasajal on mõisakompleks eravalduses, pargis paiknevas kõrvalhäärberis tegutseb külalistemaja.
väheldane sepisvõrega rõdu. Katuseäärt ilmetavad laias ehiskarniisid. Hammaskarniisid kaunistavad ka korstnaid. Sisekujundusest on taastatud parkettpõrand, seinte ja lagede kipsdekoriid ning kurruseid ühendav nikerdustega trepp. Omapärased on pastelsetes toonides saal ning hoone soklikorrusel asuv sammastega söökla (A. Särg, 2006, lk. 22-24). Hoonel on neogooti astmikviil ning neorenessanss-stiilile omased kaaraknad. Umbes samal ajastul uuendati ka enamikke kõrvalhooneid (V. Praust, 1999-2009). Vaheldusrikkust mõisale lisab park, mille äärtesse koondusid varem sindel- ja pappkatusega kõrvalhooned: laudad (ehitati F. Modi projekti järgi), ait, kuivati, teenijatemaja, sepikoda, meierei. Peahoonest idasse jäi puuviljaaed ja kaugemale läände juurviljaaed. Lautades peeti kokku 50-60 ringis lüpsilehmi, lisaks pullid, mullikad ja vasikad. Aastasulastele ja karjanaistele oli ehitatud veel mitu töölistemaja, neist üks oli mõeldud kogunisti neljale
jäid aga rehetuppa. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava ehk paja või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne- Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu, liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine magamisruum
erikujuliste ning erikõrguste tornidega, eenduvad enamasti astmikfrontooniga risaliidid ja erkerid. Puhta vuugiga laotud tellispindu ilmestavad erikujulised aknad, sakmikrinnatised ning astmelised tugipiilarid. Esindusruumid paiknevad esimesel korrusel, neist tähelepanuväärsed võlvitud vestibüül, kõrge roidvõlvkupliga kaheksanurkne saal ja "inglise stiilis" söögituba. (5) Historitsistlik hoone on väga liigendatud ja selle fassaadi kaunistab sihvakas torn. Ka enamik kõrvalhooneid on kujundatud lossiga samas stiilis. Märkimist väärivad kindlust meenutav tallikompleks ja veetorn. Mõisakompleksi kuulusid veel tall-tõllakuur, valitsejamaja, ait, meierei, rehi ja kabel. Mõisasüda püsis Bergide kasutuses 1939. aastani. Praegu hooldab seda Sangaste vald. (3) Kunstiteadlase Leo Gensi kirjeldus Sangaste lossi arhitektuuri kohta: ,,Sangaste lossi arhitektuuriline lahendus tähistab olulist vaheetappi klassitsistliku mõisahoone ja kodanliku individuaalhoone vahel
jäid aga rehetuppa. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava ehk paja või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Lisaks andis valgust veel peertuli. 1 Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda, laut, Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun. Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne- Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu, liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine magamisruum
Siraki Tallinn 201 Sissejuhatus Käesolevas referaadis tutvustatakse Riisipere mõisa peahoone ajalugu, selle praegust seisukorda ning on lisatud ka mõningased soovitused mõisaansambli kasutuseks. 1821. aastal valminud mõisa peahoone on Eesti kõrgklassitsismi tippteoseid nii sise- kui ka väliskujunduses. Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Nissi kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Nissi valla territooriumile. Mõisa ehitati ka hulk kõrvalhooneid, millest enamik paiknes peahoonest lääne pool, kui mida pole praktiliselt säilinud (v.a. paar ümber ehitatud ja algse välimuse kaotanud rajatist). /1/ 2 1. Riisipere mõisa ajalugu ja arhitektuur Esmakordselt mainitakse Riisipere mõisa 1394 aastal. ning esimesed omanikud olid Weckenbroded. 19. sajandi algusaastateni oli mõisa keskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas. Olemasolev peahoone valmis 1821. Aastal. Alates 1786
Ramm sai Wasalema mõisa koos Allawaima vesiveskiga ning inventariga koguväärtuses 15 tuhat hõberubla. Vahepeal kuulus mõis veel Thomase pojale Peeter Carl von Rammile, kes müüs selle Theodor Boestedile 60 tuhande rubla eest. 1886. Aastal müüs T.Boestedt mõisa Baggehufwudti perekonnale, kelle valdusesse jäi mõis 1918 aastani. 1886 aastatel, kui mõis läks Baggehufwudtide valdusesse, hakati ehitama algsele mõisale abihooneid ja kõrvalhooneid. Praegune mõisasüda ehitati just Valerio von Baggehufwudti ajal, kes 1892. aastal kirjutas mõisa oma poja Eduardi nimele. Tema ajal, 1893. aastal valmis ka praegune mõisahoone. Eestis oli Baggehufwudtide pere omandanud üleüldse 22 mõisat: Vasalemma, Saku, Nõva, Samma, Kärevete, Rannamõisa, Prümli, Alavere, Einmanni, Hõreda, Jäneda, Kaarma, Kerbla, Kunda, Käru, Nõmmküla, Perila, Retla, Roodevälja, Räägu, Saksi ja Voivere. Baggehufwudtide Suguvõsa
Siiski tuleb möönda, et meie ettekujutuses maakonnast on palju oletuslikku (Vahtre, L. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile). Eestlased elasid valdavalt maal. Elamud kujutasid endast umbes 4x5 meetri suuruse põhjaga üheruumilisi hooneid kerisahjuga nurgas. Korstna puudumisel vaevas elanike tihti suits, mis tollal kui veel 19.sajandilgi meie esivanemate silmanägemist laastas. Lisaks kuulus iga majapidamise juurde mitmesuguseid aitu ja kõrvalhooneid(Vahtre, L. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile). Talud paiknesid enamasti lähestikku ja moodustasid küla. Kroonik Henrik ei jäta kiitmata siinsete külade ilu. Vastavalt maastiku iseärasustele levisid Eestis erinevad külatüübid. Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal olid sumbkülad, kus talud paiknesid keset põlde tihedalt koos. Ida-Eesti voortel rajati talud ridastikku ja nõnda tekkisid ridakülad.
1676. aastast kuni võõrandamiseni 1919 von der Pahlenite aadlisuguvõsale. Mõisa viimane omanik oli Gustav von der Pahlen. Esindusliku ning Eesti ühe kaunima mõisasüdame väljaehitamine algas 1697. aastal, mil mõisa püstitati kahekorruseline barokne peahoone. Põhjasõjas hävinud hoone taastati vanade müüride põhjal 1730tel aastatel. Meieni on hoone säilinud 1782-85 arhitekt Johann Christian Mohri projekti järgi ümberehitatud kujul. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jt hooneid. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. Mõis on 1970-80tel aastatel kompleksselt restaureeritud ning kuulub Virumaa Muuseumitele
süsteem ·Palju kasutati kulda, sametit, mööbel oli raskepärane. ·Kujunduses domineeris ebasümmeetria. ·Voluudid- rulluvate otstega detail ·eripärased aknad ja raamid(ovaalsed jne) ·kasutati fantaasiat ·värvilised kivid ·sisearhitektuur veel ülepaisutatum nt. Rooma Peetri kiriku ja selle ees oleva väljaku ümberehitus (Lorenzo Bernini poolt). Prantsusmaal 17.saj Versailles' loss. ·suur park ja hulk kõrvalhooneid ·üldpikkus 580m ·lihtne välisarhitektuur, luksuslik sisekujundus ·Peegligalerii- 73meetrit(ühel pool peeglid, teisel pool aknad) ·lossipark- prantsuse aiastiili musternäide-range kord, sümmeetria, geom. kujundid, pügatud puud ja põõsad. Inglismaal levis inglise pargi stiil- kõik võimalikult looduspärane, ebasümmeetriline, juhuslik ja pügamata. Täis üllatusmomente(paviljonid jms), eeskujuks oli hiina park.
Alates 1946. kuni 1991. aastani asus lossis Eesti Kunstimuuseumi peahoone. Maja amortiseerumine sundis alustama üheksa aastat kestnud restaureerimistöid, mida toetas Rootsi riik 21 miljoni krooniga. 22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Väliskunsti Muuseum. Lisaks kunstinäitustele toimuvad lossis kontserdid ja teatrietendused, korraldatakse loenguid, ekskursioone, kunstiteoste tutvustusi ja vastuvõtte. Kadrioru lossikompleksi kuulub rida kõrvalhooneid, millest enamik on praeguseks renoveeritud. 18. sajandi pargipaviljonis (Lusthaus) ja 19. sajandi algul rajatud külalistemajas tegutsevad Eesti Kunstimuuseumi restaureerimistöökojad. Endises lossi köögimajas avati 1997. aastal Johannes Mikkeli erakogu tutvustav muuseum. Täielikult on taastatud lossi väravate vastas asuv 19. sajandi algul rajatud puidust vahimaja. Koos lossiga rajatud park oli algselt ligi saja hektari suurune. Tema keskosa on plaanis
Esialgsel kujul ehitati ta arvatavasti 18. sajandi keskpaigas, kasutades võib-olla ära säilinud vasallilinnuse osi. 19. sajandil pikendati hoonet mõlemast otsast, muutes samas ka tema välimust. Ka 20. sajandi algul on hoonet taas veidi muudetud. Mõisa peahoone sai tugevalt vigastada 1919. aastal vabadussõjas, kuid taastati 1920te alguses kooli käsutuses olevana enam-vähem endisel kujul. Mõisas asus hulk kõrvalhooneid, millest paljud on ka säilinud. Neist esinduslikemana tuleks mainida ümara põhiplaaniga kahekorruselist aednikumaja, pikka tallihoonet mõisat läbiva tee ääres ja viie kaaravaga aita teisel pool teed. Peahoone esist väljakut kaunistas historitsistlik väravahoone, mis on kaasajal aga hävinud. Ei ole välistatud, et väravahoone püstitati keskaegse vasallilinnuse väravaehitise kohale. Mõisakeskusest ca kilomeetri jagu loodes, põldude keskel looduskaunil kohal nn Matussaares
G. M. von Berg pärast isa surma 1866. aastal Sangaste mõisa majapidamise üle võttis, otsustas ta ehitada uue mõisahoone. Eeskujuks olid talle Inglismaal nähtud lossid. Berg soovis tõelist lossi suurte tubadega ning igal toal pidid erinevad aknad olema. Projekteerimist alustas aastal 1873 arhitekt Otto Pius Hippius ning hoone ehitati 1879-1883 ehitusmeister R.Maagi käe all. Hoone on väga liigendatud ja selle fassaadi kaunistab sihvakas torn. Ka enamik kõrvalhooneid on kujundatud lossiga samas stiilis. Märkimisväärseimad on kindlust meenutav tallikompleks ja veetorn. Mõisakompleksi kuulusid veel tall-tõllakuur, valitsejamaja, ait, meierei, rehi ja kabel. Lossi vorm lähtub neogootikast, tema maaliline üldilme on saavutatud rohkete erikujuliste- ning kõrguste tornidega. Iseloomulikud on ka eenduvad astmikfrontooniga risaliidid ja erkerid. Puhta vuugiga laotud tellispindu ilmestavad erikujulised aknad, sakmikrinnatised ning astmelised tugipiilarid
kaldal välja suurejooneline inglise stiilis park. (Maiste 1996:130-133) Joonis . Räpina mõis (räpina mõis.www) Uus ajajärk Räpina mõisa ajaloos sai alguse 1836. a., kui valdus mõisa kompleks müüdi G. Chr. E. v. Richterile, kes oli väga rikas ja haritud mees. Kogu elu mõisas läks ülesmäge. Sel ajal ehitati Räpinasse, Võhandu jõe poolkaare kujulisele neemikule suurejooneline hilisklassitsistlik ansambel. Ehitati juurde kõrvalhooneid, viid lõpule inglise stiilis pargi kujundamine, mis kuni tänaseni on dendroloogiliselt üks Eestimaa rikkamaid. Hiljem oli mõis pikalt v. Siversite omanduses, kelle kätte ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Alexander v. Sivers. Võõrandamisjärgselt asutati mõisahoones aianduskool, mille järglane tegutseb Räpinas praegugi, kuigi ta on kolinud uutesse hoonetesse. Kooli tarbeks ehitati mõisahoone 1930tel aastatel täiskahekorruseliseks
hooned. Kasutatu tüüpprojekte. Tihti rajati talud paarikaupa, et kokku hoia tee rajamise kulud. Propageeriti saviehitust kui kiiret ja odavat ehitusviisi, enamasti olid kõrvalhooneteks ning üldjuhul viimistlemata. Tänasel maastikul asunikutalud Suurtel põllumassiividel (ka kolhoosides kasutati ja säilitati eelkõige endisi masiivistatud mõisapõlde) Talud on korrapärase paigutusega Lihtsad ja väikese mahuga hooned, vähe kõrvalhooneid Talupuud on alla 100 aastased sageli kuusehekk Uuteks hooneteks taludes olid välikäimlad. 1918 oli saksa sõjaväekorralud peldikute ehitamiseks, 1920.aastail oli Eesti talundites peldikud keskmisel igas teises. Taluehitis pälvis 30.ndatel proffesionaalsete arhitektide tähelepanu. Otsiti uusi suundi taluarhitektuuris ja korraldati sobiva maahonestuse rajamiseks arhitektuurikonkursse. 1935 loodi Eesti Maakodude kaunistamise Selts, mille eesmärgiks oli korraldada ja
4. Kilplaste teemapark Müüsleri mõisapargis Kreutzwaldi kilplkaste lugude ainetel. Mänguväljakud, terviserada, käsitöötoad. 5. Mäo mälestusmärk teenistuskohustusi täitnu hukkunud politseinikele. Mäo mõis ootab rakendust. Rapla maakond 1. Varbola jaanilinn ja linnus tuntud Henriku Liivimaa kroonikast, Eesti suurim linnus 2. Raikküla mõis suur, sammastega, hetkel eravalduses, veidi restaureeritud, säilinud hulk kõrvalhooneid. Lähedal asub endiste mõisaomanike surnuaed. 3. Loojärv Tal on ka mitu teist nime. Asub Kaiu lähedal. Loojärv on kõige suurem rabajärv Eestis. Üsna sügav - keskosas 5,0 m (keskmine sügavus 3,7 m). Asub Loosalu rabas, kus on sadu laukaid. 4. Atla mõis erakätes, restaureeritud, toimub kontserdeid, etendusi jne. 5. Eeru kõrts - Maanteekõrtsi lasi ehitada Atla parun 1840 aastal ja see on ainuke esialgsel kujul säilinud talupojakõrts terves Eestis
Alates 1946. kuni 1991. aastani asus lossis Eesti Kunstimuuseumi peahoone. Maja amortiseerumine sundis alustama üheksa aastat kestnud restaureerimistöid, mida toetas Rootsi riik 21 miljoni rootsi krooniga. 22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Väliskunsti Muuseum. Lisaks kunstinäitustele toimuvad lossis kontserdid ja teatrietendused, korraldatakse loenguid, ekskursioone, kunstiteoste tutvustusi ja vastuvõtte. Kadrioru lossikompleksi kuulub rida kõrvalhooneid, millest enamik on praeguseks renoveeritud. 18. sajandi pargipaviljonis (Lusthaus) ja 19. sajandi algul rajatud külalistemajas tegutsesid kuni Kumusse kolimiseni Eesti Kunstimuuseumi restaureerimistöökojad. Endises lossi köögimajas avati 1997. aastal Johannes Mikkeli erakogu tutvustav muuseum. Täielikult on taastatud lossi väravate vastas asuv 19. sajandi algul rajatud puidust vahimaja. Koos lossiga rajatud park oli algselt ligi saja hektari suurune. Tema keskosa on
Stackelbergile 500 rubla trahvi. Vihane mõisnik pöördus keisri poole. Stackelbergile määratud trahv tühistati ja Sivers tagandati ametist. Halvast iseloomust hoolimata hakkas just Friedrich Adolph von Stackelberg Abja mõisasüdant esinduslikult välja ehitama. Senine häärber oli tagasihoidlik, puust laudkatusega ja väljastpoolt krohvitud seintega. Uus hoone kerkis aga kahekorruselisena ja kivikatusega. Ridamisi kerkis ka kõrvalhooneid. Aidast ja kivitallist moodustus härrastemaja ette sümmeetriline ansambel. Aida ja talli vahele ehitati kolonnaad ja selle keskele nelja sambaga kujundatud värav.Otse väravast algas mitme kilomeetri pikkune sirge allee, mis viis Halliste Püha Anna kirku ja perekonna matmispaiga ehk Solitude juurde. Ansamblisse kuulusid teenijamajad, karjahooned, millest tähtsamad olid viina- ja õlleköök, kaks vesiveskit ja üks tuuleveski, magasiait ja menagerie koht, kus julm
kompleks anti Viru kolhoosile, kes alustas restaureerimistöid. Mõisa hooned asuvad Mustoja kallastel. Algne puust härrastemaja põles maha 19. sajandil, praegu vaadeldav kivist peahoone ehitati üles tõenäoliselt arhitekt Friedrich Modi projekti järgi. Tema käekirjale viitavad neorenessansilikud detailid ja hoone ebasümmeetria, mis on saavutatud kõrgema tiibhoonega ühel küljel. Tulekahjus 1982. aastal hävis juugendlike laemaalingutega saal hoone II korrusel. Kõrvalhooneid on palju, enamik neist paikneb hajutatult piki maalilise Mustoja kaldaid. Nendest ait (1831), palmimaja, pesuköök ja sammastega kohvimaja asuvad peahoone kõrval. Peaväljaku vastasküljel on nn Tagamõis, kahekorruseline härrastemaja 18. sajandi teisest poolest. Väljaku lõunaküljel on ait ja tall-tõllakuur. Peahoone juures paiknevad veel jääkelder, vesiveski ja möldri elamu. Jõe saarel on viinavabrik, kaugemal karjahoov, sepikoda jm. Paarkümmend aastat tagasi
ja 21. sajandist. 19. sajandi ehituspärandit esindavad vaid mõned kõrvalhooned. 1943 lubasid Saksa okupatsioonivõimud vormsilastel lahkuda Rootsi tingimusel, et maha ei jää tühje talusid ega peremeheta vara. Kinnisvara haldamine korraldati rendilepingutega ja vallasvara anti naabritele või usaldusmeestele säilitamiskviitungite vastu. Oli tavapärane, et eri otstarbega kõrvalhooned ehitati ühte rivvi üksteise külge. Kuna õued olid võrdlemisi väikesed, ehitati kõrvalhooneid nn pöördusega, kus pika hoone eri osad asetsesid üksteise suhtes nurga all. Laudaruumidega olid ühendatud heinaküünid, katusealused, kuurid, aidad ja muudki ruumid. Hoone võis moodustada lausa kolmest või neljast küljest suletud karjaõue. (Vormsi lugu 2013) Joonis 5. Vaade Rumpole (Vormsi lugu 2013) Joonis 6. Pikneri talu (Vormsi lugu 2013) Hullo 19. sajandi lõpul, vahetult enne küla laienemist oli Hullo nagu küla ikka: talud asusid Hullo -
Sisukord Sissejuhatus Miks ma valisin just need kolm mõisa? Esiteks need on ühed vähesed mõisad, kus ma ka ise viibinud olen ja need on vähemalt minu arvates ühed Eesti kõige ilusaimad mõisad. Ega ilmaasjata neid lausa lossideks ei nimetata. Kuna mul on õnnestunud Alatskivi lossi külastada päris mitu korda, olen ma ühtteist kuulnud ka selle lossi ajaloost, millest tahakski natukene rohkem uurida. Samuti tean ma, et Alatskivi lossil on päris palju kõrvalhooneid, millest küll palju vist enam säilinud ei ole. Üks mu tuttavaidki elab Alatskivi lossi kunagises kõrvalhoones, kahjuks ma ei mäleta, mis seal vanasti täpselt olla võis, aga seal hoiti vist loomi. Samuti pakkus mulle huvi see, kuidas räägiti, mis käike pidi teenijad lossis käima pidid jne. Kui ma esimestel kordadel Alatskivi lossis käisin, olid osades ruumides restaureerimistööd alles poole peal, aga viimastel kordadel on juba enamus ruumid möbleeritud jne. Huvitav oli
Kuigi praegune mööbel ei ole kuulunud algselt von der Pahlenitele, vaid on kokku ostetud Eesti erinevaist paigust, on mõned detailid siiski originaalsed. Igale ruumile on antud oma nimetus, kus ,,Hallis salongis" asub uhke Karjala kasest valmistatud biidermeiermööbel, ,,Sinises salongis" aga Emma-stiilis polstermööbel. Ülemise trepikoja trepibarjääril asuvad peahoone ehitaja Hans von der Pahleni monogramm ja maja ümberehituse lõppdaatum 1785. [14] Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda, kasvuhoone jt hooned. Peahoone taguses mitme tiigiga pargis asub hulk pargipaviljone. Kaugemal läheb algselt baroksena kujutatud mõisapark üle looduslikuks metsapargiks. [5] Joonis . Palmse mõisa peahoone vaade edelast A. Kaldam 23.09.2010
Maja amortiseerumine sundis alustama üheksa aastat kestnud restaureerimistöid, mida toetas Rootsi riik 21 miljoni rootsi krooniga. 22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Väliskunsti 8 Muuseum. Lisaks kunstinäitustele toimuvad lossis kontserdid ja teatrietendused, korraldatakse loenguid, ekskursioone, kunstiteoste tutvustusi ja vastuvõtte. Kadrioru lossikompleksi kuulub rida kõrvalhooneid, millest enamik on praeguseks renoveeritud. 18. sajandi pargipaviljonis (Lusthaus) ja 19. sajandi algul rajatud külalistemajas tegutsesid kuni Kumusse kolimiseni Eesti Kunstimuuseumi restaureerimistöökojad. Endises lossi köögimajas avati 1997. aastal Johannes Mikkeli erakogu tutvustav muuseum. Täielikult on taastatud lossi väravate vastas asuv 19. sajandi algul rajatud puidust vahimaja. Koos lossiga rajatud park oli algselt ligi saja hektari suurune
Hoone on keskosas kahekorruseline, kõrge sokliga kiviehitis. Lõunapoolset esifassaadi kujundab lai sepisvõrega terrass, mille külgedelt tõusevad trepid. Põhjapoolse fassaadi keskel on rinnatisega terrass, millelt laskub trepp jõele. Võrreldavat dekooriküllust ei leidu ühegi 20. sajandi alguse Eesti mõisahoonel. Siseplaneering on ebasümmeetriline. Praeguseni on mõisahoones säilinud kaks suurt kaminat ja koridoride seinakapid. Kõrvalhooneid on olnud rikkalikult. Alates 1922. aastast töötab mõisas kool, praegune Laupa Põhikool. Kool kuulub Järvamaa Mõisakoolide Ühingusse. Algne park on rajatud 18. sajandi lõpus. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul on parki rekonstrueeritud ja laiendatud. Park on heas seisukorras. TURISMI MAJANDUSLIKUD EELDUSED: Türi asub täpselt Eesti keskel , nii et transpordivõimalused Türilt on ideaalsed, peale selle on ka internetvõimalused suhteliselt laialt levinud Türil.
Üks vahehoone oli kujundatud ka talveaiana (Eesti mõisaportaal). Nelja sambaga portikusega hoone esinduskülg on suunatud idas paikneva Võhandu jõe paisjärve suunas. Pargipoolsel fassaadil asub sepisvõredega trepp ja sammastele toetuv rõduplatvorm. Välisseina ilmestavad aknapealsed frontoonid ja karniisid. Hoone sisekujunduseski on säilinud klassitsistlikke dekoorielemente (Muinsuskaitseamet). Mõisast peamiselt lõunapoole püstitati ka erinevaid kõrvalhooneid. Tänaseni neist säilinuist on kauneim algselt kaaristuga ait, mis praeguseks on osalt ümber ehitatud. Peahoonest põhja pool asuv paisjärve kallas kujundati suureks pargiks, mille lõpetab põhjatipus väikse künka otsas asuv sõõrja põhiplaaniga klassitsistlik pargitempel. 1853ndatel aastatel said mõisa omanikeks von Siversid, kelle kätte see jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Alexander von Sivers. Pärast
Kolme akna laiune keskrisaliit on fassaadil kergelt esile ulatuv, seda ilmestab järsukaldeline viil. Põhikorpusele lisaks on vasakul mahukas tiivaosa, mis on kujundatud peahoonega samas stiilis (Viitina mõis... 2009). Mõisasüda paikneb tee ja kauni Viitina järve vahelisel maa-alal. Suures pargis paikneva peahoone tagakülg on suunatud järve poole. Hoones tegutseb kaasajal Rõuge Põhikool (endine Viitina Põhikool). Säilinud on ka suur hulk kõrvalhooneid, osa neist küll ümber ehitatud ja osa varemeis (Viitina mõis... 2009). Viimastel aastatel on üheks kuulsamaks ja meelelahutuslikumaks ettevõtmiseks Viitina järvel olnud kalapüük unustusse vajunud püügiriista kuuritsaga. · Urvaste Püha Urbanuse kirik asub Urvaste vallas Kirikukülas ja on ainus basiilika Eesti maakirikute seas. (Urvaste kirik... 2009) Pikihoone on 3-lööviline, kesklöövi
eelmisel kümnendil alanud mõisamaade reduktsiooni käigus võeti ka mõisate majapidamised üksipulgi arvele. 1688 aastal koostatud hoonete inventaariumis on märgitud, et oma üldlaadilt oli Ohtu samasugune nagu enamik tollaseid Eestimaa mõisaid härrashäärber kisklaudadest katusega ühekorruseline palkhoone, mil neli kambrit, keskel koguka mantelkorstnaga köök, kambrites pruunidest kahlitest ahjud. Puidust oli ka enamik kõrvalhooneid laudad, ait, saun, piimakoda, rehi, ... Mõisasüdant ümbritses varbaed. Krämerilt mõis küll redutseeriti, kuid jäeti siiski rendile. Põhjasõja aastad kujunesid Ohtule nagu teistelegi Harjumaa mõisatele rängaks. Mingil määral pidi sõjakahjudest üle saama siiski üsna pea, sest juba paar aastat pärast vaenutegevuse lõppu elas mõisa uus omanik Rötgert Johann von Wrangell (+1716) taas Ohtus. Wrangelli omandusse läks mõis peale tema abiellumist 1711 aastal G
kohta. 3 Mõisa-ala iseloomustus 5 Riia arhitekti August Reinbergi poolt projekteeritud Mooste mõis, mis asub Tartu-Räpina maantee ääres, on Eesti üks hooneterikkamaid ning terviklikult säilinud mõisaid. Kindlat ehitusstiili pole, kuid saab öelda, et on segunenud historismi ja juugendstiili elemendid. Lisaks peahoonele, mille katus on Baieri Alpide musta kiltkividega kaetud, on mõisahoovis ka mitmeid kõrvalhooneid. Enamik neist on valmistatud maakivist ning kaunistatud punaste tellistega. Peahoone sisekujundus ei ole ka kindlas stiilis. Seda saab rühmitada inglise juugendist neoklassitsismini. Mõisa kõrval on 19.sajandil kujundatud park. Kõrvalhooned moodustavad kaks osa. Need on ringmüüriga piiratud karjalautade ja tallide kompleks ning viinavabrik koos viinakeldri ja muude lähemate hoonetega. Ringmüüriga piiratud majanduskompleksi kuuluvad
isa Sotimaal oli tema kosjad tagasi lükanud, märkides, et peig pärineb vaeselt ja metsikult maalt. Lossi sissepääs on paigutatud tudorkaarse veranda alla. Esindusruumid paiknevad hoone I korrusel. Eriti uhked on võlvitud vestibüül, kaheksanurkne läbi kahe korruse ulatuv kuppelsaal, mauri dekooriga kabinet ja tumeda puitviimistlusega inglise stiilis söögituba.,repihall, piljardituba ja raamatukogu. Kõrvalhooneid on palju, mitmed neist on härrastemajaga sarnased punased telliskivihooned. Silmapaistvamad neist on veetorn ja sisehooviga tallidekompleks, mis rajati 1880. aastatel. Lossi esiväljakut raamivad ühekorruseline klassitsistlik valitsejamaja (1817) ja tall (1813). 75 hektari suurune metsapark on liigirohke. Esimesed teated Sangaste mõisast pärinevad aastast 1522, kui seal oli Tartu piiskopi lauamõis. Üle saja aasta, 18081939, oli mõis Bergide aadliperekonna valduses
ostja. Uus peremees Nurtus elada ei kavatsenud. Lammutas maja ja vedas ära. Maja asemel kasvas umbrohi ja vaarikad aastakümned ja alles kümmekond aastat tagasi likvideeriti maaparanduse käigus selle Velise valla viimase mõisa härrastemaja asukoht lõplikult. Nurtu kooli õpilased 1917. a Vasakul seisab Madis Oviir Uus koolimaja on olnud väiksem. Mälestuste järgi vast 14 kuni 15 meetrit pikk ja neli meetrit lai. Koolimaja ümber ehitati pikkamisi ka teisi kõrvalhooneid nagu laut, ait ja muud kuna kooliõpetaja pidi tol ajal ka põllumees olema. Kuna rahapalk oli väikene. Koolimaja kandis kohaliku rahva suus "vana Kamariku koolimaja". Seepärast et siin töötas õpetajana väga pikka aega Peeter Kamarik. Kui ta ükskord kooliõpetaja ameti maha pani, ostis ta kooli maad ära ja hakkas talu pidama. Talu nimeks jäigi Koolirehe (ka Kooli). Selles niinimetatud Kamariku koolimajas on Nurtu kool töötanud 1887. aastani. Maja
Külad, talud ja põllumajandus *11-12 saj tihenes E asustus järjekindlalt, külad kasvasid. Rakvere lähedal asunud Tõrma oli 70-adramaaline, mis tähendab ,et selle elanike arv võis olla pool tuhat inimest. Elamud sarnanesid varasemal perioodi omadele, kujutades endast u 5x5 m suuruse põhjaga üheruumilisi hooneid kerisahjuga nurgas. Korstna puudumisel vevas elanikke alatihti suits, mis laastas silmanägemist.Lisaks kuulus iga majapidamise juurde hulk mitmesuguseid aitu, lautu jm kõrvalhooneid. *P-Eeestis ja Saaremaal olid levinud tihedad sumbkülad, Lõuna-Eestis oli ülekaalus hajus asustus. See tulenes põldude asetusest- põhjas olid võimalikud suuremad põllumassivid, lõunapoolsetel küngastikel mitte. *Kõige tähtsamaks põlluviljaks oli muutunud talirukis. Selle levik lõi eelused regulaarseks kolmeviljasüsteemiks. Vilja hakati välja vedama ja Eestist sai maailma põhjapoolseim teravilja eksportiv maa. Suitsurehtedes kuivatatud vili oli väga hea kvaliteediga
ÜLESANNE 3 Ühes Lõuna-Eesti kodumajutus ettevõttes viidi läbi kliendirahulolu uuring. Selleks kasutati klassikalist ja ammu turul olnud küsimustikku. Tulemused olid head, kuid klientide hulk ei suurenenud ning kasum näitas kahanemise märke. Tegemist on ettevõttega, mis asub loodukaunis kohas, pakkudes oma külastajatele ka hommikusööki. Talus asub 5 hubast ja mugavat tuba koos teleriga. Kokku on talus 12 põhi voodikohta pluss 5 lisavoodi võimalust. Talul on mitmeid kõrvalhooneid ait, küün, laut, saun ning hobusetall, kus elab 12 hobust. Lisateenusena pakutaksegi külastajatele hobustega ratsutamist Lõuna-Eesti kuppelmaastikel. Peamiselt külastavad ettevõtet puhkusreisidel olevad pered, kes vajavad majutusteenust keskmiselt 2-4 päevaks. Tavaliselt vajab majutust perekond (tihti koos 1-2 lapsega) või sõpruskond (4-6 liiget). Kliendid vajavad tavaliselt majutusteenust, kuid võivad olla
aasta tulekahjuni oli teataval määral säilinud ka barokset sisekujundust. Avar puittrepiga vestibüül paiknes keskteljel, selle kohal teisel korrusel oli aiafassaadile avanevate akendega saal. Anfilaadsed ruumid olid osalt keskkoridoriga jagatud. Esindusruumides võis leida geomeetrilise ornamentikaga stukklagesid. Leidus ohtralt meisterlikku tisleritööd, sh orvandimotiividega siseuksed, barokselt madal lambrii jne. Soklikorrus on võlvitud.17 Mõisast on säilinud ka mitmeid kõrvalhooneid, reeglina ümber ehitatult. Mõisal on kaunis tiigiga park. Mõisasüdamest kahe kilomeetri kaugusel loodes asub von Braschide perekonnakalmistu, kuhu suunduva allee lõpust võis leida neorenessanss-stiilis kabeli, millel oli erakordselt kaunis ümarkaarne portaal ja kuni 20. sajandi alguseni ka uhke katus. 1932. aastal võeti vahepeal rüüstatud ja mahajäetud kalmistu 27 Ahja mõisa peahoone esifassaad. Foto: Jaan Vali 1998 kasutusele kogu ümbruskonna
piirkondades Kasari jõel, Pärnu jõgikonnas ja Emajõe Suursoos. Soomaal on veel praegugi mehi, kes haavatüvest paadi raiumise kunsti õpetavad. Noored haavad kõlbasid katusesarikateks ja -lattideks, neist sai ka mõne hea kerge reha- või hanguvarre. Haava ümarpalke on edukalt kasutatud ehitisteks, eriti Venemaa sellistes piirkondades, kus okaspuid vähe. Haavapalkidest hooned on püsinud 100–150 aastat. Näiteks metsavahimaja Erastvere metskonnas Piigandis on ehitatud 1890. aastal. Kõrvalhooneid (näiteks aidad, saunad) on haavapalkidest ehitatud ka Soomes: ilmastikuolude ja ultraviolettkiirguse mõjul hallikaks värvunud haavapalgid kestavad senikaua, kuni katus vett peab. Haavapuit ehitusmaterjalina ei ole tundmatu teisteski Põhjamaades, eriti Norras. Haavalaast oli põhiline katusematerjal vanavene puuarhitektuuris. Haavalaastudega on kaetud kõik Kiži kirikute kuplid, just haavalt pärineb nende kaunis hõbedane läige. Ka meie taluhoonete katusteks on
annaabi.ee 
