Keila-Joa mõis (0)

Keila Kool
Referaat
Keila-Joa mõis
Krister Klement
12a
2009
Sissejuhatus
1910 . aasta paiku oli Eestis ilma karjamõisateta kokku 1353 mõisat. Pastoraate arvestamata oli mõisaid kokku 1245. Sellest arvestusest (sh järgnevatest tabelitest) on puudu need 9 mõisat, mis 19.-20. sajandil mõisa staatuse minetasid. Neid kaasa arvates oli Eestis koos pastoraatidega 1362 ja ilma pastoraatideta 1254 mõisat. Kõik need on kajastatud ka siinses portaalis.
Mõisad jagunesid liikide järgi järgmiselt. Rüütlimõisa staatuses oli kokku 1026 mõisat - 785 peamõisat ning nende 241 kõrvalmõisat. Kirikumõisaid (pastoraate) oli 108. Poolmõisaid oli 69, linnamõisaid 17, rüütelkonnamõisaid 11 ja riigimõisaid 122. Karjamõisaid oli kokku umbes 500-700 - kuna karjamõis ei olnud kindel ja püsiv juriidiline üksus, ei saa neid täpselt kokku lugeda.
Koos karjamõisate ja pastoraatidega oli Eesti aladel kokku umbes 2000 mitmesugust mõisakompleksi ehk mõisasüdant.
Mõisate säilivusandmed on olemas ilma karjamõisate ja pastoraatideta, seega 1254 mõisa kohta. Hinnatud on mõisa peahoone säilivust. Tervet kompleksi on raske võrreldavalt hinnata.
2004. aasta lõpu seisuga on 1254 mõisa peahoonest enam-vähem algkujul või äratuntaval algkujul säilinud 414 hoonet ehk 33,0% või ligikaudu kolmandik. 93 peahoonet (7,4%) on säilinud osaliselt või tugevalt ümber ehitatuna, nii et algset välimust hoonest kaasajal enam välja ei loe. 109 peahoonest (8,7%) on alles selgepiirilised varemed - reeglina suur osa müüre või seinu. 638 peahoonet (50,9%) on hävinud, st nad on jäljetult kadunud/lammutatud, nende kohal paiknevad uusehitused või on hoonest alles vundament või madal rusuhunnik.
Kohe kindlasti oli Keila-Joa mõis üks kaunemaid ning uhkemaid mõisasid kogu Eestis.
Ajalugu
Keila-Joa mõis rajati 17. sajandi alguses ning kuulus esmalt Wrangellidele. 1763. aastal ostis mõisa Berend Heinrich von Tiesenhausen. Kuni 19. sajandi alguseni vahetusid mõisaomanikud tihti.
1809. aastal ostis von Pohlmannidelt mõisa Jakob Georg von Berg , kes selle 1827. aastal Venemaa sõjaväelasele ja riigitegelasele krahv Alexander von Benckendorffile müüs. Benckendorff lasi mõisakeskuse esinduslikult välja ehitada. 1833. aastal valmis uus härrastemaja mille sisseõnnistamisel viibis ka keiser Nikolai I.
1856 . aastal läks mõis Alexander von Benckendorffi tütre Maria ja tema abikaasa vürst Grigori Petrovitš Volkonski (1808–1882) valdusse. Volkonskite kätte jäi mõis kuni võõrandamiseni. Mõisa viimane omanik oli vürst Grigori Volkonski (1870–1940).

Mõisakompleks

Härrastemaja

Keila-Joa härrastemaja projekti koostas Peterburi arhitekt Hans Stackenschneider. Hoone ehitati joa kõrvale Keila jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge. Härrastemaja oli üks esimesi neogooti stiilis hooneid Eestis.
Lameda katusega kahekorruselist kivihoonet iseloomustavad teravkaaraknad ning ehitise tagakülje nurgas kõrguv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadist eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski paikneb sissepääs. Risaliitide frontoone kaunistasid Benckendorffide vapid . Mõisahoone uste kohal paiknevad pitsilised malmist baldahiinkatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna.

Kõrvalhooned

Lisaks peahoonele rajati ka esinduslik kõrvalhoonete kompleks . Mõisasüdamesse viis 400 meetrine tee, mis suundus Rannamõisa- Laulasmaa -Klooga teelt otsa härrastemaja keskteljele. Tee ääres paiknesid keskaegseid linnuseid meenutavad sisehooviga talli - ja aidakompleksid. Sihiteele, talli- ja karjakastelli vahele, ehitati väike väravahoone koos kenade malmpostidega. Mõisahoone ees asus auring.
Ülejäänud kõrvalhooned jäid härrastemajast nii põhja kui lõuna poole. Silmapaistvamaid neist on omapärane haritorniga köögihoone joa kõrval, neogooti stiilis kasvuhoone ning külalistemaja. Mõisahoonest 350 meetri kaugusele jääv sepikoda oli kujundatud samuti keskaegset kindlust meenutavana.
Üle jõe viis kaarjas malmsild ning jõe teisele kaldale rajati suur metsapark. Selles paiknesid ka Meremõisa mõisa valmimata peahoonest kujundatud romantilised varemed.
Mõisast üldiselt
Poolteist kilomeetrit enne merre suubumist on Keila jõel võimas juga. Selle lähikonda tekkis Meremõisa nime kandev mõis juba 16. sajandi algul, kuid ta esinduslik väljaehitamine algas alles 1830tel aastatel, kui mõisa omanikuks sai Alexander von Benckendorff. 1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli vürst Grigori Volkonski.
Enne mõisa siirdumist von Benckendorffide kätte olid kahekorruselise Meremõisa peahoone müürid juba küll valminud, kuid Benckendorffid otsustasid oma mõisa rajada veidi eemale joa vahetusse lähedusse, jättes Meremõisa müürid romantilisteks varemeteks keset metsaparki. Juba keskajal asus Keila-Joal veskikoht, mis oli 17. sajandil saanud mõisa staatuse joast pärineva nime Schloß Fall all. Eesti keeles tunti sama kohta Keila jõe joa või lihtsalt Keila-Joa nime all. Meremõisa muutus sellega faktiliselt Keila-Joa mõisapargi osaks, jäädes õiguslikus staatuses siiski Keila-Joa kõrvalmõisaks.
Uue mõisahoone projekti tellis Alexander von Benckendorff Peterburi arhitektilt Hans ( Andrei ) Stackenschneiderilt. Hoone püstitati joa kõrvale jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge.
1833. aastal valmis Keila-Joal Eesti üks varasemaid ja stiilsemaid neogooti stiilis mõisahooneid. Kahekorruselist lameda katusega hoonet iseloomustavad tiheda raamijaotusega teravkaaraknad ning tagakülje nurgas asuv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadi ilmestavad eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski asub sissepääs. Uste kohal on kaunid pitsilised malmist varikatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna.
Peahoonele orienteeriti ka suurejooneline kõrvalhoonete kompleks. Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga teelt tehti mõisasüdamesse 400 meetri pikkune sihitee, mis suundus otse peahoone keskteljele. Enne jõudmist peahoone esisele auringile ääristasid sihiteed sisehooviga talli- ja aidakompleksid. Nimetatud hooned olid kujundatud ümarate nurgatornidega ning sakmeliste rinnatistega, meenutades paljus keskaegseid kindlustusi. Tornide otsas paiknesid algselt kahurid. Talli ja karjakastelli vahele, sihitee keskele püstitati väike väravahoone koos kaunite malmpostidega.
Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid peahoonest nii põhja kui lõuna pool. Mainimist väärivad haritorniga köögihoone joa kõrval, neogooti stiilis kesk- ja otsaehitistega kasvuhoone ning keeruka viilukompositsiooniga külalistemaja. Väikest linnust meenutav sepikoda püstitati peahoonest 350 meetri kaugusele lõunasse jõe kaldale.
Üle jõe püstitati kaarjas malmsild ning teisele poole jõge rajati avar metsapark. Selle tagumisse ossa jäid valmimata Meremõisa peahoone müürid romantiliste varemetena.
Võõrandamisjärgselt kuulus mõisakompleks 1920-30tel aastatel Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Teise maailmasõja järel kolis sinna aga Nõukogude sõjaväeosa, kes lahkus sealt alles 1990te algul. Meie päevini on säilinud nii peahoone kui ka enamik kõrvalhooneid. Seda küll Nõukogude sõjaväe poolt peale Teist maailmasõda osaliselt ümber ehitatud ning rüüstatud kujul.
Maaliline juga koos kauni metsapargiga on muutunud armastatud väljasõidukohaks. Kunagise malmsilla asemel asub tavaline rippsild . Peahoone ning joa vahel paiknev köögihoone on kaasajal koos väikese maatükiga eravalduses, mistõttu joa külastajad ei pääse kahjuks otse mööda ajaloolist teed joa juurest peahoone juurde ning vastupidi.
Mõisakompleksist idas, mõisa ja Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga maantee vahel paikneb Nõukogude sõjaväe poolt rajatud elamurajoon . Selle suur osa hooneid on orienteeritud mõisa sihiteele, olles kaunile mõisale teravaks kontrastiks.

Kalmistu

Benckendorffide kalmistu Keila-Joa mõisas.
Mõisaparki rajati ka suguvõsa rahula, kuhu on maetud :

• Christoph von Benckendorff
  
• Anna Juliane von Benckendorff, sündinud Schilling von Canstadt
  
• Alexander von Benckendorff
  
• Jelizaveta von Benckendorff, sündinud Donets-Zaharževskaja
  
• Maria Aleksandrovna Volkonskaja, sündinud von Benckendorff
  
• Pjotr Grigorjevitš Volkonski
  

Võõrandamisjärgne saatus

Peale võõrandamist kuulus mõisasüda Eesti Välisministeeriumile. Nõukogude ajal paiknes seal sõjaväeosa.
Kaasajal on säilinud nii härrastemaja kui suurem osa kõrvalhooneid. Paljud siiski ümberehitatutena või rüüstatutena. Keila-Joa lossi ostis 2009. aastal ettevõte OÜ Estunic Unikaalne Eestimaa. Viie hektari suurusele kinnistule jäävad mõisa peahoone, väravahoone, talli- ja karjakastell, külalistemaja, kabel, kelder , mõisa aia piirdemüür ja mõisa park.
Pildid
Kasutatud materjal
http://www.mois.ee/harju/keilajoa.shtml
http://et.wikipedia.org/wiki/Keila-Joa_m%C3%B5is
http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=9469
http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/arhitektuur_a_historitsism_keilajoa_1.html