Eesti Vabariik (0)

EV
Eesti moodustas ajaloos esmakordselt ühtse tervikliku territooriumiga haldusüksuse 30.03.1917, kui venemaa Ajutine valitsus võttis vastu otsuse Eestimaa ajutise autonoomia kohta. EV I perioodil oli algsel 11 maakonda . Piir venemaaga määrati Tartu rahuga.
1920. a Tartu rahulepingu alusel liideti Eesti vabariigiga Venemaa Pihkva kubermangu alasid, mis varem polnud administratiivselt Eesti aladega kokku kuulunud. Lisaks sellele moodustati Petseri maakond. Liidetud ala oli mahajäänud, talud olid kruntimata, kehtis külakogukondlik maakasutus ning puudusid perekonnanimed. Petserimaa elanikkonna kultuuriliseks, ühiskondlikuks ja poliitiliseks integreerimiseks loodi spetsiaaalsed programme .
Tsässon on palvemaja . Olemas näiteks Rokinas ja Võõpsus – Setumaal.
Vaidlused tekkisid ka Valgas . 1920.aasta 6.septembril jagati piir Valga vahel. Lisaks sellele toimus maakonna maa-ala kindlaks tegemine.
OMAVALITSUSE ARENG
1920 aasta põhiseaduse kohaselt oli nüüd otsevalitav volikogu ning maksude kehtestamise õigus. Kehtis kahetasandiline omavalitsus : maanõukogud ja maavalitsused ning vallad ja linnad-alevikud. Hiljem kaotati teise so maakonna tasandi kohalik omavalitsus
EV moodustamise ajal oli umbes 400 valda. Endiste Eestimaa ja Liivimaa kubermangu maaal vallad olid iseseisvumise järel erinevad. Lõuna-Eestis vallad ebaotstarbeka kujuga, väiksed ja lapp-vallad. Muudatusi haldussüsteemis tõi kaasa 1937.aasta vallaseadus ning 1938.aasta linna ning maakonnaseadus.
Vallapiiride muutmiseks järgnesid ettevalmistustööd: kaartide ettevalmistamine, vallavolikogude arvamuse küsimine jm. Kusjuures arvestati valla suurust, keskust ja elanikke arvu. Selle tulemusena osad vallad tükeldati ja jagati teiste vahel. Varasema 365 valla asemel moodustati 248 uut valda. Ei reformitud saartel asuvaid väikevaldasid.
1938 linnaseaduse põhjal muutusid Antsla , Elva, Jõgeva, Jõhvi jne linnateks. Linnad jagati elanike arvu järgi esimese, teise ja kolmanda astme linnadeks. Kokku tuli 33 linna. Tallinn-pealinn, Tartu (esimese astme linn), Valga, Viljandi (teise asme linnad), Elva, Antsla jne (kolmanda astme linnad).
Suuremad muutused rahvastikus
Vabariigiloomisel tõusis venelaste osakaal rahvastikus-liidetud alade arvel. Langes sakslaste osakaal, 1939 kutsus hitler sakslased kodumaale tagasi, kuid tegelikult läksid Poola. 1920-24 tulid tagasi paljud eestlased venemaal. Eestlased hakkasid üha enam liikuma Ameerikassem Austraaliasse ning Brasiiliasse.
10.oktoobril 1919 võttis Asutav kogu vastu maaseaduse , mille alusel võõrandati kogu mõisamaa ning mõisate hooned ja inventar. Võõrandatud maadest moodustati riiklik fond ja sellest hakati välja jagama asunikukrunte. Enamasti osteti asuniketalusi pikaajalise laenuga. Eelistatud olid Vabadussõjast osavõtnud. Tasuta jagati maad Vabadussõja teenete eest (autasumaa) ja hukkunud vabadusõdalaste peredele .
Maaseadusega jagato mõisate põllumajanduslik maa (põllu ja rohumaad). Mõisate metsi ei jagatud talude vahel,vaid need riigistati ja on praeguste riigimetsade aluseks. Mõisa põllumajandusinventuur ja hooned ning mõisatesüdames jagati üldjuhul samuti talide vahel laiali. Üksikud mõisad säiltati tervikuna ja muudeti riigimõisateks (tõuaretus, sordiaretud, näidismajandus). Mõisamaade arvelt said areneda ka alevid .
Mõisates on kutsekoolid , ning paigutati ka koole. Heaks näiteks on on Mooste mõis- Mooste põhikool.
Talude keskmine suurus vähenes, töö tehti enamasti oma perega , alalist palgatööd kasutati vähe. Põllumajanduse juhtiv haru oli loomakasvatus , eriti piimakarjakasvatus , aastatel 1913-1940 kasvas kultuurrohumaade pindala 18 korda.
Uute talude käivitamisel oli puudus hoonetest, inventarist, loomadest. Sageli jagati talude vahel ka mõisa majandushooneid.
Asundustalusid loodi näiteks Partsi mõisas. Sellele on iseloomulik korrapärane kruntide planeering, iseloomusta asukoht muust asustusest eemal. 1929.a loodis Asunduskomisjon, mis pidi valima riigi maadest asunduskõlbulikke maid, teostama planeerimis- ja maaparandustöid, rajama juurdepääsuteed, ehitama hooned ning lõpuks müüma soovijatele. Asundused rajati senisele metsamaale, riigipoolt tehti maaparandus , rajati teedevõrk ja koostati projektid. Asunudtalu said rajada Eesti kodaniku, kes suutsid sissemaksuna tasuda 10% krundihinnast. Eelistati perekonnainimesi, kuna need said oma tööjõuga hakkama. Lisaks asunduskohtale anti välja kuni viie hektari suurusi eluasemekohti põllutöölistele ja töölistele.
Asunikutalud rajati mõisa põllumassiivile, taludele on iseloomulik lage ümrus. Asunikutalusid iseloomustavad suhteliselt väikesemahulised ja ratsionaalsed hooned. Kasutatu tüüpprojekte. Tihti rajati talud paarikaupa, et kokku hoia tee rajamise kulud.
Propageeriti saviehitust kui kiiret ja odavat ehitusviisi, enamasti olid kõrvalhooneteks ning üldjuhul viimistlemata.
Tänasel maastikul asunikutalud

• Suurtel põllumassiividel (ka kolhoosides kasutati ja säilitati eelkõige endisi masiivistatud mõisapõlde)
  
• Talud on korrapärase paigutusega
  
• Lihtsad ja väikese mahuga hooned, vähe kõrvalhooneid
  
• Talupuud on alla 100 aastased sageli kuusehekk
  

Uuteks hooneteks taludes olid välikäimlad. 1918 oli saksa sõjaväekorralud peldikute ehitamiseks, 1920.aastail oli Eesti talundites peldikud keskmisel igas teises.
Taluehitis pälvis 30.ndatel proffesionaalsete arhitektide tähelepanu. Otsiti uusi suundi taluarhitektuuris ja korraldati sobiva maahonestuse rajamiseks arhitektuurikonkursse.
1935 loodi Eesti Maakodude kaunistamise Selts, mille eesmärgiks oli korraldada ja kaunistada eesti maakodusid ning kodude ümbrust, muuta elamist maal kultuursemaks ning kaunimaks. Alates sellest ajast sai hoo sisse kodukaunistamise liikumine. Korraldati hoogtöönädalaid. Kodukaunistamise hoogtöö ülesannetesse kuulub: kodude ja koduümruse välisilme tõstmine ja arendamine, avallikku paikade ja hoonete välisilme korrastamine ja kaunistamine, puiesteede ja parkide rajamine ning istutamine , kirikute ümbruse ning mälestuparkide kaunistamine jne.
Tööstuse areng
Tööstuse arenguraskused: vene turg ja invensteeringud kaovad. Jätkuvalt populaarne tekstiilitööstus ja masintööstus. Uuteks harudeks on põlevkivi ja turbatööstus, energeetika ning keemiatööstus .
Põlevkivi. Esimesed kirjalikud teated põlevkivist on pärit aastast 1777 . Esimene kaevandus avati Pavanduses 1918.aastal. Põlevkivi kasutati tahke kütusena tsemenditööstuses, vedurite ja majapidamiste kütteks. Põlevkivi esimene tööstuslik tarbija 1920.ndatel aastatel Kunda tsemenditööstus.
Esimene põlevkivi tehas rajati 1924.aastal Kohtla-Järvele. Peamine kasutaja oli põlevkiviõlitööstus ja sellel tuginev põlevkivikeemiatööstus. Õli oli tähtis väljaveokaup. 1924. Hakati põlevkiviga kütma Tallinna soojuselektrijaama. Põlevkivi kasutuselevõttu soodustas raudteeühenduste olemasolu. Põlevkivitööstus kujundas ümber Ida-Virumaa asustuse.
Turbatootmine tekkis 18.sajandi lõpus mõisates. Suured tellisetehased ning Kreenholm rajasid endi kütusega varustamiseks omad turbatööstused. Tekkisid turbatööstuse asulad nagu Lavasaare, Turba ja Tootsi.
Piusa klaasiliivakaevandus. Esimesed proovikaevamised teostasti 1922.aastal. Kaevandati maa aluse kaevandusega. Kaevandati käsitsi, lahtine liiv laaditi kastidesse ja toodi kaevanduskäigu ette, sealt veeti liiv hobusega raudteejaama. 1930.aastatel ehitati kitsarööpmeline raudtee kaevanduse juurde ja kaevanduskäiku.
Metsatööstus ja metsandus. Mõisate metsad moodustasid 70% metsadest, et metsamaid ei jagatud, siis moodustus riiklik metsafond. Moodustati riigimetskonnad.
MAAPARANDUS
Maaparandus tähendab pikaajalse mõjuga töid maa tootmis tehnoloogiliste omaduste muutmiseks. Eestis on maaparanduse pearõhk kuivendusel, see Eestis tuleneb meie looduslikest oludest 1/5 eestist on soine . Maapinnale ja pinnasesse jääb ligikaudu 270 mm aastast, mis tasakaalu korral peaks voolama veekogudesse .
Maaparanduse algus. Esimesed kraavid oli piirikraavid, aga ilmselt ei olnud nende ülesanne niivõrd kuivendus, kui piiri märkimine.
17.sajandi keskpaigast kasutati mõisates kohati põllu- ja heinamaade kuivatamiseks kraavitust. 18.sajandil tehti arvestatavaid kuivendustöid Saaremaa riigimõisates. 19.sajandi alguses esimesed latt - ja kividrenaazid. Dreanaazi kuivendus hakkas laiemalt mõisates levima 19.sajandi keskpaigast. 1820 Lõuna-eestis happeliste muldade lupjamist, mineraalväetiste kasutamine mõisates 19.saj keskpaigast.
19.sajandil laienesid maaparandustööd ka talumaadele, eriti seoses päriseksostmisega, kui taluomanikel tõusis motivatsioon . Ostutaludes eeskätt uudismaa rajamine ja üksikkraavide kaevamine .
Seoses hõlmadra ehitusega muutus väga vajalikuks kivikoristus.
20.sajandi alguses levib seoses karjakasvatuse tõusuga rohumaade parandamine, ka talude. Olulisem maaparandus nõudis süsteemset lähenemist sh eelvoolude rajamist , mis eeldas ühistööd.
Eelvoolude süvendamine ja õgvendamine sai hoo sisse Eesti Vabariigi loomisel . Ajavahemikus 1921-1927 reguleeriti 250 vooluveekogu kokku 1600 kilomeetri ulatuses. Süvendati ka suurte jõgede üleujutusalasid.
1920-1930 läks moodi kultuurkarjamaade ja koplite rajamine. Nende rajamist soodustas teadliku metsakasvatuse tõus, kuid nende osatähtsu jäi väikeseks , sest algas sõda.
Esmakordselt hakati Eestis jõe süvendamiseks ekskavaatorir kasutama 1864.aastal Pärnu jõel. Seejärel tehti üle kuue aastakümne nii jõgede reguleerimise kui ka magistraalkraavide kaevamise töid endiselt käsitsi, labida abil.
1920ndatel sademeterohkel aastatel polnud sügava vee tõttu suuremate jõgede süvendamine käsitsi enam jõukohane ja Veeteede valitsus tellis 5 ujuvekskavaatorit, millega tehti ulatuslikke süvendustöid paljudel Eesti jõgedel.