Eesti talupoja eluolu 19. sajandil (0)

Eesti talupoja eluolu 19. sajandil
Võrreldes tänapäevaga, ajaga , mil väga suur osa inimesi on asunud elama linnadesse ja suurematesse keskustesse ning maaelu on tahaplaanile jäänud, oli 19. sajandil elu hoopis täiesti teistsugune. Linnu oli vähe ja seal elasid ainult rikkamad inimesed ja kaupmehed ning need olidki pigem mõeldud kaubavahetusega tegelemiseks . Suurima osa elanikkonnast moodustasid talupojad, kes elasid linnadest eemal maal, moodustades väikseid külasid.
Küla suurust, nende planeeringut ja paiknemist mõjutasid oluliselt maastiku reljeef, pinnasest tulenevad maaharimise iseärasuses, selle viljakus, metsa asukoht ja väga suure tähtsusega oli joogivee kättesaamise võimalus. Paljud talud ja nende õued ehitatigi selle järgi, et vesi oleks ligidal ning kergesti kättesaadav. Kuna aga Eesti pind ja reljeef on erinevates paikades isesugused, siis niimoodi võis selgesti eristada mitmeid erinevaid külade tüüpe. Külavormidest olid eriti Põhja- ja Lääne-Eestile ning saartele iseloomulikud tiheda korrapäratu kobarana paiknevatest taludest koosnevad sumbkülad. Loode-Eestis esines tuumikkülasid, mille tiheda keskuse - sumbküla ümber oli veel arvukalt hajatalusid. Kesk-Eesti vooremaal, veekogude kallastel ja rannikul kujunesid valdavaks rida- ja ahelkülad, kus õued asetsesid enamasti ühel pool külateed tihedamalt või hõredamalt reastikku. Lõuna-Eestis olid ülekaalus hajakülad, kus talud paiknesid üksteisest eemal. Setumaal ja Peipsi -äärsetel aladel esines rohkesti venepäraseid tänavkülasid, kus taluõued asetsesid tihedalt kahel pool tänavat. Väikseimad külad paiknesid rohkem lõuna- ja edelaosas ning suurimad aga Kesk-Eestis ning ka Läänemaa keskosas.
Külades elavad perekonnad elasid reeglina taludes . Enamasti ehitati talu hooned ümber avara õue. Tähtsaim hoone, rehielamu , mis koosnes kolmest osast – rehetoast, rehealusest ja ühest või mitmest kambrist, ehitati esiküljega õue poole. See paiknes tavaliselt kõrgemal kohal suunaga lõunast põhja nii, et kambrid jäid lõuna poole. Sellise asendi puhul oli võimalik rehealuse avatud väravatel vilja tuulates kasutada Eestis valdavaid lääne- ja idatuuli. Rehielamu katus ehitati kas roost või õlgedest ning hoonel oli mõlemal pool kolmnurkne otskatus – kelpkatus . Eluruumiks rehielamus oli rehetuba , mille suurus olenes sellest, kui jõukas seal elav pere oli. Kuna seal kuivatati partel ka vilja, pidi see olema rehealusest kõrgem. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, kus peksti reht ja sügisel veeti sinna vili sisse. Talvel toodi sinna ka mõningaid koduloomi, nagu näiteks sigu ja hobuseid. Kamber oli mõeldud peremehele, perenaisele ja nende väikeste lastele kasutamiseks, teised pereliikmed jäid aga rehetuppa. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava ehk paja või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Lisaks andis valgust veel peertuli.
Ühest hoones jäi aga talumajapidamisel väheseks ning lisaks rehielamule ehitati õue ümber mitmeid vajalikke kõrvalhooneid: ait, suvekoda , laut , Lõuna- ja Ida-Eestis, põhjarannikul ja saartel ka saun . Lõuna-Eesti talus oli üksikhooneid rohkem kui mujal (5-6 ja enamgi). Lääne-Eestis oli neid 2-3, sest rehetuba kasutati sageli ka saunana, rehealust laudana. Ait oli vajalik kõrvalhoone vilja hoidmiseks. Seal säilitati jahu, herneid, ube, tangu , liha, piima, mett ja teisi toiduaineid. Ait oli ka rõivaste ja mitmesuguste tarbeesemete panipaik ning suvine magamisruum. Kuna suvel viibiti siseruumides võimalikult vähe, tehti suviti pererahvale süüa õues. Toidu valmistamiseks väljaspool eluruume rajati püstkoja sarnane ehitis – suveköök.
Eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad. Seetõttu olid talupoja aastaring , tähtpäevad ja uskumused oluliselt seotud põllu ja karjaga. Peatoidus saadi põllult ise kasvatades ja harides. Kõige suurem tööaeg talumajapidamises oli eluruumidest väljasolemise aeg, mis algas aprilli lõpu – jüripäevaga, kui lumi olid sulanud ja ilmad juba piisavalt soojaks läinud. Tööperiood algas kevadel põldude ettevalmistamisega – maalapid künti, äestati ning seejärel külvati sinna vili. Põhiliselt kasvatati rukist, otra , nisu ja kaera. Kevadetööde hulka kuulus ka sõnnikuvedu laudast põllule. Rahvakalendri järgi, pidid kõik põllutööd olema tehtud jaanipäevaks, millega algas heinategu . Umbes augustis algas rukkilõikus. Seda lõigati sirbiga, mis oli austusavaldus leivale, teisi vilju lõigati aga vikatiga. Edasi algas rehepeks ning sellega oligi sügis käes. Suvine tööperiood lõppes mihklipäevaga septembri lõpus ning seejärel algasid talvised tööd.
Loomakasvatus jäi põlluharimise kõrval tahaplaanile, kuigi oli sellega lahutamatult seotud. Eesti mullastikutingimustes on põlispõllundus võimalik ainult maa pideva väetamise korral. Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel ja pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk.
Oluliselt erinesid lisaks igapäeva elule ka 19. sajandil mõõtühikud. Tol ajal kasutati selliseid mõõte, mida enamus inimesi praegu ei teagi. Vedelike mõõtmisel olid kasutusel sellised mõõdud, nagu vaat, aam ja ankur . Neid kasutati suurema hulga vedelike mõõtmiseks. Väiksema hulga mõõtmiseks kasutati selliseid mõõtühikuid, nagu pang , poolpange ja toop . Massi mõõtmiseks oli kasutusel väga palju erinevaid mõõtühikuid: sälitis, kaal, puud, nael, ja pikkust mõõdeti penikoorma, versta, sülla, jala, tolli ja küünraga. Meile tuttavad ja praegugi kasutusel olevad mõõtühikud tulid kasutusele alles 20. sajandi esimese poole keskel.
http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/5klass/5eestim/eestlaste_elu.ht m
http://www.erm.ee
http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Elukeskkond/
http://www.folklore.ee/Berta/index.php
http://www.ajaloomuuseum.ut.ee/772059
3