Kadrioru kunstimuuseum (6)

ANALÜÜS
Kadrioru Kunstimuuseumist
Kadrioru loss ja park
Kadrioru lossi ja pargi laskis rajada Vene tsaar Peeter I. Roomast kutsutud arhitekt Niccoló Michetti projekteeris lossikompleksi kolmeosalisena itaalia villade eeskujul.
Hästisäilinud peasaal on nii Eesti kui ka Peetri-aegse Venemaa ja kogu Põhja-Euroopa barokkarhitektuuri kaunimaid näiteid. Tema valmimisel osalesid vene ja itaalia meistrite kõrval ka kunstnikud Stockholmist, Riiast ja Tallinnast. Saal on ehitatud kahte korrust läbivana ning kaunistatud rohke stukkdekoori ja laemaalingutega.
18. sajandi ilme on säilitanud ka lossi vestibüül ning mõned ruumid, samuti rida ahjusid peahoones. Keisrinna Katariina I järgi Kadrioruks nimetatud lossi ja parki kui keiserlikku suveresidentsi külastas enamik Venemaa valitsejaid, alates Peeter I tütrest Elisabethist ja lõpetades Nikolai II-ga.
1921. aastal asus lossi Tallinna Eesti Muuseum , mis reorganiseeriti 1928 Eesti Kunstimuuseumiks.
1929 võeti Kadrioru loss kasutusele Eesti riigivanema (alates 1938 presidendi) residentsina. Hoone restaureeriti 1933 – 34. Arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitati juurde banketisaal ning arhitekt Olev Siinmaa kavandite järgi kujundati mõned ruumid ümber rahvusromantilises stiilis.
Alates 1946. kuni 1991. aastani asus lossis Eesti Kunstimuuseumi peahoone. Maja amortiseerumine sundis alustama üheksa aastat kestnud restaureerimistöid, mida toetas Rootsi riik 21 miljoni krooniga.
22. juulil 2000 avati renoveeritud Kadrioru lossis Eesti Kunstimuuseumi filiaal Väliskunsti Muuseum. Lisaks kunstinäitustele toimuvad lossis kontserdid ja teatrietendused, korraldatakse loenguid, ekskursioone, kunstiteoste tutvustusi ja vastuvõtte.
Kadrioru lossikompleksi kuulub rida kõrvalhooneid, millest enamik on praeguseks renoveeritud. 18. sajandi pargipaviljonis (Lusthaus) ja 19. sajandi algul rajatud külalistemajas tegutsevad Eesti Kunstimuuseumi restaureerimistöökojad. Endises lossi köögimajas avati 1997. aastal Johannes Mikkeli erakogu tutvustav muuseum. Täielikult on taastatud lossi väravate vastas asuv 19. sajandi algul rajatud puidust vahimaja.
Koos lossiga rajatud park oli algselt ligi saja hektari suurune. Tema keskosa on plaanis taastada itaalia-prantsuse regulaarpargi kujul. 18. sajandi eeskujudel on renoveeritud lossitagune Lilleaed, korrastamisel on fassaadipoolne Alumine aed.
Muuseumis nähtu.
Kõige rohkem meeldis mulle pidusaal, mis oli ehitatud läbi kahe korruse, oma kaunistuste, mõtete ja värvidega (sinine, valge, roheline, kuldne ). Seal sain ka teada, et sel ajal ei tehtud ühtegi asja ilma mõtteta (piltide, esemete tähendused). Seinte ääres on vastastikku kaks ahju (vastasseinte ääres), mis sobivad oma kaunistustega väga hästi pidusaali, kuna ka saal on samade kaunistustega. Nii ahjudel, seinadel kui ka laes on väga palju voluute, konsoole. Kaminate kohal, mõlemal pool kartušši on pasunat puhuvad geeniused (stukist), kes pidid tsaaridele kuulsust tooma. Geeniuste käes on ka tammeoksad (plekist). Ühe kamina kohal on Peeter I puudutavad teemad ja teisel pool Katariina I puudutavad teemad. Peeter I kamina kohal kartuššil on kujutatud tema nime initsiaalid ja laes on väike pilt viljavihuga, mis kujutab viljakust. Katariina kamina kohal on tema nime initsiaalid ja väikesel pildil on kujutatud roos, mis peaks tema ilu ja õrnust tähendama. Initsiaalide kohal on ka keisrikroonid (krooni otsad kinni), mis meenutavad lossiomanike kõrget seisust. Mõlemal pool väikest pilti on kahepealised lohed kolme krooniga. Stukklae keskele on maalitud Johann Londiceri poolt suur figuraalkompositsioon, millel kujutatakse Aktaioni ja Artemise lugu kreeka mütoloogiast (Ataion nägi, kui jumalanna Artemis suples oma nümfidega ja seepeale muudeti ta hirveks ning ta koerad sõid ta ära). Seinte ääres on seinast välja ulatuvad sambad väga uhkete voluutidega. Voluutide, lehtede ja muude kaunistustega on kaunistatud ka laed, seinad, ahjud jt.
Banketisaal mulle eriti ei meeldinud. See oli küll kaunistatud, kuid oli mittemidagiütlev. Sain teada, et mööblit lossis ei olnud, see toodi Peterburist kaasa, kui Kadriorgu mindi. Alles 19. sajandil viidi lossi mööbel, mis sinna jäi. Toolid olid madalad, kuna naiste jalad ei tohtinud kleidi alt välja paista, seetõttu olid neil ka suured, maani kleidid . Banketisaalis olid välja pandud ka mõned hiina portselanvaasid, mille värvideks olid peamiselt valge ja sinine.
Käisime ka hõbedakambris, kus oli mitmeid varjatud tarbega esemeid (välimuse järgi ei osanud öelda, mille jaoks see tarvilik oli). Hõbedakamber minus vaimustust ei tekitanud.
Lossi ruumides on säilinud ka mõned erakordsed ahjud, mida vaevalt praegu kusagil leida on. Need on valmistatud kahhelkivist ja seisavad jalgadel. Ahjud on sinise ja valge maalinguga. Neid oli varem ka teiste värvidega, kuid säilinud ei ole. Arvatavasti on ahjud jalgadel sellepärast, et siis tuleb ka ahju alt sooja ja on näha, kui ahju põhi katki läheb…
Lossis on ka mõned uhked elektrilambid, mis kaaluvad väga palju. Elektrijuhtmed on väga oskuslikult nende (lambi torude ) sisse peidetud.
Mulle meeldisid maalidest metsamaalid. Näiteks Ivan Šiškini ( 1832 -1898) “Männimets” (1878, õli lõuendil), millel on kujutaud looduslikku metsa, kus puud, oksad ise kõdunevad. Maastik on tõusev ja keset pilti, puude vahelt läheb teerada, kus mees kõnnib mäest üles. Pilt meenutas mulle Loodi metsa Viljandi Põrguoru lähedal. See maal on nagu päris.
Mulle meeldivad väga tormise mere maalid. Ka Kadriorus oli neid, kuid need ei olnud nii võimsad, kurjakuulutavad, kui oleksid pidanud olema. Need olid ilusad, kuid oleks võinud olla süngemate ja vihasemate värvidega.
Väga selgete joonte ja värvidega olid Jacob Gerritsz Cuyp’i “Tüdruk kukega” ja “Poiss hanega” (õli lõuendil) maalid. Tüdruk ja poiss olid tõsise ilmega ja mustal taustal (minu arvates sünge värvikasutus). Eriti meeldis “Tüdruk kukega”, selle salapära ja suure mõistatusega: tüdruku süles on kukk, mis on korvis ja korvi sees, kuke all on munad – kukk ei mune! Tüdruk ja poiss on otsevaates (ükskõik, kust vaatad, vaatavad nad sulle otsa – jälgivad sind). Tüdrukul on seljas mantel ja peas roheka lehviga kübar. Poisil on peas veinipunane müts ja sama värvi mantel, kaelas valge sall. Käes on tal hani ja näppude vahel kiri.
Huvitavana tundus tundmatu autori maal “Kaubitsejate väljaajamine templist” 17. sajandist. Kunagi kaubitsesid kaupmehed ja inimesed ka templis , templis olid ka loomad, haiged, hulkurid ning templi ees peeti rahvast kütkestavaid üritusi, et saaks vargaid raha näppama saata. Jumal saatis nad kõik ( vargad , hulkurid, loomad…) templist minema – tempel peab olema püha paik!
Eriti ei meeldinud portreed, need pole peaaegu kunagi suurepärased (minu arvates), tõelised. Näiteks Kirill Ivanovitš Golovatševski (1735-1823) koopia Georg Christoph Groothi (1716-1749) järgi: “Suurvürstrinna Jekaterina Aleksejevna ratsaportree” (1758, õlimaal). Katariina II jalad olid ühel pool sadulat, nagu vanal ajal naised ikka ratsutasid, peas oli müts. Taustaks oli puu ja hoone. See ei tundunud tegelik ja minu arvates on värvid natuke valed…
Kadrioru loss, aed ja muuseum üldkokkuvõttes meeldisid. Läheksin sinna veel, kui aega on.