Keila- Joa mõis (0)

Kasutatud Kirjandus:
http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/arhitektuur_a_historitsism_keilajoa_1.html
http://mois.ee/harju/keilajoa.shtml
KEILA -JOA
Poolteist kilomeetrit enne merre suubumist on Keila jõel võimas juga. Selle lähikonda tekkis Keila- Joa mõis 17. sajandil. 1827. a omandas selle Alexander von Benckendorff . Kahekorruseline kivist härrastemaja rajati Keila-Joale 1833. aasta kevadeks Peterburi arhitekti A. I. Stackenschneideri projekti järgi. Hoone ja kogu ansambel on historismi üheks varasemaks näiteks Eestis. Kujunduses on kasutatud peamiselt neogooti stiilielemente. Samas stiilis olid ka esialgsed interjöörid. Mõisa juurde rajati 80-hektarine maaliline paviljonide ja sildadega park. Arhitektuuriliselt tähelepanuväärsed olid ka paljud mõisa majandushooned. 1856. aastast kuni maareformini oli Keila-Joa mõis Volksonite omand.
Enne mõisa siirdumist von Benckendorffide kätte olid kahekorruselise Meremõisa peahoone müürid juba küll valminud, kuid Benckendorffid otsustasid oma mõisa rajada veidi eemale joa vahetusse lähedusse, jättes Meremõisa müürid romantilisteks varemeteks keset metsaparki. Juba keskajal asus Keila-Joal veskikoht, mis oli 17. sajandil saanud mõisa staatuse joast pärineva nime Schloß Fall all. Eesti keeles tunti sama kohta Keila jõe joa või lihtsalt Keila-Joa nime all. Meremõisa muutus sellega faktiliselt Keila-Joa mõisapargi osaks, jäädes õiguslikus staatuses siiski Keila-Joa kõrvalmõisaks.
1833. aastal valmis Keila-Joal Eesti üks varasemaid ja stiilsemaid neogooti stiilis mõisahooneid. Kahekorruselist lameda katusega hoonet iseloomustavad tiheda raamijaotusega teravkaaraknad ning tagakülje nurgas asuv sakmelise rinnatisega torn. Fassaadi ilmestavad eenduvad külgrisaliidid, millest kummaski asub sissepääs. Uste kohal on kaunid pitsilised malmist varikatused. Tagakülje vasakpoolne osa on tugevalt eenduv ning selle teine korrus oli kujundatud lahtise pitsilise rõduna.
Peahoonele orienteeriti ka suurejooneline kõrvalhoonete kompleks . Rannamõisa- Laulasmaa -Klooga teelt tehti mõisasüdamesse 400 meetri pikkune sihitee, mis suundus
otse peahoone keskteljele. Enne jõudmist peahoone esisele auringile ääristasid sihiteed sisehooviga talli - ja aidakompleksid, mis meenutavad keskaegseid kindlustusi. Tornide otsas paiknesid algselt kahurid. Talli ja karjakastelli vahele, sihitee keskele püstitati väike väravahoone koos kaunite malmpostidega.
Ülejäänud kõrvalhooned paiknesid peahoonest nii põhja kui lõuna pool. Mainimist väärivad haritorniga köögihoone joa kõrval, neogooti stiilis kesk- ja otsaehitistega kasvuhoone ning keeruka viilukompositsiooniga külalistemaja. Väikest linnust meenutav sepikoda püstitati peahoonest 350 meetri kaugusele lõunasse jõe kaldale.
Üle jõe püstitati kaarjas malmsild ning teisele poole jõge rajati avar metsapark. Selle tagumisse ossa jäid valmimata Meremõisa peahoone müürid romantiliste varemetena.
Võõrandamisjärgselt kuulus mõisakompleks 1920-30tel aastatel Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Teise maailmasõja järel kolis sinna aga Nõukogude sõjaväeosa, kes lahkus sealt alles 1990te algul. Meie päevini on säilinud nii peahoone kui ka enamik kõrvalhooneid. Seda küll Nõukogude sõjaväe poolt peale Teist maailmasõda osaliselt ümber ehitatud ning rüüstatud kujul.
Maaliline juga koos kauni metsapargiga on muutunud armastatud väljasõidukohaks. Kunagise malmsilla asemel asub tavaline rippsild . Peahoone ning joa vahel paiknev köögihoone on kaasajal koos väikese maatükiga eravalduses, mistõttu joa külastajad ei pääse kahjuks otse mööda ajaloolist teed joa juurest peahoone juurde ning vastupidi.
Mõisakompleksist idas, mõisa ja Rannamõisa-Laulasmaa-Klooga maantee vahel paikneb Nõukogude sõjaväe poolt rajatud elamurajoon . Selle suur osa hooneid on orienteeritud mõisa sihiteele, olles kaunile mõisale teravaks kontrastiks.
Härrastemaja ja park 1830.aastal.