Suvearmastus (0)

Suvearmastus
„Jess, suvevaheaeg !“ hõikas Kersti rõõmsalt koduuksest sisse astudes emale. „Viskan kohe koolikoti nurka ega puuduta seda enne sügist.“ Tumedapäine sihvakas tüdruk jooksis oma tuppa , peitis kirju seljakoti üheskoos asjadega kappi , sulges silmad ning hingas naerusuil sügavalt sisse ja välja. Silmi avades tõmbas ta topi seljast, viskas selle voodile ning astus kapi juurde T-särki võtma. Uksele ilmus varajastes 40-ndates ema jäätisekausiga.
„Kullake, sinu lemmik- shokolaadijäätis. Mõtlesin, et tahad täna end vabamalt tunda ja algavat suve sisse õnnistada.“ Kersti huulile ilmus veel suurem naeratus, kui ta kausi enda kätte haaras ja arvuti taha istus. „Emake, sa justkui loeksid mu mõtteid,“ tänas tütar. Seejärel vaatas ema kella ning sõnas: „Olgu, mina lähen nüüd tädi Maretile külla. Onu Viktor ja tädi Maie tulid tagasi, teeme neile väikese grillpeo.“ Juba interneti-vestlusesse süvenenud Kersti pobises vastuseks midagi umbmäärast, mis kõlas nagu „Mhm, tsauki. Ahjaa, tervita neid minu poolt ka.“
Väljas paistis päike, ilm oli juuni alguse kohta väga soe ning seepärast otsustaski Kersti sõbrannade Marili ja Lauraga kesklinna kohvikusse sööma minna.
Jäätisekokteili rüübates jälgisid kolm neiut mööduvaid inimesi. Kersti pilk jäi pidama tumedapäisel pikal saleda kehaga noormehel . Ta on ilmselgelt kusagilt kaugelt maalt, muidu ei oleks ta nii eksootilise välimusega, mõtles Kersti.
Poiss oli koos vanema naisterahvaga ja nad istusid Kersti ja ta sõbrannade kõrvallauda. Menüü järele haarates lasi ta pilgul enda ümber liikuda ning märkas Kerstit. Teda jälgides tardusid mõlemad noored, ega suutnud ei naeratada, midagi kosta või mujale vaadata.
Richardo ema katkestas neid ning küsis pojalt: „Kallis, oled sa juba otsustanud, mida tellid ?“ Richardo ei teinud alguses selle peale märkugi, siis aga pööras näo tema poole. „Jah, ma võtan lihtsalt Coca- cola .“ Ta vaatas uuesti Kersti poole, kes tüdrukutega lauast juba tõusma hakkas. Sel hetkel tabas teda paanika . Ta lahkub juba? oli tema ainuke mõte. „Tulen kohe tagasi,“ ütles ta emale ning oli ühe kiire liigutusega Kersti kõrval.
„ Vabandust , kas sa räägid inglise keelt?“ küsis ta paigale tardunud neiult, kes kogeldes „jah“ vastas. „Ma tean, et see on natuke veider , aga kas ma saaksin su numbri?“ Kersti ei jõudnud mõttega nii ruttu järele, vaatas hetke mehele silma ja võpatas siis ning vastas segaselt: „Jah, eee.. mu number on.. Oot, ma kirjutan kohe sulle üles.“ Ta otsis käekotist paberi ja pliiatsi ning kirjutas sellele oma nime numbriga. „Palun, siin see on,“ ulatas ta lipiku Richardole, vaatas talle silma ning pilgu vältel puutusid nende käed kokku. Ta ei tea, kaua nad nii seal teineteise silmadesse uppudes seisid , kuni Marili Kersti nime hõikas ning ta uimast äratas. „Ma helistas sulle,“ oli ainus, mida Richardo veel ütles ning jäi eemalduvat Kerstit veel minutiks jälgima.
Terve õhtu, öö ja järgmise päeva ootas Kersti kõnet. Kui ta mobiil laual pool 7 õhtul lõpuks helises , ta lausa tormas telefonile vastama. „Jah?“ küsis ta häbelikult, ootusärevus häälenoodis. „Tere, mina olen see poiss, kes sinult eile kesklinna kohvikus numbrit küsis. Vabanda, et ma varem ei helistanud, mul oli väga kiire.“ „Sellest pole midagi,“ õhkas Kersti õnnest. Richardo jätkas kergendatult: „On sul tänaseks õhtuks plaane ?“ „Ei,“ vastas Kersti heliseval häälel. „Ma mõtlesin, et kuna olen siin vaid puhkamas ega tunne linna üldse, siis ehk näitaksid mulle seda? Kui see just väga tülikas pole.“ Kohati liiga kiiresti rääkides vastas tüdruk: „Ei, loomulikult ei. See tähendab, see pole mingi tüli, vastupidi, ma teen seda hea meelega.“ Telefonist kostis naeratus ning seejärel Richardo rõõmus hääl: „Selge, kohtume siis selles samuses kohvikus. Kui kiiresti sa sinna jõuad?“ „15 minutiga maksimum.“ „Tore, seal näeme.“ „Olgu!“
Kersti pani aeglaselt telefoni lauale tagasi, üritas aru saada, mis just juhtus, liikus teosammul peegli ette end vaatama ning tegi järsku suured silmad pähe. „Mida kuradit ma veel ootan ?“ küsis ta endalt ning tormas välja.
Noored jõudsid kohale peaaegu samal ajal. Richardo hakkas just istuma, kui Kersti tema kõrvale ilmus. Richardo ei pidanud ümber pööramagi teadmaks, kes ta selja taga seisab. Richardo tõusis tervituseks. Mõlemad olid veidi kohmetunud, puna palgeil, kuid silmad rõõmust säramas. „Tere,“ naeratas Kersti. „Tere,“ vastas noormees samaga. „Soovid sa midagi näksida või juua?“ „Tegelikult ei, kui sina just midagi ei soovi,“ vastas neiu , „Olen söömiseks liiga ärevuses. Kas jalutame?“ Ning Richardo ulatas talle käe.
Nad jalutasid tunde. Kui esialgu oli neil plaanis linna vaadata, siis tegelikult ei märganud Richardo enamat kui Kersti tuules lehvivaid pikki kiharaid, suuri rohelisi silmi, väikest kitsast suud ning kohati naljakaid, isegi kohmakaid liigutusi. Neil oli lõbus, nad naersid palju. Rääkida oli nii lihtne.
Kui päike loojunud oli, helises Kersti telefon. „Jah, ema? Ei, olen sõbraga mere ääres. Ei, ma ei jää enam kauaks. Olgu, tsau.“ Richardo vaatas teda huvitunult ja küsis: „Kodused otsivad vist sind juba? Olen niigi kaua sind kinni hoidnud .“ Kersti ei tahtnud lahkumisele mõeldagi. Richardot oli huvitav kuulata, tema elu on väga huvitav olnud. Richardole meeldis Kersti reaktsiooni vaadata ja põnevil silmi jälgida.
Siiski kutsus Richardo takso ning viis Kersti koju. Ta saatis ta ukseni. Siis muutusid mõlemad kurvaks ning häbelikuks. „Mul oli täna väga tore, aitäh õhtu eest,“ ütles Kersti. Richardo võttis ta käed pihku, vaatas talle silmadesse, tõmbas ta endale lähemale ning suudles teda. Ta ei oleks osanud öelda midagi, mis tema tundeid paremini kirjeldaks. Sel hetkel tundsid noored, et on armunud.
Järgnevate kuude jooksul ei möödunud päevagi, kui nad poleks kohtunud. Suvi hakkas kahjuks läbi saama ning kätte jõudis aeg, mil Richardo tagasi Hispaaniasse sõitma pidi. Kersti ja Richardo ei tahtnud lahkumisele mõeldagi, see oleks liiga raske. Taaskohtumine jääb saatuse kätesse.
Kuid saatusel oligi midagi nende jaoks plaanis. Kersti oli just ärganud ning loivas end unisena kööki. Ema küpsetas parajasti pannkooke. „Tere hommikust, mu printsess!“ ütles ta rõõmsalt. „Hommikust jah, emps ,“ torises Kersti. „Noh, mis mossukoletis sind nüüd hammustanud on, et juba hommikul nii pahas tujus oled?“ Kersti vaatas altkulmu ema poole, sai siis aru, et on tema vastu ebaõiglane, istus ja ütles leebemal häälel: „Richardo sõidab ülehomme ära.“ Tegelikult teadis ema seda ning seepärast oligi tal Kerstile üllatus varuks . „Mul algab sel aastal puhkus varem, saame juba oktoobri lõpus reisile minna. Kuhu sa minna tahaksid?“ küsis ta kavalalt. „Minu pärast kas või Kuule ...,“ torises Kersti edasi, „Richardot seal nagunii pole.“ Selle peale astus ema korraks köögist välja ning tuli tagasi, 2 lennupiletit näpus. Nagu muuseas libistas ta need Kersti ette lauale. Kersti võis küll pahas tujus olla, kuid see ei takistanud teda pileteid piilumast. „ Hispaania ? Me lähme Hispaaniasse?!“ kriiskas ta ülirõõmsalt põrandal üles-alla hüpates. Ema naeratas selle peale kõige soojemat naeratust ning võttis tütre kaissu . „Ma arvasin, et 2 nädalat seal meeldiks sulle. Saate veel Richardoga koos olla.“ „Emps, sa ei kujuta ettegi, kui palju see mulle tähendab! Pean kohe sellest Richardole rääkima!“ ning juba jooksis Kersti telefoni järele.
Kätte jõudis päev, mil Richardo lahkuma pidi. Neil olid kõik plaanid järgnevaks kohtumiseks tehtud. Richardo pidi Kersti ja ta ema oma kodus vastu võtma, ka vanemaid oli juba sellest teavitatud. Kersti saatis Richardo lennujaama . Nad veetsid viimased hetked omavahel. „Kersti, ma hakkan sind igatsema. Ma ei tahaks minna, aga mul on veel viimane aasta koolis käia. Ma ei saa lubada endale puudumisi. Suhtleme iga päev netis , eks?“ küsis ta Kerstit emmates. Kerstil oli raske vastata, ta tundis suurt klompi kurgus . „Mhm“ oli kõik, mis ta öelda suutis. Richardo sai aru, kallistas teda veel tugevamini, suudles siis ning liikus vanemate juurde, et lennukile koos nendega minna. Lahkumine oli raskem kui nad ette kujutanud olid. Kersti tundis end järsku nii üksiku, kurva ja tühjana. Ta nuttis terve kodutee ja ka enne uinumist.
September hakkas läbi saama, Kersti oli ärevuses läheneva reisi ja Richardoga kohtumise pärast. Niigi oli raske vaid Richardo pilti arvutiekraanilt näha ja häält kaugel kõrvas helisemas kuulda. Ka Richardo ei jõudnud seda päeva ära oodata, mil Kerstit jälle näeb. Ta oli ka vanematega juba rääkinud, et äkki võib pärast jõule Kerstile külla sõita. Igatsus kahe noore vahel oli meeletu.
Oktoobri teisel nädalal hakkas Kersti tasapisi juba vaatama, mis asjad ta reisile kaasa võtab. Ta unistas iga päev, iga öö ja ka hommikuti . Õpetajadki märkasid tema hajevil olekut. Matemaatika õpetaja oli ekooli märkuse kirjutanud, mida ema märkas. „Kersti, sa ei tohiks õppimist hooletusse jätta, seda enam veel kui Hispaaniasse sõita tahad.“ Järgnevatel päevadel püüdis Kersti rohkem ning sai isegi kiita mõne korra.
Kolm päeva enne reisi tuli ema väga väsinuna ja pahurana koju. Kersti arvas , et tal oli palju tööd olnud ega tahtnud teda segada, ta ei tahtnud, et ema ta hea tuju ära rikuks. Mitte et keegi olekski suutnud seda ära rikkuda, sest juba kolme päeva pärast näeb ta ju Richardot!
„Kersti, palun tule siia. Me peame rääkima,“ ütles ema emotsioonitult. Kersti läks vastumeelselt elutuppa ja istus ta kõrvale. „Kullake, mul on sulle halbu uudiseid..“ Kersti tundis, kuidas süda puperdama hakkas ja hoidis hinge kinni. „Emps, mis juhtus?“ küsis ta ettevaatlikult. „Vaata, praegu on Eestis rasked ajad, nii ka meie firmas..“ alustas ema aeglaselt. „Kas sul alandati palka?“ küsis Kersti, klomp kurgus. „Ei, seda mitte.“ Kersti tundis kergendust ja sai jälle sügavamalt hingata. „Mind vallandati.“ „Aga sa said ju vallandamistasu ja hakkad kohe uut töökohta otsima , eks, emps?“ purskas Kersti pärast pikka vaikust sõnad suust välja, silmad pisarais. „Jah, kindlasti hakkan uut töökohta otsima, aga see pole nii kerge..“ „Aga emps, mis meie reisist saab?“ katkestas teda Kersti. Vaikus . Kumbki ei öelnud sõnakestki, isegi hingamist polnud kuulda. Kersti teadis, mida see tähendab ning ema teadis, et ei oska tütart kuidagi lohutada. Natukese aja pärast tõusis Kersti nuttes püsti ning jooksis oma tuppa ja lõi ukse pauguga kinni.
Õhtul helistas Kersti läbi Skype Richardole ja rääkis kõik ära. Mõlemad olid löödud. „Kersti, ka minul on halbu uudiseid.“ Kersti tundis, et ei jaksa täna rohkem kurvastada. Ta üritas end mingisse nähtamatusse mulli sulgeda ja küsis täiesti ükskõikselt: „Mis juhtus?“ Richardo vaikis hetke, et sõnu valida. Siis alustas ta tasaselt: „Ma rääkisin vanematega ja nad arvasid, et me kiirustame liialt ning et meie suhe ei jää nii pika maa tagant püsima. Ma saan ainult sel juhul detsembri lõpus Eestisse sõita, kui mu tunded ei muutu ning igatsus aina kasvab.“
Kersti sulges silmad, lasi vaikuses pisaratel voolata ning teadis, et vanematele ei ole mõtet loota . Nii, nagu ei ole tal kunagi olnud mõtet loota isa peale, pole sel korral ka emast asja. Tundub, et ka teisel pool maailma on vanemad samasugused. Kersti teadis, et ta peab nüüd tunded endasse sulgema ning kooli lõpetama. Võib-olla siis... Ei. Need kolm kuud jäävad talle igaveseks meelde kui kooliaja ilusamad ja õnnelikumad kuud. Kui lapsepõlve õnnelikumad kuud. Küll elu näitab, mis edasi saama hakkab. Nagu nad ütlevad: mis ei tapa , teeb tugevaks .