Käsitööliste ülesandeks oli savinõude valmistamine, kangakudumine, sulgedest riideesemete ja peaehete valmistamine, roost mattide punumine, kivist tööriistade valmistamine jne. Käsitöölised olid ka linnade ehitusmeistrid ja kiviraiujad. Usk Usk oli väga tähtsal kohal. Nad kummardasid paljusid jumalaid, kellest kõige tähtsamad olid taevajumal Itzamna ja vihmajumal Chach. Maajad uskusid, et jumalad tarvitavad toiduks inimveres leiduvat võluainet ning olid agarad jumalaile inimohvreid tooma. Jumalaile ohverdati ka lilli, loomi, toiduaineid. Maajade kiri Maajade kiri oli hieroglüüfkiri, mis sisaldas endas mitusada märki. Osa neist tähistasid silpe, osa aga üksikuid häälikuid. Ohverdamine Ohverdamiseks valitud inimese keha värviti siniseks ning viidi rituaalsete laulude saatel püramiidi tipule. Neli ohvrit saatvat preestrit haarasid seal tal käsistjalust ja asetasid ta ohvrikivile. Jumalaile ohverdati aga ka loomi, toiduaineid, lilli,
kõik eluks vajaliku. Kuid olid ka edukad mitmel teadus- ja kunstialal. Eriti kõrgel tasemel oli matemaatika ja astronoomia. Neil on ka oma kalender, mis jagas aasta 260 päevaks. Usk Usk oli väga tähtsal kohal. Nad kummardasid paljusid jumalaid, kellest kõige tähtsamad olid taevajumal Itzamna ja vihmajumal Chach. Maajad uskusid, et jumalad tarvitavad toiduks inimveres leiduvat võluainet ning ohverdasid ka inimesi. Jumalaile ohverdati ka lilli, loomi, toiduaineid. Ohverdamine Ohverdamiseks valitud inimese keha värviti siniseks ning viidi rituaalsete laulude saatel püramiidi tipule. Jumalaile ohverdati aga ka loomi, toiduaineid, lilli, sulgi jne. Usklikud maajad ohverdasid ka oma verd. Maajade kiri Maajade kiri on hieroglüüfkiri, mis sisaldab endas mitusada märki. Osa neist tähistavad silpe, osa aga üksikuid häälikuid.
tähtsam oli taevajumal Itzamna ja vihmajumal Chach kes esines nelja jumalana. Igaüks neist valitses ühte neljast ilmakaarest ning teda sümboliseerid seda ilmakaart tähistav värv. Maajad arvasid, et Chac'id hoiavad taevast maa peale langemast. Aga taevaid oli kolmteist, Mida paremat elu inimene maa peal elas, seda kõrgemasse taevasse ta pärast surma sattus. Maajad uskusid, et jumalad tarvitavad toiduks inimveres leiduvat võluainet ning olid agarad jumalaile inimohvreid tooma. Siniseks värvitud inimkeha viidi rituaalsete laulude saatel püramiidi tipule. Ohverdamisrituaal oli väga julm. Ohvrilt lõigati välja süda, ning pritsiti verega jumala kuju. Sellele järgnes veelgi rängem talitlus. Jumalaile ohverdati aga ka loomi, toiduaineid, lilli, sulgi jne. Usklikud maajad ohverdasid oma verd, torgates teravate okastega endale keelde, kõrva või käsivarde. Surm ohvrialtaril oli iga maaja Jaoks soovitud, omamoodi aukohus
ilmakaart tähistav värv. Maajad arvasid, et Chac'id hoiavad taevast maa peale langemast. Aga taevaid oli kolmteist, Mida paremat elu inimene maa peal elas, seda kõrgemasse taevasse ta pärast surma sattus. Maa all asus allilm, põrgu. Allilmu oli üheksa. Üheksandas, kõige sügavamas põrgus, valitses surmajumal Ah Puch (loe: aa puts). Maajad uskusid, et jumalad tarvitavad toiduks inimveres leiduvat võluainet ning olid agarad jumalaile inimohvreid tooma. Ohverdamiseks valitud inimese keha värviti siniseks ning viidi rituaalsete laulude saatel püramiidi tipule. Neli ohvrit saatvat preestrit haarasid seal tal käsist-jalust ja asetasid ta ohvrikivile. Siis astus ligi ohvripreester, kes lõikas ohvrinoaga ohverdatava rinna lõhki, haaras sealt veel tuksuva südame ja ulatas peapreestrile, kes piserdas südamest pritsiva verega jumala kuju, kellele ohver toodi. Seejärel heideti laip püramiidilt alla ning nüliti
(Odüsseia) ja 762 eKr. (Ilias) Iliase tegevus toimub Trooja sõja 10. aastal. Eepos räägib ahhailaste ja troojalaste vahel peetud lahingutest, Achilleuse raevust tema orjatari Briseise ära võtmise ja sõbra Patroklose surma pärast ning Hektori surmast. Odysseia - Odysseuse imelised ja muinasjutulised eksirännakud pärast Trooja sõda. 3. Eleegia - itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses kurb lugu, jutt; Meelika hümn, ülistuslaul jumalaile, ood pidulik ülistuslaul; Teemad poliitika, armastus, vein, sõprus, sõjalised vägiteod jne.; Zanrid nutulaulud, valmid, marsilaulud, hümnid, epitaaf jne.; 3 luuletajat: Sappho, Solon, Pindaros 4. Mõisted: Müüt pärimuslik kujutelm maailma ja ühiskonna nähtuste tekkimisest ning seda põhjustanud üleloomulikest olenditest Eepos suur eepiline jutustav värssteos
Oraaklid. Kreeklased palvetasid oma jumalaile koduseil altareil ja templeis. Enamikul pühamuist oli tähtsust ainult selle paiga jaoks, kus nad asetsesid. Kuid mõningaid pühamuid austati kogu Kreekas ja vahel koguni väljaspoolgi. Eriti kuulsad olid need pühamud, kus asusid oraaklid, kes jagasid mitmesuguseid nõuandeid ja ennustasid tulevikku. Selliseks oli näiteks Dodoona oraakel Epeiroses, üks vanemaid Kreekas. Seal asetses mägedes tihedas hiies oja kaldal altar ja võimas tamm
jumala soosingu osaliseks. Ohvritoomise viisidest Peaaegu kõikjal, kus on juttu inimohvrist, on läbivaks teemaks valu ja piin ning on öeldud, et ohvrid tapeti julma piinamisega. Piinarikas surm ja valu on läbivad teemad mitte ainult Põhja-Euroopas, vaid enam-vähem kõikjal maailmas, kus on inimohvrit toodud. Seega võib pidada seda universaalseks nähtuseks. Germaanlaste ja keltide juures on teada, et kuna inimesi ohverdati eri jumalaile, tuli ohvrid ka erinevalt hukata. Kõige levinum viis oli poomine või kägistamine, mida üldjuhul seostatakse Odinile ohverdamisega, kes ise oli samuti "poodud jumal". Ohver võidi visata alla kaljult (Freyrile), lõhkuda ohvri selgroog (Thorile) või ta uputada (näiteks Nerthusele).
Ohvritoomine viidi läbi range korra all, muidu poleks sellest kasu olnud. Minu arvates pole vaja jumalate poolehoiuks ohverdada loomi. Piisab sellest, et olla neile alluv ja uskuda neisse, siis on kõik paigas. Kreeka usundi tseremoniaalne külg väljendus kõige selgemalt pidustused, millest kreeklaste aasta oli tulvil. Kõige tähtsamad pidustused olid 4 ülekreekalist pidustust, mis meelitasid hulganisti inimesi kohale. Eriti suurejoonelised olid pidustused Ateenas. Seal pühenduti jumalaile vähemalt 120 päeval aastas. Selles väljendus linnriigi lahutamatu seotus jumalatega. Religioonil oli Kreekas ka salajasem külg, mis avaldus müsteeriumides, millele olid iseloomulikud erilised pühitsemistseremooniad. Kreeka usundi tumedam pool väljendub nõiakunstis ja needmistes. Ma ei saa aru miks on vaja inimestel teist needa ja neile halba soovida??? Roomlastel nagu kreeklastegi ei olnud sõna religioon. Sellele kõige lähem mõiste oli cultus deorum ehk jumalate kummardamine
Romlased kasutasid ehitusmaterjalina telliseid ja rooma betooni,mida uhkemate ehitiste puhul kaeti marmoriga. Vana-Rooma arhitektuur Rooma tempel meenutab kreeka templit ,kuid ta asub kõrgemal alusel. Vana-Rooma arhitektuur Rooma ehituskunstis rakendati kreeka sambaehitust, omistades talle peamiselt dekoratiivset tähtsust. Rooma templi sambad esinevad tihti müüri külge liidetud poolsammaste või pilastritena. Panteon Kõige kuulsam tempel on Roomas asuv,algselt kõigile jumalaile ehitatud Panteon. Panteon on ainus täielikult säilinud Rooma-aegne ehitis, antiikaja suurim kuppelehitis. Panteon Panteoni hiiglaslik 43,5 meetri kõrgune kuppel katab 43,5-meetrise läbimõõduga ümmargust ruumi. Võrreldes kreeka arhitektuuriga torkab peale muu silma ka see, et Roomas olid ehitise üksikosad allutatud tervikule, neil polnud nii iseseisvat tähendust nagu kreeka templi detailidel. Pantheoni läbiõige ja põhiplaan Colosseum
Odysseus võitleb kosilastega, abiks Athena ning mees võidab. Luule 1. Eleegia- kurvatooniline luuletus, mis oli kirjutatud kaksikvärssides 2. Jamb- vanakreeka pilkeluuletus 3. Meelika- jagunes monoodiliseks ja koorimeelikaks 4. Monoodiline meelika- vastab nüüdisaegsele lüürikale. Mitmekesine sõja, armastus, veini, poliitiline luule 5. Koorimeelika- seotud kultusevormidega 6. Hümn- ülistuslaul jumalaile 7. Ood- pidulik ülistuslaul 8. Epiniikion- laul teatud isikutele Archilleus · Kirjutas valme, eleegiaid ja jambe, milles kujutas iroonilist palgasõduri elu Tyrtaios · Vanim kreeka eleegik. Vaprus, sõjalised vägiteod, patriotism Solon · Eleegid ja jambid. Seadusandlus, poliitika, moraal Alkaios · Poliitiline võitlusluule Sappho · Esimene naisluuletaja
uskumuste väljendamise vorm. Kostümeeritud tantsijad kehastasid jumalusi ja kordasid loomis- sündmusi. Rituaalse tantsu käigus rajati dünaamilisi suhteid jumaluste ja esivanematega ning täideti maailmade omavahelise suhtlemise hõlbustamiseks ruum k`uhul`iga. Lisaks lubas tantsimine osalejatel end teise ilma olevusteks muuta. (Foster 2002: 267) Ohverdamine. Maiad uskusid, et jumalad tarvitavad toiduks inimveres leiduvat võluainet ning olid agarad jumalaile inimohvreid tooma. Jumalaile ohverdati aga ka loomi, toiduaineid, lilli, sulgi jne. Usklikud maiad ohverdasid oma verd, torgates teravate okastega endale keelde, kõrva või käsivarde. Surm ohvrialtaril oli iga maia Jaoks soovitud, omamoodi aukohus. Ohvrialtaril surmatu andis oma elu kogukonna hea kaokäigu nimel. Pealegi sattus ta kohe parimasse kolmeteistkümnendasse taevasse, kus jumal Itzamna ise hoolitses tema heaolu eest. (Maajade…) Oskused
Herat peeti ka abielu- ja sünnitusjumalannaks (Eileithyia). Püha loom oli lehm ja teda ennast nimetati veisesilmseks, ta tunnuseks oli paabulind. Hepaistos/Hephaistos (Vulcanus) oli kreeka tule- ja sepakunstijumal, seppade ja käsitööliste kaitsja. Oli Hera poeg. Zeus vigastas ta jalad. Osava sepana ainsana kreeka antiikseist jumalaist on teda kujutatud töötamas valmistas Hepaistos koos oma abiliste, kükloopidega relvi ja ehteid jumalaile, ta lõi ka Pandora. Ateena käsitöölised pidasid teda oma kaitsejumalaks nagu Athenatki. Hermes (Mecurius) oli Zeusi ja Maia poeg. Varasemaid ja mitmekülgsemaid kreeka juma- laid. Karjajumalana õnnistas loomade kasvu, seetõttu kujutati teda sageli jäära õlgadel kandvana. Et tema kultuslikke sümboleid kivihunnikuid ja neisse püsti pandud kivi või hermi kasutati ka tee tähiseks, oli Hermes ühtlasi teede jumal ja rändajate kaitsja. Kujutati
Medeia reedab oma mehe Iasoni pärast omakesed, päästab ta elu, aitab mehel hankida kuldvillaku ning tapab oma lihase venna. Kuid sellest hoolimata kavatseb Iason oma pere hüljata ja Korintose kuningatütrega abielluda. Medeia kõikeunustav armastus muutub vihkamiseks, ta tabab Iasoni uue naise ning oma lapsed. OresteiaMükeene müütilise valitseja Atreuse järglasi jälitab esiisa hirmsa kuriteo pärast veritasu deemon. Atreuse poeg Agamemnon toob auahnuse nimel jumalaile ohvirks oma tütre, Agamemnoni naine tapab armukese kaasabil oma mehe, poeg Orestes maksab oma õe õhutusel isa eest kätte, tappes ema ja tema armukese. Alles Orestesega lõpeb kohutavate roimade ahel, jumalad otsustavad ta süüst vabaks mõista.
), ood ja epiniikion? Nimeta Kreekas toimunud mänge. Kuidas autasustati luuletajaid? Kuidas suhtuti poeeti kui ametisse? Koorimeelika seostus eelkõige rituaalidega, mis ülistasid poliseid või isikuid, kes olid võidukad sõjas või spordivõistlustel, lauluga kaasnes koori liikumine, tants. Arenes välja Spartas, dooria dialekt jäi selle liigiga lahutamatult seotuks. Ainestikku saadi mütoloogiliselt ainestikult ja kultusevormidelt. Hümn - ülistuslaul jumalaile ja sangareile, piduliku sisuga. Ditüramb - flöödiseadega hümn Dionysosele, hiljem arenes sellest välja vanakreeka tragöödia. Ood – millelegi/kellelegi pühendatud lüüriline luuletus, ülistus -või mälestuslaul, sina vormis. Epiniikion – võidulaul spordipidustuste võitjate auks flöödi saatel. Kreekas toimunud mängud: Olümpiamängud Püütiamängud Nemea mängud Isthmose mängud
Näkil on ka teisi nimetusi, näiteks vesihaldjas, merehaldjas, järve-, jõe- või kaevuhaldjas. Mõnikord nimetatakse neid ka vaimudeks, näiteks kaevuvaim, merevaim, veevaim. Veel võib nimetada maahaldjad ja metsahaldjad, kellel oli ka koht inimeste elus. Need jumalused ei ole suured ega võimsad nagu monoteistlik (Monoteism: ainujumala süsteem. eraldatakse loojat ja loodut.) ülijumal vaid on polüteistliku (Polüteism: mitme jumaluse süsteem.) panteoni (Panteon: jumalaile pühendatud tempel) sarnased loodusjõud, mida austakse/kummardatakse näiteks pühad hiiepuud ja ohvrikivid. Arvan, et Eesti loodusfilosoofia on omamoodi kultuur, mida võib vaadelda inimeste ja keskkonna (ka eluruumi) seostena, sh: loodus, kodu, pere, kool, tehnoloogia, meedia, majandus, poliitika jm. End eestlaseks pidavad inimesed võiksid kodu, kooli ja massimeedia koostoimel osata eristada kultuuris, looduses ja igapäevaelus nähtusi kategooriate oma ja võõras kaudu st
Xenophanes üritab tõestada, et jumalad on inimese väljamõeldis ja et nad on loodud inimese näo järgi. Erinevad rassid ja rahvused kujutavad jumalaid erinevalt, nii et need sarnanevad nende endiga. Millised on inimesed, sellised on ka nende jumalad. Ta leiab isegi, et "kui härgadel, hobustel või lõvidel olnuksid käed, nii et nad oleksid võinud maalida ja (kunsti-) teoseid luua nagu inimesed, siis oleksid hobused maalinud hobusesarnaseid jumalaid, ning oleksid andnud jumalaile säärase kuju, nagu see on neil endil". Ta näitab, et mütoloogilised pärimused pidanuksid tekitama jumalate vastu pigem põlgust, mitte austust, sest neis on jumalatele omistatud kõik, mis on inimestes autut ja häbiväärset: varastamine, abielurikkumine, petmine jms. Vanade allikate jutustuste põhjal teatakse, et Xenophanes pilkas usku märkide järgi ennustustesse nagu ka "tarkade" ettekuulutustesse. Oma
· Peapreester tõmbas värskeltnülitud naha endale selga ja alustas rituaalset tantsu · Ohvri keha samal ajal kas põletati või kui ohverdatu oli mehine sõjamees jaotati talitusel osalejate vahel söömiseks · Surm ohvrialtaril oli iga maaja Jaoks soovitud, omamoodi aukohus · Usklikud maajad ohverdasid oma verd, torgates teravate okastega endale keelde, kõrva või käsivarde · Surma ei kardetud, kui sind ohverdati pääsesid kohe kõige kõrgemasse taevasse. · Jumalaile ohverdati aga ka loomi, toiduaineid, lilli, sulgi jne · Maajad kasutasid arvutamisel kahekümnendsüsteemi, mille põhiühikuks oli 1 uinal (inimene), mis jagunes 20 kiniks (10 sõrme+10 varvast) · Esimestena võtsid nad kasutusele arvu nulli · Ainsaks erinevuseks on see, et meie kasutame kümmet numbrit, maajad kasutasid kahtkümmend · Maajade kiri oli hieroglüüfkiri, mis sisaldas endas mitusada märki · Osa neist tähistasid silpe, osa aga üksikuid häälikuid
Suuremates pühamutes oli altareid ja ka templeid mitu, iga altar ja tempel oli pühendatud mõnele kindlale jumalale. Jumalatega võis suhelda, neile ohvreid tuua ja neilt vastutasuks soosingut paluda iga inimene, kuid pühamutes olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad. Põhiline jumalate austamise viis oli loomade ohverdamine (loom tapeti ja küpsetati, liha söödi ise ära, söögiks kõlbmatud osad olid mõeldud jumalaile). Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitu usupidustust, mille programmi keskne osa oli rongkäik, sellele järgnes suur ohvritalitus, tihti peeti ka mitmesuguseid võistlusi. Esimesed vanakreeka arhitektuuri saavutused on seotud templitega. Need ehitati kivist, enamasti marmorist. Hoonete põhiplaan oli piklik, selle ees oli kahe sambaga eeskoda. Tempel rajati kõrgemale kohale ja enamasti 3-astmelisele alusele, pealt kattis templit viilkatus. Kreeka templi
Esimese rahvana maailmas võtsid egiptlased kasutusele üsna täpse päikesekalendri, mis jagas aasta 12-ks 30-päevaseks kuuks, millele lisati 5 ülejäänud päeva. Arvatavasti kõige silmapaistvamad olid egiptlaste teadmised- oskused arstiteaduses. Egiptlased olid osavad kirurgid, nad oskasid panna diagnoose ja määrata kohast ravi. Ka osati valmistada paljusid ravimeid. kirjandus Suur osa Egiptuse kirjandusteostest on otseselt seotud religiooniga: hümnid (ülistuslaulud) jumalaile, püramiidiraamatud jms. Ilmaliku kirjanduse seas tõusevad esile mitmesugused lühivormid, nt õpetussõnad. Egiptlasi peetakse novellivormi leiutajaiks. Lühijuttude seast on kuulsaim ,,Sinuhe jutustus", mis kirjeldab valitseja põlu alla sattunud üliku aastatepikkust pagendust ning elu lõpul kodumaale naasmist. kunst Egiptusest pärinevad kiviarhitektuur ja portreekunst. Egiptlaste usk teispoolsesse maailma oli nii suur, et allutas endale pea kõik kunstialad
. Hephaiston Hephaistos (Vulcanus) on vanakreeka mütoloogias tule- sepatöö- ja vulkaanilise tegevuse jumal. Hephaistos ainuke Teiste surematute hulgas oli ta ainuke inetu ja ka lombakas, kuid lahke ja rahuarmastav tulejumal. Ta oli osav sepp koos oma abiliste, kükloopidega relvi ja ehteid jumalaile. Koos Athenaga oli ta tähtis jumal linna elus, sest mõlemad kaitsesid käsitööd ja kunsti, mis olid põlluharimise kõrval tsivilisatsiooni alustugedeks. Hephaiston, kes valmistab taevalistele elamisasemeid, mööblit ja relvi on ainsana kreeka antiikseist jumalaist kujutatud töötamas. Kasutatud kirjandus: 1
Kõige edukam vallutaja Dos Pilase valitseja , tuntud kui Valitseja 3 – laiendas võimu paljude väiksemate linnade üle ja pani aluse lühiajalisele suurriigile, mis kestis seni, kuni üks mässav linna ta vangi võttis. Maiade vallutusretkede ja sõjapidamise peamiseks sihiks oli vangistada kõrgest seisusest ja tõenäoliselt ka kuninglikust soost sõjamehi ning ideaalis vaenlaste valitsejat ennastki. 2 Vangistatud isikud ohverdati, nende veri anti rituaalsete talituste raames jumalaile ning ohverduste eelduseks oli võitja vaprus ja strateegiline võimekus. Klassikalise perioodi maiade, vähemalt nende alatasa nääklvete ja võistlevate kuninglike dünastiate kujutlusvõimel polnud piire, leiutamaks uusi viise, kuidas oma ohvreid aladanda, piinata ja lõpuks hukata. Kui tegu oli tähtsama isikuga siis ilmselt raiuti keset ekstaatilist tegevust õnnetul vangil pea maha – see oli pallimängu finaaliks, millega tähistati sõjalist võitu ja seati kogu sündmus
Sellele maa-alale mahuks vabalt ükskõik milline Euroopa suurim või kuulsaim palee: Buckinghami palee Londonis, Versailles Pariisis, Talvepalee Peterburis. Egiptus on iidse kultuuriga maa. Pärast seda kui Ülem- ja Alam-Egiptus umbes 3150. aastal eKr ühendati, õitses ühtne Egiptus Niiluse kallastel peaaegu 3000 aastat. Pisiasulad kasvasid küladeks, seejärel jõudsalt laienevateks linnadeks. Egiptlased rajasid suurejoonelisi ehitisi- hauakambreid valitsejaile ja templeid jumalaile. Paljud sellised ehitised, samuti kui lugematud hästisäilinud sargad, muumiad, seinamaalingud ja kujud, on unustusehõlmast välja toodud ning jutustavad meile vaaraode ja nende lähedaste elust. Vana- Egiptuse tuntumad ehitised kuuluvad antiiksete maailmaimede hulka. Juba siis, kui Herodotos kaks ja pool tuhat aastat tagasi külastas Niiluse orgu, ei suutnud ta tungida Egiptuse ajaloo algusse, see kadus müütide ja legendide udusse. Sel ajal, kui paljude
Suuremates pühamutes oli altareid ja ka templeid mitu, iga altar ja tempel oli pühendatud mõnele kindlale jumalale. Jumalatega võis suhelda, neile ohvreid tuua ja neilt vastutasuks soosingut paluda iga inimene, kuid pühamutes olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad. Põhiline jumalate austamise viis oli loomade ohverdamine (loom tapeti ja küpsetati, liha söödi ise ära, söögiks kõlbmatud osad olid mõeldud jumalaile). Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitu usupidustust, mille programmi keskne osa oli rongkäik, sellele järgnes suur ohvritalitus, tihti peeti ka mitmesuguseid võistlusi. Kreeklased püüdsid jumalatelt tulevikku teada saada ning jälgisid seetõttu kõikvõimalikke endeid. Olid olemas ka eraldi pühamud, kus käidi jumalailt tuleviku kohta selgust küsimas. Neid paiku (aga ka sealseid ennustajaid) nimetatakse oraakliteks. Kuulsaim oli jumal Apolloni oraakel Delfis Kesk-Kreekas
Herat peeti ka abielu- ja sünnitusjumalannaks (Eileithyia). Püha loom oli lehm ja teda ennast nimetati veisesilmseks, ta tunnuseks oli paabulind. Hepaistos/Hephaistos (Vulcanus) oli kreeka tule- ja sepakunstijumal, seppade ja käsitööliste kaitsja. Oli Hera poeg. Zeus vigastas ta jalad. Osava sepana ainsana kreeka antiikseist jumalaist on teda kujutatud töötamas valmistas Hepaistos koos oma abiliste, kükloopidega relvi ja ehteid jumalaile, ta lõi ka Pandora. Ateena käsitöölised pidasid teda oma kaitsejumalaks nagu Athenatki. Hermes (Mecurius) oli Zeusi ja Maia poeg. Varasemaid ja mitmekülgsemaid kreeka jumalaid. Karjajumalana õnnistas loomade kasvu, seetõttu kujutati teda sageli jäära õlgadel kandvana. Et tema kultuslikke sümboleid kivihunnikuid ja neisse püsti pandud kivi või hermi kasutati ka tee tähiseks, oli Hermes ühtlasi teede jumal ja rändajate kaitsja
Terrakota ( it. k. terra cotta - põletatud muld, küpsetatud maa) on põletatud savi või sellest tehtud kujukesed, nõud drenaazitorud jt keraamilised esemed. Terrakota tähendab ka punase savi põletusjärgset oranzikas-pruuni värvust. Terrakotatooteid tehti vormis ja seejärel põletati. Nii valmistati antiigiajal templite jm hoonete katteplaate, kujusid, reljeefe, nõusid. Eriti palju tehti terrakota kujukesi. Maalitud pisikujukesed pühendati jumalaile, pandi matmisel hauda kaasa või anti ka lastele mängida. Terrakota savipõletustehnika on selle väljakujunemisest püsinud põhimõtteliselt muutumatuna tänapäevani. Eestis on parim näide terrakotast Tartu Jaani kiriku 14. sajandist pärinevad terrakotaskulptuurid. Pildil etruski terrakotaskulptuur 15 Curulis (lad. k. sella curulis) Vana-Rooma x-jalgadega ja kokkupandava
Roomas kutsutakse teda Marsiks. Arese skulptuurid Hephaistos Zeusi ja Hera poeg,Aphrodite abikaasa.Ta oli lombakas ja inetu,kuid rahuarmastav jumal,kes oli populaarne nii taevas kui maa peal.Ta oli sepatööjumal,tulejumal ning käsitööliste kaitsja.Tema kultusepaigad olid vulkaanilise tegevuse piirkondades,tähtsaim asus Lemnosel.Osava sepana on teda kujutatud töötamas,valmistamas oma abiliste,kükloopidega,jumalaile ehteid ja relvi.Hephaistos oli ka Pandora looja. Pandora oli kreeka mütoloogias maajumalanna,maailma esimene naine.Et karistada inimesi Prometheuse tuleröövi eest,laskis Zeus Hephaistosel luua Pandora ja kõigil jumalail talle võlusid anda.Zeus saatis Pandora "kauni pahena" inimeste sekka.Hoolimata Prometheuse hoiatuselt Zeusilt mitte midagi vastu võtta,abiellus tolle vend Pandoraga,kes avas vaadi(nn.pandora laegas)
Et edaspidi ära hoida asjatud tüli tema kosilaste vahel, pakku Odysseus välja ettepaneku anda vanne, et kõik aitavad seda meest, kelle Helena neist endale valib. Seepärast kogunesid pärast seda, kui Paris oli vahepeal Menelaosega abiellunud Helena Troojasse röövinud, kokku kangelased kogu Kreekast, et kaunitari koju tagasi tuua, mis pärast kümne aastast sõda ka õnnestus. Pelops oli Tantalose poeg. Tema isa, keda jumalad tahtsid proovile panna, tappis poja ning serveeris ta jumalaile söömaajana. Kõik kohkusid kohutava roa eest tagasi, üksnes oma tütart leinav Demeter sõi hajameelselt ära ühe õlatüki. Kui jumalad Pelopsi taas ellu äratasid, kinkisid nad noormehele vaimustava ilu ja asendasid puuduva õlatüki elevandiluuga. Poseidon armus võluvasse noorukisse ning kinkis talle tiivulise kaariku, millega sai sõita üle mere, ilma et isegi vankritelg oleks märjaks saanud. Hiljem sai Pelops endale naisek Oinomaose tütre Hippodameia,
vaheliste suhete säilitamist. mingit halba tegu, halba ennet, kuritegu heastada püüdma. Pojale tähendab pietas oma isale allumist, tema austamist ja temasse vastavalt loomulikule hierarhiale suhtumist. Poeg, kes on oma isale allumatu on monstrum, loomuliku korra vastane nähtus.Tema tegu peab saama religioosselt hüvitatud. Algselt nägi lepitamine ette hukkamist, sest süüdlane oli sacer, millega ta kuulus jumalaile, mitte enam inimühiskonda.Tal polnud enam kohta civitas’es ega üldse kuskil maa peal. Pietase üks varasemaid ilminguid on fides – ustavus endale võetud kohustustele, mis garanteerib inimestevahelise hea läbisaamise.Kui sellest kinni ei peetud, oli kogu ühiskond ohus. 2) Rooma põhivoorus: gravitas Gravitas: Rooma üheks põhiliseks vooruseks on gravitas „tõsidus”,
Suuremates pühamutes oli altareid ja ka templeid mitu, iga altar ja tempel oli pühendatud mõnele kindlale jumalale. Jumalatega võis suhelda, neile ohvreid tuua ja neilt vastutasuks soosingut paluda iga inimene, kuid pühamutes olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad. Põhiline jumalate austamise viis oli loomade ohverdamine (loom tapeti ja küpsetati, liha söödi ise ära, söö- giks kõlbmatud osad olid mõeldud jumalaile). Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitu usupidustust. Prog- rammi keskne osa oli rongkäik, sellele järgnes suur ohvritalitus, tihti peeti ka mitmesuguseid võistlusi. Kreeklased püüdsid jumalatelt tulevikku teada saada ning jälgisid seetõttu kõikvõimalikke endeid. Olid ole- mas ka eraldi pühamud, kus käidi jumalailt tuleviku kohta selgust küsimas. Neid paiku (vahel ka sealseid ennustajaid ja nende antud ennustusi) nimetatakse oraakliteks
1. Eleegia-kurvatooniline luuletus. Jamb-kasvas välja pilkelaulust. Meelika-jagunes monoodilseks ja koorimeelikaks. Monoodiline meelika-sõja, armastuse, veini ja poliitika luule. Koorimeelika-kanti ette kooris lauldes ja tantsides. Epigramm-lühike luuletus, mis kannab ühte tähendust. 2. Alkaios, Anakreon ja Sappho. 3. Kujunes välja Spartas ning oli seotud mitmesuguste kultusvormidega. Alaliigid olid hümn-ülistuslaul jumalaile, ood-pidulik ülistuslaul, epiniikion-laul teatud isikute auks. 4. Alkaios-aristokraat, oli pärit Lesbose saarelt. Ta võttis osa poliitika elust ja kirjutas enamasti poliitilist võitlusluulet, aga ka armastus-, sõprus- ja veinilaule ning hümne jumalatele. Tema veinilauludes on sagedane sümpoosioni- ehk joomispeotemaatika. Ta rõhutas, et vein liidab mõttekaaslasi, kuid näitab ühtlasi kes keegi on. ,,Vein on ka tõde", ,,Vein on inimese peegel" Proosa
Nois valgusküllastes kodades ei tuntud vihmasadu ja iilagi ei puhunud seal tuul. Kunagi polnud külm ega palav, vaid ikka imeilus ilm. Üksnes siis, kui jumalad ära olid, heitsid hoorid losside üle varjava pilveloori. Kui aga surematud naasid, ajasid kolm jumalannat pilved laiali ja taas sätendasid jumalate särvad lossid kuldses hiilguses. Kaugel all katsid maad pilved. Seal järgnesid kevadele ja suvele sügis ja karm talv. Rõõmule järgnes mure. Ja jumalaile polnud tundmata kibedad kurbusehetked, kuid jumalate juures pole kurbusel pikka iga ja rõõm ei jää kauaks eemale. Elu Olümposel oli ilus. Oma olengutel sõid jumalad ambroosiat ja jõid nektarit ning olid rõõmsad oma igaveses nooruses sest jumalad ei saa kunagi vanaks. Kaunid graatsiad ja muusad lõbustasid neid tantsude ja lauludega. Kätest kinni hoides tantsisid ja laulsid muusad ja graatsiad ikka nii ilusasti, et jumalad istusid
ähtsamad riigiasjad otsustati Ateenas rahvakoosolekul. Rahvakoosolekust võisid osa võtta kõik kodanikud. Kodanikuks loeti täisealist meest, kes ei olnud välismaalane. Kodanikel olid kõigil võrdsed õigused. Kodanikul oli õigus lisaks riigiasjade otsustamisele ka teenida mõnes riigiametis või tegutseda kohtunikuna. Kohtunike ja riigiametnike kohad tõmmati loosiga, seega oli võimalik ka vaesematel isikutel nendele kohtadele pääseda. Vanimad luuleteosed (töölaulud, hümnid jumalaile, rõõmu ja mure puhul esitatud lüürilised luuletused, eepilised laulud jumalate ja kangelaste jaoks) pole kahjuks säilinud. Aga kindlasti on säilinud Kreeka eeposed "Ilias" ja "Odüsseia", mille kirjutas Homeros. Arvatakse, et Homeros oli tegelikult pime ja tema jutustused Trooja sõjast ja Odüsseuse eksirännakud pandi kirja hoopis peale tema surma. Paljud inimesed teadsid neid eeposi ka peast. Aristoteles
ähtsamad riigiasjad otsustati Ateenas rahvakoosolekul. Rahvakoosolekust võisid osa võtta kõik kodanikud. Kodanikuks loeti täisealist meest, kes ei olnud välismaalane. Kodanikel olid kõigil võrdsed õigused. Kodanikul oli õigus lisaks riigiasjade otsustamisele ka teenida mõnes riigiametis või tegutseda kohtunikuna. Kohtunike ja riigiametnike kohad tõmmati loosiga, seega oli võimalik ka vaesematel isikutel nendele kohtadele pääseda. Vanimad luuleteosed (töölaulud, hümnid jumalaile, rõõmu ja mure puhul esitatud lüürilised luuletused, eepilised laulud jumalate ja kangelaste jaoks) pole kahjuks säilinud. Aga kindlasti on säilinud Kreeka eeposed "Ilias" ja "Odüsseia", mille kirjutas Homeros. Arvatakse, et Homeros oli tegelikult pime ja tema jutustused Trooja sõjast ja Odüsseuse eksirännakud pandi kirja hoopis peale tema surma. Paljud inimesed teadsid neid eeposi ka peast. Aristoteles
Võitjaile varuti esimesed kohad teatris, kõikjal võeti neid vastu austusega; Olümpias aga püstitati võitjaile juba nende eluajal mälestusmärgid kujude näol. Nelja- aastast ajavahemikku Olümpia pidustuste vahel nimetati olümpiaadiks. Hiljem seati ajaarvamine sisse olümpiaadide järgi. Esimest korda tähendati üles võitjate nimed pidulikel mängudel Olümpias a. 776 e.u.a. Hiljem hakkasid kreeklased sellest aastast lugema oma ajaarvamist. Kreeklased palvetasid oma jumalaile koduseil altareil ja templeis. Enamikul pühamuist oli tähtsust ainult selle paiga jaoks, kus nad asetsesid. Kuid mõningaid pühamuid austati kogu Kreekas ja vahel koguni väljaspoolgi. Eriti kuulsad olid need pühamud, kus asusid oraaklid, kes jagasid mitmesuguseid nõuandeid ja ennustasid tulevikku. Selliseks oli näiteks Dodoona oraakel Epeiroses, üks vanemaid Kreekas. Seal asetses mägedes tihedas hiies oja kaldal altar ja võimas tamm
vaevab... [- - -] Eal ära söanda sa solvata meest, kel vaesus on vaev, mis laastab hinge ju kannatavat; jumalaist kink õndsaist. Keel kasin, aardeist kallim see inimlastele loodud, suurim heameel on, kui kulgedes järgida mõõtu. Rääkinud halba, sa saad ise kuulma ju suuremat peatselt. Ning ära süngena istu sa peol osavõtjaterohkel; rõõm üheskoos pidusöögist suur, kulu kuid üliväike. Hommikul ohvreiks Zeusile ning jumalaile ka muile, kallates veiklevat veini, sa käed pese mustast puhtaks! Sest ei kuuletu sul nad, sülgavad huulilt palved. Pöörand päikese vastu sa end, ära vett lase eales; päikese loojudes, siis kuni tõusuni pea seda meeles! Vett ära väljuta teel ega eemal sa teest, kui kõnnid, endast paljastust hoides. Sest ööd on õdnsate jaoks ju. [- - -] Ning jõge vooduse sisse, mis voolamas merre, sa kusta ep tohi, allikavette ju ka, seda tõesti sa väldi!
Horatiuse kõrgaeg oli 30. 10. aasta ekr. Viis läbi translatio imperii lüürika valdkonnas. Laenas kreeka arhailise perioodi poeetide viljeldud värsivorme. Kirjutas üle saja oodi. Horatius vastandus eepika täispuhutusele ja kõrgelennulisele, eelistas lühiduse ideaale. Neoteerikuile sarnaselt oli tema luule lihvitud, haritud ja mänglev, samuti lihtrahvast põlgav. Kirjutas armastus- ja sõprusluuletusi, ka poliitilist ja filosoofilist luulet, religioosseid hümne jumalaile. Horatius jagab armastusluuletajana nõu, mida erinevate armuhädade puhul teha, armastust käsitletakse satiiri ja irooniaga. Horatius sõpruseluule keskendub sõprussuhetele üksnes meeste vahel, inimeste sõprus kui märk maailmas valitsevast sõbralikkusest, ei pidanud niivõrd tähtsaks vooruslikkust, vaid lahkust ja rõõmsameelsust. Filosoofilises luules on Horatius mõjutatud epikuurlusest ja stoikudest, ta kirjutab kuldsest keskteest, elu naudingute
maadesse, et jätkata seal inimeste tsiviliseerimist. Ta oli nii õrn ja hea ning jagas barbaritele teadmisi sedavõrd meeldival moel, et viimased jumaldasid koguni maapinda, millel ta kõndis. Osiris oli nii hea, et teda nimetati "Un-Nofer", s.o. "hea" (siit nimi Onufrij). Kuid tema vend jumal Seth oli kurjusjumal. Seth kadestas oma vanemat venda ja otsustas ta kavalusega hukutada. Seth tõi jumalate koosolekule hästi valmistatud ja rikkalikult kaunistatud kasti ja tegi jumalaile ettepaneku sellesse kordamööda sisse heita. Seth lubas kasti kinkida sellele, kellele see on paras. Kast osutus parajaks Osirisele, sest ta oli tema mõõtude järgi valmistatud. Aga niipea kui Osiris kasti heitis, sulgesid Seth ja tema abilised kiiresti kasti ja viskasid selle Niilusesse. Jõe lained kandsid puusärgi merre, kus ta jõudis välja Foiniikia rannikule muistse linna Büblose kohale, kus austati jumal Adonist, kes oli väga sarnane Osirisega
Ka need mandunud ja madalahingelised ütlevad, et ülimates valudes, ülimates hädades pole tark ei õnnetu ega õnnelik. Kuid see on usutamatum usutamatust. Sest ma ei näe, kuidas saaks oma tipust kukutatud voorus mitte täielikult alla veereda. Ta peab õnne kas võimaldama, või siis ta ei saa sellest võimest ilmajäetuna takistada õnnetuks muutumisel. Püstiolevana ei saa teda minema saata; ta peab jääma kaotajaks või võitjaks. (27) "Ainult surematuile jumalaile," öeldakse, "saab osaks voorus ja õnnelik elu, meile aga jääb mingi vari ja sarnasus nondest hüvedest. Me läheneme nendele, kuid ei saa neid kätte." Kuid mõistus on jumalatele ja inimestele ühine: nendel on ta täiuslik, meil täiustamist võimaldav. (28) Lootusetuseni viivad meid meie pahed. Teisena järgneb targale too, kelles parima säilitamiseks on vähe püsivust, kelle otsus ikka veel ebakindlana kõigub
Mõnede pühamute jaoks valiti preestrid iga-aastaste riigiametnikena, teisal pärinesid nad kindlatest aristokraatlikest suguvõsadest. Mõlemal juhul olid nad aga terve linnriigi poolt volitatud esindajad, kelle ülesanne oli kogukonna nimel pühamu eest hoolt kanda ja ohvritalitusi läbi viia. Preestrid ei moodustanud omaette seisust ja elasid enamasti muudelegi kodanikele tavapärast elu. Peamine rituaal oli loomade, enamasti veiste, kitsede, lammaste ja sigade ohverdamine jumalaile. Ohvrilooma veri lasti altarile voolata, loom ise nüliti ja tükeldati ning valmistati toiduks. Jumalate jaoks põletati altaritulel ohvrilooma mõned kehaosad enamasti vaagnaluu ja saba uskudes, et sellest tõusev suits neile heameelt valmistab. Liha aga söödi kohapeal ise. Ohverdamise juurde käis alati ka palve, mis hüüti valjul häälel, käsi taeva poole tõstes. Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitmeid pidustusi eri jumalate auks. Neis osalesid nii
“Eneseväljenduse” ja “enesetruuduse” ideaal Samas isiklik lugu võib avada veel midagi (Alkibiadese kõne) Romantilise kunstniku (boheemlase) “aukoodeks” vs filistinism Aristophanese kõne Ühiskonna nimel suremine: Inimesed algselt eneseküllased, sarnased jumalaile Individuaalne au seotud isamaa-armastusega, seega kollektiivse auga Karistuseks tahte eest kõike valitseda lõigati pooleks Oma teise poole otsimine ongi armastus (eros) Piibli “armastus” = kr k “agape” (vs. eros, philia). Käsud: “Armasta (agapao) Näitab kaugust jumalatest Jumalat”, “Armasta ligimest nagu iseennast” (Matteuse 22:37)
Mõnede pühamute jaoks valiti preestrid iga-aastaste riigiametnikena, teisal pärinesid nad kindlatest aristokraatlikest suguvõsadest. Mõlemal juhul olid nad aga terve linnriigi poolt volitatud esindajad, kelle ülesanne oli kogukonna nimel pühamu eest hoolt kanda ja ohvritalitusi läbi viia. Preestrid ei moodustanud omaette seisust ja elasid enamasti muudelegi kodanikele tavapärast elu. Peamine rituaal oli loomade, enamasti veiste, kitsede, lammaste ja sigade ohverdamine jumalaile. Ohvrilooma veri lasti altarile voolata, loom ise nüliti ja tükeldati ning valmistati toiduks. Jumalate jaoks põletati altaritulel ohvrilooma mõned kehaosad enamasti vaagnaluu ja saba uskudes, et sellest tõusev suits neile heameelt valmistab. Liha aga söödi kohapeal ise. Ohverdamise juurde käis alati ka palve, mis hüüti valjul häälel, käsi taeva poole tõstes. Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitmeid pidustusi eri jumalate auks. Neis osalesid nii
tõelist armastust. Samas isiklik lugu võib avada veel midagi (Alkibiadese kõne purjus). Selle loo käigus tuleb välja midagi sellist, mida Platon ei suuda oma abstraktses loogilises lähenemises näha. · Aristophanese kõne mütoloogilise kujul esitatud lugu, kuidas armastuse tung on tekkinud. Inimesed algselt eneseküllased (terviklikud), sarnased jumalaile. Terviklikkus tähendas seda, et nad olid perfektsed vormid ehk ümarad. Lapik tähendab ebatäiuslikkust, see näitab ebatäiuslikkust. Inimesed lõigati pooleks, sest olid ülbed. Inimesed otsivad oma teist poolt ja see ongi armastus (eros). Halenaljakad katsed proovida kokku panna kummalise vormiga kehasid näitab, kui kaugel me jumalatest oleme. Miski ei garanteeri, et leiame teise poole. See
Lõpuks saadab Zeus 21 lahinguväljale vähid, kes sõrgadega asuvad hiirte sabu ja käppi lõikama ning ajavad nad põgenema. Nii sõda lõpebki. Mitmed stseenid parodeerivad vastavaid kohti Iliasest. Kasutatakse Homerosele tüüpilisi epiteete, võrdlusi, kordusi, endeid. Tühise süzee taustal mõjuvad Homerose pidulikud võtted eriti koomiliselt. Homerose hümnid, 33 Homerose stiilis kirjutatud jumalaile pühendatud daktülilises heksameetris hümni, koondatud kogumikku. Antiikajal peeti osa neist Homerose loominguks, ehkki selle üle vaieldi. Rapsoodid kasutasid neid sissejuhatusena (prooimion) oma retsitatsioonides kultuspidustustel. Mõni hümn küünib pikkuselt eepilise lauluni (hümn Hermesele 580 värssi). Hümnid erinevad tekkeaja (u. VII-IV saj. e. Kr.) ja -koha poolest, kogumiku koostamise aeg on teadmata. Pikimad hümnid on pühendatud Deelose ja Pytho
1 staadion – 192,27 m), kuid aja jooksul lisandus muidki alasid. Esimeseks olümpiavõitjakstuli Elisest pärit kokk Koroibos. http://et.wikipedia.org/wiki/Antiikol%C3%BCmpiam%C3%A4ngud ORAAKEL - püha ennustuspaik, kus võis jumalatelt ka nõu küsida; kõige kuulsam oli Apolloni tempel Delfis, Kesk-Kreekas, preestrinna kuulutas seal tulevikku ja andis küsijatele nõu. Kreeklased palvetasid oma jumalaile koduseil altareil ja templeis. Enamikul pühamuist oli tähtsust ainult selle paiga jaoks, kus nad asetsesid. Kuid mõningaid pühamuid asustati kogu Kreekas ja vahel koguni väljaspoolgi. Eriti kuulsad olid need pühamud, kus asusid oraaklid , kes jagasid mitmesuguseid nõuandeid ja ennustasid tulevikku. Selliseks oli näiteks Dodoona oraakel Epeiroses, üks vanemaid Kreekas. Seal asetses mägedes tihedas hiies oja kaldal altar ja võimas tamm
aasta ümber e. m. a. kasutusele võetud sammas akantuse lehtedest ornamendiga kaunistatud kapiteeliga. Lk. 177 ...impeerium, mis Aleksandri surmaga jagunes... -- Viide Makedoonia kuninga Aleksander Suure (356-- 323 e. m. a.) rajatud maailmariigi lagunemisele pärast ta surma. Goujon, Jean -- XVI sajandi prantsuse kujur ning arhitekt. Palestrina -- õieti Pierluigi, Giovanni (1515 [?]--1594), sünnikoha järgi nimetatud Palestrinaks, itaalia helilooja. Panteon (kreeka k. kõigile jumalaile) -- kuulus tempel vanas Roomas. 125. a. ehitati ümber kirikuks. Pariisi Panteon on 1764--1790 ehitatud kirik, mis 1791. aastast alates on prantsuse kuulsate meeste matusepaik (Voltaire, Rousseau, Hugo, Zola jt.). Lk. 178 Igal maal on oma Rooma püha Peetruse katedraal: Londonil oma, Peterburi! oma. -- Autor mõtleb siin Londoni St. Pauli katedraali ja Kaasani kirikut Peterburis. Kaasani ·kiriku arhitekt A. Voronihhin tegelikult ei matkinud Rooma Peetri kirikut, vaid andis ehitusele
annaabi.ee 
