Mida võiks nimetada Eesti loodusfilosoofiaks (0)

Mida võiks nimetada Eesti loodusfilosoofiaks.
Mis puutub tõesse,
siis ei tea ükski inimene
tõde ega hakkagi teadma
- isegi jumalad mitte.
Ja kui keegi ka juhtub välja
ütlema tõe, siis ei saa ta seda
teada, sest kõik on vaid
oletuste põiming.
( Xenophanes )
Käesoleva essee kirjutamise eesmärgiks oli leida vastus küsimusele – Mis on eesti loodusfilosoofia? Tõepoolest, mis see siis on. Kas hõlmab see loodust säästvat käitumist ning loodushoidu? Arvan, et loodusfilosoofia alla ei saa me liigitada mõnd üksikut keskkonda käsitlevat probleemi või fakti. Arvan, et loodusfilosoofia on terve meie elu, alustades aegade algusest peale ja lõpetades käesoleva ajaga . Raske ja ilmselt võimatu on vastata sellele, mida võiks pidada loodusfilosoofiaks paari lausega ja samas, kas on sellele küsimusele üldse võimalik leida vastust. Inimese eksistents selles maailmas sai alguse väga ammu kuigi peame meeles pidama, et me ei olnud siin esimesed. Miks siiski kipume me ennast pidama ülimateks olenditeks, kellele on lubatud kõik. Käitudes ja pidades ennast „lõvikuningateks” ja vaadates kõigele ja kõigile ülalt alla. Meie esiisad pidasid lugu ja austasid loodust väga. Kuidagi oleme osanud selle iidse tava ja uskumuse evolutsiooni pikal teel kaotsi lasta. Mina arvan, et inimene ja loodus on juba pikka aega koos eksisteerinud, kuid enne inimese siiajõudmist pidi palju looduses muutuma . Jääaja kadumisega hakkas kasvama taimestik , mis meelitas kohale esimesed loomad, nendeks võisid olla suured rohusööjad, näiteks mammutid keda võis siiski veel kaunis vähe alles olla. Karmis kliimas elavaid loomi oli vee teisigi, teame tänapäevalgi põhjas elavat põhjapõtra või siis piisonit. Pikkamööda tuli juurde teisigi rohusööjaid, kuid maa metsastumisega jäi neile järjest vähem ruumi elupaikadeks ja rohkem loomi elutses veekogude läheduses, kus nad sõid ära noore metsa, mille tulemusena rannaaladele ei kasvanud suurt metsa. Loomadel oli suur osa taimeliikide kadumises ja ka uute liikide tekkimisel. Inimese saabudes siia maailma olid elamiseks vajalik elukeskkond tekkinud ja nad said tegeleda koriluse , jahipidamise ja kalapüügiga. Liikumiseks sobisid inimesele loomarajad. Kaugemale rannikust ei saanud minna, sest meri oli ees ja inimestel tuli asuda parematesse kohtadesse , kus oli metsa ja kus sai jahti pidada. Samuti leidus seal küllaldaselt puitu, mida inimene vajas kütteks. Kindlasti pidi rohttaimestik olema mitmekesine , sest inimene kasutab toiduks ja ka ravimiseks nii siis kui tänapäeval taimi. Kas loomad ja eriti suured rohusööjad elasid koos inimestega? Arvan, et kindlasti, sest inimene vajas loomi küttimiseks ja loomad tallasid radasid, mida mööda oli inimestel hea liikuda . Eestis oli suur tähtsus Emajõel, mis oli kunagi suur ja poolitas Eesti kaheks ning muutis inimeste keelt ja kombeid. Pikapeale jäid jõed ja järved väiksemaks, rahvad segunesid, vähenes kalapüük kuid karjakasvatamiseks oli vett piisavalt. Neil aegadel olid inimesed ja metsloomad ka kindlasti lähedasemad kui nüüd ja loomadel polnud põhjust hoiduda inimesest eemale. Kliima külmenedes leidsid paljud loomad elupaiga inimese läheduses. Loomade kodustamine ei olnud ka enam kauge tulevik. Järgmisena võis alguse saada põllupidamine ja karjakasvatus , põllud olid väiksed ja kasvatati täiendust looduses olevatele taimedele. Tänu loomapidamisele on tekkinud Eestile nii iseloomulikud puisniidud, mida põhja pool on vähem loomade vähesuse tõttu ja lõunas tänu soodsamale kliimale, kus polnud tarvis talveks loomadele toitu varuda rohkem. Eestlane on oma loomuses koguaeg natuke karja kasvatanud, põldu harinud, aga samuti jahinduse, kalanduse ja korilusega tegelenud ning elanud paikset elu. Samas:
„Me näime olevat unustanud, et ehkki päike jätkab endiselt tõusmist ja loojumist ning kuu liigub üle taeva, võib inimkond luua olukorra, kus päike ja kuu vaatavad alla elutu , tühja maa poole”.
Kõnest "Südametunnistuse deklaratsioon", 1957
Enne puu raiumist vabandati tema ees ja põhjendati, miks inimesel seda puud vaja läheb. Puu oli kui elusolend ja arvati, et ka temal on hing. Ka kaasajal leidub inimesi, kes puudega hingesugulust tunnevad ja neid justkui oma vanemateks vendadeks peavad. Siiski peame arvestama, et kõigile ei saa meeldida ühed ja samad asjad. Inimeste moraalsed hoiakud baseeruvad tunnetel. Kes on nii julge, et võtab endale õiguse mõista moraalset kohut inimeste üle. Moraalselt oleks õige mõista kohut ainult iseenda üle, on tegusid mille eest inimene saab (peab) vastust andma ainult iseendale. Moraal on iga inimese lahutamatu osa.
Suhtumine loodusesse oli suhtumine terviklikku, ühtsesse organismi, milles oli oma koht antud ka inimesele – filosoofile-vaatlejale, poeedile-kunstnikule, põllu- või käsitöölisel. Paljud filosoofid on käsitlenud seda probleemi. Enamus on jõudnud järeldusele, et vaid mõtlemise abil on võimalik maailma kui tervikut tunnetada ja mõista kuid täielikult tervikuna maailma mõista ei ole võimalik. Seda on võimalik mõista ainult kogemuse abil, kuid kogu maailmast meil kogemust saada ei ole võimalik. Eesti rahval on olemas omad usundid, mille aluseks on looduskeskkond ja inimeste elatusalad. Usund on laiemas mõttes religiooni sünonüüm. Kitsamas mõttes on usund religioosne süsteem, mis on omane teatud rahvusele, kultuurile või sotsiaalsele rühmale. Eestlastel oli omane animismi sugemetega maailmavaade, milles osalesid haldjad . Isikulise hinge omistamine esemetele ja/või loodusnähtustele. ANIMISM e. hingeusk, usk olendite ja looduesemete hingedesse ning iseseisvaisse vaimudesse, kes kõik võivad inimest aidata või ohustada . Varasemal arengujärgul oli see suund ülekaalukas kõigis usundeis. Eristatakse (eri usundites) suurt hulka erinevate funktsioonidega hingi ja vaime, kellega (häda)vajadusel suheldakse. Loodususund on suuremal või vähemal määral üheaegselt animatistlik, animistlik, fetišistlik jne. Loodususundis on ülekaalukalt esindatud maagiline käitumine ja religioosse käitumise alged ilmnevad vaid sedavõrd, kuivõrd palju avaldub loodususundis tärkava jumalausundi algmeid. Uskumus loodusvaimust või loomast , kes teatud loomaliigi üle valitseb ja kellelt kütt peab jahiõnne paluma. Usundit kontrollis šamaan, kes oli nõid ja teadmamees, kel on usuline autoriteet. Šamaan kasutab ühendusepidamiseks teispoolsusega transiseisundit, loitsib, sooritab maagilisi riitusi ja tunneb rahvameditsiini. Põhjarahvaste šamanistlikus usundis oli maailm 3 osaline - ülailm, inimeste maa (keskmine ilm) ja allilm . Šamaani ühendusteeks nende vahel võivad olla puu, jõgi, linnutiivad, kolle ( tulease ) jms. Kõige üle valitseb ülim jumal, temast põlvnevad muud jumalad ja ürgolendid, kes taevast maha on tõugatud. Eestlase «jumaluse» mõiste kattub «haldja» omaga . Looduses elavad haldjad/ jumalused . Haldjad on kohakaitsevaimud, loodusvaimud veehaldjad ehk näkid. Näkil on ka teisi nimetusi, näiteks vesihaldjas, merehaldjas, järve-, jõe- või kaevuhaldjas. Mõnikord nimetatakse neid ka vaimudeks, näiteks kaevuvaim, merevaim, veevaim. Veel võib nimetada maahaldjad ja metsahaldjad, kellel oli ka koht inimeste elus. Need jumalused ei ole suured ega võimsad nagu monoteistlik (Monoteism: ainujumala süsteem. eraldatakse loojat ja loodut.) ülijumal vaid on polüteistliku (Polüteism: mitme jumaluse süsteem.) panteoni (Panteon: jumalaile pühendatud tempel) sarnased loodusjõud, mida austakse/kummardatakse näiteks pühad hiiepuud ja ohvrikivid. Arvan, et Eesti loodusfilosoofia on omamoodi kultuur, mida võib vaadelda inimeste ja keskkonna (ka eluruumi) seostena, sh: loodus, kodu, pere, kool, tehnoloogia , meedia, majandus, poliitika jm. End eestlaseks pidavad inimesed võiksid kodu, kooli ja massimeedia koostoimel osata eristada kultuuris, looduses ja igapäevaelus nähtusi kategooriate oma ja võõras kaudu – st. ennekõike, et Eesti rahvusest kodanikud peaksid tundma oma esivanemate kihelkondlikku põliskultuuri. Alles selle tundmise pinnalt saab arendada identiteedi ja ideoloogia sõnastuseks vajalik mõistmine mina ja meie, meie ja nemad (teised rahvad) suhetest või kultuurilistest eripäradest (ka loodusfilosoofiast). Alles selle teadmise pinnalt saab otsustada igapäevastes valikutes, kas jääda iseendaks luues edasi selle maa põliskultuuri või võtta midagi üle teistest kultuuridest, matkides – tarbides - ostes – kulutades ja ka lahustudes teistes. Olles esivanemate juttude, kooliõpetuse ja kõige muu kaudu uhked oma looduse üle, peame õppima seda säilitama, et ka meil oleks tulevastele põlvedele midagi päranduseks jätta.