Maajad (0)

Maajad
Maaja kultuur tekkis Mehhiko lõunaosas, sealt levis see hiljem Yucatani poolsaarele. Esimesed jäljed maajadest on pärit 3. aastatuhandest keskel eKr. Siis olid nad juba põlluharijad, kuid kõrgkultuur tekkis neil palju hiljem, ajavahemikus 300-900. a. pKr. Siis ehitati Kesk-Ameerika selvasse (vihmametsa) linnu, kus kõrgusid võimsad kivist astmikpüramiidid ja laiusid ruumikad valitsejapaleed. linnad olid jumalateenimise- ja valitsemiskeskused. Seal elasid ainult preestrid ja valitseja oma kaaskonnaga .
Ühtset riiki maajadel ei tekkinud, vaid ainult linnriigid, mis hõlmasid pealinna ja seda ümbritsevad külad. Linnriigi eesotsas seisis valitseja – „tõeline mees“. „Tõelise mehe“ tundis ära juba tema välimusest. Peas kandis ta uhket krooni, haruldaste lindude sulgedest valmistatud peaehet, seljas samasugust sulgedest keepi, jalas värvilisi sandaale. Tema nagu ehtis keeruline tätoveering, hambad olid lihvitud ja kaunistatud nefriitplaadikestega, kõrvanibud olid nende külge kinnitatud kalkuniaunade abil pikaks venitatud. „Tõelisele mehele“ allusid batabid, kes valitsesid linnriiki kuuluvaid külasid. Neis elasid maaharijad ja käsitöölised.
Maajad harisid maad küllalt lihtsate vahenditega. Kuna nad ei tundnud muid metalle peale kulla Ja hõbeda, olid nende põllutööriistad valmistatud kivist ja puust. Kuivaperioodi algul langetasid põlluharijad kivikirvestega tüki metsa. Kui puud olid kuivanud, nad põletati. Seejärel kobestati alepõld kivikõblastega. Vihmaperioodi alguses tehti põllupinda kepiga augud ning pandi neisse maisiseemned. Taimede kasvamise ja maisi valmimise ajal peletati põldudelt linde ja loomi, kes sageli tegid põldudel palju kahju. Maisi valmimisel tõlvikud koristati, kuivanud varred aga põletati. Alepõldu sai kasutada 2-3 aastat, seejärel pidi ette valmistama uue põllu. Peale maisi kasvatati veel tubakat , puuvilla, uba ja kakaod . Kakaoube kasutati rahana. Toidulisa andsid ka jaht ja kalapüük, kuid 90% maaja toidusedelist täitsid ikkagi mitmesugused maisist valmistatud toidud. Saagist 1/3 kuulus maaharijale, 2/3 tuli anda valitsejale ja preestreile.
Käsitööliste ülesandeks oli savinõude valmistamine, kangakudumine, sulgedest riideesemete ja peaehete valmistamine, roost mattide punumine (maaja elamu peamine "mööbliese"), kivist tööriistade valmistamine jne. Käsitöölised olid ka linnade ehitusmeistrid ja kiviraiujad,
Ühiskonna madalaimal astmel asusid orjad, keda kasutati põhiliselt linnades ehitustöödel lihttöölistena.
Väga tähtsal kohal maajade elus oli usk. Nad kummardasid paljusid jumalaid, kellest kõige tähtsam oli taevajumal Itzamna ja vihmajumal Chach (loe: tšak), kes esines nelja jumalana. Igaüks neist valitses ühte neljast ilmakaarest ning teda sümboliseerid seda ilmakaart tähistav värv. Maajad arvasid, et Chac ’id hoiavad taevast maa peale langemast. Aga taevaid oli kolmteist, Mida paremat elu inimene maa peal elas, seda kõrgemasse taevasse ta pärast surma sattus. Maa all asus allilm, põrgu. Allilmu oli üheksa. Üheksandas, kõige sügavamas põrgus, valitses surmajumal Ah Puch (loe: aa putš).
Maajad uskusid, et jumalad tarvitavad toiduks inimveres leiduvat võluainet ning olid agarad jumalaile inimohvreid tooma . Ohverdamiseks valitud inimese keha värviti siniseks ning viidi rituaalsete laulude saatel püramiidi tipule. Neli ohvrit saatvat preestrit haarasid seal tal käsist-jalust ja asetasid ta ohvrikivile. Siis astus ligi ohvripreester, kes lõikas ohvrinoaga ohverdatava rinna lõhki, haaras sealt veel tuksuva südame ja ulatas peapreestrile, kes piserdas südamest pritsiva verega jumala kuju, kellele ohver toodi. Seejärel heideti laip püramiidilt alla ning nüliti. Peapreester tõmbas värskeltnülitud naha endale selga ja alustas rituaalset tantsu. Ohvri keha samal ajal kas põletati või – kui ohverdatu oli mehine sõjamees – jaotati talitusel osalejate vahel söömiseks.
Jumalaile ohverdati aga ka loomi, toiduaineid, lilli, sulgi jne. Usklikud maajad ohverdasid oma verd, torgates teravate okastega endale keelde, kõrva või käsivarde. Surm ohvrialtaril oli iga maaja Jaoks soovitud, omamoodi aukohus. Ohvrialtaril surmatu andis oma elu kogukonna hea kaokäigu nimel. Pealegi sattus ta kohe parimasse kolmeteistkümnendasse taevasse, kus jumal Itzamna ise hoolitses tema heaolu eest.
Vaatamata oma julmadele kommetele ja tehnilisele mahajäämusele (elasid nad ju tegelikult veel kiviajas) olid maajad väga tark rahvas. Nende kalender oli täpsem kui tolleaegsetel eurooplastel, maaja matemaatikud oskasid kasutada nulli, astronoomid tundsid mitmete taevakehade liikumisteid taevavõlvil ning oskasid ennustada päikese- ja kuuvarjutusi. Kuigi maajad ei tundnud ratast, ega kasutanud veokeid olid nende linnad ühendatud korralike kivisillutisega teedega.
Maajad, nagu kõik põldu harivad rahvad, olid rahuarmastavad ega tahtnud sõdida, kuid just sõda sai neile saatuslikuks. Maaja kultuuri kõrgajale tegid lõpu võõramaised sissetungijad, kes purustasid maajade uhked linnad ja allutasid nad endale. Maaja kultuur jäi püsima ainult Yucatani poolsaarel. Seal sulasid vallutajad maajadega üheks rahvaks, võtsid üle nende keele ja kombed. Lõplikult hävitasid maajade kultuuri hispaanlased, kes vallutasid Yucatani poolsaare 16. saj. keskel. Nemad hävitasid ka maaja rahva ajaloolise mälu, põletades raamatud, mis need oma keeles ja oma hieroglüüfidega kirja olid pannud .
Maajade ajalugu jagatakse laias laastus kolmeks suureks perioodiks : eelklassikaliseks, klassikaliseks ja järelklassikaliseks, mis omakorda jagunevad veel mitmeks alaperioodiks.
Maajad kasutasid arvutamisel kahekümnendsüsteemi, mille põhiühikuks oli 1 uinal (inimene), mis jagunes 20 kiniks (10 sõrme+10 varvast). Arvatavasti ühtede esimestena maailmas võtsid nad kasutusele nulli ning hakkasid kasutama arvude positsioonsüsteemi nagu me seda tänapäevalgi teeme. Ainsaks erinevuseks on see, et meie kasutame kümmet numbrit, maajad kasutasid kahtkümmend.
Maajade kiri oli hieroglüüfkiri, mis sisaldas endas mitusada märki. Osa neist tähistasid silpe, osa aga üksikuid häälikuid. Vanimad kirjutised kivisteelidel pärinevad esimestest sajanditest pärast Kristuse sündimist. Kahjuks pole maaja kiri lõplikult dešifreeritud. Lugeda osatakse numbreid, kuude ja päevade nimetusi, jumalate nimesid , valitsejate nimesid, tiitleid jt sõnu, kuid nagu öeldud, mitte kõiki.
Maajade raamatud olid kirjutatud nahale või puukoorest valmistatud paberitaolisele materjalile. Kahjuks on kaasajani säilinud vaid nelja raamatu katkendid. Suure osa maajade raamatuist lasi Ycatanil teostatud hävitamise käigus põletada Yucatani provintsiaal Diego da Landa ( 1524 -1579).
Samal ajal on Landa aga kirjutanud üsna põhjaliku raamatu maajadest, nende kultuurist, religioonist, ajaloost, kalendrist jm - "Jutustus Yucatanil sündinud asjadest".
Siiski on säilinud ka osa tõelisest maaja kirjandusest, nimelt nn Chilam Balami raamatud, mis võivad kujutada endast varasemate maaja raamatute ümberkirjutusi ladina tähtedega.
Maaja kalender on üks keerukamaid kalendrisüsteeme, mis üldse kasutusel olnud. See-eest oli see aga väga täpne juba siis, kui Euroopas näiteks veel liigpäevaga aastast isegi halba und ei nähtud.