v Enamiku jutustustest laenanud saksa kirjandusest, näiteks O. W. Horn'ilt v Tema esimene õpetlik jututraamat on "Sannumetoja" v On avaldanud palju jutte ajalehe veergudel ja lisades Ajaloolised jutud v Peaaegu sõnasõnaliselt tõlkinud 19. saj Saksamaa ajaviitekirjandusest v Pakkus rahvale algelisi teadmisi ajaloost Külajutud v Tuntumad: "Maatargad" ja "Uus variser ehk ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla" v Neis leidub kõige rohkem Jannsenile iseloomulikke jooni Näidendid v Kuulus laulu ja mänguseltsi "Vanemuine", seetõttu kirjutas ka kolm näidendit: § "Pärmi Jaagu unenägu" § "Kihlvedu 5000 rubla pääle ehk miljonär vangis" § "Tuhalabida valitsus"
köstrikooli. 1833.a. sügisel avati Vändras köstrimajas kihelkonnakool, mille ülesandeks oli ette valmistada külakooli õpetajaid ja vallakirjutajaid. Sinna pääses ka kohe Jannsen. Seal sai ta esmakordselt lugeda O.W. Masingu "Maarahva Nädalalehte". Sealt tekkiski esmakordselt huvi hakata ise väljaandma lehte. Kui kool oli läbi ja leeris käidud (1836), võttis kohalik abipastor Carl Köber Jannseni endale kutsariks. Köber õpetas Jannsenile saksa keelt ja laulmist. Saksa keele omandamine avas Jannsenile tee edasiseks eneseharimiseks. 19-aastaselt sai Jannsen- tõenäoliselt Köberi eeskostel- oma endise õpetaja Kochi käealuseks nii koolis kui ka kirikus : ta aitas tollel lapsi õpetada ja hoolitses eeslauljana, et kogudus paremini viisi peaks. 1842.a. lõpul esitas Koch lahkumispalve ja siis pandi Jannsen tema asemel Vändra kösterkoolmeistriks. Jannseni pühapäevased
juht. 10. Millal sündis eesti rahvuslik teater? Kes ja millega oli selle looja? 1870.a.sündis eesti rahvusteater. Lydia Koidula näidendiga ,, Saaremaa onupoeg ,, 11. Nimeta Fr. R. Kreutzwaldi peateosed. ,, Kalevipoeg ,, ,,Eestirahva ennemuistsed jutud ,, 12. Millal ja kus trükiti ,,Kalevipoja" esimene rahvaväljaanne? 1862 a. Kuopios Soomes. 13. Nimeta L. Koidula luulekogud. ,,Vainulilled,, ,,Emajõe ööbik I,, 14. Millal ja kes pakkus L. Jannsenile luuletajanime Koidula? Koidula luuletaja nime sai L. Jannsen Carl Robert Jakobsonilt 1867.a. 15. Kes ja millal kirjutas esimese Koidula täieliku eluloo? Mis pealkirja see kandis? Esimese Koidula eluloo kirjutas 1915.a. soome-eesti kirjanik Aino Kallas. Elulool on metafoorne pealkiri ,, Tähelend ,, 80-72p. - ,,5" 71-56p. - ,,4"
· Toimus Tartus · Üldjuhid A. Kunileid ja J. V. Jannsen · Mõtte algatajaks Jannsen · 18. 20. juuni 1869 · Osalesid ainult meeskoorid Korraldamine · Tekkis lõhe peaorganiseeriate vahel Jacobsoni pooldajad vs Jannseni ja Hurda pooldajad · Jacobsonile ei meeldinud tänulaulupeo idee mis seal ikka tänada? · Jacobsonile ei meeldinud ka Jannseni idee koostöö kirikuga · Jacobson loobus koostööst · Korraldamine jäi ,,Vanemuise" seltsile, Jannsenile ja Hurdale Osavõtjad · Esinejaid oli ~900 46 meeskoori ja 5 puhkpilliorkestrit · Lauljate hulgas palju haridusega kooliõpetajaid ning köstreid · Peole tuldi jalgsi, kaugemad ka hobuvankritega · Majutasid tartlased · ~15 000 pealtvaatajat Miks ainult meeskoorid? · Moraalne kaalutlus - ,, Kuida olleks võinud meeste- ja naisterahvas igast nurgast, kui ka ühhe ainsa päeva peale, kokko kutsutud sada, ilma et seal pahhandust polleks ette tulnud, mis
tähistamaks 150 aasta möödumist eesti järjepidevast ajakirjandusest see sai alguse just Perno Postimehest. Jannsen oli ettevaatlik ja kaval mees, seetõttu oli Perno Postimees suhteliselt mõisnike ja kirikumeelne, kuid siiski esimene eestikeelne oma rahvuslik ajaleht. Esimeses numbris, mis ilmus 5. juunil 1857, pöördus Jannsen esmakordselt ajaloos eestlaste kui eesti rahva poole: "Tere, armas eesti rahvas!". Toimetamistöös oli Jannsenile abiks ta tütar Lydia Koidula, kelle esimesed teosed ilmusid just selle lehe vahendusel, kuigi mitte oma nime all, sest naisi tol ajal veel ühiskondliku tegevuse juurde ei lubatud. 1860ndate aastate alguses kolis Jannsenite perekond Tartusse ning 1864. a hakkas Tartus taas Jannseni eestvedamisel ilmuma ajaleht Eesti Postimees, mis võitis veelgi suurema populaarsuse. Lehte loeti igas Eestimaa nurgas; väikestes külades korraldati ajalehe
"Kalevipoeg"1839 esines Faehlmann ettekandega Kalevipojast ÕES-is.1853 "Alg-Kalevipoeg"12 lugu.1857-1861 ilmus Kalevipoeg teadusliku tööna.1862 ilmus rahvaväljaanne. Lydia Koidula(1843-1886)alustas juttude kirjutamist"Perno Postimehe"juures, kus töötas isa abilisena."Vainulilled"(1866)"Kodu","Sügismõtted","Kaugelt koju tulles"."Emajõe ööbik I"(1867)"Ja õues on kevade".Sellega sai Koidula tuntuks."Emajõe ööbik" II osa jäi avaldamata.1867 pakkus Jakobson preili Jannsenile luuletajanime Koidula ning avaldas tema luuletused"Sind surmani"ning"Mu isamaa on minu arm"L.Koidula nime all oma "Kooli lugemise raamatu" I osas.Isamaaluule,"Miks sa nutad?"on kujutanud eesti rahva ajalugu:muistne rõõmupõlv,järgnenud raske aeg ja uue hommiku saabumine."Jutt"igatsusluuletus."Enne surma- Eestimaale!".See on Koidula testament,mida kannab kõrgeim tunne-patriotism,Isamaa oli ta viimne mõte siit ilmast lahkudes.
aga need olid ka kaugeks teerajajaks järelromantikute Bornhöe, Saali, Järve jt ajaloolistele juttudele. Neid lihtsaid tõlkeid loeti heameelega, sest tol ajal puudus meil ajalookirjandus. Külajutud Väärtuselt langeb pearõhk Jannseni jututoodangus külajuttudele, mis väärivad juba rohkem tähelepanu. Ka enamik neist on saksalaenulised. Ta külajuttudest on peetud parimaiks "Maatargad" ja "Uus variser ehk ilma kõrtsita ja kõrtsiga küla", milledes leidub kõige rohkem Jannsenile tüüpilisi jooni. Näidendid Jannseni tegevus laulu- ja mänguseltsis "Vanemuine" tõstis esile uue nõude- eestikeelsete näidendite muretsemise algavale teatrile. Selle rahuldamiseks kirjutas ta ise kolm kergesisulist naljamängu: "Pärmi Jaagu unenägu" (1873), "Kihlvedu 5000 rubla pääle ehk miljonär vangis" (1880), "Tuhalabida valitsus". Väljavõtteid J. V. Jannseni päevikust. "Eile õhtul /.../ olime meie kaks kristlikku abieluinimest nii hoos,
Osalejaid oli kõikjalt üle Eesti (va Saaremaa), kokku 822 lauljat ja 56 pillimeest. Kuulajaid 15000. I päev: rongkäik, peo avamise jumalateenistus Toomeorus, vaimulike laulude kontsert II päev: ilmalikud laulud. Ühendkoori juhatas Jannsen ja Kunileid, puhkpilliorkestreid Wirkhaus III päev: üksikute kooride esinemine, laulsid 22 koori Vanemuise aias võistu, I koht Tallinna Estonia seltsi meeskoor Lisaks oli rohkesti kõnesid Hurdalt. Jannsenile heideti ette saksameelsust, valitsevate ja kirikuringkondade soovide arestamist. Rahvale sisendas laulupidu usku ja lootust, andis hoogu koorilaulu edasiseks arenguks. Segakoorid jäeti eemale. Innustus luua uusi oma laule. Jakobson oli kuri saksaliku kava pärast, tema arvates sobisid eesti laulude eeskujuks soome viisid ja vanad eesti rahvalaulud. 6. Rahvapillid Kannel, torupill, lõõtspill, parmupill, jauram, hiiu kannel, lokulaud, vilepill, pasunad 7. Rahvatants
ära võtta, vaid julgesti edasi astuda." Eesti I üldlaulupeo ettevalmistus Uue kogukonnaseadusega 1866. aastast läks valla omavalitsus enam-vähem rahva enda kätte ja uutest valla-ametimeestest-talupoegadest, eriti vallavanematest, kujunesid nagu seaduslikud rahvajuhid oma valla piirides. Paljud uued kogukonnad olevatki hakanud soovima talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aasta juubeli pidulikku tähistamist, ja mitte ainult kohalikus, vaid ülemaalises ulatuses. Jannsenile oli selge, et ülemaaline rahvapidu "priiusepäeva" tähistamiseks võib olla ainult laulupidu, sest rahval polnud muid organisatsioone kui laulukoorid. Laulupeo korraldamisega hakati tegelema küllaltki aegsasti, 1867. aasta alguses, et suure ülesandega õigeaegselt toime tulla. Kuid peatse loasaamise asemel arenes ligi kaheaastane äge võitlus baltisakslaste intriigide ja tsaaririigi bürokraatia vastu. Laulupeo korraldamise ettepanek äratas Liivimaa kuberneril A. G. Fr. V. Oettingenil
Avaldas seal arvukalt jutte ja luuletusi, millest tema eluajal anti välja luulekogud "Vainulilled" (1866) ja "Emajõe Ööbik" (kaanel 1866, tegelikult 1867) ning jutukogud "Eesti Postimehe Õhtukõned", "Peruamaa viimane Inka", "Martiniiko ja Korsika" jm. Koidula kirjutas ja lavastas "Vanemuise" Seltsis näidendid "Saaremaa onupoeg" (1870), "Kosjakased" (1871) ja "Säärane Mulk" (1872). Suurem osa tema loomingust jäi kogumata ja avaldati postuumselt. Pseudonüümi Koidula soovitas Lydia Jannsenile C. R. Jakobson (1867). Oma päritolu tõttu sattus Koidula juba noorelt tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti. Pidas kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol 1869 esitati laule tema sõnadele, ta ise jäi peokülalistele meelde "kui ilmutus kõrgemast maailmast". Koidula abiellus 1873 arstiteaduskonna lõpetanud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Tegi
(1)Vaata lisa 1. 2. Eesti I üldlaulupeo ettevalmistus Uue kogukonnaseadusega 1866. aastast läks valla omavalitsus enam-vähem rahva enda kätte ja uutest valla-ametimeestest-talupoegadest, eriti vallavanematest, kujunesid nagu seaduslikud rahvajuhid oma valla piirides. Paljud uued kogukonnad olevatki hakanud soovima talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aasta juubeli pidulikku tähistamist, ja mitte ainult kohalikus, vaid ülemaalises ulatuses. Jannsenile oli selge, et ülemaaline rahvapidu "priiusepäeva" tähistamiseks võib olla ainult laulupidu, sest rahval polnud muid organisatsioone kui laulukoorid. (4) 2.1 Luba Laulupeo korraldamisega hakati tegelema küllaltki aegsasti, 1867. aasta alguses, et suure ülesandega õigeaegselt toime tulla. Kuid peatse loasaamise asemel arenes ligi kaheaastane äge võitlus baltisakslaste intriigide ja tsaaririigi bürokraatia vastu. Laulupeo korraldamise ettepanek äratas Liivimaa kuberneril A. G. Fr
a. kolis Pärnusse kus töötas kuni 1863. aastani Pärnu Ülejõe vallakooli õpetajana. Köstriameti kõrvalt andis Jannsen välja eestikeelset kirjavara, keskendudes esialgu vaimulikule kirjandusele. AJALEHED Jannsen asutas 1857. aastal esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees mille tolleaegseks nimetuseks oli "Perno Postimees ehk Näddalileht". Ajaleht ilmus aastatel 1857 kuni 1886, Jannsen toimetas ajalehte aastatel 1857 1863. Ajalehega tegeles lisaks Jannsenile veel ka Friedrich Wilhem Borm. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule. Jannsen asus aastal 1863 elama Tartusse, kus hakkas andma välja uut ajalehte "Eesti Postimees". Sisult oli loodud ajaleht sarnane "Perno Postimehega". Kartes võimude piiranguid ei lasknud Jannsen oma ajalehes võtta sõna Carl Robert Jakobsonil ega ka Jakob Hurdal. TEGEVUS ÄRKAMISAJAL
maeti suure rahvahulga osavõtul Tartu Maarja kalmistule. Ta haud asub Raadi kalmistu peateest paremal, peavärava lähedal Kalmistu tn. poolsel küljel. Ajalehed Jannsen asutas 1857. aastal esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees mille tolleaegseks nimetuseks oli "Perno Postimees ehk Näddalileht". Ajaleht ilmus aastatel 1857 kuni 1886, Jannsen toimetas ajalehte aastatel 1857 1863. Ajalehega tegeles lisaks Jannsenile veel ka Friedrich Wilhem Borm. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule. Jannsen asus aastal 1863 elama Tartusse, kus hakkas andma välja uut ajalehte "Eesti Postimees". Sisult oli loodud ajaleht sarnane "Perno Postimehega". Kartes võimude piiranguid ei lasknud Jannsen oma ajalehes võtta sõna Carl Robert Jakobsonil ega ka Jakob Hurdal. Kasutatud kirjandus http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_voldemar.htm http://www
Laulupidu. · Selle korraldajad: Jannsen,Koidula,Willigerode · 1872 alustab tegevust Eesti Kirjameeste Selts, mille peamised ülesanded olid rahvaluule kogumine, rahvakoolide varustamine õpikutega, eesti keele ja kirjanduse arendamine · 1880 tekkib vastuolu rahvusliku ärkamisaja tegelaste endi seas. · Nad ei suuda enam võidelda ühise eesmärgi nimel · Tekkis lõhe rahvuslikku liikumisse ja hakkas toimuma allaminek · See hakkas lagunema tänu Jannsenile, Jakobsonile ja Jakob Hurdale · Jakobson-venemeelne · Jannsen-saksa meelne · Jakob Hurt-eestimeelne · Nende tüli lõppes venestusreformidega(eesti ühendamine venemaaga) Jannsen(1819-1890) · Sündis Vändras · 1864 hakkati Tartus välja andma Koidulaga Eesti postimeest · Jannsen Kaotas mälu ja kõnevõime, millest ta ei taastunud · Eesti hümni sõnade autor · Kirjutas ka jutte(Koidulaga) · 1 näidend: Pärmi Jaagu unenägu
Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson, kes olid Eesti Postimehe kaastöölised, hakkasid avaldama baltisakslaseid kritiseerivaid artikleid ning nõudma nendega võrdseid õigusi. Jannsen kartis sakslastega läbisaamise kaotust ja vene mõju kasvamist. Ta eemaldas baltisakslaste nõudmisel Jakobsoni ja Hurda Postimehe toimetusest. See tekitas eestlaste seas arusaamatust ja Jannsenil oli isegi konflikt oma tütre Lydia Koidulaga. Hiljem selgus, et sakslased maksid Jannsenile selle eest raha. Postimehele tekkis konkurent, milleks oli Jakobsoni ajaleht Sakala. Jannsen võttis seda siiski rahulikult, kuid Postimehe autoriteet hakkas langema. 1879 aastal oli rahvuslikus liikumises väike paus, kuna nüüd olid lahkhelid ka Jakobsoni ja Hurdi vahel. I ja II Eesti üldlaulupidu 1867. aastal esitas Johann enda loodud laulu- ja mänguselts ,,Vanemuise" kaudu palve, et korraldataks laulupidu 50 aasta möödumist pärisorjusest. Esimene laulupidu toimuski Tartus
Lydia Koidula 1843-1886 Sissejuhatus Lydia Emilie Florentine Jannsen oli kirjanik. Tema kirjanikunimi oli Lydia Koidula. Teda on kujutatud ka 100 kroonisel rahatähel, kus on kirjas ka üks tema luuletus. Ta on eesti kirjaniku Johann Voldemar Jannseni tütar. Koidula oli oma aja koidulaulik paljude ärkamisaja püüdluste teerajaja. Kirjanikunime Lydia Koidula soovitas Lydia Jannsenile Carl Robert Jakobson, sest see tähistas koidu aega. Koidula on kirjutanud palju isamaaluulet, sellega on ta suutnud teha eestlastele isamaa mõiste tajutavaks. Üks tuntumaid isamaalisi laule on "Mu isamaa on minu arm", mida esitati ka Eesti esimesel üldlaulupeol Tartus 1869. aastal. Lydia Koidula elulugu Lydia Koidula on sündinud 12. detsembril 1843. aastal Vändras Johann Voldemar Jannseni esimese lapsena.
Peakomiteesse kuulusid Hurt, Jannsen, Koler, Kreutzwald ja teised nimekad isikud. 1872. moodustati 54 Aleksandrikooli abikomiteed. Need moodustasid endist kohalikud keskused. Esimesed pinged ·1870. aastail levisid tähtsamate isikute ümber sõprussuted. See lõpes Jannseni otsusega sulgeda Jakobsoni veerud ,,Eesti Postimehes", sest too oli talumatuks muutunud baltisakslastele oma teravate kirjutistega. Jannsen teadis, et see tegu toob kaasa lugejate arvu languse. Rüütelkonnad pakkusid Jannsenile 2000 rubla aastas kompensatsiooniks. Jannsen ,,asendas" Jakobsoni Hurdaga, kes jäi kahjuks kirjutamisstiililt alla esimesele. Olles pool aastat lisalehte toimetanud, lahkus Hurt toimetusest. ,,Sakala" ja nn suurlõhe ·1878. sai Jakobson lõpuks loa ajalehe ,,Sakala" käimapanekuks. (selle esimene number ilmus 1878. septembris ning selle esiküljel oli teatatud, et tegemist on ,,poliitika, kirjanduse ja põllutöö ajalehega")
1878.aastal tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel tõsised lahkhelid viimase teravate artiklite pärast luteri vaimulikkonna vastu , kuhu ameti poolest kuulus ka Hurt. Avalikus kirjas teatas Hurt ,et ta astub ,,Sakala" kaastööliste seast välja . Süvenesid ka vanad pinged Jakobsoni ja Jannseni vahel . Jannsen leidis,et polevat õige lugeda teda vanameelsete hulka üksnes seetõttu,et ta ,,päägu vastu seina ei taha tükkida". Ägenenud ajakirjanduslik võitlus ning Jannsenile esitatud süüdistused müüdavuses aitasid 1880.a. novembris kaasa tema tervise halvenemisele -halvatusele. Jakobson asus oma pooldajatega seni Hurda poolt juhitud rahvuslikke seltse üle võtma . 1881.aastal valiti Jakobson tagasiastunud Hurda asemele Eesti kirjameeste Seltsi presidendiks. Seepeale astusid Hurda pooldajad,enamasti haritumad seltsi liikmed ,sealt välja . Rahvuslikku liikumist mõjutas ärevuse kasv kogu riigis. 1881.aastal tapeti keiser Aleksander teine
jm. Eesti I üldlaulupeo ettevalmistus Uue kogukonnaseadusega 1866. aastast läks valla omavalitsus enam-vähem rahva enda kätte ja uutest valla-ametimeestest-talupoegadest, eriti vallavanematest, kujunesid nagu seaduslikud rahvajuhid oma valla piirides. Paljud uued kogukonnad olevatki hakanud soovima talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aasta juubeli pidulikku tähistamist, ja mitte ainult kohalikus, vaid ülemaalises ulatuses. Jannsenile oli selge, et ülemaaline rahvapidu "priiusepäeva" tähistamiseks võib olla ainult laulupidu, sest rahval polnud muid organisatsioone kui laulukoorid. 3 Luba Laulupeo korraldamisega hakati tegelema küllaltki aegsasti, 1867. aasta alguses, et suure ülesandega õigeaegselt toime tulla. Ametlikult taotleti luba Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50
Miks ei osalenud segakoorid (kus olid ka naised) esimesel kolmel laulupeol? Esinesid peamiselt meeskoorid, kuna pastorid ei lubanud naistel esineda kartes mässu naiste ja meeste vahel. · Iseloomusta repertuaari. Milles seisnesid Jannseni ja Jakobsoni erimeelsused repertuaari osas? Repertuaaris oli 15 ilmalikku ja 12 vaimulikku laulu. Esitati Soome rahvaviise koos saksa heiloojate kirjutatud lugudega (sõnad eesti keelsed). Jannsenile heideti ette saksameelsust. · 6. Milline tähtsus on laulupidude ajaloos järgmistel lauludel: · Mihkel Lüdig / Fr. Kuhlbars ,,Koit" · Aleksander Kunileid / L. Koidula ,,Mu isamaa on minu arm · __ ,, __ ,,Sind surmani" · Gustav Ernesaks / L. Koidula ,,Mu isamaa on minu arm" Millal ja miks kirjutas G. Ernesaks laulu ,,Mu isamaa on minu arm" 7. Eesti vabariigi hümni autorid ja SÕNAD (tuleb lünktekstina)
V. Jannsen mitte enam maarahva, vaid juba eesti rahva poole. "Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!" armastas Jannsen ikka ja jälle öelda. Jannsenist, endisest Vändra karjapoisist, sai nüüd just "Perno Postimehe" tõttu peaaegu ülemaalise kuulsuse ja mõjuga rahvamees ja esimene eesti avalik tegelane. Tartu-aastad Ajalehe hea menu tõttu tuli Postipapa mõttele loobuda koolitööst ja pühenduda ainult ajakirjandusele. 1863. aastaks oligi väike Pärnu papa Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul "Perno Postimehe" toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusesse Tartusse, kus ta veel samal aastal asus välja andma ajalehte "Eesti Postimees ehk Näddalaleht". "Eesti Postimees ehk Näddalaleht" Uue lehe ülesanded olid laienenud: lisaks kõigele endisele tuli juurde juba ilmekam rahvuslik joon. Ümberrahvastumise vastu kirjutas Jannsen: "Eesti mees! Jää igas riides ja iga nime all
Nädalalehte" ning selle mõjul tärkas poisis lapselik unistus hakata kunagi ise eestikeelset ajalehte kirjutama. Sealne pererahvas pidas väga Jannseni loetud kirjavarast lugu. Peagi oli Jannsenil kool ja leer läbitud. Jannsen jäi Masingu austajaks elu lõpuni. Koolivaheaegadel käis ta Ernst Petersoni karju hoidmas. Sealne pererahvas pidas väga Jannseni loetud kirjavarast lugu. 1836.aastal võttis kohalik abipastor Carl Körber Jannseni omale kutsariks. Samuti jäi tal aega õpetada Jannsenile vaimuandeid muusikas ja saksa keeles. Jannsen puutus noores eas väga palju sakslastega kokku ja see on üks põhjustest, miks ta nendega ka hiljem hästi läbi sai. Kui saksa keel selgeks sai, oli Jannsenil palju võimalusi edasiseks eneseharimiseks. Körber toetas Jannseni õpinguid ja aitas tal saada tööd kohaliku köstrina. 19-aastaselt sai Jannsen oma endise õpetaja Kochi abiliseks nii koolis kui ka kirikus.
Lydia Koidula Sissejuhatus Koidula oli oma aja koidulaulik paljude ärkamisaja püüdluste teerajaja. Kirjanikunime Lydia Koidula soovitas Lydia Jannsenile Carl Robert Jakobson, sest see tähistas koidu aega. (Sel ajal oli Eestis ärkamisaeg (1850-1885).) Koidula on kirjutanud palju isamaaluulet, millega ta suutis teha eestlastele isamaa mõiste tajutavaks. Üks tuntumaid isamaalisi laule on ,,Mu isamaa on minu arm" , mida esitati ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus. Koidula on ka eesti algupärase näitekirjanduse ja eesti teatri alusepanija. Selles referaadis
hiilgav isamaa' (Lydia Koidula tekst). Laulupidu toimus 1869. a Tartus 18-20 juunil. Osalejaid oli kõikjalt Eestis peale Saaremaa, kokku 822 lauljat ja 56 pillimest. Kuulajate arv 15000. Ühendkoori juhatasid Jannsen ja Aleksander Saebelmann, puhkpilliorkestreid David Otto Wirkhaus. Laulupeol peetud kõnedest on ajalukku jäänud eeskätt Jakob Hurda esinemine, milles too rõhutas hariduse tähtsust ja innustas eestlasi selles valdkonnas mitte leppima vähesega, vaid pürgima edasi. Jannsenile heideti laulupeo tõttu ette saksameelsust, valitsevate ja kirikuringkondade soovide arvestamist, sest kava oli tervenisti saksapärane. Mõju oli siiski tugev see sisendas usku ja lootust ning andis hoogu ka laulupidude edasiseks arenemiseks. II, III laulupidu Pärast esimest üldlaulupidu võeti nõuks korraldad üle-eestilisi laulupidusid iga viie aasta tagant. Olude sunnil lükkus aga järgmine, II laulupidu mitu korda edasi ja peeti lõpuks alles 10 aasta pärast, 1879 a Tartus
II Haritlaste liikumine Jannsen, Jakobson, Hurt, Koidula palvekirjad III Seltsiliikumine laulu-ja mänguselts ,,Vanemuine", põllumeesteseltsid, laulupeo traditsioon 1869 IV Rahvuslik poliitiline liikumine Päts, Tõnisson (Poska) V Rahvusriigi loomine 1917 RAHVUSLIKU LIIKUMISE OLULISEMAD SÜNDMUSED: 1. 1857 ,,Perno Postimees" ja 1862 ,,Kalevipoja" ilmumine olulised kirjakeele arengust ning maarahvast sai tänu Jannsenile Eesti rahvas 2. 1869 esimene üldlaulupidu Tartus ühtekuuluvustunne rahva seas 3. 1838 Õpetatud Eesti Selts ja 1872 Eesti Kirjameeste Selts eestlastest haritlased 4. 1865 laulu- ja mänguselts ,,Vanemuine" asutamine Jannseni ja tema tütre Lydia Koidula poolt kultuurielu areng 5. 1864 ,,Eesti Postimees" ajakirjanduse areng 6. Aleksandrikooli liikumine 1860ndatel aastatel hariduse areng
Raskustele vaatamata saavutas Perno Postimees enneolematu menu omades 1862. aastaks 2262 tellijat, olles sellega siinmail piibli järel enimloetud trükis. Eesti keele seisukohalt oli oluline, et nii ,,Perno Postimees" kui lühidalt ilmunud ,,Tallorahva Postimees" olid mõlemad kirjutatud põhja-eesti kirjakeeles, mis kahandasid lõuna-eesti kirjakeele tähtsust ja andsid tugeva tõuke ühtse eesti kirjakeele loomisele. Eesti Postimees Aastaks 1863 oli väike Pärnu Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul Perno Postimehe toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusse Tartusse, kus asus välja andma ajalehte, mis kandis juba nime ,,Eesti Postimees". Võrreldes vana ajalehega oli uus nii sisuliselt kui ka vormiliselt tubli samm edasi. See saavutas veelgi suurema populaarsuse, olles rohkem kui 2500 tellijaga, Eesti suurim ajaleht. Ka oli uue lehe toimetusel rohkem kaastöölisi kihelkondades
Raskustele vaatamata saavutas Perno Postimees enneolematu menu omades 1862. aastaks 2262 tellijat, olles sellega siinmail piibli järel enimloetud trükis. Eesti keele seisukohalt oli oluline, et nii ,,Perno Postimees" kui lühidalt ilmunud ,,Tallorahva Postimees" olid mõlemad kirjutatud põhja-eesti kirjakeeles, mis kahandasid lõuna-eesti kirjakeele tähtsust ja andsid tugeva tõuke ühtse eesti kirjakeele loomisele. Eesti Postimees Aastaks 1863 oli väike Pärnu Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul Perno Postimehe toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusse Tartusse, kus asus välja andma ajalehte, mis kandis juba nime ,,Eesti Postimees". Võrreldes vana ajalehega oli uus nii sisuliselt kui ka vormiliselt tubli samm edasi. See saavutas veelgi suurema populaarsuse, olles rohkem kui 2500 tellijaga, Eesti suurim ajaleht. Ka oli uue lehe toimetusel rohkem kaastöölisi kihelkondades. Jannsen rakendas
Raskustele vaatamata saavutas Perno Postimees enneolematu menu omades 1862. aastaks 2262 tellijat, olles sellega siinmail piibli järel enimloetud trükis. Eesti keele seisukohalt oli oluline, et nii ,,Perno Postimees" kui lühidalt ilmunud ,,Tallorahva Postimees" olid mõlemad kirjutatud põhja-eesti kirjakeeles, mis kahandasid lõuna-eesti kirjakeele tähtsust ja andsid tugeva tõuke ühtse eesti kirjakeele loomisele. EESTI POSTIMEES Aastaks 1863 oli väike Pärnu Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul Perno Postimehe toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusse Tartusse, kus asus välja andma ajalehte, mis kandis juba nime ,,Eesti Postimees" ja selle lisalehti. Võrreldes vana ajalehega oli uus nii sisuliselt kui ka vormiliselt tubli samm edasi. See saavutas veelgi suurema populaarsuse, olles rohkem kui 2500 tellijaga Eesti suurim ajaleht. Ka oli uue lehe toimetusel rohkem kaastöölisi kihelkondades. Jannsen
eestikeelne ajaleht. 1862. aastal oli tellijate arv juba 2262 (lugejaid oli mitu korda rohkem, sest maal telliti lehte mitme pere peale kokku). Kõige populaarsemaks sai see Viljandi-, Pärnu-, Võru- ja Tartumaal. Tihti on ajalehe ilmuma hakkamist loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks, sest just Jannseni ajalehe veergudel said levida eesti rahvast ühendavad mõtted ja tema toimetuses kohtusid rahvusmeelsed eesti haritlased. Suureks takistuseks oli Jannsenile küll tsensuur, kuid ettevaatliku ja osava mehena oskas ta võime pahandamata ka eestlaste rahvuslikku kasvatamist ja harimist siiski lehe kaudu toime panna. Peagi sai Jannsen ülemaaliselt tuntuks "Postipapana" ning lehe kasvav populaarsus ja rahvusliku liikumise aktiveerumine panid teda 1863. aastal ümber kolima Tartusse. 5. EESTI POSTIMEES EHK NÄDDALALEHT 1864. a alates avaldas J. V Jannsen Tartus uut ajalehte - "Eesti Postimees ehk Näddalaleht",
huvilisi Soomest ja Ungarist. 1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem, 13. juulil 1890 Tartus. 19. sajandi teisel poolel levis teooria, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimees kirjutaks sakslastele meelepärast juttu. Hiljem leidis Voldemar Miller Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele. Nii jäi Jannsenile külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud. Lydia Koidula Lydia Koidula sünninimi on Lydia Emilie Florentine Jannsen (24. detsember 1843 Vana- Vändra 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. L. Koidula lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja vaateid
varustatud lauludest said rahva seasvdga populaarsela. isamaa" (eestikeelne telat Lydia Koidulald. Esimesest sai teatavasti 0lJannsenile eeskujula salaa lauluseltsid ja nende repertuaar. muusikat esindasid kaks eesti laulu: Alelsander Saebelmann-Kunileiu "Mu
Hinnatesk5rgeltvanarahvalaulus5nalistosa,pidasJannsenselleviiseaegu- isamaa on minu arm" ja "Sind surmani" (m6lemad Lydia Koidula s6nadega).
nuks, uusi saksalaule aga ajakohasemaks.Siiski ei soovinud ta eesdasisaksastada,
vaid pi.itidis saavutada,nagu muusikateadlane Karl Leichter on mc"rkinud, "et ka
seltsiga, mille presidendiks ta valiti. Jannsen oli liialt baltisaksa mõjude all ja tema panus jäi paljus n ö teoreetilisele tasandile, teda ja tema perekonda loetakse nn Balti orientatsiooni kandjaks. Teine inimene, kes olulisem rahvusliikumise algperioodil oli Carl Robert Jakobson. Ta alustas ajakirjandusliku võitlusega eesti rahvakooli uuendamise eest ja eestlaste saksastamise vastu, mis muutus õigepea poliitiliseks võitluseks baltisaksluse eesõiguste vastu. Jakobson vastupidiselt Jannsenile oli seega idasuuna esindajaks. Jakobsoni arvates tuli venelastega käsikäes elada ning alguse sai nn 700-aastase orjapõlve kontseptsioon. Jakobsoni teeneks tuleb lugeda seda, et tema hakkas reaalselt eestlaste õiguste eest võitlema. Ta lootis, et Aleksander II "suured" uuendused ka Eestimaal läbi viiakse, ning esitas ka vahepeal võimule saanud Aleksander III valitsusele "Eesti rahva 9 soovi", mis oli esimeseks Eesti
endale nime, millel puudus halvustav kõla või seisusele osutav tähendus. Samal aastal, kui Jannsen pani käima oma "Perno Postimehe", hakkas Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes ilmuma Friedrich Reinhold Kreuzwaldi regivärsiline eepos "Kalevipoeg". . 4."Vanemuine" ja isamaakõned 1862. aastal oli ilmunud "Kalevipoja" rahvaväljaanne. 1864. Aastal hakkas ilmuma "Eesti Postimees". Tartu kujuneski nüüd rahvusliku liikumise tähtsaimaks keskuseks. Lisaks Jannsenile lülitusid aktiivsesse rahvuslikku tegevusse tema tütar Lydia, kes sai tuntuks oma luulega. Jannsenite perekonna initsatiivil oli rajatud ka esimene laulu-ja mänguselts "Vanemuine" 1865. Aastal. "Vanemuise" hoone Tartus sai rahvusliku liikumise südameks ja just seal pidas 1868. Aastal oma kuulsa esimese isamaakõne nor Carl Robert Jakobson. Kokku pidas Jakobson kolm isamaakõnet ja neil oli tohutu mõju. Tema kirglik vastuhakk sakslastele, tema idealiseeriv vaade muistsele
augustil 1990 seadusega Riigilipu ja vapi kohta. Riigivapi seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993. Eesti Hümn "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" on Eesti Vabariigi riigihümn, mille viisi lõi 1848. aastal saksa päritolu Soome helilooja Fredrik Pacius. Ta kirjutas selle viisi Johan Ludvig Runebergi luuletuse ,,Meie maa" (,,Maamme") muusika jaoks. Laul muutus Soomes rahvuslauluks. Eestikeelsed sõnad kirjutas laulule 1869. aasta alguses Johann Voldemar Jannsen. Jannsenile oli eeskujuks Hiiumaa Reigi koguduse õpetaja Gustav Felix Rinne 1868. aastal ilmunud laul "Hioma - ehk issamaa laul". Eestis lauldi seda esimest korda esimesel üldlaulupeol, mis toimus 18.20. juunil 1869. aastal. 1884. aastal Otepääl Eesti rahvuslippu õnnistati, jäi ainukese isamaalise lauluna kõlama "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Koos rahvusliku liikumise ja rahvusteadvuse kasvuga Eestis sai 19. sajandi lõpul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" väga populaarseks
Jakobsoni kirglik vastuhakk rõhujaile, s.t sakslastele, tema idealiseeriv vaade muistsetle iseseisvusajale ja lotus paremale tulevikule erutas kuulajaid ning lugejaid. Kui Jannsen andis eestlastele nime, siis Jakobson andis neile ühtäkki ajaloo pealegi sellise, mida rahvas pool-aimamisi tundis. Jakobsoni teemakäsitluses peitusid tulevaste tülide idud. Esiteks ei olnud tema kompromissitu vaen mõisnike vastu päriselt meeltmööda Jannsenile. Ta küll avaldas "Eesti Postimehes" Jakobsoni juhtkirju ja ammu ei saanud tal midagi olla selle vastu, kui viimane propageeris truualamlikkust Vene keisrile, kuid loomult oli Jannsen alkoholik ega soovinud sakslastega tervalt tülli minna. Eestlaste endi jõust sakslaste ülemvõimu murdmiseks ei piisanud. I üldlaulupidu 1869. aastal kroonis Johann Voldemar Jannsen oma elutööd Eesti ajaloo ühe tähtsündmusega, milleks oli I üldlaulupidu.
Postimees". Jannseni ideeks oli eesti rahva elu-olu rahumeelne edendamine kehtivate tingimuste raames, kõik mida saavutada võib peab tulema rahumeelsest kokkuleppest saksalaste ja valitsusega. J. virgutas eestlasi talusid ostma, haridust omandama, andis näpu-näiteid põllupidajatele. Majandusliku raskused sundisid Jannsenit 1864 kolima Tartusse, kus ta asutas ajalehe "Eesti Postimees". Tartus saavutas Jannsen kiiresti rahvamehe kuulsuse, osales aktiivselt igal pool. Jannsenile oli abiks tema tütar Lydia Koidula. Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865 laulu- ja mänguselts "Vanemuine". Peale seda eeskuju hakati seltse rajama muudesse linnadesse. Esimene üldlaulupidu Seoses läheneva priiuse 50 aastapäevaga hakkas "Vanemuise" selts taotlema luba üle-eestilise laulupeo korraldamiseks. Kogu ettevalmistuse eest hoolitses Jannsen. Laulupidude traditsioon pärines saksamaalt, Eestis oli pisemaid eestlaste laulupidusid korraldatud, ülemaalist polnud veel olnud.
Samaaegselt "Perno Postimehega" ilmusid ka kirikuringkondade poolt toimetatud ajalehed- "Tallorahva postimees" ja "Missioni-Leht", mis aga toimetajate kesise keeletundmise ja kasutusega manitsevateks ja ajakaugeteks väljaanneteks kujunesid ning seetõttu ajalehtedega alles harjuma hakkavale eestlasele võõraks jäid. Tartu-aastad Ajalehe hea menu tõttu tuli Postipapa mõttele loobuda koolitööst ja pühenduda ainult ajakirjandusele. 1863. aastaks oligi väike Pärnu papa Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul "Perno Postimehe" toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusesse Tartusse, kus ta veel samal aastal asus välja andma ajalehte "Eesti Postimees ehk Näddalaleht". "Eesti Postimees ehk Näddalaleht" Uue lehe ülesanded olid laienenud: lisaks kõigele endisele tuli juurde juba ilmekam rahvuslik joon. Ümberrahvastumise vastu kirjutas Jannsen: "E e s t i m e e s ! J ä ä i g a s
lastelaulud, mille autoriks on Martin Körber (Anseküla pastor Saaremaal, suur luule- ja lauluharrastaja). Ta oli ka tolleaegse laialt levinud kooliraamatu „Önsa Lutterusse weikenne Katekismus“ (1864) autor. M. Körberi lastelaulud erinevad tema muust luulest vähe, kuigi ta on püüdnud värsse luua lastele sobivatel teemadel (nt „Koliaeg pea käes“). Esimene lastele määratud ilmaliku värsiraamatu avaldamise au näib kuuluvat aga Johann Voldemar Jannsenile, kellelt 1865. aastal ilmus „Eesti Laste-Rõõm. Hea lastele pühhade kingitusseks“. Jannseni ettekujutlus lasteluulest on ebamäärane ja selles peegeldub omaaegse lastekirjanduse väljakujunematus ning teoreetiliste arusaamade algelisus. Enamik Jannseni luuletustest jutustab loomaperedest või lastest ja loomadest („Sultan ja lapsed, „Jännes omma lastega“, „Polla ja Miista“). Tema lastevärsside ülim eesmärk on õpetlikkus – usinuse,
Jannsen oli saatnud osa noote ajalehe Postimees lisana (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:10). Suurem osa ettevalmistustest nõudsid aga veel tegemist ja need nõudsid palju tööd ja vaeva. Kuid eestlastel oli usk, et sellega saadakse väga hästi hakkama. Esimese asjana oli vaja jõuda selgusele, et milliseid koore laulupeole kutsuda. Maal levisid peamiselt segakoorid. Linnades aga hoopis meeskoorid. Segakoorilaul vastas paremini eestlaste muusikatraditsioonile (Palamets, Hillar 1994:8). Jannsenile oli aga eeskujuks saksa meeskooride laulupeod ning ta nõudis laulupeole ainult mehi. Eestis oli ka palju segakoore, kuid nemad jäeti peole kutsumata. See tähendas paljudele laulude ümberseadmist ja ümberõppimist (Ojaveski, Puust, Põldmäe 2002:11). Suuri raskusi tekkis peo majandusliku poolega, sest peakomiteel ei olnud üldse tegevuskapitali. Annetuste saamiseks pöörduti avalikkuse poole, kuid toetusi kogunes liiga vähe. Jäi üle loota vaid 6
Tartusse, kus hakkas välja andma Eesti Postimeest, mis saavutas tunduvalt laiema lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. 1865. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid "Vanemuine" (Tartus) ja "Estonia" (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. Rahvusliku ärkamisaja esimeseks tähtsündmuseks peetakse üldiselt I üldlaulupeo toimumist Tartus 1869. aastal. Umbes sel ajal hakkasid lisaks Jannsenile aktiivselt tegutsema ka teised rahvusliku liikumise olulisimad eestvedajad, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid.
suurmärgukirja koostamisel. Eesti organisatsioonide delegatsioon andis selle üle Aleksander III-le. Eestlaste nõudmised äratasid Venemaal tähelepanu ja see suurendas saksa ringkondade pahameelt CRJ-i vastu veelgi. Süvenesid pinged Jannseni ja Jakobsoni vahel. Jannsen leidis, et polevat õige lugeda teda vanameelsete hulka üksnes seetõttu, et ta ,,pääga vastu seina ei taha tükkida". Jakobson, aga süüdistas ikkagi Jannsenit vanameelsuses. Ägenenud ajakirjanduslik võitlus ning Jannsenile esitatud süüdistused müüdavuses aitasid 1880. a. novembris kaasa tema tervise halvenemisele halvatusele. 1882 haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri. Edaspidi jätkusid siiski tülid. Aleksandrikooli peakomitees puhkesid vaidlused Hurda ja Köleri pooldajate vahel. Nimelt soovis Köler osa rahva poolt kooli rajamiseks kogutud rahast laenata väljarännanud eestlaste elujärje parandamiseks: Kuntaugni mõisa ostmiseks Krimmis.
Tähendusrikas on J. Hurda tegevus rahvusideoloogia väljatöötamise alal. Eriti viljakaks osutub tema programmiline nõue saada suureks kultuurilt, saada suureks vaimult. Paraku ei kestnud selline idüll kaua. 1871. aastal tekkis teravad vastuolud lepliku Jannseni ja radikaalse Jakobsoni vahel, mille tulemuseks oli ,,Eesti Postimehe"veergude sulgemine Jakobosonile. Oma osa etendas ka rüütelkond, kes kõhklevale Jannsenile selle teo eest aastas 2000 rubla ,,toetust" pakkus. Jannsen läkski kergemeelselt kokkuleppele, sattus seejärel aga tugeva surve alla. Nimelt oli sakslaste nõudel sunnitud samal aastal lehe juurest eemaldama ka J. Hurda, kes oli ,,Eesti Postimehe" lisalehes ajaloolase kirjutise, mis sakslaste hulgas suurt pahameelt tekitas. Nii olid J. Hurt ja C. R. Jakobson sattunud paratamatult ühte leeri, s.t ,,Eesti Postimehest" väljapoole. Nende vahel arenes
mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. 1865. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid Vanemuine (Tartus) ja Estonia (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. Rahvusliku ärkamisaja esimeseks tähtsündmuseks peetakse üldiselt Esimese üldlaulupeo toimumist Tartus 1869. aastal. Umbes sel ajal hakkasid lisaks Jannsenile aktiivselt tegutsema ka teised rahvusliku liikumise olulisimad eestvedajad, Carl Robert Jakobson ja Jakob Hurt. Tähtis roll oli mitmetel teistelgi, sealhulgas Jannseni tütrel, poetess Lydia Koidulal. Tegevust alustasid ka Eesti Kirjameeste Selts ja mitmed teised olulised ühingud. 1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid.
kohta väga suur arv. Tavaliselt lehte anti käest-kätte. Kõige enam telliti lehte 54 Tallinnas ja Harjumaal, ka Pärnu-, Viljandi-, Tartu- ja Virumaal. 1857. aastal hakkab ilmuma veel üks leht kirikuringkondade leht. Willigerode, kes 1857. aastal hakkab välja andma Tallorahwa Postimeest, kuid ei suuda sünniraskustest üle saada 1859. aastal jääb lehe väljaandmine seisma. Kubermanguvalitsus oli Jannsenile ette kirjutanud, et ei tohtinud olla poliitikat. Jannsen osava sulemehena hakkab laveerima lubatu ja lubamatu piiril. Ei oleks tohtinud rahvuslikku vaimu õhutada, kuid oma kirjatükkidega ta seda siiski tegema hakkab. Tegi eestlastele lehe kaudu selgeks, et eestlane ei ole teiste rahvastega võrreldes kuidagi alam, propageerib haridust ja haritust. On kirjutanud sellest, et häbenegem enda rumalust, aga mitte seda, et eestlased oleme
enamus tõlgitud ja kohandatud, kuid muganduste kõrval on ka algupära Jannsenilt endalt. 1857-1863 toimetas Jannsen Bormi Perno Postimeest, 1864-1880 Eesti Postimeest. Sakala ilmumiseni olid Jannseni toimetatud ajalehed ainsad mõjuvad väljaanded, kuigi Peterburi eesti patriootide rühmitus (Köler jt) ei olnud nõus Jannseni kuldse kesktee otsimisega. Mis olukorras oli aga Jannsen kui ajalehetoimetaja? Sellele vihjab tsensor Schultzi kiri Eesti Postimehe toimetajale ja väljaandjale J. W. Jannsenile: "Teie meelerahu mõjub sadatuhandete peale, ja valitsus tahab rahu. /--/ Rahvustunde ülituhin viib mitteinimlikkusele. /--/ Postimees kuulutagu armastust, mitte viha. Lepitage liialdajad ära! See on Teie ilusam ülesanne. Usute Te siis, et niisugused ässitused, nagu J. omad Teie lehes, lubatud on ja head vahekorda üles tulla lasevad? /--/ Mina olen peaaegu selles arvamises, et niisugused lood Teile ühe hea tsensori on maksnud."
annaabi.ee 
