L.Koidula elulugu ja näidend "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola" (0)

Lydia Koidula (1843- 1886 )
Luuletaja, jutu- ja näitekirjanik, eesti teatri rajaja, eesti rahvusliku liikumise sümbolkuju. Sündis 24. detsembril 1843 Vändras J.  V. Jannseni esimese lapsena (kodanikunimi ongi Lydia Emilie Florentine Jannsen , abielus Michelson ). Tema elusaatus kujunes omas ajas erandlikuks.
Koidula lõpetas Pärnus saksakeelse tütarlastekooli ja sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. Juba noorelt asus isa kõrval tööle ajalehtede " Perno Postimees " ja "Eesti Postimees" juures, saades nii praktiliselt eesti esimeseks naisajakirjanikuks.
Papa Jannseni eestvõttel avaldas Koidula juba 1863 oma esimese raamatu, tõlkelise jutukese "Ojamölder ja tema minia" (tõlgiti ka soome ja saksa keelde). Kui perekond 1863 Tartusse kolis, töötas Koidula kümme aastat ajalehe "Eesti Postimees" praktilise toimetajana. Avaldas seal arvukalt jutte ja luuletusi, millest tema eluajal anti välja luulekogud "Vainulilled" (1866) ja "Emajõe Ööbik" (kaanel 1866, tegelikult 1867) ning jutukogud "Eesti Postimehe Õhtukõned", "Peruamaa viimane Inka ", "Martiniiko ja Korsika " jm.
Koidula kirjutas ja lavastas "Vanemuise" Seltsis näidendid "Saaremaa onupoeg " (1870), "Kosjakased" (1871) ja "Säärane Mulk " (1872). Suurem osa tema loomingust jäi kogumata ja avaldati postuumselt. Pseudonüümi Koidula soovitas Lydia Jannsenile C. R. Jakobson (1867).
Oma päritolu tõttu sattus Koidula juba noorelt tärkava eesti rahvusliku elu keskpunkti . Pidas kirjavahetust Eestist huvitatud õpetlastega Soomes, Saksamaal ja Ungaris. Eesti esimesel laulupeol 1869 esitati laule tema sõnadele, ta ise jäi peokülalistele meelde "kui ilmutus kõrgemast maailmast".
Koidula abiellus 1873 arstiteaduskonna lõpetanud Eduard Michelsoniga ja asus elama Kroonlinna. Tegi koos mehega pika reisi Saksamaale, kirjutas endiselt jutte ja luuletusi, mida avaldas peamiselt "Eesti Postimehes".
Lydia Koidula suri 43 aastasena 1. aug 1986 vähki. tema põrm maeti Kroonlinna, 1946 korraldati selle ümbermatmine Tallinna Metsakalmistule.
Koidula tähendus eesti rahvuslikus identiteedis on ülisuur, tema romantiline isamaalüürika - luuletused "Mu isamaa on minu arm", "Sind surmani", "Jutt" jpt - on 150 aasta jooksul olnud eestlaste enesetunnetuslik koostisosa .
 
Koidula epistolaarsest pärandist on avaldatud kirjavahetus F. R. Kreutzwaldiga ( 1910 -1911 ja 1962), Antti Almbergiga (1925) ja "Koidula kirjad omakseile" (1926). Koidula dramaatilisest elust on kirjutatud mitmeid ilukirjanduslikke teoseid, eriti näidendeid.
Lydia Koidula
 
Sissejuhatus
Koidula oli oma aja koidulaulik – paljude ärkamisaja püüdluste teerajaja. Kirjanikunime Lydia Koidula soovitas Lydia Jannsenile Carl Robert Jakobson , sest see tähistas koidu aega. (Sel ajal oli Eestis ärkamisaeg (1850-1885).)
Koidula on kirjutanud palju isamaaluulet, millega ta suutis teha eestlastele isamaa mõiste tajutavaks. Üks tuntumaid isamaalisi laule on „Mu isamaa on minu arm“ , mida esitati ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus.
Koidula on ka eesti algupärase näitekirjanduse ja eesti teatri alusepanija. Selles referaadis teengi kokkuvõtte Koidula parimast näidendist „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“, 1872.
Elulugu
Lydia Koidula (kodaniku nimega Lydia Emilie Florentine Jannsen, 1873. aastast Michelson) oli luuletaja, näite- ja jutukirjanik. Sündinud Vändras Johann Voldemar Jannseni esimese lapsena; 1850 asus perekond Pärnu Ülejõele.
Sai algõpetust kodus isa juhatusel , õppis 1854-1861 Pärnu kõrgemas tütarlaste koolis. „ Perno postimehe“ toimetajana tõmbas isa Johann vähehaaval ka tütre abilisena ajalehetöösse – algul teabematerjali tõlkimisel, hiljem ilukirjandusliku lektüüri mugandamisel. Lõpetanud tütarlaste kooli, sooritas Koidula 1862 Tartu ülikooli juures nn suure eksami ja sai koduõpetaja kutse.
1863.a. lõpul asus perekond Tartusse, kus Jannsen hakkas välja andma „Eesti Postimeest“. Koidula oli pidevalt tegev ajalehe ja eriti selle kirjaliku osa talitusetööst. Koidula tundis ergast huvi ühiskondliku elu sündmuste ja tollal elavneva rahvusliku liikumise avalduste vastu; isiklikud kokkupuuted ja kirjavahetus P. Blumbergi , J. Hurda , C. R. Jakobsoni ja Fr. R. Kreutzwaldiga mõjutasid oluliselt tema vaateid ja loomingulist arengut. 1860. aastate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise taotluste ja patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja eesti luules. Hoogne osavõtt „Vanemuise“ seltsi tegevusest, eriti näitemängude korraldajana, pidev esinemine luuletuste ja juttudega, kirjavahetus soome ja saksa literaatidega tõstsid Koidula väljapaistvale kohale kujunevas eesti kultuurielus . Teekond Soome koos isa ja vennaga 1871. aastal oli selle kõrgperioodi kulminatsiooniks.
1873. aastal abiellus Koidula Tartus arstiteadust õppinud lätlase Eduard Michelsoniga (1845-1907) ja asus koos mehega Kroonlinna, kuhu viimane oli saanud sõjaväearsti koha. Eemal elades ei kaotanud Koidula sidet kodumaaga; ta jätkas oma loomingulist tegevust, käis sageli Eestis, suhtles Peterburi eestlaste ning eestisõbralike teadlastega. 1876-1878 viibis Koidula koos mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus, Strasbourg ’is ja Viinis .
Kestev lahusolek kodumaistest oludest ja ühekülgne informeeritus omaste kaudu põhjustasid aja jooksul märgatava muutuse Koidula vaadetes. Kui 1878. aastast peale puhkes äge ideoloogiline võitlus rahvusliku liikumise kahe lahknenud suuna vahel, asus ta alalhoidlikuma leeri positsioonidele.
1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis, tema viimased eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega. Koidula suri ja maeti Kroonlinnas; 60. surmaaastapäeva puhul toodi lauliku põrm Eestisse ja maeti Tallinna Metsakalmistule augustis 1946.

Looming

Koidula loomingu kõige tähtsam ning mõjukam osa on tema luule, eeskätt patriootiline lüürika. Luuletajana esinemist alustas Koidula „Eesti Postimehes“ 1865, oma anonüümses esikkogus „Waino-Lilled“ (Kuressaare 1866) järgis ta mõneti veel saksa biidermeierliku luule tundlev-idüllilist laadi (osa värsse tugineb võõrastele eeskujudele). Üksikuis luuletustes aga hakkas juba kõlama isamaa-teema, osutades Koidula tõelisele kutsumusele. Anonüümses kogus „Emmajõe Öpik“ (Tartu 1867; kaanel 1866) esinebki ta eelkõige just rahvusliku laulikuna, kelle romantiliselt ülevais värssides leidsid väljenduse uuele, teadlikule elule ärkava rahva tunded ja mõtted. Kirjanduslikke mõjutusi sai Koidula tollal peamiselt saksa revolutsiooniliselt romantikuilt, valdav on seejuures aga ajastu isikupärane tunnetus ja hingestatud kaasaelamine kodumaa saatusele. Värsikogusid Koidulalt rohkem ei ilmunud, kuid tema luuletajategevus jätkus nii Tartus kui ka Kroonlinna-aastail. Kui kodumaal loodud värssides kajastusid peamiselt rahvusliku liikumise tõusumeeleolud, siis võõrsil on Koidula kirjutanud ennekõike oma elamuslikud haaravad igatsuslaulud. Patriootilise lüürika kõrval leidub Koidula pärandis loodus-, armastus- ja mõtteluulet; ta on loonud ka ballaade ja kirjutanud lastelaule. Koidula luulele omane elamusmõjukus pääseb maksvusele tolleaegse kirjanduskeele arenematusest tingitud konarusest hoolimata; parimais värssides on luuletaja saavutanud rahvapärase kujundlikkuse, kauni kõlavuse ning loomuliku voolavuse. Oma aja kohta oli Koidula värsitehnikanovaatorlik ja teadlikult rakendas ta mitmekesiseid värsivorme ja stroofikat. Koidula jututoodang kasvas välja tema ajakirjanduslikust tegevusest ja ilmus suuremas osas „Eesti Postimehe“ lisades. Tema mitmekümne töö hulgast (neist suur osa vabu tõlkeid ja mugandusi) on silmapaistvamad „Enne ukse lukustamist“, „Ainuke“ ja „Tammiste küla „vesketondid““ (kõik 1868) ning hilisemast ajast „Loigu perenaine “ (1881). Koidula vabatõlkeist ja mugandusist on tuntumad Johann Jannseni nime all avaldatud „Ojamölder ja temma minnia“ (Tartu 1863, kannel 1864), „Perumaa wiimne Inka“ (Tartu 1865), „Olesja“ (1869), „ Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased“ (Tartu 1870), „Martiniiko ja Korsika“ (Tartu 1874 (; viimastes on saanud tugeva kõlavuse rõhutud rahvaste vabapüüdluste teema.
Mahult küll proosaloomingust märksa tagasihoidlikum, kuid oma teedrajava tähenduse poolest väljapaistev on Koidula näitekirjaniku looming, samuti tema tegevus eesti lavakunsti pioneerina. Esimese väikese naljamängu „Saaremaa onupoeg“ (Tartu 1870) lavastas Koidula „Vanemuise“ seltsis jaanipäeval 1870 ja sellest loetakse eesti teatri algust. Sama aasta sügisel jõudis ettekandele komöödia „Kosjakased“ ja 1871 aastal Koidula parim näidend „Säärane Mul’k, ehk Sada vakka tangusoola“ (Tartu 1872). Kroonlinnas kirjutas Koidula veel komöödia „ Kosjaviinad “ (1946), mis ei leidnud tollal lavastamist. Koidula näidendid, ehkki tolleaegseid ettekandevõimalusi silmas pidades võrdlemisi vähenõudlike ja lihtsakoelistena kirjutatud, algatasid rahvaelu tõetruu kujutamise ja ajajärgu edasiviiva mõtteviisi toetamise eesti näitelaval. Sellistena oli neil väljapaistev osa möödunud sajandi lõpul ja neid on edukalt lavastatud hiljemgi.
Tutvusin järgmise teosega ...
Tutvusin teosega „Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola“. „Säärase mulgi “ süžee aluseks on tõestisündinud lugu saarlasest, kes kehva lugemisoskuse tõttu pidas soola tanguks ja suure tangukoormaga Pärnusse sõitis. Sealt pidi ta aga häbiga tagasi sõitma.
Nimetatud raamatus oli aga lugemisoskamatu peremees Peeter Pint, kelle tütar Maie oli just mehelemineku eas. Käiski tal siis kaks kosilast ; Erastu Enn ja Männiku Märt, kes oli noor mulk. Peremees Pint aga vihkas mulkisid, kuna mulgid ikka rikkamad ja haritumad olid. Erastu Enn oli aga selline valelik poiss, kes endal ise parema käe pöidla maha raiunud, et mitte kroonuteenistusse minna. Peremehele ta aga meeldis, sest too ajas Peetrile libedat juttu , ikka „Mäeotsa onu“ ees ja „Peetri-onu“ taga. Peremees jäigi teda uskuma, kui Enn „Postimehe“ artiklit näitas, kus nimelt kirjas, et: Pütt punast soola 9 rubla – kop. „ tangu „ 8 „ 20 „ .
„Tangu“ järel seisis aga kaks pisikest täpikest, mida peremees omaenese tarkusest miskiks ei osanud pidada ja ka poeg Jüss, kes kooliski käis, ei osanud suurt targemat nõu anda. Tegelikult oli mõeldud tangusoola.
Enne linnaminekut Peeter kellelegi miskit selget ei kostnud, mis tal sinna asja. Ikka rääkis, et iseenese tarkusest leidnud viisi, kuidas rikkaks saada. Õhinasse läinult laenas Peeter Ennult veel 50 vakka tangu juurde ( enesel oli samuti 50 vakka) ja lubas siis pärast 128 rubla tagasi maksta, või Maie sama päeva õhtul kätte anda. Et aga see pettus oli, siis raha ei saanud ja enesel polnud punast krossigi ja nõnda tuli Enn sama päeva õhtul Maiet nõudma, muidu andvat asja kohtusse. Aga sellele petisele teda anda ei tihanud.
Asja tegi Peetri jaoks veel hullemaks see, et kõik nagu äravahetunud olid. Anne (tema naine) oli järsku meelt muutnud, et naine ikka mehe sõna peab kuulama ja kui mees iseenese tarkusest tahab Maiet ikka Ennule anda, siis las ta minna. Enne ikka oli Anne mulgi poolt. Maiel oli samuti, et koolis olevat tema õppinud, et ikka isa sõna peab kuulama ja nüüd Ennu kahe käega vastu võtab. Peetri enese arust polnud veel keegi aru saanud et kaup luhta läks ja rehe all 100 vakka valmis jahvatatud tangu on. Tegelikult olid kõik sellest juba siis aru saanud, kui laua pealt „Postimehe“ tollelt kohalt avatud leidsid olevat. Aga et nad Peetrit mõistma tahtsid panna, siis tuli neil mängida süütukest. Sel hetkel kahetses Peeter, et ta Märti nii halvustavalt sääraseks mulgiks oli nimetanud ja lubanud Maie ainult siis talle naiseks anda, kui Peeter ise Aluste koha jälle tagasi saab.
Maie oli oma vennale Jüssile õpetanud, et valetamine on nagu varastamine ja seda ei tohi teha. Jüss sai aga nüüd aru, et Maie valetab, kui ütleb, et Ennu avasüli vastu võtab. Nii ta läks siis Maie peale karjuma ja ütelnud, et ta Kure Aadule uued pastlad lubanud, kui Maie peaks Ennule minema. Poiss arvas , et nüüd ta neist ilma ongi. Maie viis poisi seepeale teise tuppa ja rääkis asjad sirgeks. Sellepeale tahtis poiss kangesti õde aidata, sest ta juba ennist ütles, et tema teeb kõik, et Maie saaks Märdiga paari minna. Jüss kutsus kirjutaja ja vallavalitsuse kasak ,Aadu, kes lugesid ette järgmise teksti : „ Nekrutikomisjoni nõudmise peale käsib Arusaare vallavalitsus igaühte, kes talupoega Erastu Ennu näeb, keda vannutatud tunnistajate sõna järele nähtud iseennast vigaseks tegevat oma parema pöidla maharaiumisega, et ennast kroonuteenistusest lahti petta : sedasinast kroonu ja valla ülekohtust petjat ise või külakasaka abiga, kus teda nähakse, jalapealt kinni võtta ja kohtu kätte teenitud nuhtluse ja pettusepalga alla heita! Arusaare kogukonna kojas,
Vallavanem O. Kass .
Kirjutaja M. Patterson.“
Enn vajus järk-järgult madalamale ja kasak viis poisi ära.
Märt maksis Ennule ära 128 rubla, mille eest oli ostnud tangu ja palus heal poisil Jüssil lugeda ette kiri, kus seisis, et Märt Männik ostab Aluste talu kõige liikumata varaga tänasel päeval enese ja oma järeltulijate päriseks. Seepeale lubas Peeter suure rõõmuga Maiel ja Märdil paari minna ning kosjaviinad võeti terviseks .

Kokkuvõte

Lydia Koidula oli oma aja üks suuremaid luuletajaid. Tema luuletusi on tõlgitud 16 keelde, samuti on Koidula üks kõige viisistatuim eesti luuletaja, juba tema eluajal oli viis loodud 25 tema tekstile.
Koidula on hiljem sissekirjutatud ka paljudesse teistesse eesti kirjanike näidendeisse: A. Undla-Põldmäe „Viru laulik ja Koidula“ (1967). Samuti on Koidulast kirjutatud luuletusi tema kirjasõbra Fr. R. Kreutzwaldi, A. Haava, J. Smuuli ja teiste poolt.