Johann Voldemar Jannsen (0)

Tartu Mart Reiniku Gümnaasium

JOHANN VOLDEMAR JANNSEN

16.mai 1819. a. – 13. juuli 1890. a.
(Referaat ajaloost)
Maria Kaare, 5 c klass
Juhendaja : Tuuli Hiiesalu
Tartu 2006
Sisukord
Jannseni elukäik lk 3
Jannsen Pärnus. “ Perno Postimees ” lk 5
Jannsen Tartus. “Tartu Postimees” lk 7
Kasutatud materjalid lk 11
Jannseni elukäik.
Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen sündis 16.mail 1819 aastal Vana-Vändra vallas, kui Vana-Vändra mõisa möldril ning Tõrvaaugu kõrtsimehel Adol ja tema naisel Mallel sündis poeg, kelle nimeks pandi Jaan. Priinime Jensen sai ta paari aasta pärast. Kui ta 23-aastaselt Vändra köstriks ja kihelkonnakoolmeistriks sai, kanti ta saksa koguduse personaalraamatusse Johann Adami poeg Jannsenina.
Varasemas lapseeas oli ta lemmikkohaks rahvarikas veskikoda, kus veskilised jahvatusjärge oodates juttu rääkisid ja nalja tegid. Siin kasvas ta väiksest peale kokku rahvakeelega ja talupojahuumoriga, mis said tema kirjatööde suuremateks väärtusteks.
Johann Voldemar Jannsen oli 7-aastane, kui ta isa suri. Ta sai endale kasuisa, kes aga oli möldri- ning kõrtsnikuametis liiga kergemeelne ja korratu, mistõttu võeti talt 1829. a. jüripäeval veski- ja kõrtsikoht käest. Samal kevadel saadeti lapsed sugulaste juurde karjasteks.
Paari aasta pärast võttis ema Jaani enda juurde tagasi ja saatis ta Vändra köstrikooli. 1833.a. sügisel avati Vändras köstrimajas kihelkonnakool , mille ülesandeks oli ette valmistada külakooli õpetajaid ja vallakirjutajaid. Sinna pääses ka kohe Jannsen. Seal sai ta esmakordselt lugeda O.W. Masingu “Maarahva Nädalalehte”. Sealt tekkiski esmakordselt huvi hakata ise väljaandma lehte.
Kui kool oli läbi ja leeris käidud (1836), võttis kohalik abipastor Carl Köber Jannseni endale kutsariks. Köber õpetas Jannsenile saksa keelt ja laulmist . Saksa keele omandamine avas Jannsenile tee edasiseks eneseharimiseks.
19-aastaselt sai Jannsen- tõenäoliselt Köberi eeskostel- oma endise õpetaja Kochi käealuseks nii koolis kui ka kirikus : ta aitas tollel lapsi õpetada ja hoolitses eeslauljana, et kogudus paremini viisi peaks. 1842.a. lõpul esitas Koch lahkumispalve ja siis pandi Jannsen tema asemel Vändra kösterkoolmeistriks. Jannseni pühapäevased palvetunnid said peatselt populaarseks, sest Jannsen rääkis peale jumalariigi asjade ka ilmalikku tarkust.
Märtsis 1843 peeti Jannseni ja tema endise õpilase, saksa päritoluga Rõusa piimarentniku tütre Anette Julian Emilie Kochi pulmi . Sama aasta detsembris sündis neil tütar Lydia (Koidula), kellele kümne aasta jooksul järgnes veel viis last. Pere suurenemise tõttu tekkis vajadus hankida lisa koolmeistri palgale. Rahamurede tõttu otsustas Jannsen kirjutama hakata. Esimeseks kirjatööks, mis tal ilmus, oli “ Siioni laulukannel “, mis oli tõlge saksa keelest. Kuna “Siioni laulukannel” sai väga populaarseks, anti teda välja väga suures üldtiraazis (üle 20000 eksemplari). Seega majanduslikus mõttes oli see väga tasuv .
1845. aastal katsus Jannsen saada ajalehe väljaandmise luba, aga ta sai eitava vastuse. Seepeale hakkas ta väljaandma poolperioodilist raamatut ”Sannumetooja”, mida ilmus kokku seitse väljaannet. Ostuisu oskas Jannsen tõsta sellega, et jättis pikemad jutud järgnema.
Elu Vändras muutus aga üha ebameeldivamaks, kuna teravnesid suhted Körberiga, seoses konkureerimisega raamatute kirjutamisel .
Jannsen Pärnus. “Perno Postimees”.
Perno Postimehe esikülg
1850. aastal kolis Jannsen Pärnu Ülejõe ehk Rääma alevisse ja hakkas seal kooliõpetajaks. Alguses käis koolitöö saksa keeles. Lisasissetuleku saamiseks võttis ta enda peale Ülejõe alevivalitseja ameti. Pärnu-perioodi keskseks sündmuseks kujunes “Perno Postimehe” käimapanemine ja sellega pideva eesti ajakirjanduse rajamine. 1875.a. ilmus esimene “Perno Postimees ehk Näddalileht”, mis Jannseni toimetusel ilmus kuus ja pool aastat. 1861. aastal hakkas isa abistama ajalehetöös ka Lydia. Lubatud oli kirjutada omalt maalt ja võõrastelt maadelt, kiriku- ja kooliteateid, kirjutisi misjonitööst, põllupidamisest ja majandusest, tervisehoiuõpetusi, jutte ning jutujätke ja kuulutusi. Kohalike sotsiaalpoliitiliste olude ja probleemide käsitlemine ei olnud lubatud, samuti olid keelatud juhtkirjad. Jannsen hakkas siiski juba üsna varsti avaldama juhtkirjataolisi kirjutisi, peites neid sõnumite osakonda. Tsensor omalt poolt jälgis valvsalt, et midagi ülearust ei pääseks rahvast “rikkuma“. Mõningates küsimustes tohtis Jannsen siiski seisukohta võtta, näiteks väljarändamise vastu ja talude päriseksostmise poolt.
Alates esimesest numbrist pöördus “Perno Postimees” eesti rahva - mitte enam maa- või talurahva poole. Jannsen usub eesti rahva elujõudu ning teiste rahvastega võrdset arenemis- ja haridusvõimelisust. Ta usub eesti kultuuri ja kirjanduse tulevikku, näitab, et töökuse ja osavuse poolest võivad eestlased sakslasi ületadagi. Ühtlasi manitseb ta haritud eestlasi mitte salgama oma rahvust, rõhutades, et häbeneda ei tule oma päritolu, vaid oma harimatust. Seega aitas Jannseni ajaleht kaasa rahvustunde äratamisele. Jannsenile tegi neil aastail kaastööd ka rida ärkamisaegseid tegelasi nagu Kreutzwald , Hurt , Kuhlbars jt.
Eriline koht kuulub tema ajalehes koolihariduse propageerimisele. Kuigi Jannsen jagab tollal valitsenud arusaama, et kool on kiriku taimelava, peab ta vajalikuks õpetuse andmist ka ilmalikes ainetes nagu geograafia, ajalugu, matemaatika , koorilaul jne.. Pidevalt antakse ajalehes informatsiooni uute koolide ehitamisest ja avamisest, kritiseeritakse koolmeistrite ettevalmistust ja viletsaid töö- ning palgatingimusi, manitsetakse lapsevanemaid lapsi kooli saatma .
Jannseni loomupärane huumorimeel on pannud teda kirjutama tähtsate ja õpetlike asjade kõrval mõnelgi puhul ka pensikutest ning sentsatsioonilistest juhtumitest.
Eriti on teda pahandanud igasugused maatargad ja nõiad, kelle mõju rahva hulgas ta püüdis vähendada ning nende valelikkust, ahnust ja rumalust paljastada. Vastukaaluks kahjulikule posimisele avaldab ajaleht arsti ja loomaarsti nõuandeid.
Palju energiat on Jannsen kulutanud karskuspropagandaks. Kõrtsmike ja joodikute selga sajab pidevat pilkerahet. Üpris sageli tuuakse ära hoiatavaid sõnumeid selle kohta, kuidas viin on inimesi majanduslikult laostanud, kuritegudele kihutanud ja vangitorni viinud.
Suhteliselt tagasihoidlikud on “Perno Postimehe” teened rahvusliku kultuurielu edasiviimisele. Tolleaegses ühes tähtsamas päevaküsimuses - võitluses kirjaviisi ümber, asus Jannsen vana poolel ja sai seetõttu hukkamõistu osaliseks uue kirjaviisi eest võitlejate , kõigepealt Kreutzvaldi poolt.
“Perno Postimees” leidis kiirelt tee rahva juurde. Kui Jannsenil ajalehe käimapaneku eel ilmunud teadaandes tuli alles selgitada, mis asi üldse seitung on, siis juba teisest aastakäigust alates oli tal üle 2000 tellija . See polnud talurahva tolleaegse kultuuritaseme ja võimaluste juures sugugi väike arv (lugejaid oli tegelikult palju rohkem, sest sageli telliti üks ajaleht mitme peale).
Jannsen Tartus. “Tartu Postimees”.
Maja Tartus Ülikooli 14, kus elasid L. Koidula ja J. V. Jannsen
Ajaleht tõi Jannsenile enam populaarsust kui sissetulekut (väljaandja Borm maksis talle ca 350 rubla aastas). See tekitas soovi saada majanduslikult iseseisvaks ning pühenduda täielikult ajakirjanikuametile. Mõninga maakuulamise järel asus Jannsen 1863. a. lõpul Tartus , kus ta rajas täiesti tühjale kohale uue ajalehe “Eesti Postimees”, mis alustas ilmumist 1864.aasta alguses. Ta ise oli nii toimetaja kui väljaandja. Esialgu oli tal taskus ainult 40 tellimust uuele ajalehele ja muret tekitas suure perekonna toitmine. Kohavahetusele ahvatlesid teda ka lootused, et ülikoolist ja teistest koolidest väljuvate noorte eesti haridlaste tõttu võib Tartus kujuneda eesti kultuurielu keskus..
Jannseni kui rahvalähedase publitsisti laialdane kuulsus tegi ka “Eesti Postimehe” kiiresti populaarseks, nii et juba kolme nädalaga kogunes 1700 tellijat. Aasta lõpuks kogunes neid 2210. 60-ndate aastate teisel poolel, kui ajalehe sisuline tase tõusis, kasvas tellijate arv veelgi. “Eesti Postimehe” esimese lisalehena hakkas ilmuma “Eesti Postimehhe jutotubba”, mis sisaldas peaasjalikult jutte Jannseni enese ja Koidula sulest ning populaarteaduslikke kirjutisi. Ilmudes samuti nagu pealeht üks kord nädalas, leidis “Jututuba” üsna head vastuvõttu: sellel oli keskmiselt 1700, 1867. aastal isegi 2000 tellijat. Teine lisaleht “Missjonär ehk sõnnumed pagganatest” ilmus iga kahe nädala tagant. 1864-68 toimetas seda Jannsen ise, 1869. aastal C. Holfel, siis läks see lugejate vähesuse tõttu hingusele.
Uut ajalehte andis Jannsen esiotsas välja üsna vanal “Perno Postimehe” põhimõttel. Endiselt õhutab ta rahvustunnet, teeb hariduspropagandat, jagab tulusaid õpetusi põllu- ja majapidamise asjus, soovitab kohti päriseks osta ja koguni kritiseerib ettevaatlikult kõrgeid maahindu. Samas manitseb ta kirjastajaid, kel “tunnikellad ette käiwad”, vagusi ootama, “kunni päike kõrgemale tõuseb” , see tähendab ootama, kuni keiser või sakslased ise talurahva olukorda kergendavad . Ei saa öelda, et Jannsenit oma rahva saatus ei huvitanud, seda võib tunnistada kas või tema abi palvekirjade aktsioonist osavõtjaile, keda ta 1864. a. septembris salaja hoiatas, nii et need ei sattunud politsei küüsi. Aga ta oli liiga arg ja liiga mures oma isiku heaolu pärast, et vähegi otsustavamalt talurahva huvide kaitseks välja astuda. Sellega valmistas Jannsen pettumuse teistele rahvusliku liikumise tegelastele, kes ootasid, et Tartusse asumine toob tema tegevusse uued tuuled.
Ajanõuded mõjutasid peagi ka “Eesti Postimehe” sisu ja toimetaja arusaamisi. Omajagu aitas selleks kaasa kirjasaatjate arvu kasv ( 1864. aastal sai ajaleht 200 väliskaastööd, 1865. aastal juba 272), kusjuures nende seas leidus väljapaistvaid eesti haritlasi. Siit sai alguse ka C.R. Jakobsoni viis aastat kestnud kaastöö, mis tõstis oluliselt ajalehe taset.
Jaanipäeval 1865. aastal asutati Jannseni algatusel ja peamiselt Tartu käsitööliste toetusel meestelauluselts “ Vanemuine” . Seltsi tegevus ei piirdunud koorilauluharratusega, vaid juba järgmisel aastal astus liikmeks kohalikke eesti haritlasi, kes hakkasid regulaarselt toimuvatel kuuõhtutel pidama kõnesid populaarteatuslikel, rahvuspoliitilistel ja kirjanduslikel teemadel , tehes sellega tänuväärset rahvaharidustööd. Jannsen oli seltsi presidendina nendega pidevalt kontaktis ja avaldas huvitavamaid kõnesid ajaleheski, mis omakorda tuli kasuks “Eesti Postimehe “ tasemele.
Mõni kuu enne esimest laulupidu ilmus Jannsenilt “Eestirahwa 50- aastase Juubelipiddo-Laulud”. Tuntud on ka isamaalaulud : “Eesti vennad laulgem rõõmsast”, “Minu kallis isamaja” ning “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. 1869. aastal kujunes tähtsaks sündmuseks Eesti avalikus elus 1. üldlaulupidu, mis peeti ära pärisorjusest vabanemise 50 aasta juubelisildi all. 18. – 20. juunil. Kuigi selle programmis oli rohkesti vaimulikke ja saksa laule, kuigi pastoritele reserveeriti (taktikalisel kaalutluse) peokomitees ja peokõnede pidajatena tähtsad kohad, etendades laulupidu olulist osa rahvusliku teadvuse õhutajana. 12000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et “laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis ”, on sees tugev tõetera. Jannseni “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks. Jannsen, kes oli peo korraldamisel algatav ja juhtiv isik, sai selle õnnestumisest enesekindlust ja julgust , mis kajastus peagi “ Eesti Postimehes”. Õieti ongi laulupeojärgsed kuud Jannseni tegevuse kõrgajaks, millesse langevad tema kõige teravamad sõnavõtud nii erakirjades kui ka avalikkuse ees.
Samal ajal muutusid Jakobsoni väljaastumised järjest võitlevamaks ning poliitiliselt teravamaks. Temalt mais 1870 ilmunud artikliga väljarändamise põhjuste kohta algas “ Eesti Postimehes” äge poleemika rahvakoolide olukorra üle. Vaidlevateks poolteks olid ühelt poolt Jakobson ja teiselt poolt pastorid ning kumbagi poolt toetavad koolmeistrid. Jannsen avaldas mõlema poole kirjutisi – Jakobsoni omadest küll nagu sageli varemgi “karedamaid kohti” välja jättes. Rahva huvi sulesõja vastu oli suur ja tellijate arv kasvas kiiresti. Kahe tule vahel laveerival Postipapal tuli lõpuks otsustada, kumba poolega ta ühineb. Arglik, kasuhne ja ülemate ees aupaklik nagu ta oli, asub Jannsen pastorite poolele. 1871. a. vebruarist keeldus ta avaldamast Jakobsoni kaastööd. Seejärel sai Jannsen üheksa aasta jooksul Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonna kassast raha ajalehe suunamuutusest tingitud lugejate vähenemise eest. Selle tehinguga reetis Jannsen oma paljude seniste kaastööliste ja pooldajate ootused, taandus rahva kõige aktuaalsemate huvide kaitsmisest ja jättis üha hoogustuva rahvusliku liikumuse pikkadeks aastateks häälekandjata. Sealtpeale Jannseni poolehoid rahva seas vähenes.
Novembris 1880 aastal tabas Jannsenit raske rabanduslöök, mille tagajärieks oli mälu ja kõnevõime kaotus. Elanud pärast tulemusteta ravikatseid kümme aastat masendavat varjuelu Tartus oma poja Eugeni perekonnas, suri Jannsen 13. juulil 1890.
Johann Voldemar Jannseni haud Tartus Maarja ja Peetri kalmistul
Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II Maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud “Koidula tamm”.
Kasutatud materjalid.

ENE 4. köide, lk 73-74.

Eesti kirjanduse ajalugu, II köide, Tallinn 1966.

Ilmar Talve, Eesti kultuurilugu, 2004.
11