Johann Voldemar Jannsen (3)

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 2
Elulugu 3
Tähtsus Eesti kultuuriloos 4
Kokkuvõte 8
Kasutatud kirjandus 9

Sissejuhatus

Kes meist poleks kuulnud seoses 19.sajandi rahvusliku liikumisega Johann Voldemar Jannseni nime. Teda teatakse kui eestluse äratajat ja kirjanduse arendajat. Kaasmaalaste seas saavutas ta rahvamehe tuntuse ja hüüdnime Papa Jannsen juba oma eluajal. Ta sündis lihtsasse mõisaveski perekonda. Lapsepõlv oli tal isa surma tõttu raske, kuid ta rühkis edasi oma eesmärgi poole ning saavutas midagi suurt.
Jannsen oli üks Eesti iseseisvuse rajajaist, olles eeskujuks paljudele teistele iseseisvuse eest võitlejatele, samas kui tal endal ei olnud eriti eeskujusid. Ometi süüdistati teda reetmises ja liigeses passiivsuses.
Keegi ilmselt ei kahtle, et ta on olnud Eesti jaoks üks väga oluline inimene, kuid kuidas siiski kulges ta elutee ning mida ta tegi meie riigi ja kultuuri heaks, et me kõik temast midagi teame?

Elulugu

Johann Voldemar Jannsen sündis 16. mail 1819. Vana-Vändra mõisa vesiveskis, möldri peres. Pärast isa surma 1826. aastal saadeti väike Jannsen karjaseks ümbruskonna taludesse. Ta oli noorpõlves erk ja terane poiss, kuid nagu õigele poisikesele kohane tegi ka tema koerustükke. Vist oma noorpõlve tükke meelde tuletades kirjutab Jannsen pärast: "Kellest konks peab kasvama, see peab juba noorelt kõveraks koolduma. Poisist, kel sugugi vigureid ei ole, tubli meest ei saa." Alghariduse omandas Vändra kihelkonnakoolis, mille lõpetamise järel täiendas end Vändra pastori Carl Körberi juures, kes soovis terasest noormehest koolitada kihelkonnale köstrit. Samas soovis ta õppida kirjakeelt, et tõlkida saksakeelseid raamatuid. Oma tõlketöös sai ta aga palju osavamaks Körberist.
1838. aastal asuski Johann tööle Vändra köstrina, saavutades kiirelt austuse ja tuntuse. 1843. aasta märtsis abiellus tollal veel Vändras elav Jannsen oma õpilase Juliana Emilie Kochiga. Sama aasta jõululaupäeval sündis ka tütar Lydia, kes mängib edaspidi väga olulist osa perekonna avalikus elus. Põhilise töö kõrvalt oli ka kirjamees , kes kirjutas eesti keeles.
1850. aastal lahkus Vändrast, et tööle asuda Pärnus Ülejõe ehk Rääma vallakooli õpetajana. Siiski räägitakse rahva seas, et ta ei läinud kohe Pärnusse, vaid kolis alguses Taali valda, kus ta oli kaks aastat kooliõpetaja. Lühemat aega töötas lisaks veel ka alevivalitsejana. 1857. aastal ilmus „ Perno Postimees ”, mille väljaandjaks oli Jannsen. Leht oli pika eeltöö tulemus, sest ta lehe tegemise palved olid korduvalt tagasi lükatud.
Ajalehe kasvu tõttu oli ta sunnitud 1863 aastal kolima Tartusse . Ajalehel oli üle 2500 tellija ning arvestades seda, et ühte lehte luges tollal rohkem kui paar inimest oli see kõige loetavaim kirjatükk piibli järel. Tartus osales ta ka rahvusliku liikumise juhtimisel.
1865 aastal oli Papa Jannsen ka laulu- ja mänguseltsi „ Vanemuine ” rajajate seas.. 1867 esitas Johann Voldemar Jannsen seltsi kaudu palve organiseerida üle-eestiline laulupidu. Johann Voldemar Jannseni eesmärgiks oli igalt poolt Eestist rahvast kokku tuues neist vaimselt üks tervik luua. Tänu tema organiseerimistalendile ja "Eesti Postimehele" jõuti ettevalmistustöödega valmis ning juunis 1869 võis Tartu vastu võtta lauljaid-mängijaid üle kogu Eesti. 12 000 kuulajat ligi tõmmanud laulupidu õnnestus hiilgavalt, tähistades uue etapi algust rahvuslikus liikumises. Hiljem laialt levinud kinnituses, et "laulupeole tuli kokku eesti rahvas, kes end siin rahvuseks laulis ", on sees tugev tõetera. Friedrich (Fredrik) Paciuse viisile loodud Johann Voldemar Jannseni "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muutus juba esimesel üldlaulupeol tõusva rahvuse hümniks.
1. detsembril 1880 tabas Jannsenit raske ajurabandus, mis ta ajakirjanduslikust ja seltskondlikust tegevusest täielikult välja lülitas. Kuigi dr Gustav Hirschi ravi tulemusena sai ta kõnevõime teatud määral tagasi, ei saavutanud ta töötervist enam iialgi. Vanaduspäevad veetis Jannsen oma väimehe Heinrich Rosentali juures Tallinnas. Elu lõpuks suundus tagasi Tartusse, kus tähistas ka oma 70. sünnipäeva.
Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk.

Tähtsus Eesti kultuuriloos

Looming

Köstriameti kõrvalt hakkas Jannsen ka kirjatööga tegelema. 1845. aastal ilmunud „Sioni-Laulo- Kannel ”, mis ka aastatel 1853 ja 1860 omale järje said, olid rahva hulgas väga populaarsed ja julgustasid edasi kirjutama.
Kirjutas ca 220 juttu – külajutud, ajaloolised jutud. Valdav enamus laenatud saksa õpetlikust ajaviitekirjandusest; pigem mugandused kui tõlked; eestindus ületab originaali keele lopsakuse ja värvikuse poolest. Iseloomulik on veel Jumalasõna ohtrus ja pealetükkiv moraliseerimine.
Otto Wilhelm Masingu „Marahwa Näddala-Lehe” mõjul esitas Jannsen 1845 taotluse rahva harimiseks ajalehte välja anda, kuid sai eitava vastuse. Selle asemel hakkas ta välja andma perioodiliselt ilmunud aastaraamatut „Sannumetoja”, mille tegid populaarskes Jannseni lopsakas keel ja rahvalik stiil. Kokku ilmus seitse osa. Jannseni lugusid võis lihtrahvas lugeda ka kalendritest ja ajalehtedest.
Laulukooride töö hõlbustamiseks andis ta 1860. aastal välja ilmalike laulude kogu „Eesti Laulik ”.

Perno Postimees

1865. aastal sai ta lõpuks tänu tutvustele trükikojas loa avaldada oma ajalehte. Trükkal F. W. Borni väljaandel ilmus 5. juunil 1857. aastal ajalehe „Perno Postimees ehk Näddalileht” esimene number. See pani aluse eesti ajakirjandusele. Perno Postimehe osa eesti ajakirjanduses iseloomustas Tartu Ülikooli emeriitprofessor, 2002. aasta Jannseni preemia pälvinud Juhan Peegel järgmiselt: „Aga kuulutamise leht oli ju ametliku sisuga ja üldloetav ajaleht kui selline tuli ikkagi koos Jannseniga 1857”
Ennekuulmatu oli lugejate poole pöördumine ajalehe esimeses numbris: „Postimehhe essimenne terretaminne” ülendab seni maarahva nime väärinud kaasmaalased „armsaks eesti rahvaks”
Jannseni ideeks oli eesti rahva elu-olu rahumeelne edendamine kehtivate tingimuste raames, kõik mida saavutada võis, pidi tulema rahumeelsest kokkuleppest sakslaste ja valitsusega. Eesmärgiks nimetas ta rahvast sellelt tasemest, kus ta asus, harida ja edasi viia. Väljaandes esitas Jannsen populaarteaduslikke materjale, ärgitas eestlasi haridust omandama ja talusid päriseks ostma, propageeris karsklust, andis nõuandeid põllupidajatele ja mõistis hukka ebausu. Ka virgutas ta eestlaste rahvustunnet ning kuulutas rahvaste ja rasside võrdsust ning humanismiideed. Samuti võitles ta ägedalt ümberrahvastamise vastu.
Tõsiseks tõkkeks ajalehe tegevusele oli karm tsensuur . Ametlikult olid välistatud poliitilised juhtkirjad , publitsistika laiemaski plaanis. „Perno Postimehe“ juturubriigiga pani aluse ilukirjanduse avaldamise traditsioonidele eestikeelses ajakirjanduses. Raskustele vaatamata saavutas Perno Postimees enneolematu menu omades 1862 . aastaks 2262 tellijat, olles sellega siinmail piibli järel enimloetud trükis.
Eesti keele seisukohalt oli oluline, et nii „Perno Postimees” kui lühidalt ilmunud „Tallorahva Postimees” olid mõlemad kirjutatud põhja-eesti kirjakeeles, mis kahandasid lõuna-eesti kirjakeele tähtsust ja andsid tugeva tõuke ühtse eesti kirjakeele loomisele.

Eesti Postimees

Aastaks 1863 oli väike Pärnu Jannsenile kitsaks jäänud, ta loobus aasta lõpul Perno Postimehe toimetamisest ja kolis koos perega tollase Eesti vaimuelu keskusse Tartusse, kus asus välja andma ajalehte, mis kandis juba nime „Eesti Postimees”.
Võrreldes vana ajalehega oli uus nii sisuliselt kui ka vormiliselt tubli samm edasi. See saavutas veelgi suurema populaarsuse, olles rohkem kui 2500 tellijaga, Eesti suurim ajaleht. Ka oli uue lehe toimetusel rohkem kaastöölisi kihelkondades. Jannsen rakendas ajalehe juurde tööle ka kogu oma perekonna, eriti silmapaistvat rolli etendas selles tütar Lydia, keda tuntakse paremini kirjanikunime Koidula järgi.
„Eesti Postimehe” rahvuslik hoiak radikaliseerus laulupeo järel tunduvalt, mis tõi kaasa konflikti baltisakslastega. Võitluse ägedusest kohkunud Jannsen üritas vene mõju kasvu kartes saksa poolega kokkuleppele jõuda. 1871 aastal asusid Eestimaa ja Liivimaa rüütelkonnad „Eesti Postimeest” salaja toetama. See tõi kaasa ka suurema mõju ajalehe üle.
Kui Jannsen vabastas ametist Jakobsoni , kellega tal juba varem teravad lahkhelid olid valitsenud, nõudsid sakslased ka tugevalt eestimeelse Jakob Hurda vabastamist „Eesti Postimehe Lisalehe” toimetaja kohalt. Jannsen tegigi nii nagu talt nõuti ning see tõi kaasa lisaks erimeelsustele tütre Lydiaga ka süüdistused reetmises.
Olgugi et ajaleht „Eesti Postimees” polnud tol perioodil küll mingil juhul saksameelne väljaanne, oli ta antud olukorras eesti rahva jaoks selgelt liiga passiivne. Antud olukorda kasutas ära Jakobson, kelle tunduvalt radikaalsem ja energilisem ajaleht „Sakala” koondas „Postimehe” ümbert enda ümber rahvusliku liikumise juhid. Tänu sellele, et „Sakala“ nii populaarne oli, hakkas Jannseni tähelend vaikselt lõppema. Ise kirjutas ta oma konservatiivsuse kohta, et ta on mees, kes katsus „omma vankrit kesk mante peäl (...) hoida, sest et sedda köige silledamaka piddasime, ilma et kajota eddasi minna.”

Eesti esimene üldlaulupidu

Saksameelsust pooldanud Jannseni suurim üritus oli 1. üldlaulupidu, mille korraldamisel olid eeskujuks Saksamaal toimuvad laulupeod. Jannsen taotles luba laulupidu korraldada 1867 aastal. Pidu ise leidis aset 1869. aastal. Laulupeo kava koosnes enamjaolt saksa heliloojate ilmalikest ja vaimulikest lauludest. Eestit esindasid Saebelmann-Kunileid lauludega „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”, sõnad Lydia Koidulalt. Ja Jannsen, kes kirjutas sõnad laulule „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (praegune eesti rahvushümn) mille viisi autor on soomlane Friedrich Pacius . Seetõttu koges see üritus nii Jakobsoni, kui ka teiste demokraatlike tegelaste vastuseisu.
Ometi sai see sündmuseks kus eesti rahvaks end üheks laulis. Peole oli kogunenud esinema 45 meeskoori ja 4 mängukoori, mis küll veel ühiskontsertidega toime ei tulnud, kokku umbes 800 lauljaga. Segakooride kutsumist pidas Jannsen kõlblusevastaseks. Aukartustäratav oli ka vaatajate arv, ligikaudu 12 000. Suurele lauljate arvule tuli kokkulaulmine hästi välja ja see oli tõukeks muusikalise isetegevuse ning kogu rahvusliku muusika edasisele arenemisele. Esimesel laulupeol sai alguse ka kooride võistulaulmise traditsioon.
Lisaks muusikalisele oli oluline ka poliitilis-kultuuriline osa. Erilise tähtsuse omandas tollal veel noore kooliõpetaja Jakob Hurda esimene avalik esinemine, kus avaldati kolm soovi: et seltsielu, üldised huvid ja ettevõtted leviksid, et ükski eestlane, kes koolitamise läbi talurahvast kõrgemale tõuseb, sellepärast omast rahvast ei lahkuks ja et eesti rahvas saaks endale eestikeelse keskkooli.
Ka said laulupeol tuule tiibadesse esimesed Eesti rahvuslikud organisatsioonid nagu Eesti Üliõpilaste Selts, Eesti Kirjameeste Selts, Aleksandri keskkooli komiteed, põllumeesteseltsid jne. Sel üritusel sõlmiti ka esimesed tutvused soomlastega.

Jannseni töö seltsides

Aastal 1865 asutati Tartus J.V. Jannseni juhtimisel ja 4 teenri, 3 aedniku , 3 poe- ja lihunikselli, 2 müürsepa, 2 tisleri , rätsepa, maalri , koka, kutsari, majahoidja ja paljude teiste kaasabil mängu- ja lauluselts „Vanemuine”. Alguses suhtus ta teatrisse kahtlevalt, kuid hiljem mõistis,et näitemängudel on rahva rõõmuks ja õpetuseks tähenduslik koht. Hiljem kirjutas ka ise 3 näidendit: „Pärmi Jaagu unenägu“, „Kihlvedu 5000 rubla pääle“ ja Tuhalabidavalitsuse“ Jannsen jäi ka seda seltsi juhtima. 24. juunil 1870 toimus seltsi toel L. Koidula esimese näidendi „Saaremaa onupoeg” esilavastus. See kuupäev saigi eesti rahvusliku teatri sünnipäevaks. Menu eestlastest linnaelanike ja talupoegade seas oli nii suur, et etendust korrati juba järgmisel päeval. Kohe asuti ka Koidula teise näidendi „Maret ja Miina ehk Kosjakesed” ettevalmistamisele, mis esitati veel sama aasta 29. ja 30 septembril, jällegi kaks korda täissaalile.
Jannsen osales ka aktiivselt põllumeeste seltside töös. Algselt oli ta Tartu, hiljem Võru põllumeeste seltsi eesotsas. Jannsen pidas põllumeeste koondumist ühte seltsi tähtsaks seepärast, et seemnevilju ja uusi tööriistu hankida ja ka muid majanduslikke tegevusi ühiselt teha. Tema vastassuuna peamine esindaja C.R. Jakobson pidas aga põllumeeste seltside ülesandeid tunduvalt laiemaks.

Kokkuvõte

Johann Voldemar Jannsen ehk rahvakeeli Papa Jannsen või Postipapa mängib Eesti ajaloos väga suurt rolli. Tema üksikisikuline püüdlus avas tee eesti ajakirjandusele, mis tõstis tublisti rahva eneseteadvust. Jannseni tahe eesti rahvast aidata sellega aga ei piirdunud. Luues lauluselts „Vanemuise” andis Jannsen rahvale võimaluse näha maakeelset näitendit. Sellele aitas palju kaasa tütar Lydia. Jannseni südamesoov eestimaa eri piirkondi üksteisele lähendada ja rahvustunnet tekitada saavutas täistabamuse kui toimus eesti esimene üldlaulupidu, kus eestlased end üheks laulsid. Tänu kindlameelsele tegutsemisele viisid Jannseni teod teda eesmärgi suunas – eesti rahvas tekkis tõesti rahvustunne ja selle najal liiguti vabaduse suunas. Papa Jannsen andis eesti rahvale seda mida tal tol hetkel vaja oli ning see aitas ka iseseisvuseni jõuda.

Kasutatud kirjandus

„Eesti NSV ajaloo lugemik ” 2. köide, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964, lk 253.

„Eesti NSV ajalugu” 2. köide, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963, lk141, 239, 268.

Annus E., Epner L., Järv A., Olesk S., Süvalep E., Velsker M. „Eesti kirjanduslugu “, kirjastus Koolibri, 2001, lk74-76.

Laama E. „Eesti iseseisvuse sünd”, Kirjastus Vaba Eesti, Stockholm 1964, lk12.

Nirk E. ja Sõgel E. „Eesti kirjanduse biograafiline leksikon”, Eesti raamat, Tallinn 1975, lk 109-111

Vahtre S. „Eesti ajalugu elulugudes”, Olion, Tallinn 1997, lk 64-65

http://www.hot.ee/sober3/kultuur.html , 23.11.04

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_voldemar.ht m , 21.11.04

http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/rahvuslik%5Fliikumine.ht m , 21.11.04

http://www.parnupostimees.ee/050604/esileht/10048126.php , 23.11.04
9