Lydia Koidula presentatsioon (0)

Lydia Koidula
1843-1886
Sissejuhatus
Lydia Emilie Florentine Jannsen oli kirjanik. Tema kirjanikunimi
oli Lydia Koidula. Teda on kujutatud ka 100 ­ kroonisel rahatähel,
kus on kirjas ka üks tema luuletus. Ta on eesti kirjaniku Johann
Voldemar Jannseni tütar.
Koidula oli oma aja koidulaulik ­ paljude ärkamisaja püüdluste
teerajaja. Kirjanikunime Lydia Koidula soovitas Lydia Jannsenile
Carl Robert Jakobson, sest see tähistas koidu aega.
Koidula on kirjutanud palju isamaaluulet, sellega on ta suutnud teha
eestlastele isamaa mõiste tajutavaks. Üks tuntumaid isamaalisi laule
on "Mu isamaa on minu arm", mida esitati ka Eesti esimesel
üldlaulupeol Tartus 1869. aastal.
Lydia Koidula elulugu
Lydia Koidula on sündinud 12. detsembril 1843. aastal Vändras
Johann Voldemar Jannseni esimese lapsena.
Lydia Koidula hüüdnimeks oli väiksena Lolla ning tema tehtud
märkmed olidki siis Lolla nime all. 1850. aastal asus perekond
elama Pärnu Ülejõele.
Ta sai algõpetust kodus isa juhtimisel. 1854. ­ 1861. aastal õppis ta
Pärnu kõrgemas tütarlaste koolis. Tema isa Johann, kes oli ajalehe
"Perno Postimees" toimetaja, kaasas ka tütart ajalehetöösse. Kui
Lydia lõpetas Pärnu tütarlaste kooli, sooritas ta 1862. aastal Tartu
ülikooli juures nn suure eksami ja sai koduõpetaja kutse.
1860. aastate teisel poolel kujunes temast rahvusliku liikumise
taotluste ja patriootilise võitlusvaimu mõjukaim väljendaja eesti
luules.
1863. aastal kolis perekond Tartusse, kus Jannsen hakkas välja
andma "Eesti Postimeest". Ka Lydia oli tegev ajalehetöös.
Koidula abiellus 1873. aastal Tartus arstiteadust õppinud lätlase
Eduard Michelsoniga ja asus koos mehega Kroonlinna elama, kuhu
mees oli saanud sõjaväearsti koha. 1876-1878 viibis Koidula koos
mehega (kes oli stipendiaadina saadetud end täiendama) Breslaus,
Strasbourg'is ja Viinis.
1882. aastast halvenes järsult Koidula tervis ning tema viimased
eluaastad möödusid kannatusrikkas võitluses vähktõvega.
Koidula suri ja maeti Kroonlinnas. 60. surmaaastapäeva puhul toodi
lauliku põrm Eestisse ja maeti Tallinna Metsakalmistule augustis
1946.
Lydia Koidula perekond
Lydia Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (16. mai 1819 ­ 13. juuli
1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juht. Jannsen sündis
Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast
1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850. aastal kolis
ta Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja.
Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku
sisaldasid tema kolm avaldatud teost 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja
on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride
tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti
Laulik".
Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud. 1857.
aastal asutas Jannsen esimese regulaarselt ilmuva eestikeelse nädalalehe
Pärnu Postimees (originaalis "Perno Postimees ehk Näddalileht"), mis
ilmus Pärnus aastatel 1857 ­ 1866.
Koidula ema Annette Juliana Emilie Koch/Jannsen oli saksa soost, pärit
kodanlikust perekonnast ja sellepärast oli Lydia Koidula pere koduseks
keeleks saksa keel, kuid vanaemalt, isalt ja külarahvalt õppis Koidula
ladusalt rääkima ka eesti keelt. Lydia Koidula oli peres vanim laps, kuid
hiljem sündisid veel õde Eugenie ja vennad Julius, Leopold, Harry ja
Eugen.
Lydia Koidula luule
Luuletajana alustas Koidula 1865. aastal oma esimese
luulekoguga ,,Waino-lilled''. Lydia Koidula luuletusi kannab
lennukas, kirglik paatos, mille taga on tunda suurt tundejõudu.
Koidula inspiratsioonallikateks luule kirjutamisel oli mälestusrikas
lapsepõlv Vändras, armastus Eestimaa ja eesti rahva vastu ning
kirjanduslikud eeskujud.
Koidula põhiliseks luulezanriks on isamaaluule.
Kui võtta kokku kõik Koidula luuletused, siis on näha, et nende
välisvorm on mitmekesine. On kasutatud nelja-, viie-, kuue-,
seitsme ja kaheksavärsilisi stroofe, kusjuures värsside pikkus
vaheldub. Erinevalt teistest on isamaaluules selgelt tunda
agiteerivat intonatsiooni.
Isamaalüürika kõrval on Koidula luule teiseks tähtsamaks alaks
looduslüürika, mida luuletuste arvult võib asetada isegi esikohale.
Loodusmeeleoludest kõige silmapaistvaim on kevadtunde
esilepuhkemise kujutlemine, kuid selle kõrval leidub ka teistelt
aladelt mitmekesiseid tähelepanekuid, mis jõuavad mõnikord välja
ka filosoofilist üldistusteni.
Samuti on Koidula tegelenud ka armastusluulega, millest kõige
silmapaistvaim on ,,Emasüda''. Selle kõrval ka ,,Oh räägi'' ja
,,Tamme all''.
Peale luule on Koidula kirjutanud ka ballaade ja proosat.
Ballaadidest üks tuntuim on ,,Narva neitsi'', mille aluseks oli
Fr.R.Kreutzwaldi muistend ,,Narva kaupmehe tütar''.
Proosateostest on aga tuntuimad ,,Ainuke''(1868), ,, Olesja'' ja
teised, mis kõik teenisid rahvusliku liikumise põhilisi taotlusi.
Koidula kirjutatud luuletused
Mu isamaa on minu arm
Mu isamaa on minu arm,
Kodu kel südant annud ma,
Meil aiaäärne tänavas, sul laulan ma, mu ülem õnn,
kui armas oli see! mu õitsev Eestimaa!
Kus kasteheinas põlvini
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks
me lapsed jooksime. teeb, mu isamaa!
Kus ehani ma mängisin Mu isamaa on minu arm,
küll lille, rohuga, ei teda jäta ma,
Kust vanataat käe kõrval mind ja peaks sada surma ma
tõi tuppa magama. seepärast surema!
Küll üle aia tahtsin siis Kas laimab võõra kadedus,
ta kombel vaadata. sa siiski elad elad südames,
,,Laps, oota'' kostis ta, "see aeg mu isamaa!
on kiir küll tulema''. Mu isamaa on minu arm,
Aeg tuli. Maa ja mere peal
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
silm mõnda seletas- mu püha Eestimaa!
ei pool nii armas olnud seal Su linnud und mul laulavad,
kui külatänavas! mu põrmust lilled õitsetad,
mu isamaa!