JOHANN VOLDEMAR JANNSEN (0)

Jõgeva Gümnaasium
JOHANN VOLDEMAR JANNSEN
Referaat
Koostas: Kätri-Avelin Säärits 8.b klass
Õpetaja: Jana Tiido
Jõgeva 2012
JOHANN VOLDEMAR JANNSEN
Jannseni osa Eesti kirjanduse ajaloos seisab peamiselt selles, et ta aitas oma tegevusega talurahvas suurendada harjumust lugeda ajalehti ja raamatuid. Sammuti oli tal oluline koht kultuuriürituste alagatamises ja korraldamises. Kuid kõige olulisem on see, et ta läbi raamatute ja ürituste tõstis inimeste rahvuslikku eneseteadvust.
Lapsepõlv
Johann Voldemar Jannsen (Jaan Jensen) sündis 16. mail 1819. aastal Vana-Vändra vallas möldri pojana . Johanni isa suri, kui poiss oli 7-aastane, mistõttu pidi kirjanikuhakatis võõrasisa taluma.Ta õppis Vändra kihelkonnakoolis. Juba seal oli ta silmapaistev ja andekas poiss. Pärast kooli lõpetamist läks Jannsen Carl Köberi juurde, kes koolitas noormehest hea ja eduka köstri.
23 aastaselt sai Johann Voldemar Jannsenist Vändra köster ja kihelkonnakoolmeister. Ta oli usin õpetaja ning töö kõrvalt tegeles ka kirjatööga. Rahvale meedis Johann Voldemari looming ning ta kogus kirjutamisega tuntust.
1843. aasta märtsis abiellus Jannsen oma õpilase ja endise köstri vennatütre Anette Juliana Emilie Kochiga. Sama aasta lõpus sündis neil tütar Lydia Fiorentine Emilie Jannsen. Kokku oli Jannsenil kuus last. Perel tekkisid rahaprobleemid. 1850. aastal kolis Jannseni pere Pärnusse. Johann Voldemar asus Pärnu Ülejõe kooli õpetajaks.
Perno Postimees ehk Näddalileht
Ajaleht Perno Postimees ilmus esimest korda 1857 aasta suvel ja lehe väljaandjaks oli Jannsen. Lehe nimel tegi ta palju tööd ning see oli pika eeltöö tulemus, sest lehe tegemise palved lükati mitmeid kordi kirjastuse poolt tagasi.
Ajalehes Perno Postimehes lubati avaldada sõnumeid omelt maalt ja võõrastelt maadelt, kiriku- ja kooliteateid, põllupidamisest ja majandusasjadest, tervishoiuõpetusi, erinevaid jutte ning kuulutusi. Keelatud oli kirjutada sotsiaalpoliitilistest oludest , probleemide käsitlemisest ja juhtkirjataolisi kirjutisi.
Perno Postimees saavutas rahva seas üha suuremat populaarsust. Alates esimesest numbriat pöördus Perno Postimees mitte maa- või talurahva poole, vaid Eesti rahva poole, sammuti ajalehte on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks, sest seal said levida Eesti rahvast ühendavad mõtted ja Jannseni toimetuses said kohtuda ka rahvusmeelsed Eesti haritlased. Peagi sai Johann Voldemar üle Eestimaa tuntuks, kui „Postipapa“ ning lehe kasvav populaarsus pani teda ümber kolima Tartusse.
Tartu ja Eesti Postimees
Tartus alustas ta uue ja sisukama ajalehe Eesti Postimees väljaandmist. Ta pööras uues ajalehes rohkem tähelepanu laiema ilma uudistele, kuid õhutas veel endiselt rahvustunnet. Toimetuse töösse rakendas Jannsen kõik pere liikmed. Eriti silmapaistev oli ajakirjanikuna ta tütar Lydia ja ka poeg Harry .
Pärnust lahkudes oli Jannsenil lehe tellijaid 40, Tartus aga aitas ajalehe tõusule kaasa erinevad lisalehed ning tellijate arv tõusis 2000 tellijani.
Jannsenite kodust kujunes välja rahvusliku liikumise läbikäimiskoht. Enamik ärksamatest eestlastest õppis sellel ajal Tartu Ülikoolis ning lugesid Postimeest. Johann Voldemarist sai ärkamisaja alguse liider ja ta seisis kõikide oluliste algatuste juures.
Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson , kes olid Eesti Postimehe kaastöölised, hakkasid avaldama baltisakslaseid kritiseerivaid artikleid ning nõudma nendega võrdseid õigusi. Jannsen kartis sakslastega läbisaamise kaotust ja vene mõju kasvamist. Ta eemaldas baltisakslaste nõudmisel Jakobsoni ja Hurda Postimehe toimetusest. See tekitas eestlaste seas arusaamatust ja Jannsenil oli isegi konflikt oma tütre Lydia Koidulaga. Hiljem selgus, et sakslased maksid Jannsenile selle eest raha.
Postimehele tekkis konkurent, milleks oli Jakobsoni ajaleht Sakala. Jannsen võttis seda siiski rahulikult , kuid Postimehe autoriteet hakkas langema . 1879 aastal oli rahvuslikus liikumises väike paus , kuna nüüd olid lahkhelid ka Jakobsoni ja Hurdi vahel.
I ja II Eesti üldlaulupidu
1867. aastal esitas Johann enda loodud laulu- ja mänguselts „Vanemuise“ kaudu palve , et korraldataks laulupidu 50 aasta möödumist pärisorjusest. Esimene laulupidu toimuski Tartus 1968 18-20 juunil Tartus.
Laulupeole kokku aetud meeskoorid tegid kõvasti proovi, et sakslased ei saaks üelda Eesti kohta õelaid komentaare. Laulupidu äratas suurt tähelepanu ning vaatama oli tulnud seda üritust 12 000 – 15 000 pealtvaatajat. Nõnda sai sellest esimene eestlaste rahuslik suursündmus. Muuhulgas lauldi laulupeol esimest korda Friedrich Paciuse viisi ja Johann Voldemar Jannseni sõnadega laulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, millest sai hiljem Eesti hümn.
Johann Voldemar Jannsen organiseeris veel teisegi laulupeo 1979 aastal. Ka seal esitati mitmeid Jannseni kirjutatud laule.
1870. aastal virgutas Jannsen eestlaste rahvustunnet ja kultuuritarvet Eesti Põllumeeste Seltsiga Tartus.
Jannseni surm
1880. aasta 1.detsembril haigestus Jannsen afaasiasse, mis võttis ära Jannseni kõnevõime, kui ka mälu. Hiljem mingil määral suutsid arstid ta kõnevõime taastada, kuid Johann Voldemar ei saanud enam siiski halva tervise pärast tööd jätkata.
Johann Voldemari ajalehte ja seltse hakkasid edasi juhtima uued tegelased, sealhulgas poeg Harry.
Johann Voldemar Jannsen suri kümme aastat pärast tema haiguse avastamist. Ta suri 1890. Aastal 13. Juulil Tartus. Ta on maetud Raadi kalmistule.
„Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!“ – Johann Voldemar Jannsen
Kasutatud kirjandus:

• „Eesti kirjanduse ajalugu“ II köide, toimetanud E.Nirk, leheküljed 128-157
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
  
• http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_voldemar.ht m
  
• http://www.histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=115&lang=est
  
• „Väike Eesti kirjanike leksikon “, Virgela koolikirjandus 1, 1998