Johann Voldemar Jannsen (0)

Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen ) sündis 16.mail 1819.aastal Vana-Vändra vallas. Ta oli möldri/kõrtsimehe Ado ning tema naise Malle poeg, kellele pandi nimeks Jaan. Vabanime Jensen sai perekond paar-kolm aastat hiljem. Jannseni isapoolsete esivanemate liinis pärandati möldriamet põlvest põlve : seda pidasid Vändra lähedal Suurejõel juba vaarisa Jaan ja vanaisa Juhan. Jannseni ema, kangur Agnese tütar oli pärit Kuldkeppide suguvõsast Suure-Jaani kihelkonna Vastemõisa vallast , mis paiknes Vändra naabruses .
Välimuselt olevat Johann Voldemar läinud tugevuselt isa sugulastesse, iseloomult ja vaimuannetelt rohkem emasse, kes armastas laulmist, oli elurõõmus ja sõnakas naisterahvas. Johann Voldemari lemmikkohaks lapseeas oli rahvarikas veskikoda, kus veskilised jahvatusjärge oodates mõnusat juttu ajasid ja nalja tegid. Veskitoas kasvas ta kokku ehtsa rahvakeelega ja talupojahuumoriga. Hiljem said need tema kirjatööde suurteks väärtusteks. Kuid juba 1826 .aastal, mil Jannsen oli vaevu seitsmene, tema isa suri. Sellega lõppes tema muretu lapsepõlv. Ema läks peagi teist korda mehele ning Jannsen koos oma õdede ja vendadega pidid leppima vaesusega. Võõrasisa Jaan Rõõmussaar oli möldri- ning kõrtsmikuametis väga kergemeelne ja laisk . Peagi võttis Ditmar talt 1829.aastal jüripäeval veskikoha käest ära.
Johann Voldemar pidi samal kevadel sugulaste juurde karjaseks minema. Tema uueks elukohaks sai Magenaru metsatalu, mis asus kihelkonna piiril . See talu kuulus tema võõrasisa vennale . Paari aasta pärast võttis ema poja enda juurde tagasi ja saatis ta Vändra köstrikooli. Ta oli väga hoolas ja andekas, samuti ka musikaalne. Kui 1833.aastal avati Vändra köstrimajas kihelkonnakool, mille ülesandeks oli ette valmistada külakooliõpetajaid ja vallakirjutajaid, pääses sinna kohe ka Johann Voldemar.
Kösterkoolmeistrilt Kochilt sai noor Jannsen lugeda O. W. Masingu “ Maarahva Nädalalehte” ning selle mõjul tärkas poisis lapselik unistus hakata kunagi ise eestikeelset ajalehte kirjutama. Sealne pererahvas pidas väga Jannseni loetud kirjavarast lugu. Peagi oli Jannsenil kool ja leer läbitud.
Jannsen jäi Masingu austajaks elu lõpuni. Koolivaheaegadel käis ta Ernst Petersoni karju hoidmas. Sealne pererahvas pidas väga Jannseni loetud kirjavarast lugu.
1836.aastal võttis kohalik abipastor Carl Körber Jannseni omale kutsariks. Samuti jäi tal aega õpetada Jannsenile vaimuandeid muusikas ja saksa keeles.
Jannsen puutus noores eas väga palju sakslastega kokku ja see on üks põhjustest, miks ta nendega ka hiljem hästi läbi sai. Kui saksa keel selgeks sai, oli Jannsenil palju võimalusi edasiseks eneseharimiseks. Körber toetas Jannseni õpinguid ja aitas tal saada tööd kohaliku köstrina.
19-aastaselt sai Jannsen oma endise õpetaja Kochi abiliseks nii koolis kui ka kirikus. Ta aitas lapsi õpetada ja kandis hoolt selle eest, et kogudus paremini viisi peaks. Kui Jannsen oli 23-aastane, esitas Koch lahkumispalve ning Jannsen sai tema asemel Vändra kösterkoolmeistriks. Kohaliku saksa koguduse personaalraamatusse kanti ta Johann Adami poeg Jannsenina. Alles 1860-ndate aastate lõpul hakkas oma eesnime kirjutama kirjandusloos tuntud kujul : Johann Voldemar.
Selle täienduse tegi ta oma ristiisa , Vändra mõisniku Vold. Von Ditmari nime järgi . Ta oli väga populaarne ja armastatud inimene (teda kutsuti ka lapsi ristima ja surnuid matma ).
Oma sorava jutuga jagas Jannsen rahvale ilmalikku tarkust. Jannseni suur edu äratas kadedust aga Carl Körberis ning nendevahelised suhted hakkasid jahenema .
Köstri elukutse kõrval hakkas ta ka kirjutusi avaldama : “Sioni-Laulo-Kannel”(sisaldas 333 laulu), “Eesti laulik ” ja teised. “Eesti laulik oli mõeldud laulukooridele. Enamik lauliku tekstidest ja viisidest olid saksa algupära, kuid see ei vähendanud nende populaarsust. Rahvale laulik meeldis ja kirjastaja Laakmann andis sellest välja koguni 6 trükki. 1869.aastal, mõned kuud enne laulupidu , ilmus Jannsenilt “Eesti- rahwa 50-aastase Jubelipiddo -Laulud”, mis sisaldas ka algupärast loomingut. Johann Voldemar Jannseni laulude peamised teemad on loodus, armastus ja isamaa. Neist kõige rohkem õnnestumad laulud on isamaalised, millest väga mitmed on saanud üldtuntuks: “Eesti vennad laulgem rõõmsast” ; “Minu kallis isamaja” ; “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Viimasest laulust sai koos F. Paciuse viisiga Eesti hümn.
1843.aasta märtsis abiellus ta oma endise õpilase Anette Juliana Emilie Kochiga. 24.detsembril ehk jõululaupäeval, 1843.aastal sündis neil esimene tütar, Lydia Emilie Florentine Jannsen (Koidula). Kümne aasta jooksul järgnes Koidulale veel viis last.
Jannsenil oli vaja suuremat elatusallikat, sest vähese kösterkoolmeistri palgaga ta oma perekonda toita poleks suutnud. Samuti halvenesid Jannseni suhted Carl Körberiga veelgi. Ta hakkas Körberiga konkureerima isegi raamatute kirjutamises.
1850.aastal kolis perekond Jannsen Pärnusse. Jannsen asus tööle Pärnu – Ülejõele kooliõpetaja/juhatajana. Ülejõe kool oli just valmis saanud ja Jannsen alustas oma õpetajaametit 1850.aasta sügisel. Koolis õppis nii maa- kui ka linnalapsi. Ta andis tunde eraldi nii eesti, kui ka saksa keeles. Võrreldes teiste valla koolidega oli selles koolis jagatud teadmiste hulk tunduvalt suurem. Ülejõe kooli lõpetanud inimesed töötasid hiljem just Jannsenilt saadud haridusega. Ülejõele kolimisega ei muutunud Jannsen linnarahvaks, vaid ta elas praktiliselt maaoludes.
1854.aasta kevadel võttis ta lisasissetuleku saamiseks Ülejõe alevikuvalitseja kohustused. Suure laulumehena käis ta kohalikus saksa Liedertafel’is. Samuti asutas ta ise eesti segakoori, mille viis ta enda aja kohta väga kõrgele tasemele . Tema peamised kontaktid välismaailmaga olid tal ärikorrespondents kirjastaja Laakmanni kaudu.
Pärnus tegeles Jannsen kirjatööga tunduvalt rohkem. Ta jätkas “Sanumetooja” seeriat , millest igal aastal ilmus üks väljaanne. Siis tekkis selle kirjutamisse suur paus, mille osaliseks täiteks oli “Püssipappa essimessed Külla- Juttud külla rahvale”(1854). Terve seeria loeti suure hoolega läbi ning “Sanumetooja” muutus palju haruldasemaks. Väga hea minekuga oli “ Siioni laulukannel”, millest Jannsen andis välja ka veel kaks osa( 1853 ja 1860), mis koos esimese osaga sisaldab kokku 1003 laulu. Koorilaulu harrastusest andis ta välja “Eesti lauliku”. 5.juunil 1857.aastal hakkas ilmuma “ Perno Postimees ”, millega Jannsen rajas järjepideva Eesti ajakirjanduse. Enne esimese numbri väljaandmist pidi Jannsen pool aastat valmistusi tegema.
“Perno Postimehe” edust innustatuna loobus Jannsen tööst koolmeistrina. “Perno Postimees” ilmus Jannseni toimetusel 6 aastat. 1861.aastal hakkas isa abistama ka Jannseni tütar Lydia Koidula. 1863.aastal kolisid Jannsenid Tartusse , lootes suuremat kirjanduslikku edu. Tartu aastad olid ka kogu Jannseni elu tipphetked. Jannsenite kodu, Tartus Tiigi tänavas, kujunes tolleaegsa haritlaskonna kooskäimise kohaks, kus võis kohata Jakobsoni, Hurta ja teisi tuntud inimesi. Samuti liikusid seal ka eesti kultuuri huvilised Soomest ja Ungarist.
Samal aastal alustas ilmumist ka “Eesti Postimees”, mis oli rahva seas väga populaarne. Seda tellisid enam, kui 2500 inimest. (Hiljem on tõestatud, et Jannsen sai sakslaste käest toetussummasid, et leht oleks saksasõbralik.) Oma ajalehtede abil õpetas Jannsen eestlasi ka lugema. Tema toimetatud ajalehtedel oli Eesti rahvuslikul ärkamisel ja kasvatamisel silmapaistev osa. Ta võttis esimesena sõna “ maarahvas ” asemele kasutusele “eesti rahvas”.
Kuigi tal puudus kindel programm, oli ta Eesti rahvuslik ideoloog ja rahvuskeele tundja , kes aitas kaasa rahva valgustamisele ja äratamisele. Lehed sisaldasid uudiseid kodu- ja välismaalt ning mõnusat ajaviidet jutulisade näol. Ajakirjandusliku tööga teenis Jannsen endale rahva hulgas austava nime – Postipapa.
1865.aastal asutati Jannseni algatusel laulu- ja mänguselts “ Vanemuine ”. “Vanemuise” seltsi peoõhtutel leidsid lavastamist ka Jannseni kirjutatud kolm näidendit. Üks huvitavaim neist on: ”Pärmi Jaagu unenägu”, mille teemaks oli joodikust talupoja härraks narritamise ja pilamise lugu. See näidend on tuntud ka rahvusvaheliselt. “Vanemuine” hakkas konkureerima ka teiste baltimaade näiteseltsidega.
1869.aastal toimus Jannseni eestvedamisel esimene Eesti üldlaulupidu, kust võttis osa ~15 000 inimest ning millel oli tohutu ühendav ja rahvustunnet äratav mõju. Üldlaulupeol andis ta välja laulukogumiku, kus olid ka Eesti hümni sõnad, mida Jannseni ja Soome helilooja F.Paciuse viisiga lauldi esimeses Eesti Vabariigis ning laulame ka nüüd. 1871.aastal loodi Jannseni juhtimisel Eesti Põllumeeste Selts, mis oli esimene omataoline Eestis.
1.detsembril 1880.aastal tabas J.V.Jannsenit ajurabandus, mis röövis temalt esialgu täielikult kõnevõime. Hiljem suutis doktor Gustav Hirsch tema kõnevõime teatud määral taastada, kuid töötervist ei saavutanud Jannsen enam kunagi. Johann Voldemar Jannsen suri 13.juulil 1890.aastal, Tartus. Ta maeti Tartu Maarja Kalmistule.