J. Krossi luulekokkuvõte (0)

Saaremaa Ühisgümnaasium
Jaan Kross
Luulereferaat
Koostaja : Gädi – Liis Juht,12c
Juhendaja : Rita Ilves
Kuressaare 2010

Sisu

SISSEJUHATUS
Eelkõige tuntakse Jaan Krossi kui romaani kirjaniku. Kuigi paljud kirjanikud on iljelenud nii lüürilist luulet kui ka jutsutavaid proosažanre, on vähe neid, kelle saautused küündiksid mõlemas vallas ühtviisi kõrgele. Jaan Krossi luulega on õigupoolest paradoksaalsed lood. Kirjaniku luule on uuenduslik ja avaldab kaasaegsele kirjandusele arvatavasti suurematki mõju kui tema kunstiküpsed proosateosed. Paljud Krossi luuleteosed ultuvad küll puhtalt kirjandusloolisest kontekstist kõrgemale, ajatule tasemele, kuid tema luuleloomingu hindamine eeldab siiski põhjalikumat kirjutamisajastu tundmist, kui läheb tarvis nooremate poeetide või tema enda romaanide ja noellide nautimiseks. Käes oleva referaadiga annan lühikese ülevaate tema elust ja loomingust, ellusuhtumisest ja maailmavaatest. Andes analüüsi luuleteostest ja tuues mõned tekstinäited.
1. JAAN KROSSI ELULUGU
Jaan Kross sündis Tallinnas, õppis Tartu Ülikoolis (1938–45) õigusteadust [1] . Saksa okupatsiooni ajal 1944. aastal arreteeriti Saksa Julgeolekupolitsei ja SD poolt ning viibis eeluurimise all Keskvanglas. Aastal 1944 ta vabanes ja jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, kus oli pärast lõpetamist ka kuni 1946. aastani õppejõud (uuesti 1998 vabade kunstide professorina).
1946. aastal ta arreteeriti Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi poolt, mõisteti süüdi NKVD Erinõupidamise otsusega ja viibis GULAGi laagrites Krasnojarski krais ja Komis, kust vabanes 1954. aastal.
Pärast naasmist hakkas 1954. aastal professionaalseks kirjanikuks.
Kross alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Viimasel ajal oli ta keskendunud mälestusraamatute kirjutamisele.
2004. aastal oli Jaan Kross Eesti kõige rohkem autorihüvitist teeninud kirjanik. Ta sai autorihüvitisena seadusega maksimaalselt lubatud 29 148 krooni suuruse summa. Ka 5 tõlkijat said sama maksimumsumma. 2006. aastal oli ta 16 520 krooniga kirjanikest 6. kohal.
Samal aastal anti Krossi 85. sünnipäeva puhul välja artiklikogumik "Metamorfiline Kross", Krossi kogutud teoste uus köide ja ilutrükis "Maailma avastamine".
Jaan Kross suri 27. detsembri pärastlõunal 2007. Ta on maetud Rahumäe kalmistule.
Jaan Krossi esimene abikaasa oli Helga Pedusaar, nad olid abielus 1940–1949. 1954–1958 oli Jaan Kross abielus Helga Roosiga, Kristiina Ross (sündunud 1955) on nende tütar.
1958. aastast oli Jaan Kross abielus luuletaja ja lastekirjaniku Ellen Niiduga. Maarja Undusk (sündinud 1959 ), Eerik- Niiles Kross (sündinud 1967) ja Märten Kross (sündinud 1970) on nende lapsed.
2. LOOMING
2.1. Ettevalmistus periood. Loomingutee algus (1935-1958)
Suure lugemusega gümnsist, kes lõi kaasa kõnevõistlustel, maleringis ning muudes õpilasüritustes, hakkas eneseväljendust otsima ka kirjanduslikus loomingus. Esimesed tõsisemad värsikatsed pärinevad aastast 1935. Kuna nooruk ei piirdunud omakeelse lektüüriga, olid mõjutusedki mitmesuunalised. Ehkki südamlähedasem oli luule, tuli drükidebüüt vabateemalise kirjandiga. Küpsem on ta kummatigi värsivormis. Juba esimestest trükki pääsenud luuletustes ilmnevad algaja teadlikud , sihiselged kirjanduslikud taoutlused ning arestata osavus nende realiseerimisel.Luule tehnilised võtted ja oskused on Kross omandanud hea õppuri nobedusega, abi otsides poeetika käsiraamatuist.
Avarduva lugemuse najal kasvas luuletundmine ning sugenesid üha uued arenguks tarblikud avastused ja tutused. Kross ise on välja tõstnud Puškini ning Underi, kelle äratusel luuleharrastused said uut hoogu.Gümnaasiumijärgne aeg, millest ettekujutluse loovad valikkogu „ Voog ja kolmpii“( 1971 ) esimene tsükkel „Eilne mees väljas“ ning mõningad „Söerikastaja“ luuletused, on möödunud arbujate tähe all. Ühisjooni võiks leida A. Sanga ja K. Merilaasi värssidega. Eriti äratuntavad on aga B. Alveri impulsid, kelle intellektuaalne, klassikaliselt selge ning keeletaidurlik luule näib Krossi eelduste ja taotlustega enim resoneerivat. Üldinimlik vaatepunkt ning allusioonid avarasse kultuuritusta olid iseloomulikud arbujatele – ka noorele Krossile. Retoorilised pöördumised ja deklaratsioonid, mis ennustvad üht tulevast thku, võiksid seevastu osutuda eeskujuseostele J. Barbaruse luulega.
Noore Jaan Krossi luule tähtpunkt on sageli intellektuaalne, mingi mõtte või tõe kujutus luulevahenditega. Näiteks piiblimotiivilistes luuletustes. Tugevamate luuletuste hulka tuleks arvata lembeluuletused, mille tundeskaala ulatub galantsest ihalusest verilõõskava kireni. Keskenduv sotsiaalne sisukus on veel saavutamata , kuid 40-ndate aastate lõpus tiheneb ajakonkreetsus , kasvades luuletustes „Müürist müüri . Kõminal kui võnguks.“ (1947) otsekui isikukohaseks proloogiks „Sõerikastajale“.
Krossi poeedi-isikupära kujuned 30 – ndate aastate kõrgtasemelise luulebaasil, võttes vastu mõjustusi ka maailmakirjandusest. Luuletajal ei tulnud kaasa teha seda tasalülitamist, mis leidis aset 40. - 50 – ndail aastail. Teravalt sotsiaalne luulesõnum, mille tõi „Söerikastaja“ , oli kirjutatud elukogenud ja vilunud käeg

2.2. „Söerikastja“ (1958)
Jaan Krossi esikokgu algatuslikkus seisnes eeskätt sisulistes uuendusimpulssides. Mitte sedavõrd poeetiline, kuivõrd kodanikujulgus seletab luuletuskogu erkordne kõlajõud.
„Söerikastja“ oli ajalaulude raamat, senikuulmatult avalik hukkamõist möödunule, muutuva mõtteviisi, uue eest peetava võitluse avaldus. Krossi sotsiaalsed värsid kõlasid kaasa stalinismivastasuses ning demokratiseerimise taotluses. Lugejapoolne luulehuvi sai uue hoo, ajastu meeleolude väljendajana leidis raamat erilist poolehoidu noorte hulgas.
Krossi enda ütluse järgi oli „Söerikastaja“ naer vabastav naer, mineviku dogmadest ning traagikast üleoleku osutus. Poeet on esmajoones võitjela, kes kõike ebapuhast ja võltsi ründab sõjaka ägedusega. „Söerikastaja“ ajaluule on kirjutatud valdavalt aastail 1955 – 1958. Sotsiaalse löövuse nimel on autor kogust välja jätnud mõndagi, mis võinuks seda taotlust nõrgendada ning kõrvale juhtida pealkirjaga märgitud sihist.
Söekaevandaja – kujundis sisaldub raamatut läbiv juhtmotiiv – puhtuse taotlus . Sastaks progressi teel on isikukultuslikud dogmad, silmakirjalikkus , roomamine, muganemine, kirjanduslik ja teduslik haltuura, bürokratism. Nende nähtuste rookimisel muutub Kross sarkastiliselt ajakonkreetseks. Rünnatavat nähtust iseloomustatakse põlastaates hüpeboliseeritud hajapiltides, et anda luuletuse lõpus positiivne deklaratsioon. Sõnastuses võidakse olla räme ja robustne.
„Söerikastaja“ intiimsem pool jäi raamatu ilmumisel suhteliselt arju, kuigi siin leidub küpseid, läbituntud luuletusi. Mõningates loodusvärssides mängib ajastu sümboolika, nagu teistegi luuletajate tolleaaegses loomingus. „Söerikastaja“ rütmiline liigendus ei ole range. Raamat võeti lugejte poolt vastu tulise poolehoiuga, ehkki kriitikas heideti autorile ette võimalikke ebasobivaid alltekste ning ülikriitilisust. Kirjanike Liidu kongressil 1958. a. Detsembris tuli Krossil end arvukate süüdistuste ning väärtõlgituste vastu energiliselt kaitsta.
2.3. „Kivist viiulid“(1964)
Luulekogu „Kivist viiulid“ väljendab kümnendivahetuse optimistlikke meeleolusid, ühiskondlike tunnetuslike horisontide vardumist.
Juba kaanevärvi kontratst „Söerikastaja“ omaga kõrvutades ilmutab olulist teisenemist. Sugereeriva värvisümboolikaga luuakse hele atmosfäär, aaruste ning kauguste tunne, mis seotakse mere, taeva, tuule, voolavate vete, vikerkaare ja kõrgete vaadete looduslikke avarduskujunditega. Järgneva häälestus on aga helesiniselt optimistlik, positiisete probleemidega tegeleva luuletaja pilk on tulevikku pööratud. Üldine ja isikluk ühinevad tasakaalukas kooskõlas: isikukultuse ajastu surutisest vabanemise tunne, teadmuse plahvatuslik kasv, alanud kosmoseajastu, koloniaalmaade ärkamine ja vabadusliikumine , omaenese armastus – ja kaasalöömisrõõm selles ajataustas. Maailma tajutakse suures inimlikus ühtekuuluuses , luuakse laiahaarelisi seoseid ajastuste – mineviku, oleviku ja tuleviku ahel. Luuletuskogu kui tervik kasvab avaraks, pateetiliseks Arengu deklaratsiooniks, Aja voolamise kui arengu ning edeneva tunnetuse hõlmavaks ühtsuseks.
„Kivist viiulite“ temaatika ning ideeline tuum on kokku võetud raamatut lõpetavas poeemis „Maailma avastamine“. Sõit tundmatusse, mereleminek ja avastusretked olid 60 - ndate aastate esimesel poolel eesti luule meelismotiive. Kross näeb üksikutki inimelu eeskätt „maailma avastamisena“, tunnetuse teena Kolumbuse kombel üle sinise mere, kus igaüks tee on jõukohased avastused „mõtte või südame tarvis“, ohtudest ja takistustest hoolimata. Arengu eesmärki näeb luuletaja elu sisukuses, elu kvaliteedis . Tunnetuse ähvardaat paradoksi käsitletakse lihtsustava optimismiga: rahvaste lähenemine, koloniaalmaade ärkamine peks looma tuumasõja ohule tõhusa vastujõu. Poeemi neljandas osas sisaldu isikuline tagasivaade, seose tunnetamine oma eelkäijaga – liin . Luulekogu läbiv värv sinine, mis toimib tõhusalt ideelisi – kunstilise terviku kujundamisel.
Värsikogu meisterlik ülesehitus loob tunnustusväärse kunstilise teriku. Seitse lühikest tsüklit taotletud dünaamikale. Ei armastuslaulude ajastu ega luuleaforistlike kildude tsükkel tükelda ajakonkreetset põhikujutust oma piiratud mahu tõttu. Ka pole tsüklite kokkupanu temaatiliselt pedantne.
2.4. „ Lauljad laevavööridel“ (1966)
„Lauljad laevavööridel“ jätkab „Kivist viiulite“ temaatikt, on see kainenemise raamat ning rohkete poolhumoristlike, satiiriliselt päevakajaliste luuletustega lähemal. Arenguhorisondid ei ole osutunud üksnes helesiniseks. Teadmuse ja arengu teel on rohkesti kammitsevat kurja. Vastuolu rikkale maailmale vaatab luuletaja maisema pilguga. Edu tõkestavad tölpus, silmade kinnipigistamine tegelikkuse ees, tõrjuv hõiak uue ja loomingulise suhtes, klammerdumine vanasse ja kriitikukartus. Inimkonda ähardavat ohtu tajutakse reaalsemalt. Kirjandus – ja kultuurialased võitlused kajastuvad selles kogus peaaegu „Söerikastaja“ teravusega.
Krossi loomingut läbiv arengu j maailma avastamise teema on positsiooniliselt aktsentueeritud : seda kannatavad luuletuskogu algus ja lõpp. „Lauljad laevavööridel“ lõpetav poeem „CAMPANELLA, august 1961“ on ülemlul tulevikuusule. Pimedusse suletud mõtleja unistab utopistlikust päikeseriigist, kus elu on korraldatud vägivallata, inimlikult ja arukalt. Üldteema, paatose ning assotsiatiivse arenduse poolest on see poeem kõrvutatud „Maailma avastamisega“. Ka kirjutamisajalt paiknevad teosed lähestikku, 60 – ndate aastate alguses. Arenguteema ülevus ning kriitilise osa publitsistlik konkreetsus loovad tajutava vastuolu, mida süvendab vormiline mitmelaadilisus. Luuletaja taotleb teatavat tasakaalu traditsioonilise ning vabavärsi vahel. Hoiakute ning laadide vastandikkuse tõttu ei kujune aga seesugust terikut kui „Kivist viiulites“. Muutunud luulepildis ei ärata raamat eelmistega võrreldes tähelepanu. Ka järgmine kogu jääb suhteliselt varju.
2.5. „ Vihm teeb toredaid asju“ (1969)
Kogus „Vihme teeb toredaid asju“ leiab aset suur teisenemine isiklikuma, intiimsema vaatevinkli ning ajalookontseptsiooni poole. Konkreetne luulemina vaeb oma suhteid aja ning maailmaga, kerib tagasi autobiograafilist aega mitme eelnenud sugupõlveni. Üldinimliku hoovuse asemel on astunud väga konkreetne , muutusterikas ning juurtetundlik, reaalidest küllastunud aeg.
„Vihm teeb toredaid asju“ on põhitoonilt varasemate kogudega võrreldes lüürilisem , kohati isegi malbe. Intellektuaalsed puünteeritud värsskonstruktsioonid on taandunud. Toimekat edasipürgimist ja teadadaamist aendab enam mõtlik meenutus, sissevaade, läbitundmine. Ka luuletuskogu pealkiri ei ole suurejooneline vaid vastab intiimsele laadile. Lüürilise põhitooniga kaasnevad muutused luule struktuuris: esile tõuseb ebatäielik varieeruv kordus kui konstruktsiooniprintsiip. Üllatuslikud liitsõnad, tuletised , tähendusvariandid ja sõnamäng räägivad taidurlikust sõnakasutusest, mis täie jõu ning võimu omandab.
4. TEKSTINÄITED
„Eilne mees väljas“
Kevadtuul (1938)
Pargi pühapüisil rajul
hullabtuuk kurbrõõmsal ajul.
Rebib mantleid õhinaga,
vaikib, tärkab,
soikub, ärkab
ning teeb seelikutes sõidu,
nutab võidu
muusikaga
ikarkaarelisil tiigil,
uperpallitades õõtsub
alles äsjaärganud paju
tallelistest okstest kiigel,
kuni kohisedes hiigel -
mustast pilvelaamast lõõtsub
üle pargi
rahesaju!
Lõõtsub justkui ehtsast vihast !
Puhub läbi luust ja lihast!
Puhub põue!Puhub verre!
Rullib halli
pilvevalli
nagu sinavmusta vahu,
mis ei mahu
enam merre,
üle ehmunud horisondi...
Justkui petetud – või pete -
päev poeb pelgu pilvepurje...
Vesipüks – pilvelevandid
väljasirutatud londi
taoline – käib mööda vete
tumerohelisi turje.
Korraga – maa raksub rahest!
Pilvede ja puude vahest
nagu valgest klaasist helmi
vingub vastu
kadult lastu
vihina ja kahinaga!
Vahi aga
tuulekelmi:
taas on ilm täis helke – varje -
kuna mõtteta ja nõuta
vetepiirilt
puudepiirilt
rõkkab iili rõõmukarje,
kui ta murrab vihmavarje,
mida sulgeda ei jõuta
küllalt kiirelt...
„Söerikastaja“
Väike revolutsionäär (1944)
Külma pihku toetab kuuma põske.
Hullud alles udusulised.
Ehk küll silm sul neeldud nutust rõske,
pilgud on sul imetulised.
Pikki tunde trelle pigistamast
on su ahtakene käsi must.
Kuid su süda – juues ikka samast
allikast – ei tunne väsimust.
Siin on habemikke hulgakaupa,
kellel mures ankrust ära hing.
Aga sinu selget lapselaupa
ehib veendumuse säraring.
Iial selle maja äng ja häbi
sinu südame ei lasku, sest
tema tuksub kumisedes läbi
nende seinte rauaraskusest.
„Kivist viiulid“
Tiivad
Omas kodus jäin korraga kohata.
Olen äkki kui paadita aer ma.
Tahaks laulda, kuid oskn vaid ohata
ning see ajab mind nutma ja naerma.
Kaigun kaasa nüüd igale kõlale.
Kaunid asjad mu enesest viivad.
Mingi raskus on kasvanud mu õlale
ja ma tunnen : see raskus on
tiivad.
„Lauljad laevavööridel“
Kolm pimedat meest
Milton
Teiresias
Homeros
Must lind laskus mu silmadele
Must lind istus hauduma mu silmamunadele
Must lind haudus mu silmamunadele
kuni ta pojad nokkisid katki
mu silmade koore
Mu silmamunade katkised koored
jäid tühjalt pimedasse maha
Noored linnud tõusid
mu silmamunadest lendu
päikesekarva tiibadel
„Vihm teeb toredaid asju“
Varesed
Sa lennutasid varesemusta sõna üle mu pea
Varesemustas meeles lähen ära
läbli noore männiku
Su sõna murrab mind
Ma murran noorel männil
ladvakasvu kõveraks
Jälle vareste töö
öeldakse neljakümne aasta pärast
kõvera puu all
KOKKUVÕTE
Jaan Krossi nimetatakse ukseavajaks uude sajandisse. Peale arvuakal hulgal luuletuste kirjustas ka
näidendeid, jutustusi ja romaane. Tuntumad romaanid on näiteks „Kolme katku vahel“ ja „Keisri hull“. Jaan Krossi teosed olid rahva poolt kõrgelt hinnatud, kuid kriitikutele tekitasid pahameelt. Peale enda loomingu on ta tõlokinud ka Puškini teoseid. Kirjanik on saanud ka mitmeid preemijaid. Põhiliselt on Jaan Krossi luule väga jõuline, mõtisklev ja kohati kriitiline, kasutades palju sõnamängu ja vabavärssi. Poeedi luule on üldjoontes äga lihtsasti arusaadav ja kohati karmisõnaline aga väga sügava sisuga, andes lugejani edasi tolleaaegse maailmapildi.
KASUTATUD KIRJANDUS
http://www.ekl.ee/ind/index.php?page=15
http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kross
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/466FD0A7578857E7C22573CD0051CAA7
„Eesti kirjanduse ajalugu“ (5 osa), Tallinn 1991: OÜ Eesti Raamat
Jaan Krossi luule „17 kogutud teosed“, Tallinn 2005: Eesti Keele Sihtasutus
LISA 1
LISA 2
Tunnustused
1971: Friedebert Tuglase novelliauhind
1972: Friedebert Tuglase novelliauhind
1989: Tartu Ülikooli filosoofia audoktor
1990: Friedebert Tuglase novelliauhind
1995: Friedebert Tuglase novelliauhind
1996: Riigivapi teenetemärk I
1998: Kultuurkapitali kirjanduspreemia
2006: Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
1971. a. kirjutas Jaan Kross “Michelsoni immatrikuleerimise” .
1972.a. “Klio silma all”
1973.a. “Mardileib”.
1975. a. ilmus “ Kolmandad mäed“.
1975.a. ilmus “Taevakivi“. “Taevakivis“ on kirjeldatud O.W. Masingu Äksi- perioodi.
1978.a. ilmus “Keisri hull“.
1980.a. ilmus “Kajalood“.
1981. a. ilmus “Ülesõidukohad“.
1982.a. ilmus “Rakvere romaan“.
1984.a. ilmus “ Professor Martensi ärasõit“.
1987.a. ilmus “ Vastutuulelaev “.
1988.a. ilmus “Silmade avamise päev“.
1988.a. ilmus “Wikmani poisid“.