Jaan Kross - luulereferaat (0)

Saaremaa Ühisgümnaasium
Jaan Kross
Luulereferaat
Autor:
Juhendaja :
Kuressaare 2011
SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1. KIRJANIKU ELULUGU 4
2. JAAN KROSSI LOOMING 5
2.1 Ettevalmistusperiood ja loomingutee algus: 1935-1958 5
2.2 „Söerikastaja“ (1958) 6
2.3 „Kivist viiulid“ (1964) 7
2.4 „ Lauljad laevavööridel“ (1966) 7
2.5 „ Vihm teeb toredaid asju“ (1969) 8
2.6 „ Voog ja kolmpii“ ( 1971 ) ja „Põhjatud silmapilgud“ (1990) 8
3. LUULENÄITEID 10
MINU ARVAMUS 13
KOKKUVÕTE 14
KASUTATUD ALLIKAD 15
LISA 16

SISSEJUHATUS

Nimi Jaan Kross ütleb igale eestlasele kasvõi midagigi. Mees on üks eesti kirjanduse suurkujusid, kes alustas luulega ning sai hiljem põhilisema tuntuse proosakirjanikuna. Kuigi Kross pikapeale poeemidest kaugenes, teavad mõned meist teda siiski tugeva poeedina, kelle mehine ja karge, kuid teinekord südamlik ja sulgõrn värsikirjutusstiil on jätnud isegi ajalukku tugeva jälje. Algusaastatel hoogsa stiiliga alustanud kirjanik võitis kiiresti paljude tolleaegsete noorte mässumeelsete inimeste südamed. Siiski on vähe selliseid kirjanikke, keda tunnustatakse nii proosas kui luules ühtmoodi kõrgelt ja tublilt. Ja isegi Jaan Kross, nii kahtlane kui see ka ei tundu, on tuntud ka uuenduslikkusega, eriti tema tegutsemise algusaastatel. Nüüd, kus Nobeli preemia nominant on manalateele edasi liikunud, räägitakse Krossist veel heasoovlikumalt kui enne.

1. KIRJANIKU ELULUGU

Jaan Kross sündis Tallinnas 19. veebruar 1920, õppis Tartu Ülikoolis (1938–45) õigusteadust. Saksa okupatsiooni ajal 1944. aastal arreteeriti mees Saksa Julgeolekupolitsei ja SD poolt ning pärast viibis eeluurimise all Keskvanglas. Aastal 1944 ta vabanes ja jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, kus oli pärast lõpetamist ka kuni 1946. aastani õppejõud (uuesti 1998 vabade kunstide professorina). 1946. aastal Kross arreteeriti Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi poolt, mõisteti süüdi NKVD Erinõupidamise otsusega ning viibis GULAGi laagrites Krasnojarski krais ja Komis, kust vabanes 1954. aastal. Pärast naasmist hakkas 1954. aastal professionaalseks kirjanikuks .
Kross alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Viimasel ajal oli ta keskendunud mälestusraamatute kirjutamisele. 2006. aastal anti Krossi 85. sünnipäeva puhul välja artiklikogumik "Metamorfiline Kross", Krossi kogutud teoste uus köide ja ilutrükis "Maailma avastamine".
Jaan Kross suri 27. detsembri pärastlõunal 2007. Ta on maetud Rahumäe kalmistule. Jaan Krossi esimene abikaasa oli Helga Pedusaar, nad olid abielus 1940–1949. 1954–1958 oli Jaan Kross abielus Helga Roosiga, Kristiina Ross (sündunud 1955) on nende tütar. 1958. aastast oli Jaan Kross abielus luuletaja ja lastekirjaniku Ellen Niiduga. Maarja Undusk (sündinud 1959 ), Eerik- Niiles Kross (sündinud 1967) ja Märten Kross (sündinud 1970) on nende lapsed. (Wikipedia, 2011)

2. JAAN KROSSI LOOMING

2.1 Ettevalmistusperiood ja loomingutee algus: 1935-1958

Jaan Kross oli gümnaasiumi ajal väga suure lugemusega, osales maleringis ning muudes õpilasüritustes ning jõudis kaasa lüüa ka kõnevõistlustel. Ilmselgelt jäi kõigest sellest väheks ning Kross soovis end väljendada kirjandusliku loomingu kaudu. Tõsisemad katsetused värsimaastikul on pärit aastast 1935. Tulevane kirjanik luges palju ka võõrkeelset kirjandust ning seetõttu on tema mõjutused loomingus väga mitmekülgsed. Esimene katse avalikkuse ette ilmuda toimus südamelähedase luule asemel hoopis vabateemalise kirjandiga, kuigi küpsem tundus mees olevat värsside maailmas. Kui esimesed luuletused trükki pääsesid, ilmnesid kohe ka Krossi teadlikud ja sihikindlad kirjanduslikud taotlused. Eriti jäi mees silma nende taotluste kasutamise osavusega. Luule tehnilised võtted ja oskused omandas Kross kiiresti ja visalt , nagu heale õppurile omane, samal ajal end abistades poeetika käsiraamatutega.
Suure lugemusega inimesena kasvas Krossi luuletundmine ning areng toimus üsnagi kiiresti. Eriti tõstis noor poeet ja kirjanik esile Marie Underi ja Aleksandr Puškini. Pärast gümnaasiumi möödus aeg Arbujate varjus. Ühiseid jooni leiab Krossi ja A. Sanga ning K. Merilaasi värsside vahel, kuid eriti seostatakse mehe luulet B. Alveri värssidega ehk temal on Krossiga sarnaselt intellektuaalne , keeleteadlik ja selge luule. Üldine vaatenurk ühtis samuti Arbujatega.
Tolleaegse Jaan Krossi luule oli intellektuaalne, mis kujutas mingit mõtet või tõdemust ning kõik see oli luulevahendite kesta ümber pandud. Ühed tema tugevamad luuletused on lembeluuletused, milles leiame nii ohjeldamatut kirge kui ka peent ihalust. Noorel Jaan Krossil oli veel sotsiaalne isiksus saavutamata, kuid ajakonkreetsus tiheneb 1940-ndate aastate lõpus. Eriti on seda märgata luuletuses „Müürist müüri.“ Krossi isikupära kujuneb välja kolmekümnendatel tänu kõrgele ümbritsevale luulebaasile ning mõjutustele maailmakirjandusest. Õnneks ei tulnud Krossil oma vaateid ümber muuta nelja-ja viiekümnendatel, sest tema elukäigu tõttu polnud see vajalik. Terav kriitiline sõnum „Söerikastajas“ oli juba kirjutatud elukogenult ning vilunult. (Kalda, 1991)

2.2 „Söerikastaja“ (1958)

Nagu uued tulijad ikka, leidis ka Jaan Kross oma niši värsikirjutamises ning see seisnes eeskätt sisulistes uuendusimpulssides. Kuigi uuendused polnud poeetilised, oli kõneaineks mehe puhul tema värsside kõlajõud. „Söerikastaja“ on ajalaulude raamat, mis kritiseerib avalikult ja eriti tugevalt möödunut. Luulekogul oli suur tähtsus uue, ebasobiva mõtteviisi vastu võitlemises. Värsid kõlasid kaasa stalinismivastasuses ja soovis olla demokraatlikud. Lugejad said sellest võitlustahet juurde ning seetõttu oli raamat eriti populaarne noorte hulgas, kes on muidugi tuntud oma mässumeelsuse poolest.
Jaan Krossi enda sõnade järgi on „Söerikastaja“ naeru vabastav naer, mineviku dogmadest ja traagikast üleoleku osutus. Luuletaja on esiti võitleja, kes kutsub inimesi üles ning kes ründab räpast ja võltsi sõjaka ägedusega. Luulekogu oli kirjutatud enamuses aastatel 1955 – 1958. Et kogu oleks sotsiaalselt löövam, jättis Kross nii mõnegi sellise luuletuse , mis oleks võinud sõjakuse tunnet nõrgendada ja mõtted mujale juhtida pealkirjaga märgitud sihist.
Luulekogu läbiv motiiv on söekaevandaja, mis sümboliseerib puhtuse taotlust . Puhastumise käiku kuuluvad silmakirjalikkus, roomamine , muganemine, teaduslik ja kirjanduslik haltuura ja bürokratism. Neid filtreerides muutub Kross väga ajakonkreetseks, samal ajal ise väga sarkastiline olles. Neid omadusi püüab ta põlastada, et luuletuse lõppu jääks positiivne maik. Sõnastus on samas jäme ja robustne .
Kuna „Söerikastaja“ on üsnagi agressiivne luulekogu, jäi seetõttu selle intiimsem pool üsnagi varju, kuigi siiski leiame ja tunneme küpseid ja läbimõelduid luuletusi. Rütmiline liigendus ei ole range. Mõningates loodusvärssides on tunda ajastule sobivat sümboolikat, mis on kajastatud ka paljude omaaegsete luules. Kuna tolleaegne võim ja inimeste meelestatus selle vastu oli ülimalt suur, oli Krossi luulekogu suur menuk eriti lihtrahva seas. Luuletajale heideti küll ette ebasobivaid alltekste ning aastal 1958 tuli Krossil Kirjanike Liidu kongressil end paljude süüdistuste ja väärtõlgendamiste eest tulihingeliselt kaitsta. See tõi just kasu ning luulekogu muutus veelgi populaarsemaks . (Kalda, 1991)

2.3 „Kivist viiulid“ (1964)

See luulekogu väljendab kümnendivahetuse optimistlikke meeleolusid ja rangete piiride lõdvenemist. Juba kaanevärvi vahe „Söerikastajal“ ja „Kivist viiulitel“ näitab olulist teisenemist. Luuakse avarustunne, heledana näiv õhkkond ja kauguse tunne, mis seotakse mere, taeva, tuulte vikerkaare, voolavate vete ja muude avaruskujunditega. Pilk on suunatud helgesse tulevikku ning häälestus on helesinine ehk optimistlik. Tasakaalu moodustavad üldine ja isiklik probleemide käsitlemine: teadmuse suurenemine, isikukultusest vabanemine , kosmoseajastu algus, vabadusliikumised maailmas ja omaenese armastus. Kõige magusam on muidugi kaasalöömine selles ajastus. Maailm tundub olevat kui üks suur pere, kus kõik hoiavad kokku ning kus on omavahel seotud minevik , olevik ja tulevik. Luulekogu annab endast märku avarusega ning edenemise ühtsusega.
Luulekogu ideeline tuum on kokku võetud raamatu viimases poeemis „Maailma avastamine“. See räägib sõidust tundmatusse, uude, põnevasse kohta. Kuuekümnendatel olid avastusretked ja mereleminek üks eesti luule põhimotiive. Kross käsitleb viimast luuletust „Kivist viiulites“ ka kui inimese hinge avastamisena, kus igaüks teeb eneses ise suured avastused mõistuse või südame jaoks hoolimata ohtudest ja keeldudest. Kross näeb arengu eesmärki elu sisukuses ning selle kvaliteedis. Tunnete keerukusi käsitleb luuletaja äärmise lihtsuse ja positiivsusega: rahvaste omavaheline hea läbisaamine, koloniaalmaade ärkamine ja nii edasi. Poeemi neljandas osas toimub isikuline tagasivaade ja seoste tunnetamine eelkäijaga. Sinine värv, mis läbib luulekogu, mõjub tõhusalt kunstiteose maine õhutamise juures.
Luulekogu meisterlik ülesehitus loob täieliku terviku mulje. Seitsmest tsüklist koosnev kogu on taotletud dünaamikale. Isegi armastuslaulude ajastu ja luuleaforistlike kildude tsükkel ei tükelda tervikut ega põhikujustust ka piiratud mahu juures. (Kalda, 1991)

2.4 „Lauljad laevavööridel“ (1966)

See luulekogu jätkab “Kivist viiulite” temaatikat ning on selginemise raamat, mis sisaldab palju poolhumoristlikke ja satiirilisi luuletusi. Seekord ei ole põhiline suund helesinine, vaid on mindud laiemaks. Teaduse ja arengu teel on rohkelt kurjust ning vastuolusid maailmas jälgitakse kainema pilguga. Edu takistavad korruptsioon, läbi sõrmede vaatamine, tõrjuv hoiak kõige uueja loomingulise puhul ning kinni hoidmine kõigest vanast. Ohtu inimkonnale tajutakse reaalsemalt kui varasemas luulekogus. „Lauljad laevavööridel“ on üsnagi sarnane „Söerikastaja“ teravusega.
Läbiv arengu ja maailma avastamise teema on siinjuures veidi muudetud ning eriti tuleb see esile alguses ja lõpus. Luulekogu lõpetav „ CAMPANELLA , august 1961“ on tulevikku uskumisele pühendatud. Pimedusse suletud mõtleja unistab ulmelisest päikeseriigist, kus elu on ilma vägivallata ning kõik inimesed on arukad ja inimlikud. Üldteema on sarnane „Maailma avastamisega“, sarnane on ka seoseline arendus. Isegi kirjutamise aeg on üsnagi sama – kuuekümnendate aastate algus. Arenguteema ülevus ja konkreetsus loovad tajutava vastuolu, mida süvendab veelgi vormiline mitmeplaanilisus. Kross otsib tasakaalu vabavärsi ja traditsioonilise värsi vahel. Just vastandlikkuse tõttu ei teki sellel luulekogul terviku tunne nii palju kui seda oli „Kivist viiulites“ ning ei ärata seejuures nii palju tähelepanu. (Kalda, 1991)

2.5 „Vihm teeb toredaid asju“ (1969)

See luulekogu on hoopis teistsugune kui eelmised oma isikliku ja intiimsema vaatevinkli ning ajalookontseptsiooni tõttu. Konkreetne Kross mõlgutab mõtteid ajast ning maailmast, kerib tagasi autobiograafilist aega mitme sugupõlveni. Üldinimliku asemele on tulnud väga konkreetne, muutusterikas ja reaalidest küllastunud aeg.
„Vihm teeb toredaid asju“ on varasemate kogudega võrreldes üldjoontes lüürilisem, malbem. Intellektuaalsed ja Krossile omased värsikonstruktsioonid on taandunud ja toimekat edasipürgimist asendab üha enam mõtlikkus, meenutus ja intiimne sisevaade. Isegi kogu pealkiri annab vihje tundelisest intiimsusest. Lüürilise põhitooniga kaasnevad muutused ka luule struktuuris: kordus on poolik ja varieeruv. Üllatavad liitsõnad, tuletised , täiendusvariandid ja muud sõnadega mängimised. Just mäng sõnadega näitab lugejale Krossi osavat sõnakasutust, mis täie jõu ja võimu võtab.(Kalda, 1991)

2.6 „Voog ja kolmpii“ (1971) ja „Põhjatud silmapilgud“ (1990)

Luulekogu “Voog ja kolmpii” võtab hästi kokku kogu Krossi luule, kuna sellesse raamatusse on pikitud luuletusi alates 1938-st aastast ning lõpetades aastaga 1968. Kogu näitab ära mehe geniaalsuse kõikides võimalikes vormides . On olemas nii löövaid ja tabavaid noorsoole mõeldud poeeme, tohutut ekstravagantset sõnademängu koos suurte ja jõuliste alateadlike alltoonidega, mis muudab lugeja peatselt Jaan Krossi luule austajaks. Kuid lisaks uuematele ja marumatele luuletustele leiab siit ka hiliste kuuekümnendate luuletusi, mis on palju sügavamamõttelisemad ning rohkesti intiimsemat laadi mõtteavaldusi, mis otse pärit Krossi sügavamaitest mõttesoppidest. ( Kaldoja , 2007)
Veel lisaks kõigele on luuletaja jätkanud traditsiooni kasutada huvitavaid ja uudseid tuletisi ja sõnu täiesti uues kontekstis, luues nii üdini krossiliku stiili. Kuigi mehe algusaastate luulet on hinnatud enam kui hilisemat, on „Voog ja kolmpii“ parimaks kokkuvõtteks tema luuleloomingule.
Ka hiljem, üheksakümnendatel pöördus Jaan Kross korraks tagasi luule juurde, väljastades „Põhjatud silmapilgud“, kuid siin on ilmselgelt näha, kuidas mees on juba veidike väsinud ning vananenud, ei ole särtsu enam nii palju, kui lugejad Krossilt loodaksid, kuigi samal ajal proosamaailmas oli mees vägagi hinnatud autor. Siiski on säilinud krossilik stiil ning paarist varasemast kogust tuttav sõnadega mängimine on ka selles raamatus esindatud. „Põhjatuid silmapilke“ on peetud ka Krossi luigelauluks ehk selle koguga tundub, nagu luuletaja oleks end ammendanud. (Kalda, 1991)

3. LUULENÄITEID

„Väike revolutsionäär“ (1944)
Külma pihku toetab kuuma põske.
Hullud alles udusulised.
Ehk küll silm sul neeldud nutust rõske,
pilgud on sul imetulised.
Pikki tunde trelle pigistamast
on su ahtakene käsi must.
Kuid su süda – juues ikka samast
allikast – ei tunne väsimust.
Siin on habemikke hulgakaupa,
kellel mures ankrust ära hing.
Aga sinu selget lapselaupa
ehib veendumuse säraring. (Kross, 2005)
„Eitede tarkus“ (1965)
Kord Veenuse faase oma emale
teleskoobiga näitas Gauss.
Eit vaatas . Täht paistis sealt temale
kui uurakil nikkelkauss.
Ja professorist poeg – ühes jorus see
talle rääkis, mis asi on faas...
Eit kuulas. Ja pööras torusse
oma vileda pilgu taas:
"Palju maksma see värk küll pidi sul,
sest tähe ta ligi toob, jah.
Aga miks ta valepidi sul
selle tähe keerab? Ah?
„Luiteliivadel joostes “ (1971)
Luiteliivadel joostes
tuli sinine meretuul
ja ütles mulle:
Tõeline armastus on olemas.
Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal.
Sinu kujuteldav hing on olemas.
Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
helerohelisel männikasvul.
Aga su süda
on vaigupisar,
mis saja tuhande aasta eest nõrgus
tohutus laanes
tohutust tüvest.
Vaigupisar, millele laskus
läbipaistvate tiibadega kärbes,
millele ta kinni jäi
ja millesse ta mattus
nagu kollasest klaasist kirstu.
Tohutu laanega koos
vajus see merre
ja sai merevaiguks,
kuni mina,
sinine meretuul, täna hommikul
puhusin selle kaldaliivale päikese kätte.
Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad
päikese käes
helerohelisel männikasvul.
„Tiivad“ (1964)
Omas kodus jäin korraga kohata.
Olen äkki kui paadita aer ma.
Tahaks laulda, kuid oskn vaid ohata
ning see ajab mind nutma ja naerma.
Kaigun kaasa nüüd igale kõlale.
Kaunid asjad mu enesest viivad.
Mingi raskus on kasvanud mu õlale
ja ma tunnen : see raskus on
tiivad. (Kross, 2005)

MINU ARVAMUS

Minu jaoks on Jaan Kross üks põhilisi eesti kirjanikke. Kui mul palutaks nimetada kähku üks kirjanik, oleks selleks kindlasti just see mees. Samas olin üsnagi üllatunud, kui kuulsin, et Kross kunagi ka luulet on kirjutanud. Seda enam innustusin kätte võtma just selle luuletaja loomingut, et lähemalt uurida, millega on tegu. Nagu arvata oli, ma ei pidanud pettuma. Jaan Krossi luule on mahe ja samas karge, täpselt selline paras , mida on hea lugeda ka vabal ajal. Luuleloomingu avaldamise algusaastatel oli Krossi luule väga tormakas ja äkiline ning oma aja kohta väga julge. Just see sobiski ja sobib nüüdki noore inimese jaoks väga hästi. Tõepoolest, kas tänapäeva konteksti sobib kirjaniku luule teiste, kaasaegsete autorite kõrvale. Jaan Krossi luule on üsnagi mehine ja lihtne, mis muudab lugemise eriti vahvaks. Lihtsatest sõnadest on kokku kleebitud üks suur tervikmõte, mille lahku ajamisel oleksid katastroofilised tagajärjed. See tähendab, et mehe looming on vaid tervikuna ideaalne. Nii, kuidas temale kui ka kõigile lugejaile parajasti sobib.

KOKKUVÕTE

Jaan Krossi on peetud üheks paremaks endiste aegade sõnumi edasikandjaks. Võiks isegi õelda, et temast on saanud rahvuse vanaisa. Just Krossile peame tegema suure aukummarduse, kuna mees oli üks neist, tänu kellele jäi silma kaardil selline riik nagu Eesti Vabariik. Oma loominguga andis Kross edasi eesti rahva pulbitsevat vastuhakutahet kommunismi vastu, jutustas meile lugusid endistest aegadest ning andis kõikidele eestlastele lootust ja jaksu jõuda parema tuleviku poole. Lihtsasti arusaadavad luuleread sobisid igasugustele inimestele, võtku ainult kogu kätte ja lugegu. Oma raske töö eest on Kross saand mitmeid preemiaid ja noorusaegadel tõlkis ta isegi mõne kuulsa kirjaniku teoseid eesti keelde. Mõtisklev, veidi järsk ja karm luulekäsitlus on toonud Jaan Krossile palju austajaid.

KASUTATUD ALLIKAD

Kalda, M. (1991). „Eesti kirjanduse ajalugu“ (5 osa), Tallinn: OÜ Eesti Raamat
Kross, J. (2005). „Kogutud teosed 17“, Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus
Jaan Kross. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Kross . 24. jaanuar 2011
Jaan Kross. URL= http://research.cyber.ee/~lipmaa/luule/arhiiv/KrossJ.php . 24. jaanuar 2011
Kaldoja, K. (2007). Jaan Krossi looming. URL= http://www.epl.ee/artikkel/412814 . 24. jaanuar 2011

LISA

Joonis 1: Jaan Kross (URL= http://uus.miksike.ee/docs/referaadid/kross_diana1.jpg )
16