Jaan Kross (0)

Jaan Kross (1920-2007)
Jaan Kross (19. veebruar 1920 Tallinn – 27. detsember 2007) oli eesti proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija. Ta esitati mitu korda Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.
Jaan Kross sündis Tallinnas. Elas kuni kaheksateistkümne aasta vanuseni Kalaranna korteris, mis asus Tallinna sadamale ja merele väga lähedal. Tema lapsepõlvemälestustes oli merel väga tähtis koht. Õppis Jakob Westholmi Gümnaasiumis. Aastatel 1938–45 õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust. Esimene kirjutis avaldati neljateistkümne aastasena ajakirjas „Eesti Noorte Punane Rist “. 1940. Aastal abiellus saksa keele õpetaja ja tõlkija Helga Pedusaarega. Saksa okupatsiooni ajal üritas vältida mobilisatsiooni. 1944. aastal arreteeriti ta Saksa Julgeolekupolitsei ja SD poolt ning viibis eeluurimise all Keskvanglas. Pärast vabanemist jätkas õpinguid Tartu Ülikoolis, kus oli pärast lõpetamist ka kuni 1946. aastani õppejõud. Uuesti oli ta õppejõud 1998.aastast vabade kunstide professorina.
1946. aastal ta arreteeriti Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi poolt, mõisteti süüdi NKVD Erinõupidamise otsusega ja viibis GULAGi laagrites Krasnojarski krais ja Komis, kus töötas sõekaevanduses ja telliskivi vabrikus. Vabanes sealt 1954. aastal.
Pärast naasmist hakkas 1954. aastal professionaalseks kirjanikuks. Samal aastal abiellus Helga Roosiga, kellega tal on tütar Kristiina. Aastal 1958. abiellus Kross kolmandat korda, seekord laastekirjaniku Ellen Niiduga, kellega tal on tütar ja kaks poega.
1958. aastast on ta Kirjanike Liidu liige. ENSV teeneline kirjanik 1971 a. ENSV rahvakirjanik 1985 a. On võitnud Tuglase novelliauhinna, Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia, NSVL ordeni „Austuse märk“ , Riigivapi I klassi ordeni ning saanud palju teisi tunnustusi.
Kross on öelnud, et hobisid tal ei ole. Tema jaoks töö ja hobi oli üks ja see sama. Ta kirjeldab seda nii: „Lõõgastuse, mille kalastav insener spinninguga kätte saab või komponeeriv arst klaverist välja toksib, saavutan lihtsalt sel moel, et panen koormavaks kippuva pooleli töö ajutiselt kõrvale ja võtan tiivustust pakkuva pooleli töö ette.“
Kross alustas kirjanduses luuletajana, läks hiljem üle proosale ning sai tunnustatud ajalooromaanide loojaks. Viimasel ajal oli ta keskendunud mälestusraamatute kirjutamisele.
Ta on avaldanud luulekogud „Söerikastaja“(1958), „Kivist viiulid“(1964), „ Lauljad laevavööridel“(1966) ja „ Vihm teeb toredaid asju“(1969), poeemi „Tuule-Juku“(1963)ja valikogu „ Voog ja kompii“( 1971 )
Krossi luule andis impulsse ja eeskuju eesti luule uuenduseks 1960. aastate algul, värskendades intellektuaalsust ning tihendades motiivide seostamist. Tema luulet iseloomustab avar, eurdeeritud ja mõtestatud maailmapilt , ainete ja laadide mitmekülgsus, arenguvastuolude dialektiline nägemine.
Olulisemate teoste hulka eesti poeesias kuuluvad poeemid „Maailma avastamine“ ja „Campanella, anno 1961“
1970. aastatel ilmus tetraloogia „Kolme katku vahel“, mis kujutab 16. sajandi vaimuliku ja krooniku Balthasar Russowi elukäiku, peamiselt Tallinnas ja suurel määral Liivi sõja taustal. Romaani eellugu ulatub 1960. aastasse kui valmis samateemaline filmistsenaarium (telefilmina teostati see 1970.a.)
Veel on Jaan Krossil ilmunud novellid „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“(1970), „Michelsoni immatrikuleerimine“(1971) ja jutustused „ Mardileib “(1973), „ Taevakivi “(1975) ning „ Kolmandad mäed“(1975).
Eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ja selle eelaeg on Krossi proosa teemakeskmeid. Sellega on seotud ka romaan „Keisri hull“, mis ilmus 1978. aastal. „Keisri hull“ seisab kirjaniku loomingus vahejoonel.
„Rakvere romaanis “(1982) on esikohal dokumentaal ainestikul Rakver linna rippumatuse võitlus 18. sajandil.
Veel on kirjutanud „ Professor Martensi ärasõit“(1984), mis näitab diplomaat Friedriech Martensi identiteediotsinguid ja tõstatab saatuse kordumise probleemi.
„Vastutuulelaev“(1987) joonistab Bernhard Schmidti imetledava eneseteostuse eemal kodumaast ja kodudest .
Memuaarilist ainet on Kross kasutanud novellikogudes „ Kajalood “(1980) „Ülesõidukohad“(1981), „Silmade avamise päev“(1988), „Järelhüüd“ ning romaanis „ Wikmani poisid“(1988). Romaanis on kujutatud koolielu II maailmasõja eelse Tallinna ühes esindusgümnaasiumis.
„Väljakaevamised“ (1990), kujutab stalinismi ohvrite naasmist vangistusest ja väljasaatmisest nind nende lülitumist tavapärasesse ellu 1950. aastate keskel ehk samal aja kui Kross GULAGist tagasi saadeti.
Jüri Vilmsi elu ja Eesti vabariigi rajamist jägib romaan „Tabamatus“(1993). Eesti Vabariigi saatuseaastad II maailmasõja eel ja ajal on kujutamisfookuses isikuromaanis „Paigallend“(1998), mida kriitika on pidanud Krossi kunstiliselt mõjukaimaks teoseks.
Kross on tõlkinud vene,inglise, prantsuse, saksa, rootsi, soome ja ungari keelest, vahendanud peamiselt luulet ja värsivormilisi teoseid.
Tema teosed on äratanud tähelepanu ka välismaal ja on tõlgitud vene, gruusia , tsehhi , läti, inglise,saksa, soome, leedu, poola,ungari, slovaki, bulgaaria , norra, prantsuse, taani, hispaania , portugali ja itaalia keelde.
Oli Helsingi Ülikooli audoktor ja Soome Kirjanike Liidu auliige.
Jaan Kross valiti 1992. aastal Mõõdukate nimekirjas Riigikokku, kuid 23. septembril 1993 loobus ta parlamendiliikme tööst, tema asemel tuli Riigikokku Toivo Jullinen. Jaan Kross oli Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni esimees aastail 1992–1993.
2006. aastal anti Krossi 85. sünnipäeva puhul välja artiklikogumik "Metamorfiline Kross", Krossi kogutud teoste uus köide ja ilutrükis "Maailma avastamine".
Alates 2010.a. annab Jaan Krossi sihtasutus Jaan Krossi kirjandusauhinna viimase kolme aasta jooksul ilmunud väljpaistva teose eest proosa, luule, draama , esseistika , kultuuriloo või tõlke vallas. 2013. aastal võitis auhinna Enn Nõu.
Jaan Kross suri 27. detsembri pärastlõunal 2007. Ta on maetud Rahumäe kalmistule.
Jaan Krossi monograafiat (2009) alustab Krossi soomendaja Juhani Salokannel ühe luuletuse tsiteerimisega 1969. aastal ilmunud kogust «Vihm teeb toredaid asju».
Kuidas saaks hüpata rongilt maha?
Hüpata maha ja pikali heita
vaiguste karuste põõsaste taha
kust ühegi vagunisaatja poolt
sind ei leita?
Pikali heita
ja näsida niisket ristikuõit ja
silmad kesk tolmavat karukolda
äkitselt olla
see mida muidu iial ei olda
JÄÄJA
ja mitte möödasõitja?
Seda peetakse hulljulgeks luuletuseks, sest lisaks liikuvast rongist väljahüppamise eluohtlikkusele olevat selles luuletuses selge vihje noil aastatel veel Nõukogude võimu poolt kiivalt välditavale eestlaste küüditamise teemale ja oludest põgenemise soovile.