tõlgendused pärinevad samuti eluilmast. Eluilm on tähenduslik ja tähendusrikas inimese maailm. See on isiklik igapäevaelu hõlmav maailm, mis on üles ehitatatud vastavalt igaühe individuaalsetele eripäradele, mõttemaailmale, arusaamadele, maailmavaatele, väärtushinnangutele, harjumustele, kogemustele ja eetikanormidele, konstrueeritud, lahtimõtestatud ja tõlgendatud esmane igapäevakogemus, mis on olemas igaühel meist selles maailmas. Inimkogemus, mida isik sellest maailmast saab, on mitmemõõtmeline, sisaldades kogemusi individuaalsetest läbielamistest, asjadest ning nende tajumisest. Eluilm on tunnetatud ja mõtestatud tegelikkus, hõlmates ka ühiskondlikke ja kultuurilisi aspekte. Igal inimesel on oma isiklik eluilm. Seega ei taju keegi välist tegelikkus objektiivsena, vaid igaüks tajub ainult iseenda eluilma ning käitub selle kujutlusest lähtudes. 7 ELUILMA JA OMAILMA KATTUVUS
Strukturalism: Aigi Heero Strukturalism Strukturalistlik lähenemine: ideelis-formaalsete struktuuride tuvastamine. Mihkel Tiks: Korvpalliromaan. Tln, 1985. Mängu struktuur (2 poolaega) inimelu struktuur (enne ja pärast sportlaskarjääri) teose struktuur (Mängu algus Keset mängu Mängu lõpp). Strukturalismi põhiidee: kogu inimkogemus allub teatavatele struktureerivatele põhimõtetele ja reeglitele. St kui autor loob teksti, kasutab ta (alateadlikult või teadlikult) teatud reegleid, mis on seatud kas teatud institutsioonide või ajastule omaste joonte poolt. Niisamuti alluvad ka kirjandusteosed kindlatele skeemidele: on ju nt armastusromaanil teatud kindel ülesehitus, nagu ka muinasjutul vms. Strukturalismi aluseks on Ferdinand de Saussure'i (1857-1913) strukturaalne lingvistika ,,Üldise lingvistika kursus" (1916)
kr.k Märgisüsteemi möiste: Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda Kokkuleppeline seos- see tunnus eristab teda ikoonist ja indeksist H.J. Uldal, Viggo Brondal- Hjelmslev töötas üksi või koos Uldal kui millegi asemel olevat(nt rahvuslipp kui terve riigi sümbol). Sümbolite alaliigid: allegooria, märk, kaubamärk, deviis, embleem, Teosed- Keeleteaduse alused, Üldkeeleteaduse põhimõtted, Kään eranditult kogu inimkogemus on tõlgendatav struktuur, mida ametitunnused, tähis. Glossemaatika on matemaatilist tüüpi seadus- käände aluseks on vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Sümbolid on olemas ka loomadel- sabaliputamie avaldab meelt. Suund, Kontakt, Subjektiivsus. Kokku on igas keeles 216(6x6x6 Märk on bilateraalne, kahepoolne
Kõikne reaalsus koosneb vaid kolmest elemendist: fakt, idee ja suhe. Religioosse teadvuse jaoks on need reaalsused: teadus, filosoofia ja tõde. Filosoofia kalduks nägema neid tegevusi mõistuse, tarkuse ja usuna füüsilise reaalsusena, intellektuaalse reaalsusena ja vaimse reaalsusena. Meie tavatseme nimetada neid reaalsusi asjaks, tähenduseks ja väärtuseks." [2094:1] Ja natuke edasi selsamal leheküljel: "Inimmeel ei loo reaalseid väärtusi, inimkogemus ei anna universumitaipamist. Taipamisvõime, moraalsete väärtuste äratundmise ja vaimsete tähenduste eristamise suhtes võib inimmeel teha ainult järgmist: avastada, ära tunda, tõlgendada ja valida." Millest hakkab see mõtte otsimine? Ilmselt kõige lihtsamatest "miks?" küsimustest. Kui aga pole kedagi, kes neile vastaks, ei jää muud üle, kui ise vastuseid otsida. Või siis lihtsalt loobuda otsimast
Semiootika aluseks on märgisuhted, mis muutuvad ning on ennustamatud. Iga märk on semioosise produkt. Kas kõik protsessid maailmas on semioosised või ainult mingi kindel osa? Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis (vt piiritu semioosis). Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu
Semiootika alused. Tartu University: Tartu Semiotics Library 4, 2005 ja veebilehelt: http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/ Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist -- st viisist, kuidas mistahes märk kannab tõlgendaja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur , mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. 1.MÄRGISÜSTEEMI MÕISTE: Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema, hetkel, mil märk teda asendab. Märk on bilateraalne, kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Märk on objekt, mis ei ole see objekt.
Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika.
1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on
1 Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika Semiootika on teadmine semioosist. Semiootika on katse teoreetiliselt käsitleda seda, mis on märgis erilist. Semiootika keskmes on arusaam (eriti Peirce'i järgi), et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Lotmani arvates iseloomustab semiootikat mitte eriline uurimisvaldkond, vaid uurimismetoodika. Märgilisus on vaid analüüsi tulemus. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest, justkui liigitub ühe allüksusena semiootika alla. Toetub Sausurre’i ja Euroopa traditsioonidele! Tänapäeva
Üldkeel kõikidele märgisüsteemidele. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. Inimesed on peamised märki kasutavad elusolendid. Ka loomad on võimelised märke kasutama, kuid need jäävad primitiivsemale tasandile. Loomadel ei ole nii keerulist, abstraktset, sümbolilist mõtlemist. Inimmõistus on lahutamatu märgilisest mõtlemisest.
Tema filosoofia üheks alustrajavaks eelduseks on seisukoht, et sellist võimet inimlikus tunnetus- võimes ei sisaldu. Inimese intellektuaalsus on Kanti hinnangul paratamatult seotud meelelise retseptiivsusega kui enda teostumise tingimusega. “Intellektuaalset kaemust” nimetab Kant “problemaatiliseks mõisteks”, st. selles mõistes ei sisaldu tema hinnangul loogilist vastu- rääkivust ja nii on antud võime loogiliselt võimalik. Kuid inimkogemus ei kinnita selle olemasolu inimesel. See aga ei välista, et ei võiks leiduda teistsuguseid mõistuslikke olendeid, kelle mõistuspära teostumine ei ole seotud meelelisusega. Siin on viide kristlikule arusaamale jumalast kui puhtalt mõistuslikust olendist, kes loob maailma eimillestki, niisiis täiesti spontaanselt. Vt. “Prolegomena …” § 8, märkus III. Mateeria ja vormi eristus ning selle ajalooline tagapõhi . Et lähemalt määratleda
• „Sõrmuste isand“, „Faust“ Kirjandusteooria koolkonnad Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalistlik lingvistika (Saussure). Strukturalistlik antropoloogia. • Strukturalism – struktuur on kontseptuaalne raamistik, mida inimene kasutab füüsiliste entiteetide, nähtuste jne mõistmiseks. Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus. • Põhialused – inimkogemuses, kultuuris jne eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad. • Saussure ütleb, et keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud hetkel, see tähendab sünkrooniliselt. Ta lõi süsteemi, mis määras ära selle, kuidas keel funktsioneerib/toimib. • Keskne tegelane on Claude Levi-Strauss ning see on tema käsitus.
religiooni praktiseerimise seisukohalt olemuslikuks. Kuid moraali praktikiad ja reegleid ei tuleks samastada usuga. Religiooninormide täitmist tagatakse peamiselt väliste sanktsioonidega (põrgu/patadiis; jumala valvas silm), kuid moraalinormide täitmist tagatakse peale väliste ka sisemiste sanktsioonidega. Erinevalt religioonireeglitest, mis põhinevad jumalikul autoriteedil, on moraalireeglite aluseks peamiselt mõistus ja inimkogemus. Moraal on tihedalt seotud ka seadusega. Paljud seadused on kehtestatud selleks, et edendada heaolu, lahendada huvikonflikte ja aidata kaasa ühiskondlikule harmooniale, nii nagu seda teeb ka moraal. Kuid eetika võib leida, et mõned seadused on ebamoraalsed, eitamata seejuures, et need seadused on kehtivad. Näiteks võivad seadused lubada orjust, abieluvägivalda, rassilist või seksuaalset diskrimineerimist, kuid need praktikad on ebamoraalsed. Lisaks ei hõlma seadus
Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalistlik lingvistika (Saussure). Strukturalistlik antropoloogia. Semiootika. Märgisüsteemi mõiste. Märgitüübid: indeks, ikoon ja sümbol. Strukturalism ja kirjandusteadus. Strukturalistlikke kirjandusteooriaid (narratoloogia, G. Genette, J. Culleri strukturalistlik retseptsiooniteooria). Strutrualism Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming. Inimkogemus süstematiseeritakse erinevatesse valdkondadesse (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, kirjandusteadus jne.) Põhialus: kõik inimkogemuses ja kultuuris eristatavad nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi. Struktualistlik lingvistika Enne Saussure'i uuriti keelt diakrooniliselt. Saussure: keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st. sünkrooniliselt
on sõnad, kujundid ja sümbolid, mitte tegelased, süžee ja ideed. Keelelised komponendid on koondunud ühe põhiteema ümber, väljendavad konfliktsete jõudude tasakaalu (equilibrium). Teose vorm on ‘tähenduste struktuur’, mis väljendub autonoomse tervikuna läbi kujundite(thematic imagery) ja sümbolite kasutuse (sümbolic action). Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus (sh. looming). Fookuses struktuurid, millele alluvad kultuurinähtused. Strukturalism on meetod, mille abil süstematiseeritakse inimkogemust, seda kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem: mida need semiootikas tähistavad
19. Kanti nn koperniklik pööre filosoofia ajaloos, selle tunnetusteoreetiline mõju. Kanti komperniliku revolutsiooni järgi tõuseb meele enda aktiivsus ennenägematul moel esile ja vallutab endale koha tunnetusteooria esireas. Meel ei ole enam lihtsalt vastuvõtja, vaid tunnetuse ja aru toimiv osapool. Kant seob subjekti (mina) ja objekti (seinakell) ühtseks filosoofiliseks mõttepalliks. Nende vahelise seose moodustab inimkogemus ja selle loogilised eeltingimused. Kanti jaoks on maailm kahene: ilmnevad (asjad meie jaoks) ja tõelisuse tasand(asjad iseeneses, seda me ei saagi teada). Ehkki meie tunnetus algab kogemusest, ei sünni ta siiski tervikuna kogemusest. Ta väidab, et kui me maailma tajume sellisena nagu me tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult selline ongi. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei suuda maailma teisiti tajuda. 20. Kanti kunstifilosoofia ?puudused ja mõju.
19. Kanti nn koperniklik pööre filosoofia ajaloos, selle tunnetusteoreetiline mõju. Kanti komperniliku revolutsiooni järgi tõuseb meele enda aktiivsus ennenägematul moel esile ja vallutab endale koha tunnetusteooria esireas. Meel ei ole enam lihtsalt vastuvõtja, vaid tunnetuse ja aru toimiv osapool. Kant seob subjekti (mina) ja objekti (seinakell) ühtseks filosoofiliseks mõttepalliks. Nende vahelise seose moodustab inimkogemus ja selle loogilised eeltingimused. Kanti jaoks on maailm kahene: ilmnevad (asjad meie jaoks) ja tõelisuse tasand(asjad iseeneses, seda me ei saagi teada). Ehkki meie tunnetus algab kogemusest, ei sünni ta siiski tervikuna kogemusest. Ta väidab, et kui me maailma tajume sellisena nagu me tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult selline ongi. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei suuda maailma teisiti tajuda. 20
loovad neid; Dekonstruktsionistliku teooria arusaam üksteisega vastuolus olevaist tähistamise viisidest Kultuuriantropoloogia arusaamad, C. Geerz – tihe kirjeldus. Louis Montrose – vastastikkune huvi tekstide ajaloolisuse ja ajaloo tekstuaalsuse vastu Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming. Inimkogemus süstematiseeritakse erinevatesse valdkondadesse (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, kirjandusteadus jne.) Põhialus: kõik inimkogemuses ja kultuuris eristatavad nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi. 8 Struktualistlik lingvistika Enne Saussure'i uuriti keelt diakrooniliselt. Saussure: keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st
loomismüüdid ja kangelasmüüdid. Tänapäevamüüt on nt the American Dream. Müüdid väljendavad ühiskonna mõttemalli ja on selle kollektiivi vaimseks toetuspunktiks. Müütidega on seotud: vanakreeka tragöödidad, Vana Testamendi müüdikogumik, rahvapärimuste kangelaseeposed, antiikainesega rüütliromaanid jne. Kirjandusteooria koolkonnad Strukturalism. Strukturalism lahkab süstemaatiliselt põhistruktuure, millele toetub inimkogemus (sh looming). See süstematiseerib inimkogemusi ja seda rakendatakse mitmeti (lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia jne). Strukturalism tugineb inimkogemuses jms eristatavatele pindmistele nähtustele ja struktuuridele ja neid reguleerivatele nähtustele. Struktuuri looja on inimmõistus, mitte iseseisvalt eksisteerivad. Struktuur on kontseptuaalne raamistik füüsiliste nähtuste jms mõistmiseks; üksused:
Hea ja kuri pole inimeste välja mõeldud, vaid need on neile antud. ,,Deon" tähendab ,,vaja", ,,peaks". Inimene ei saa määratleda ennast vaid eesmärgi kaudu, näiteks et eesmärk pole vaid õnn. Need on kogemused ja inimene on midagi palju enamat kui kogemuste kogum. Kuidas inimene avastab endas moraalsuse? Kas moraalsus on inimloomingu produkt? · Ühismoraal On olemas ühismoraal ehk aegade jooksul tekkinud kogemuste kogum, mis aitab meil jõuda tõeni. Inimkogemus on universaalne, sest sarnaseid olukordi elame me läbi iga päev ja ükskõik kus. Kõik kordub nagunii. Eri kultuuride vahel on ka sarnasusi need pole siiski drastiliselt erinevad. Kuigi tõde on muutlik. · Südametunnistus Inimene on jumala poolt varustatud kõlbelise võimega, mis tasakaalustab enesearmastust ja muid pahesid. Südametunnistusele tuginedes võib siiski käituda irratsionaalselt. Südametunnistus sõltub kasvatusest
Travestia aluseks on sageli eeposed ja müüdid. *pastiss - mänguline imiteerimine, milles teadlikult jäljendatakse ühe või mitme kirjaniku, koolkonna või ajastu sõnavara, lausestust või stiili. Pastiss pole pilkav, vaid tunnustav. Tegu ei ole plagiaadiga, sest on avalik jäljendus. Kirjandusteooria koolkonnad Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub looming. Inimkogemus süstematiseeritakse erinevatesse valdkondadesse (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, kirjandusteadus jne.) Põhialus: kõik inimkogemuses ja kultuuris eristatavad nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi. Strukturalistlik lingvistika Enne Saussure'i uuriti keelt diakrooniliselt. Saussure: keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st. sünkrooniliselt
Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit)? Millised kirjandusteksti analüüsis harilikult olulised jooned jäävad strukturalistlike teooriate huviorbiidist välja? Mis on strukturalistlike lähenemiste ühisjooned (st tekstides otsitakse struktuuri, seda korrastavat mustrit)? Ühisjooned on - süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus. Strukturalism uurib struktuure, kuidas kirjandus toimib kui süsteem. Strukturalismi ei huvita, mida tekst tähendab ja milline on selle väärtus, vaid kuidas see tähendus luuakse. Analüüsis jääb välja teksti tähenduse uurimine ja väärtuse uurimine, vaadeldakse vaid seda, kuidas seda tähendust luuakse. 3. Semiootika on samuti üks strukturalistlikke kirjanduse ja kultuuri analüüsiteooriad. Semiootika kesketeks mõisteteks on märk ja märgisüsteem:
nauding, võimutahe. Need pigem kogemused. Inimene midagi enamat kui kogemuste kogu. Kui hea ja kuri väljaspoolt antud, kuidas me saame üldse tunnetada, mis kõlbeline ja moraalne? Kuidas inimene avastab endas moraalsuse? Proovib seletada, mis on hea ja kuri: 1.) on olemas selline asi nagu ühismoraal räägib sellest, et on olemas läbi aegade ühte moodi mõistetud kogemuste kogu ja see aitabki jõuda tõe juurde. Ühismoraalimõtlemine ütleb, et inimkogemus on universaalne (relativism ütleb, et unikaalne). Sarnaseid olukordi elame läbi igal pool, pidevalt, kõik kordub uuesti. Kultuuriuurijad leiavad, et sarnast käitumist inimkultuuris leidub ja on näha. Tekib probleem, et kui eetiliselt õige ja vale on see, mis on läbi proovitud ja töötab, siis kas protsess töötab edasi. 2.) südametunnistus 12. saj. tekkinud moraalse tunnetuse suund. Adam Smith ja Joseph Butler
Semiootika Mihhail Lotman SEMIOOTIKA on teadus märkidest ja nende tähendustest, täpsemalt semioosist(peirce järgi interpretatsiooniahel) või kommunikatsioonist, st kuidas mistahes märk kannab kommunikatsioonis osaleja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui millegi asemel olevat(nt rahvuslipp kui terve riigi sümbol). Semiootika keskmes on arusaam et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendatav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Varasemalt oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste sümptomitest, semiootika sarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses ,,An essay concerning human understanding"(1690) Renessansi ajal semiootika areng peatus. Semiootika uuestisünd 19s, saab kõige aluseks. Areneb eri valdkondades sõltumatult (arengule aitasid kaasa loogika, filosoofia, keeleteadus).
kunstilooming allub sellele. Ideoloogilises ja filosoofilises plaanis on põhiidee valgustusel mõistus. ¤ Valgustuse ideoloogid tundsid mõistet ,,maailmakodanik." Maailmakodanikke oli valgustuse tegelaste hulgas väga palju. Üheks suureks eeskujuks oli Voltaire. Selle mõiste käibelevõtt tugines valgustusaegsete ideoloogidele. Hiljem sattus see vastuollu mõtlejate rahvusteadustega. Kasvas huvi teiste maade vastu, kuna Euroopa ei olnud enam endassesuletud. Inimkogemus avardus olulisel määral. Puututi kokku indiaanlaste ja aafriklastega. Suunati huvi nt Pärsia vastu. ¤ Inglise ja prantsuse valgustukirjandust vaadeldes paistab silma põhivõte, milleks on võõrandumine/distantseerumine. Iseloomulik valgustussajandi esimesele poolele. ¤ Sajandi keskpaigas hakkab valgustuses esile kerkima esteetika. Valgustus kritiseerib estetsistlikku esteetikat, sest kogu aeg keskenduti eliidile, madalamad seisused ei saanud tähelepanu.
Selektiivne traditsioon tõrjub teatud asju ja selektsioon teenib kellegi huve. Kunsti tegeliku väärtuse möödupuuks alatihti aeg. Selective ei tähenda ainult parimat, vaid tõlgendamine ,,interpretatsioon" nt. viitamine filmile, loob karakteri. Need 3 tasandit koostatakse kellegi huvides. Nt. ,,regatti" jäätis meenutus nostalgiliselt ja süütust Nõuk ajast. Kultuuri kolm määratlust: 1) kultuur kui dokumentatsioon. Kult on salvestanud inimkogemus. Nt. valitakse parim teaos ja seda peetakse väärtuslikuks 2) kultuur kui ideaal, mingite universaalsete väärtuste kogum. 3) kultuuri sotsiaalne väärtus: kuidas inimesed elavad, teatud elamisprintsiip. Rääkides kultuurist ei tohi rääkida ühest valdkonnast üksinda, vaid tuleb arvestada kõigi kolmega. Williamsi kultuurikäsitlus ongi inimtegevuse uurimine. Tuleb arvestada inimloomusega. Williamsi sõnul kultuuri elatakse (ja kogu aeg)
Võltsing Eesmärk >tõsiseltvõetavus, olemasoleva teose jätkamine või järje kirjutamine. Avallaneda järg Cervantese Don Quijote I osale Jäljendatakse alusteksti autori stiili, sõnakasutust, lausestust, jutustamislaadi jne. Kirjandusteooria koolkonnad 1, Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus (sh. looming). Fookuses struktuurid, millele alluvad kultuurinähtused. Strukturalism on meetod, mille abil süstematiseeritakse inimkogemust, seda kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Põhialus: inimkogemuses, kultuuris jne. eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kõik pindmised nähtused kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi.
Võltsing Eesmärk >tõsiseltvõetavus, olemasoleva teose jätkamine või järje kirjutamine. Avallaneda järg Cervantese Don Quijote I osale Jäljendatakse alusteksti autori stiili, sõnakasutust, lausestust, jutustamislaadi jne. Kirjandusteooria koolkonnad 1, Strukturalism. Põhialused, struktuuri mõiste. Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus (sh. looming). Fookuses struktuurid, millele alluvad kultuurinähtused. Strukturalism on meetod, mille abil süstematiseeritakse inimkogemust, seda kasut. mitmetes valdkondades (nt. lingvistika, antropoloogia, sotsioloogia, psühholoogia, kirjandusteadus). Põhialus: inimkogemuses, kultuuris jne. eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad, kõik pindmised nähtused kuuluvad mingisse strukturaalsesse süsteemi.
Struktuur on ajas muutumatu. F. de Saussure jagas keele kaheks osaks: langue ja parole. Teda huvitas parole, strukturaliste hiljem aga just langue. Kirjandus ei sobi eriti hästi strukturalistlike meetoditega analüüsimiseks. Strukturalistlikke kirjandusteadlasti huvitab eelkõige teksti tähendus ja selle (kunstiline) väärtus. Strukturalism on meetod, mille eesmärgiks on süstemaatilisel viisil mõista põhistruktuure, millele toetub kogu inimkogemus. Põhialus: inimkogemuses, kultuuris jne. eristatavad pindmised nähtused ja struktuurid, mis nende toimimist reguleerivad. Inimmõistus kui struktureeriv mehhanism. Struktuur on kontseptuaalne raamistik, mida inimene kasutab füüsiliste entiteetide, nähtuste jne. mõistmiseks Struktuuri iseloomustab: 1) Terviklikkus 2) Dünaamilisus 3) Eneseregulatsioon 44.Strukturalistlik lingvistika (Saussure) Saussure > Keel on süsteem, mis hõlmab sõnade suhteid antud ajahetkel, st.
Kultuuri kaudu saame aimu universaalsestest absoluutsetest väärtustest, kultuur sümboliseerib ideaali. Kui analüüsida kultuuri selleelt positsioonilt, siis me peaksime inimeste elus leidma need väärtused üles ja kirjeldama neid universaalseid väärtuseid. o Teiseks, kultuur on kogum vaimese töö produkte, milelsse on salvestatud inimmõtlemine ja inimkogemus. Kultuur on midagi dokumenteeritud. Siin analüüsitakse neid konkreetseid dokumente. NT: Kirjandusteoseid võime hinnate selle järgi mida nad dokumentaalselt ültevad selle ajstu kohta. o Kolmas kõige olulisem: kultuur kui teatav elamiseviis, antropoloogiline, kutluur on see kuidas inimesed oma igapäeva elu elavad. · Kultuuriline materjalism - Kultuur kui ideaal, dokumentatsioon, elamise viis.
williamsi teooriad on tuntud kui kultuuriline materialism (culturalism oli williamsi enda termin) kultuur võib tähistada erinevaid asju esiteks on ta teatav ideaal, vastavus mingitele universaalsetele ideaalsetele väärtustele analüüsime seda nii, et leiame üles need väärtused ja korras : williams ise sellist absoluutset väärtust ei usu teiseks, kultuur on dokumenteerimine : kogum vaimse töö produkte, millesse on salvestatud inimkogemus, teatav dokumentatsioon. siin analüüsitakse kultuuri selle kaudu et analüüsitakse neid produkte ja valitakse välja mis on parem ja väärtuslikum. vaatame, mida mingid dokumendid oma ajastu kohta ütlevad, ja valime midagi välja kolmas variant : kultuur on määratletud sotsiaalselt, kultuur on teatav elamisviis, see tähendab igapäevaelu : et aru saada mida kultuur endast kujutab, peame uurima kuidas inimesed elavad. kõik need kolm mõõdet on kultuuri uurimisel olulised
Uuemad suunad: narratoloogia. Jutustuse analüüs. Narratiivi peetakse peamiseks kogemuse ja taju ajakorrastamise vahendiks. Argielu sündmused põimuvad erinevate jutustamistega ja aitavad orienteeruda kultuuriruumis. Psühholoogid avastasid, et inimene kirjeldab ka kõige primitiivsemaid kogemusi narratiivi abil, neid 36 sümboliseeritakse ja tõlgendatakse. USA psühholingvistid Lakoff ja Turner: inimkogemus taandub piltskeemidele, mis on aluseks loomingulisele tegevusele ja moodustavad narratiivse grammatika. Jutustamisoskus areneb välja 2.-10. eluaastani. Esmane narratiivne vorm koosneb sündmusest ja hinnangust. Hiljem keerulisemad, elulugude kirjeldamine ja oma elu narratiivne ümbermõtestamine. V. Propp uuris muinasjutte. 31 funktsiooni moodustavad muinasjutu süvastruktuuri, mis on püsiv. Funktsioonid jagunevad gruppideks, mida kirjeldab T. Todorovi narratiivne grammatika
Teaduse ja filosoofia suurim erinevus ongi just referentsiaalsuses. MIS ON SEMIOOTIKA? Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist -- st viisist, kuidas mistahes märk kannab tõlgendaja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Seega ei ole üllatav, et palju algsest semiootika arengust meie ajal on leidnud aset tänapäeva mõistes klassikalise idealismi jälgedes, keskkonnas ja mõttekliimas, mille raames tekstide ja narratiivide strukturaalanalüüs osutub eriti mugavaks. Narratiivi tähtsus inimsemioosis Inimesed on erinevalt loomadest olemuselt narratiivsed. Narratiivi universaalne roll kultuuri
Daniel Defoe ,,Robinson Crusoe" tõlgiti esimesena eesti keelde. Valgustuse ideoloogid tundsid mõistet maailmakodanik. Maailmakodanikke oli valgustuse tegelaste hulgas väga palju. Üheks suureks eeskujuks oli Voltaire. Selle mõiste käibele minek tugines valgustusaegsete ideoloogide üldinimlikku jõusse. Hiljem sattus see vastuollu mõtlejate rahvusteadustega. Kasvas huvi teiste maade kohta, kuna Euroopa ei olnud enam enesesse suletud. Inimkogemus avardus olulisel määral. Puututi kokku indiaanlaste ja aafriklastega. Suunatud huvi Pärsia vastu. Inglise ja prantsuse valgustukirjandust vaadeldes paistab silma põhivõte, milleks on võõrandumine/distantseerumine. Iseloomulik valgustussajandi esimesele poolele. Sajandi keskpaigas hakkab valgustuses esile kerkima selline distsipliin nagu esteetika. Valgustus kritiseerib estetsistlikkuesteetikat. Põhiline häda oli keskendumine eliidile.
Teadev subjekt, mida tunnetatakse, asetatakse omavahel vastasmõjusuhetesse. Kant seob subjekti (mina) ja sellest sõltumatu objekti (seinakell) ühtseks filosoofiliseks mõttepalliks. Kogemus, kõige lähtekoht, on liigendunud tervik, mille eri osade nimed on subjekt ja objekt. Neid vastasmõjud olevaid osapooli ei või sellepärast teineteisest lahutada; Kanti tervikpildis on nad suhtes taustaga, mis hoiab neid koos ja mis toidab neid mõlemaid. Ja seose moodustavad inimkogemus ja selle loogilised eeltingimused. aru toimib sünteetiliselt see aktiivne aru, mille Kant esimesene avastas (Kell lööb. Mõnikord ei märka, kuid eristan nad oma arus ja asetan nad seoses teineteisega, sügavale sellesse tervikusse, mis moodustub kogemuseks kella kolme löökidest.)(pikemalt Saarinen, lk. 201) Kanti jaoks on maailm kahene. Nagu Platon, eraldab ta ilmneva ehk fenomenaalse maailma ja selle taustal oleva
uskumused on psüühilised faktid, neid ei saa vaidlustada ning nad ei vaja tõestust." (JUNG 2002:xii) Psüühilise fakti all peab Jung siinkohal silmas seda, et taolist asja on usutud paljude inimeste poolt pika aja vältel ning selline uskumus kujutab enesest dokumenteeritud fakti. Oma jumalakäsitlusega, nagu eespool nähtud, eemaldub Jung suurel määral tavapärasest kristlikust traditsioonist. Üheks põhjuseks on tema püüd sobitada omavahel dogma ning järjest lisanduv numinoosne inimkogemus. Nende kahe vahelist pingevälja kirjeldab Jung järgnevalt: ,,Dogma on alati paljude meelte ning sajandite tulemus ja vili, mis on puhastatud kõigist kõrvalekalletest, puudujääkidest ning vigadest, mis esinevad üksikisiku kogemuses. Kuid kõige selle juures on üksikkogemus kõigele puudusele vaatamata vahetu elu, soe punane veri, mis tuksleb tänases. See on tõeotsija jaoks veenvam kui parim traditsioon." (JUNG 1977:50) 55
annaabi.ee 
