Elu tõlgendamise mitmekesisusest (0)

MÄRJAMAA GÜMNAASIUM
Merilin Girin
ELU TÕLGENDAMISE MITMEKESISUSEST
Referaat
Juhendaja : Marju Retsja
Märjamaa 2008

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
ELUSOLEND KUI ANIMAL SYMBOLICUM 4
OMAILMA KONTSEPTSIOON 5
RASKUSED TEISTE ELUSOLENDITE OMAILMADE MÕISTMISEL 6
ELUILMA KONTSEPTSIOON 7
ELUILMA JA OMAILMA KATTUVUS 8
KOKKUVÕTE 9

SISSEJUHATUS

Kirjutaja eesmärgiks on esitada teaduslikel faktidel põhinev maailmakäsitus, mis jätaks kõrvale arusaama universumist kui üksüheselt mõistetavast nähtusest koos enamasti üheselt arusaadavate nähtustega selle sees, ning vabaneda inimkesksest arusaamast subjektide ilmaruumi tõlgendamisel. Isikukesksel maailma tunnetamisel püüab ta jõuda kahe osalt teineteisega kattuva mõisteni, milleks on omailm ja eluilm , ning anda ülevaate nende kahe mõiste tekkimisest, kasutamisest ja olemusest.

ELUSOLEND KUI ANIMAL SYMBOLICUM

Cassirer on väitnud, et kui tegemist on inimesega, siis ei liigu me enam mitte füüsilises, vaid sümboolses maailmas. Nii inimesed kui ka loomad tegutsevad märgiliste tegevuste kaudu, kus iga liik konstrueerib omaenda eluruumi ning see protsess teostub märkide kaudu. Sageli me ei mõtle sellele, et kogu elamise ja käitumise aluseks on märgid, vaid toimime märkide kaudu seda enesele otseselt teadvustamata. Maailma tõlgendamisel on tähtis koht aktiivsel ja subjektiivsel tõlgendajal ning tema vastastikmõjul selle maailmaga . Et kõik vahemaad , piirid ning seosed on subjektiivsed, ongi võimalik väita, et maailm koosneb ennekõike märkidest, kus objektid eksisteerivad vaatlejast eraldi ja sõltumatult.

OMAILMA KONTSEPTSIOON

Jakob von Uexkülli omailma mõiste lähtub arusaamast, et füüsiline keskkond või ümbruskond ei ole kõikidele organismidele üks ja seesama ning sõltub suuresti organismist ja tema tajuvõimest.
Iga liik ja isend ehitab omailma, elades enda omailma piirides ning kasutades selleks märke. Kõik protsessid teostuvad märkide kaudu. Organism loob omailma korduva vastasikmõju kaudu maailmaga. Ta vaatleb maailma ja samal ajal ka muudab seda, andes oma panuse maailma olemusse ja olemisse. Omailma teooria eeldab, et meeli ja taju ei ole võimalik maailmast lahutada, sest just tajud muudavad maailma tähenduslikuks. Et omailm on subjektiivne ning otseseks mõõtmiseks ligipääsmatu, ei ole me võimelised teiste elusolendite omailma kohta midagi ütlema.

RASKUSED TEISTE ELUSOLENDITE OMAILMADE MÕISTMISEL

Igal organismil on oma maailm, sest tal on olemas oma kogemuslikkus. Ühe bioloogilise liigi elus esinevaid nähtusi ei saa teisele liigile üle kanda. On oluline täheldada, et iga organismi kogetav elamus on tähenduslik ainult organismi omailma või sümbolilise maailma siseselt. Isegi kui me uurime mõne liigi spetsiifilisi või füsioloogilisi eripärasid, saades informatsiooni näiteks nende kuulde- või nägemisaparatuuri kohta, ei saa me otseselt midagi teada nende omailma kohta, nagu nad ise selles vahetult on, sest omailm ei eksisteeri sõltumatult ei ümbruskonnast ega organismist, vaid leiab koha ja tähenduse ainult seespool omailma ning püsib jäigalt selle raamides. Omailm on organismi poolt valikuliselt rekonstrueeritud ja struktureeritud vastavalt tema spetsiifilistele vajadustele, kogemustele ja individuaalsetele iseärasustele.

ELUILMA KONTSEPTSIOON

Lebenswelt ehk eluilm – ka elu maailm või eluline maailm – on Edmund Husserli rajatud tunnetusteooriast pärinev käsitlus. Eluilm on otseselt ja vahetult kogetav subjektiivne ja suhteline igapäevaelu maailm, mis eristub teaduslikest ja objektiivsetest maailmatõlgendustest, ehkki need teadused ja teaduslikud tõlgendused pärinevad samuti eluilmast. Eluilm on tähenduslik ja tähendusrikas inimese maailm. See on isiklik igapäevaelu hõlmav maailm, mis on üles ehitatatud vastavalt igaühe individuaalsetele eripäradele, mõttemaailmale, arusaamadele, maailmavaatele, väärtushinnangutele, harjumustele, kogemustele ja eetikanormidele, konstrueeritud, lahtimõtestatud ja tõlgendatud esmane igapäevakogemus, mis on olemas igaühel meist selles maailmas. Inimkogemus, mida isik sellest maailmast saab, on mitmemõõtmeline, sisaldades kogemusi individuaalsetest läbielamistest, asjadest ning nende tajumisest. Eluilm on tunnetatud ja mõtestatud tegelikkus, hõlmates ka ühiskondlikke ja kultuurilisi aspekte . Igal inimesel on oma isiklik eluilm. Seega ei taju keegi välist tegelikkus objektiivsena, vaid igaüks tajub ainult iseenda eluilma ning käitub selle kujutlusest lähtudes.

ELUILMA JA OMAILMA KATTUVUS

Nii eluilm kui omailm koosnevad märkidest, nende loomisest, vastuvõtmisest ning mõtestamisest. Need märgilised suhted objekti, märgi vastuvõtmise ja äratundmise vahel saavad tähenduslikuks vaid siis, kui nad on hõlmatud suuremasse suhete võrgustikku, mis osutub võimalikuks tänu tajudele ja aistungutele. Et objekt või mingi füüsiline nähtus oleks organismile tähenduslik ja äratuntav, läheb tarvis objekti ja subjekti vahelist suhet.
Eluilm on äratuntav ja teadvustatav maailm igapäevaelus, samal ajal kui omailm seda pole. Omailma elemendid ja suhtevõrgustik ning märgiline süsteem selles ei pruugi olla teadvustatud, kuid ometigi toimib. Eluilm viitab isikukeskusele, milles ilmaruum saab tähenduslikuks.
Nagu igal elusolendil on oma spetsiifiline ja ainulaadne omailm, nii on igal inimesel individuaalne ja ainulaadne eluilm. Omailmad võivad osaliselt kattuda ning samamoodi võivad kattuda eluilmad. Tõenäoliselt on kõige sarnasemad eluilmad abikaasadel, kes jagavad samu kultuuritavasid, samu eetikanorme ja väärtushinnanguid. Kõige erinevamad eluilmad on aga eri kultuuridest pärit inimestel.
Omailmas on kõik objektid ja suhted just nüüd ja praegu. Eluilm aga projitseeritakse aga nii minevikku kui ka tulevikku, nii aega kui ruumi. Eluilm sisaldab nii kehalisi objekte, vahemaid, käitumisakte kui ka väärtusi, lõhnu, värve, valgust ja kõikvõimalikke tundeid.

KOKKUVÕTE

Maailm, milles me elame ja millega suhestume, on mitmeti mõistetav ning selle käsitamiseks, küsimuste esitamiseks ja neile vastamiseks on mitmeid viise. Peamiselt püütakse maailma seletada teaduslikult põhjendatud argumentidega. Et aga ümbruskond, milles me elame, koosneb ennekõike märkidest ning nende märkide aktiivsest loomisest, vastuvõtmisest ja tõlgendamisest, siis võimaldab see hoopis teist laadi arusaamist ja käsitust maailmast.
Kaks subjektikeskset mõistet, „omailm“ ja „eluilm“, sisaldavad iga pisimagi elusolendi elu, seades nad ühele pulgale ükskõik milliste suuremate või keerukamaks arenenud eluvormidega. Omailma ja eluilma kontseptsioon annab meile võimaluse mõista maailma teisel tasandil kui meie mõtteid kitsendaval teaduslikul teel ning paneb aru saama iga liigi ja isendi ainulaadusest ja eripärasusest ning võrdväärusest kõgi teiste elusolenditega. Eluilm kui subjektiivne ja relatiivne maailm, nagu selle looja Edmund Husserl seda defineerib , tähendab ka seda, et mitte ainult maailma nägemine pole subjektiivne, vaid ka kõik selles maailmas ning kõikidele nähtustele antavad tõlgendused on subjektiivsed – ka Husserli enda kontseptsioon, tema järgijate täiendused ja arusaamad ning ka kirjutaja käsitus nendest .
9