Meie suurima ja väärtuslikeim meistriteos on õigesti elatud elu (4)

Kirjand , essee
Meie suurim ja hiilgavaim meistritöö on õigesti elatud elu.
Õigesti elatud elu. Mõistatus peaaegu sama suur, kui elu mõte.
Siiski, kristlikul kultuuriruumil on läbi aegade suhteliselt hea aimdus olnud, missugune peaks olema õigesti elatud elu. Moosese kümme (nägemust) käsku piiritlevad selgesti, kuidas inimene ei tohiks elada. Neist kümnest keelust on siiski võimalik tuletada juhtnööre, kuidas peaks elama. Õigestielatud elu on aus elu: mitte tappa, varastada, ega petta on enesestmõistetav. Kogu ühiskond põhineb laiemal määral sellel, et indiviid taotleb taolise aususe poole. Samuti näib mõistilk elada moraalselt. Kuid moraalsus, nõrgem termin kui ausus, ei kehtestada samasugust fundamentaalsust: ükski seadus ei taksita olemast õel inimene, kindla sihita pahatahtlikkus on tolereeritav. Peale aususe ja moraalsuse eksisteerib ka kolmas nõuanne: alistumine. Keeld võtmaks Jumala nime asjata suhu ning tõusta oma vanemate vastu defineerib kindlameelselt: "ära kõhkle autoriteedis."
Kümme käsku on iganenud. Arenenud maailm, liikunud edasi, on seda ka täheldanud ning end nendest lahti kammitsenud. Kõik dervieerub: aususest saab austus , kui sedagi , moraalist mingisugune veelgi ebamäärasem väärtus ning, kõige tähtsamana, asendub alistus allutusega. Moodsa ühiskonna õigesti elatud elu on võitlev elu. Elu, mis soodustaks konkurentsist tingitud arengut.
19. sajandil väitis sakslane Nietzsche end leidvat õige viisi, kuidas elada. Kindlasti ei olnud ta ei esimene ega viimane, kes nõnda väitis, kuid tema puhul ilmestus see kõige selgemini: Nietzsche jut(l)lustas maailmale oma 'elujaatamisest' ning kristliku maailma 'elueitamisest' Kuigi tagasivaates enesehävitusliku tee valinud, sai tema ideedest ja faktist, et autoriteet selle alal hoidmist talus, verstapost uutmoodi maailma tähistamiseks: pluralistlikku maailma.
Tolerants , mitmekesisuse soodustamine, on kogu lääneliku inimkonna eliksiiriks. Seega ei saa öelda, et individualism oleks üks ainus aktsepteeritav eluviis, vastupidi: traditsiooniline ja konservatiivne õitseb kõrvuti liberaalse iseteadvusega ning liberaalse iseteadmatusega. Ekstreemsus, olgu selle aluseks mingi religioon , avastus või väärtushinnang, koeksisteerib kõigi vahepealsete varjunditega.
Tolerants on ka kogu lääneliku ühiskonna mürgiks. Halastusühiskonnas muutub autoriteedi pehmus enesestmõistetavaks, selle tugevnemine diskrimineerimiseks ning puudujääk haiguseks. Üha enam verd voolab just selle tõttu, et liberaalne ühiskond ei suuda vastu seista oma ekstreemsemate osade vastu ning siin ei oma tähtsust, kas see ekstreemsus ülistab üht rahvast, üht Jumalat, üht õiglust või üht õiget eluviisi. Tihti on just pehme autoriteedi provokatiivsus, mis tingib tema hävingu. Avalik uhkus saavutatu ja perspektiivide üle saab tihti algpõhjustajaks, miks äärmuslik vähemus lakkab rahuldumast teadmisest, et nende nägemus on niivõrd võimsam ning alustab oma sõjakäiku tõestamaks pehme autoriteedi eksimust. Muidugi, tihti on täiendavad asjaolud - majanduslik ebakõla, kellegi ebakompetentsus, mingisugune oht - niivõrd suur, et see esialgne põhjustaja jääb märkamatuks.
Hegemoonia eksib alati ja pluralism on võimetu näitamaks suunda. Üks nägemus õigest elust ainult tingib regressi, samas kui mitu kõrvuti arenemas kiratsemise või killustumise. Suurimaks ja hiilgavaimaks meistritööks võib õigesti elatud elu olla tõepoolest, kuid ainult inimlik edevus on võimeline eeldama, et see ka saavutatav on.
Meie suurim ja hiilgavaim unistus on õigesti elatud elu.
Sõnaga “meistritöö” meenuvad kõige esimesena kuulsad maalid ja kaugetel maadel asuvad kultuurilise väärtusega ehitised. Kordagi ei kerki esile mõte: meistritöö paikneb meie ümber ja iga inimene on selle autor.
Harva mõtlevad inimesed elule ja selle tekkimisele. Tähtsad on haridus ja töö, elus edasijõudmine ning pere ja kodu. Tegelikult see kõik moodustabki kokku elu. Teod, mida me oma elus korda saadame, jäävad inimestele meelde ning nende järgi meid mäletatakse. On need siis head või halvad, aga neid ei unustata. Mille nimel me elame? Eks ikka selleks, et viia täide oma unistusi , suuri või väikseid. Soov neid ellu viia kannustab meid edasi. Tekivad ideed ja mõtted, mida teostada. Saavutamaks oma eesmärke tuleb meil läbida pikk ja raske tee, kus kohtame nii rõõmu kui ka kurbust .
Inimeste unistuste tulemusena saavad tõeks ja ärkavad ellu need asjad, mida me igapäeva elus meistritöödeks kutsume. Leonardo da Vinci “ Mona Lisa”, Sixtuse kabel, Pisa torn või Vabadusesammas – meie jaoks on olulised nende tehniline korrektsus , väliums, imepärane ilu ja ajalooline väärtus, mistõttu kannavadki nad oma ühist nimetust , kuid teglikult on need ainult üks osa meie elust.
Elu kui tervik koosneb minevikust, olevikust ja tulevikust . Inimesed õpivad oma tehtud vigadest ning püüavad neid edaspidi vältida, kuid kõike ei saa ette teada ning on asju millest meil aimugi pole. Ma isiklikult arvan, et olgu inimene ükskõik kui tark, on alati midagi, mida ta ei tea ning milles ta eksib. See on vingerpuss, mida elu meile mängib, et me liiga enesekindlateks ja üleolevateks ei muutuks. Miks muidu on inimese eluiga nii lühike? Inimene peab oskama hinnata seda, mis tal on ning uhke olema selle üle. Sama peab inimene mõistma, kuidas oma elu elada. Tänapäeva ühiskonnas on palju probleeme ning mitte kõik inimesed ei suuda oma elu järjele saada. Tänavatel liigub ringi elu hammasrataste vahele jäänud inimesi, kodutuid lapsi ja inimesi, kes ei oska muud peale hakata kui oma tervist meelemürkidega rikkuda. Huvitav, kas surres need inimesed arvavad, et elasid oma elu õigesti ja väärikalt? Ma ei usu. Paljudele antakse võimalus midagi muuta, kuid nad, kas ei taha seda teha või on elus juba liiga palju pettunud. Selleks, et olukorda parandada, peavad kõik inimesed ülemaailma oma jõud ühendama ning teisi aitama. Kokkuvõtteks elame me oma elu õigesti ja aitame ka teistel seda teha. Oma vähese ajaga, mis meil siin Maa peal on antud, peame kogema kõikvõimalikke emotsioone ja neid kontrollima. Samas peamae me jääma mõistlikeks ja viisakateks elusolenditeks ning arvestama ka teistega ja meid ümbritsevaga.
Milliseid uskumatuid tegusid on inimesed saavutanud? Käidud on maailma tipus, reisitud ümber meie planeedi ja astutud Kuu pinnal, samas kirjutatakse fantastilisi raamatuid ning me same osa võtta kuulsate muusikute elmusrohkestest teostest. Need inimesed, kes taolisi asju on läbi elanud, on kahtlemata oma elu õigesti elanud. Ka väiksemad ja meedias vähem kajastatud teod, nagu inimese päästmine uppumisest, esmaabi andmine ja nõustamine, on on väärt tunnustust ning ka nendes protsessides osalenud inimesed on lõpuks rahul oma elatud eluga. Kui mõtleme, millest inimelu alguse saab – kahest imepisikesest rakust , on täiesti uskumatu, kui arenenud ja oskuslikud me oleme ning see juba on suur ime. Tuleb siis oma elu elada õigesti. Nii et me endale pettumust ei valmistaks.
Elu on müstiline ja keeruline. Selle mõistmiseks peab inimene täiel rinnal elama ning lõpuks ka surema. Elus olemine on tohutu õnnistus ning elu ise ja viis, kuidas me seda elame, meie lõuend, millest me meistritööd vormime.
Maailmal on aega küllalt, meil veidi vähem - vist . Tehkem läbimõeldud otsuseid. 
On neid, kes suudavad teha mõningaid asju müstilise innuga püüdes luua väärtust ka kellegi teise jaoks ning soovides tunda rahulolu tegemisest endast, mitte vaid saavutustest. Inimesed, kes tahavad läbi huvitavaid väljakutseid pakkuva eesmärgistatud tegevuse avastada iseendas varjatud külgi või omadusi, leiavad sageli väga efektiivseid viise iseenda paljukülgseks arendamiseks . Elust meistritöö sepistamine nõuab tavaliselt suurt jõupingutust ja loovust, see on kujutlusvõime rakendamine pidevas üllatavas eneseületamises, millega kaasneb tõeliselt algupärane ja väärtuslik panus.
Ma kuulan seda lugu kirjutades, kuidas Tõnis Mägi laulab marust ning rüüstatud maast – kuidas kõik on murtud , metsik ja must. Ei, mina ei arva , nagu kõik oleks murtud, metsik või must, ma ei mõtle kunagi nii tumedates toonides, sest ei leia sellises vaimsuses tugevust, aga ometi võib nii mõnegi inimese elu käsitleda kui rännet rüüstatud teel. Siiski ei taha ma mõlgutada negatiivseid mõtteid, need tekitavad minus lihtsalt suurt võõrastustunnet.
On inimesi, kes suudavad ainuüksi mõeldes kompenseerida enda jaoks reaalse elu vajakajäämisi, kes suudavad mõelda end õnnelikuks, kuid tunnevad ikkagi, et midagi on nii valesti. Nad ehitavad suisa Maslow ’ püramiidi tippu – töötavad ja püüdlevad tunnustuse poole, isegi näevad, et sellest ei ole puudu. Nad tunnevad veel rohkem vajadust eneseteostuse järele – saavad tegelda asjadega, millesse nad usuvad ja millega tegelemiseks jätkub neil teadmisi, oskusi, võimeid, eneseusku. Nad on kõige selle juures edukad , või vähemalt tunnevad, et see nähtu peakski olema edu. Aga nad ka vaatavad ja näevad, et väga paljud on edukad üksnes näiliselt – triivivad kesk elumerd, mille lainetus on kõike muud kui tasane .
Johann Wolfgang von Goethe on öelnud, et inimene peaks vähemalt iga päev kuulama ühe laulu, lugema hea luuletuse , nägema ilusat pilti ja kui võimalik, siis ütlema paar mõistlikku sõna. Laul on kuulatud, ilus pilt on nähtud, luuletusega on küll pahasti – pole juba aastaid ühtki luuleraamatut kätte saanud, paari mõistliku sõnaga on nii, kuidas on...
Me kõik võiksime kunagi jõuda arusaamisele, et elamaks hästi ja õigesti vajab inimene mitte üksnes naudinguid, vaid ka lootust, pealehakkamist ja muutusi; võiksime avastada ning jätkata käidud teel targemana või leida endale uue tee. Need mõistlikud sõnad ja muutused tulevad vahel väga raskesti, kuid on väärt iga pingutust, olgu see siis kui tahes pisike või väljakannatamatult raske.
Goethe on öelnud, et niipea, kui me pühendume millelegi, asub tegutsema ka Jumal. See Jumal on mina ise. Proovime õppida tundma rõõmu väga väikestest asjadest. On ju nii lihtne nautida päikest, näha kevade valgust, armastada, mõelda ja tegutseda.
Eetika . See on kõige keerulisem teema ever. mis on õigesti elatud elu? Kas on olemas objektiivset kriteeriumit inimeste elu hindamisel? Loomuseadus ja inimõigused ja nende rakendamine. Meie enda põhiseadus ja sealt tulenevad võimalikud definitsioonid . Demokraatia ja vaba valik. Ühiskond ja indiviid. Maslow püramiid.
Kivirähku "ussisõnu", vbolla ka Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat" aga ka vene 20. sajandi luuletajate elulugusid (nt. Ahmatova või Jessenini näitel) aga miks mitte ka Lennart Meri lugu.
Ainus võimalus soovitu saavutamiseks on teada saad mida vajame. Sellise teadmise saame läbi iseenda tundmaõppimise, küpsemise ja vaimse arengu käigus. Oluline on sammuda mööda eluteed lahtiste silmadega.
Paljud inimesed ei leia elust rahuldust, elavad justkui robotid - teenivad raha, et elada jõukalt, osta häid asju, toita oma ego - sellegipoolest on nad õnnetud. Kui neilt võtta ära heaolu sümbolid, siis tunnevad nad end tühjadena ega tea millega seda tühjust täita. Nende elu kaotab mõtte, kuna nende väärtushinnangute süsteem on purunenud või siis väärtused ise on osutunud ebaväärtusteks.
Kõikne reaalsus koosneb vaid kolmest elemendist: fakt, idee ja suhe. Religioosse teadvuse jaoks on need reaalsused: teadus, filosoofia ja tõde. Filosoofia kalduks nägema neid tegevusi mõistuse, tarkuse ja usuna – füüsilise reaalsusena, intellektuaalse reaalsusena ja vaimse reaalsusena. Meie tavatseme nimetada neid reaalsusi asjaks, tähenduseks ja väärtuseks.” [2094:1]
          Ja natuke edasi selsamal leheküljel:
          “Inimmeel ei loo reaalseid väärtusi, inimkogemus ei anna universumi-taipamist. Taipamisvõime, moraalsete väärtuste äratundmise ja vaimsete tähenduste eristamise suhtes võib inimmeel teha ainult järgmist: avastada, ära tunda, tõlgendada ja valida.”
Millest hakkab see mõtte otsimine? Ilmselt kõige lihtsamatest "miks?" küsimustest. Kui aga pole kedagi, kes neile vastaks , ei jää muud üle, kui ise vastuseid otsida. Või siis lihtsalt loobuda otsimast. Mõistes pisikeste miksikeste vastuseid, hakkad järjest enam mõistma, kui palju rumalusi me oma elus sageli teeme. Siit tulevad juba "milleks?" küsimused. Kõigepealt näed teisi- miks ta käitub nii? Milleks ta püüdleb midagi, millest tal tegelikult miskit kasu pole? Siis hakkad tasapisi ka ennast nägema- aga miks mina teen miskit? Ja milleks ma seda teen? On see õige? Mida oleks õige teha? Ja kelle seisukohast see õige oleks? Paratamatult jõuavad need küsimused välja selleni , et milleks ma üldse olemas olen?
elu mõte on elu enda kvaliteedis
otsimine ja avastusrõõm
Elame ajastus, kus peamiseks edukuse mõõdupuuks
on parem äraelamine. Mis tihti väljendub
paremates elamistingimustes ja uhkemas autos.
Selle nimel ollakse valmis tegema pikki tööpäevi,
pannes ohtu oma tervise ja perekonna heaolu. Aga
kas selline rabelemine viib soovitud tulemusteni?
Arvan, et eesmärk on lühinägelik ja pikemas perspektiivis
hoopis kahju tegev. Mis kasu on ilusast kodust ja
uhkest autost , kui selle saavutamise kaastulemuseks
on nõrk tervis, mis ei luba neid hüvesid nautida?
Seetõttu, kõige olulisemaks edukuse kriteeriumiks tuleb
tunnistada elu kvaliteeti või teisisõnu kvaliteetset elu.
Millised võiksid olla kvaliteetse elu mõõdupuud?
Klassikaline valem on saada väikseima pingutusega
maksimaalne tulemus. Kuid inimesed on erinevad,
nende võimekus ja tahtmine on erinevad. Siinkohal
tuleb see valem kohandada igale indiviidile vastavaks.
Kes näeb hirmsasti vaeva väikese ülesande kallal, samas
tuleb see teisel inimesel välja minimaalse pingutusega.
Seega sama eesmärgi nimel tuleb erinevalt
vaeva näha. Siinkohal on oluline leida see oma kindel
eesmärk siin elus ja tee kuidas selleni jõuda. Selleks
soovin otsimis- ja avastamisrõõmu.