Indiviidid ühiskonnas (2)

INDIVIID ÃœHISKONNAS
Sotsiaalne staatus ja sotsiaalne mobiilsus
Sotsiaalne staatus – ühiskondlik positsioon, millel on nii materiaalseid kui ka kultuurilisi tunnuseid. Kihistumisele on omane staatuslik hierarhia , st rahvastik järjestub hierarhiliselt ressursside jagunemise alusel (kõrgematesse kihtidesse kuuluvatel inimestel on rohkem ressursse – võim, vara, teadmised, tutvused , oskused - kui madalamatesse kihtidesse kuulujatel, kes võivad ühiskonnas olla tõrjutud).
Sotsiaalne mobiilsus – inimeste ja rühmituste liikumine sotsiaalse kihistuse süsteemis. Liikumine võib olla horisontaalne (maalt linna või ühest majandusharust teise) või vertikaalne (lihttöölisest spetsialistiks, ametnikust töötuks, keskklassist kõrgklassi). Sotsiaalse mobiilsuse suurusastet vaadeldakse tihti kui ühiskonna avatuse ja arenguvõime näitajat.
Majanduslik aktiivsus ja heaolu
Aktiivne rahvastik – tööjõud ehk osa tööealisest rahvastikust, kes osaleb tööturul.
Mitteaktiivne rahvastik – osa tööealisest rahvastikust, kes ei osale tööturul.
Töötu – inimene, kes soovib teha ja on võimeline tööd tegema, kuid ei leia tööd.
Tööealine rahvastik (tööealine elanikkond) – 15-74. aastased.
Tööjõu nõudlus näitab, kui palju ettevõtteid soovib töötajaid teatud palgaga tööle võtta.
Tööjõu pakkumine näitab, kui palju on neid inimesi, kes tahavad töötada kindla palga eest.
Tööjõu puudus (tööjõu alapakkumine) – tööturu situatsioon, kus tööjõu nõudlus on suurem kui tööjõu pakkumine.
Tööpuudus – tööturu situatsioon, kus tööjõu pakkumine on suurem kui tööjõu nõudlus, mistõttu osa inimesi jääb tööta.
Töötaja (hõivatu) – inimene, kes teeb tööd ja saab selle eest tasu.
Heaolu on ühiskonnale kättesaadavaks tehtud kaupade hulga maht.
Majanduslik seisund on üks peamisi indiviidi heaoluressursside taset mõjutavaid tegureid. Majanduslik seisund mõjutab indiviidi sissetulekut, leibkonna tarbimisvõimalusi, indiviidi terviseseisundi hinnangu ja ravikindlustuse olemasoluga seotud ressursse.
Ühishüved
Ühishüvedeks nimetatakse kaupu ja teenuseid, mida tarbitakse kollektiivselt ilma turu vahenduseta. Ühishüved erinevad kõigist teistest kaupadest, sest nad on ammendamatud – ükski tarbija ei kasuta hüvet ära täielikult ega piira ka kellegi teise tarbimisvõimalusi (majakas merel, ühissõidukid, pargid jne).
Sotsiaalne turvalisus – sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi
Sotsiaalkindlustuse ülesanne on tagada aineline toimetulek neile inimestele, kes vanaduse, tööõnnetuse, kutsehaiguse, invaliidsuse, emaduse, tööpuuduse vms tõttu on sissetulekud kaotanud.
Sotsiaalkindlustus jaguneb järgmiselt:

riiklik pension (pensioni esimene sammas) – solidaarsuspõhimõttele tuginev igakuine rahaline sotsiaalkindlustushüvitis vanaduse, töövõimetuse või toitja kaotuse korral. Riiklikku pensioni makstakse riigieelarves riikliku pensionikindlustuse kuludeks määratud vahenditest (liigid: vanadus-, töövõimetus-, toitjakaotus- ja rahvapension);

kohustuslik kogumispension (pensioni teine sammas) rakendus 2002. aastal ja on kohustuslik 18. aastaseks saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist ;

vabatahtlik pensionikindlustus (pensioni kolmas sammas) –vabatahtlik leping.
Sotsiaalabi ehk hoolekande korraldajad on Eestis sotsiaalminister, maavanemad ja kohalik omavalitsus . Kohalikud omavalitsused määravad sotsiaaltoetusi (valla- ja linnavalitsused maksavad riigieelarvest eraldatud rahast toimetulekutoetust neile, kelle kuusissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri), peavad sotsiaalregistrit, korraldavad eestkostet, hooldust ja abiandmist toimetulekuabi vajavatele inimestele (lapsed, vanurid, kinnipidamiskohtadest vabanenud jne) ning nõustavad inimesi,
Euroopalikud põhimõtted sotsiaalkaitse alal on töötingimuste puhul järgmised:

töötajate diskrimineerimise vältimine;

sundtöö keelustamine;

ametiühingute õiguste tagamine;

õigus sõlmida ühiskokkuleppeid;

õigus saada häid töötingimusi ja õiglast tasu, kaasa arvatud naiste ja meeste õigus saada võrdse töö eest võrdset tasu;

puuetega inimeste lõimimine töökeskkonda;

õigus saada kutsenõustamist ja –abi;

alla 15. aastaste isikute töölevõtu keelustamine ning 15-18. aastaste isikute kaitse;

emaduse kaitse;

võõrtööliste võrdne kohtlemine.
Sotsiaalne sidusus tähendab õigust tervisekaitsele, sotsiaalkindlustusele, õigust saada sotsiaal- ja arstiabi ning kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid. Selle all mõeldakse ka laste ja noorukite õigust saada kaitset füüsilise ja moraalse ohu eest; perekondade ja perekonnaliikmete õigust saada õiguslikku, sotsiaalset ja majanduslikku kaitset; võõrtööliste ja nende perekondade õigust saada kaitset ja abi ning vanurite õigust saada sotsiaalset kaitset.
Sotsiaalsed rollid
Ühiskond on inimtegevuse tulemus. Inimesed erinevad üksteisest väga paljude omaduste ja tunnuste poolest. Rahvastiku jaotus teatud tunnuste alusel moodustab sotsiaalse struktuuri, rahvastiku kihistust peegeldab sotsiaalne hierarhia.
Igal inimesel on ühiskonnas oma sotsiaalne ehk ühiskondlik roll. Samal ajal võib inimene kanda mitut rolli. Ühiskonna liige võib olla kodanik või mittekodanik, millest tulenevad nii tema õigused, vabadused ja kohustused kui ka võimalused. Ühiskonna liige võib olla maa- või linnainimene, haritlane või tööline, perekonnaliige või vallaline , tööandja või töövõtja vms, kelleks olemine või mitte olemine paneb talle ühiskonna ootused, mida peab arvestama end ühiskonnas kehastades.
Igaühe õigused kui inimõiguste põhiõigused
Inimõigused on inimsuse väärtuste ning normide põhjal välja töötatud kokkulepped, mis sätestavad, kuidas inimesed ja valitsused peaksid neid väärtusi ja norme arvestades käituma.
10.12.1948 võttis ÜRO Peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni. Selle põhimõtete järgi on inimesel teatud õigused lihtsalt seetõttu, et ta on inimene. Õigus elada, õigus vabadusele, väärikusele, isikupuutumatusele, perele jne on inimestel üldomased, mida keegi ei tohi meelevaldselt ära võtta ega piirata. Piiranguid võib seada üksnes mingitel olulistel põhjustel, kui selles lepitakse kokku rahvusvahelisi norme ja standardeid arvestades.
Euroopas lõi inimõiguste kaitse süsteemi Euroopa Nõukogu, iga selle liikmesriik peab järgima kokkulepitud printsiipe. 04.11.1950 kirjutati alla Euroopa inimõiguste konventsioonile, mille alusel võib iga isik või isikute rühm pöörduda inimõiguste rikkumise korral sellekohase kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Inimõiguste eesmärk on vältida diskrimineerimist, st inimeste vahel mingil põhjusel vahe tegemist näites selle järgi, et nad kuuluvad teatud rahvusesse või rassi, tunnustavad teatud usku või pooldavad teatud ideid. Inimõigused kehtivad nii üksikisikute kui ka inimrühmade kohta. Inimrühmad on näiteks perekond, välismaalased, vähemused, valitsusvälised organisatsioonid ehk vabaühendused jt. Inimõiguste subjekt võib olla ka rahvas või kogu inimkond .
Inimõigusi rühmitatakse järgmiselt:

põhiõigused ehk universaalsed (üldised) õigused;

poliitilised õigused;

sotsiaalsed ja majanduslikud õigused;

kultuurilised õigused.
Põhiõigused on niisugused õigused, mis on igal inimesel ilma mingisuguste lisatingimusteta. Põhiõigused on näiteks õigus elada; õigus vabadusele, võrdsusele, isikupuutumatusele; õigus korrakohasele õigusemõistmisele; õigus saada kaitset julma ja alandava kohtlemise eest; õigus perekonnale ja eraelule.
Poliitilised õigused on seotud demokraatliku valitsemiskorraga. Peamised poliitilised õigused on õigus rahvusele ja kodakondsusele; usu- ja mõttevabadus; sõnavabadus; liikumisvabadus ; vabadus koosolekuid pidada ja ühinguid luua; hääleõigus. Poliitilised õigused on seotud osalemisega poliitikas ning kehtivad enamjaolt nende inimeste kohta, kes on vastava riigi kodanikud.
Sotsiaalsed ja majanduslikud õigused eeldavad, et riigis on arenenud majandus, piisavalt töökohti ning tugev sotsiaalpoliitika . Peamised sotsiaal-majanduslikud õigused on õigus töötada ja puhata; õigus saada kvaliteetset toitu ja joogivett; õigus inimväärsele elatustasemele; õigus sotsiaalsele kindlustusele; õigus saada tervisekaitset ja arstiabi.
Kultuurilised õigused on õigus haridusele ja kultuurile ; õigus rahvuskultuuri ja –keele säilitamisele; õigus teabeabile. Peamine vastutus inimõiguste tagamisel lasub riigi valitsusel, kuid palju oleneb ka iga inimese kodanikuaktiivsusest.
Isikute põhiõigused, vabadused ja kohustused Eesti Vabariigi põhiseaduses.
Isikute põhiõigused, vabadused ja kohustused on Eesti Vabariigi põhiseaduses järgmised:

õigus saada riigilt ja seaduselt kaitset;

õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduse rikkumise korral kohtusse;

õigus elada;

õigus vabale eneseteostusele;

õigus vabadusele ja isikupuutumatusele;

õigus saada moraalse ja materiaalse kahju hüvitist;

õigus perekonna ja eraelu puutumatusele;

õigus saada tervisekaitset;

õigus enda omandit vabalt vallata , kasutada, käsutada;

õigus lahkuda Eestist;

õigus saada haridust;

õigus südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusele;

õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele;

õigus sõnumite saladusele;

õigus saada üldiseks kasutamiseks levitatavat infot;

õigus vabalt levitada ideid, arvamusi ja veendumusi;

õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole;

õigus ilma varasema loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada;

õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja –liitudesse;

õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.
Kuigi inimõigused on üldkehtivad ning neid peaks igal pool ja alati järgima, on tänapäeva riikidel oma kindlad üldtunnustatud legitiimsed funktsioonid, mille täitmine võib põhjustada õiguspära taganemist inimõiguste ja –vabaduste tagamisest.
Rahvusvahelise kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti järgi võib inimõigusi teatud tingimustel piirata. Näites võib kuulutada kohtuistungi kinniseks, piirata liikumisvabadust, elukoha vahetust, riigist lahkumise ja riiki sissesõidu vabadust,
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste elluviimine sõltub aga iga ma arengutasemest.
Et kodanikuõigused ei tulene mitte lihtsalt inimeseks , vaid ka kodanikuks olemisest, ei ole igal inimesel konkreetses riigis mitte alati kodanikuõigusi. Küll on kõigil sünnipärane õigus kodakondsusele, kuid seda õigust saab rakendada üksnes juhul, kui on täidetud seadusega sätestatud tingimused.
Mitte mingil juhul ei tohi taganeda järgmistest inimõigustest:

õigus elada, st. kedagi ei tohi meelevaldselt tappa;

kedagi ei tohi piinata, julmalt ning inimväärikust alandavalt kohelda ja karistada , st. inimesega tuleb käituda seaduste järgi ja austada tema inimväärikust;

kedagi ei tohi orjastada, st. igaühel on õigus end vabalt teostada;

kriminaalseadustele ei tohi rakendada tagasiulatuvat jõudu;

mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus , st. inimene võib uskuda , olla ateist või ükskõikne usu vastu, veendumuste tõttu ei tohi kedagi karistada;

kedagi ei tohi vangistada lepingukohustuste täitmata jätmise eest;

kedagi ei tohi diskrimineerida rassi, nahavärvuse, soo, keele, usutunnistuse või sotsiaalse päritolu põhjal.
Inimõiguste eripära on selles, et need määravad riigi kohustusi inimeste vastu. Kui aga üks isik rikub teise isiku õigusi ning see on ühtlasi inimõiguste rikkumine , siis vaadeldakse toimunut kriminaal -, perekonna- või muu konkreetse õigusvaldkonna juhtumina. Iga riigis viibiv isik peab järgmina selle riigi õigusnorme.
Igaühe kohustused on:

käituda seaduskuulekalt, st. kõik peavad seadusi järgima ja oma tegevustes seadustest lähtuma;

hoida elu- ja looduskeskkonda ning hüvitada sellele tehtud kahju, st. keskkonda ja loodust tuleb hoida, kui aga sellele siiski kahju tekitatakse, tuleb see kahju hüvitada.
Inimese õigused riigis
Inimõigused moodustavad õiguse erilise kategooria. Nende puhul on tegu inimese õigustega, millest kinnipidamiseks vajalikud tingimused peavad looma valitsus ja riik. Niisiis määravad inimõigused riigi kohustusi inimese vastu ja inimõigused riigi kohustusi inimese vastu ja inimesel on õigus nõuda nende austamist. Teiste õigusliikude puhul kehtib vastupidine olukord – valitsus nõuab ja kodaniku alluvad .
Inimõigused on kujunenud rahvusvaheliselt. Inimõigused pole üksnes deklareeritud väärtused, vaid õigusnormid, mille järgimist kontrollivad rahvusvahelised institutsioonid . Näiteks on Euroopa inimõiguste konventsioon ja Euroopa sotsiaalharta kohustuslikud kõigile riikidele, kus parlament on need dokumendid ratifitseerinud ehk kinnitanud. Võetud kohustuste täitmisest annavad riigid Euroopa Nõukogule regulaarselt aru, Euroopa Nõukogu istungitel arutatakse ka inimõiguste olukorda liikmesriikides. Eesti on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste konventsiooni, sotsiaalharta ja laose õiguste konventsiooni. Niisiis on Eesti Vabariigil kohustus neid õigusakte järgida.
Igal inimesel on õigus pöörduda kohtusse, kui tema õigusi ja vabadusi on rikutud. Kui inimene oma inimõigustest tulenevat õigust või vabadust oma riigis siiski mingil põhjusel kasutada ei saa ja riigi kohtuastmeist pole abi olnud, on võimalik edasi tegutseda.
Euroopa Nõukogu juurde on loodud Euroopa Inimõiguste Kohus. Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel võib aga isik või isikute rühm pöörduda inimõiguste rikkumise korral sellekohase kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.
Kontroll riigivõimu kasutamise üle on demokraatia hoidmisel väga oluline. Võimu on vaja kontrollida selleks, et vältida riigivõimu kuritarvitamist. Põhiseaduse ja teiste seaduste järgmist riigis kontrollib õiguskantsler. Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik , kes valvab selle järele, et õigusaktid vastaksid põhiseadusele ja teistele seadustele. Üks tema ülesandeid ongi analüüsida riigiasutuste väljaantud õigusakte ning esitada kord aastas sellekohane ülevaade Riigikogule. Ühtlasi teeb ta ettepanekuid parandada põhiseadusega vastuolus olevaid õigusakte. Igal inimesel, kes arvab , et tema inimõigusi on Eesti riigis rikutud, on õigus sellekohase avaldusega pöörduda õiguskantsleri poole. Õiguskantsler tegutseb Eestis ka kui õigusvahemees (ombudsman).
Õiguskantsler pole seotud Justiitsministeeriumiga, vaid juhib iseseisvat ametkonda – õiguskantsleri bürood. Õiguskantsler nimetab seitsmeks aastaks Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse Riigikogu, tagandada saab teda ainult kohtuotsusega.
Igaühe õiguste piiramise seaduslikkusest
Demokraatlikus ühiskonnas aitavad seadused ühest küljest kaitsta igaühe õigusi ja vabadusi, teisest küljest hõlbustavad indiviidi rahumeelset elu teiste inimeste hulgas. Seadused reguleerivad meie käitumist: nad aitavad inimestel omavahel suhelda ja lahendada nende võimalikke erimeelsusi, reguleerivad kodanike ja riigi vahelisi suhteid ning aitavad korraldada kooselu ühiskonnas.
Mõnikord on väidetud, et seadused piiravad vabadust. Seadused panevad tõepoolest meie soovidele ning käitumisele piire , kuid see on vältimatu ühiskonnas, kus elavad koos miljonid inimesed. Seadused sunnivad meid tsiviliseeritud moel arvestama kaaskodanike vabadusi, õigusi ning huve. Ühtlasi kaitsevad õiguslikud piirangud meie enese vabadust ja vara.
Tingimused / olukorrad, millal võib igaühe õigusi piirata:

riikliku julgeoleku tagamine;

teiste inimeste õiguste tagamine;

alaealiste ja vaimhaigete järele valvamine;

avaliku korra tagamine;

kõlbluse tagamine;

kriminaalmenetluse tagamine;

liiklusohutuse tagamine;

looduskeskkonna kaitse;

osavõtjate ohutuse tagamine;

nakkushaiguste leviku tõkestamine.
Erakorralise olukorra võib välja kuulutada ainult põhiseaduslik organ. Erakorralist olukorda peab iseloomustama neli põhitunnust:

peab territoriaalselt hõlmama kogu riiki;

oht peab olema nii suur, et seda ei saa kõrvaldada tavapärase vahenditega;

kriis peab olema ajutise iseloomuga ;

erakorraline olukord peab olema välja kuulutatud ametlikult ning ajaliselt piiratud.
Iga inimene vastutab oma õiguste kasutamise eest, st õiguste kasutamine ei tohi riivata teiste inimeste õigusi. Igal inimesel lasub isiklik vastutus oma tegude eest. Kõik inimesed peavad olema eelkõige seadusekuulekad. Igapäevaelus tuleb aga juhinduda kõigist normidest – peale seaduste ka tavadest ja moraalinormidest. Kuigi seadusi ja määrusi on palju ning kõiki neid tunnevad üksnes juristid, ei vabasta seaduse mittetundmine siiski kedagi karistusest.
Eestis avaldatakse kõik seadused, valitsuse määrused ja otsused „Riigi Teatajas“, mis on kättesaadav igas raamatukogus ning ka Internetis aadressil www. riigiteataja .ee. Tähtsamad seadused antakse välja eraldi brošüüridena ning neid saab osta raamatupoest või laenutada raamatukogust.
Eesti riigil on ka elektrooniline andmebaas, mis on kättesaadav e-riigi avalehel.
Kodaniku mõiste, kodakondsus
Kodanik on kodakondsusega isik. Kodakondsuseks nimetataks inimese ja riigi vahelist õiguslik-poliitilist sidet, millega määratakse mõlema poole õigused ja kohustused teineteise vastu. Kodaniku õigused tulenevad küll inimeseks olemisest, kuid nad on riigiti erinevad ja nende omandamiseks peab inimene olema riigi kodanik.
Eesti kodakondsuse saamise üldsätted kehtestab põhiseadus. Eesti kodakondsuse saab inimene kas sünniga, naturalisatsiooni või kodakondsuse taastamisega. Õigus saada Eesti kodakondsus sünniga on igal lapsel, kelle vanematest on vähemalt üks Eesti kodanik,
Kodakondsuse taastamise taotluse saab esitada inimene, kes elab püsivalt Eestis ja tõendab, et ta vabastatakse senisest kodakondsusest või tal puudub kodakondsus. Niisiis ei saa kelleltki võtta sünniga omandatud kodakondsust. Kodakondsust ei saa võtta ka isikliku veendumuse tõttu. Nii ei ole lubatud inimestelt võtta kodakondsust poliitilistel põhjustel.
Kodakondsuse seaduse järgi ei või inimesel olla korraga mitut kodakondsust. Kui inimene on aga mitu kodakondsust omandanud sünniga, siis ei tohi sünniga omandatud Eesti kodakondsust inimeselt võtta.
Naturalisatsiooni tingimused kehtestab iga riik oma seadustega, seetõttu võivad need olla erinevad, Samal ajal leidub esitatavates nõuetes ka sarnasusi. Nii näiteks tuleb osata selle riigi keelt, tunda tema ajalugu ja kultuuri, elada seal alaliselt teatud hulk aastaid ning anda kirjalik tunnistus riigitruuduse kohta. Kõik need tingimused kehtestatakse selleks, et uued kodanikud suudaksid aktiivselt lülituda riigi ellu. Mõistmata kohalikku keelt, seadusi ja kombeid, on inimesel keeruline ühiskonda sulanduda. Väikeriigid, kes muretsevad oma põlisrahva püsimajäämise pärast, kehtestavad mõnikord iga-aastase naturalisatsioonikvoodi või ei võta kodakondsuse taotlusi üldse vastu.
Naturalisatsiooni korras saab mõnes riigis kodakondsust omandada ka kodanikuga abielludes (Eesti kodakondsusseadus seda ette ei näe).
Kodakondsust võib saada ka riigile osutatud eriliste teenete eest. Kodakondsuseksami tegemist säärasel juhul ei nõuta.
Kõik kodanikud on võrdsed, olenemata kodakondsuse omandamise viisist. Ühtki kodanikku ei tohi eelistada ega diskrimineerida rahvuse, usutunnistuse, veendumuste, sotsiaalse või varandusliku positsiooni tõttu.
Kodanikustaatus on vabatahtlik, seega on igaühel õigus loobuda senisest kodakondsusest ja taotleda mõne teise riigi oma. Osa riike lubab ka topelt - ehk kahekordset kodakondsust, mis tähendab, et uue kodakondsuse saamise korral ei pea eelmisest loobuma (Eesti seadused topeltkodakondsust ei tunnista).
Tavaliselt kuulub suurem osa riigi elanikke ka selle riigi kodakondsusesse. Siiski elab enamikus riikides kodanike kõrval ka mittekodanikke ehk välismaalasi. Seaduslikult ehk legaalselt riigis viibivad välismaalased jagunevad välisriikide kodanikeks või kodakondsuseta isikuteks.
Maailmas levinud praktika järgi peab alaliselt mingis riigis viibivatel mittekodanikel olema elamisluba. Juhul kui välismaalane soovib teha palgatööd, tuleb tal lisaks taotleda tööluba. Tööluba antakse ainult kehtivad elamisloaga välismaalastele.
Kodanikuühiskonna mõiste
Kodanikuühiskond on sotsiaalse elu valdkond , mis on vabatahtlik, isekorraldav ja autonoomne riigi suhtes. Kodanikuühiskonna tunnuseks on huvirühmad. Huvirühmade kaudu on inimene kaasatud riigi ja ühiskonna juhtimisse, olles osaline otsustusprotsessis ning tagades poliitiliste või äriliste huvide avaliku huviga kooskõlla viimise .
Kuidas saab riigi kodanik oma tahet valitsusele teada anda?
Et rahvas valib Riigikogu, kes seab ametisse valitsuse, on valitsuski ametis rahva tahtel ning sõltub rahvast. Sellest, millistele erakondadele ja üksikkandidaatidele andsid valijad oma hääled, sõltub suuresti valitsuse koosseis ja tegevusprogramm. Kui valimised ja ametisse nimetamised on möödas, jääb rahvale veelgi võimalusi valitsusele oma tahet kuulutada. Mõistagi saab oma tahet teada anda üksnes aktiivne kodanik, sest olukord nõuab aktiivset tegutsemist, isegi sekkumist. Valimistevahelisel ajal on esmased rahva hääle edastajad kodanikuühendused, kelle kaudu peetakse sidet kodanike ja võimukandjate vahel. Mida aktiivsemalt kodanikud ühendustesse liituvad ja oma tahet ühisel meelel välja ütlevad, seda suurem on nende võimalus oma soovid reaalseks muuta. Eestis on oma liidud lasterikastel peredel, pensionäridel, puuetega inimestel ja isegi koerakasvatajatel. Kõik na püüavad valitsusele vajaduse korral oma huvides survet avaldada.
Ennast võib kuuldavaks ja nähtavaks teha ajalehes polemiseerides, ajakirjanikele intervjuud andes , allkirju kogudes või lendlehti jagades. Erakordsetel puhkudel võivad kodanikuühendused korraldada isegi protestiavaldusi, näiteks miitinguid ja demonstratsioone. Niimoodi saab kodanik vahetult ja kiiresti poliitikasse sekkuda. Protestiavaldustega saab kodanik juhtida poliitikute tähelepanu olulistele puudustele ja sundida neid võtma tarvilikke meetmeid.
Hea kodanik olla tähendabki, et inimene on huvitatud oma riigi ja ühiskonna käekõigust ning sekkub selle kujundamisega täie tõsidusega.
Kuidas saab inimene presidendile oma tahet avaldada?
Presidendile võib kirjutada igaüks. Muidugi ei mõelda, et kõik inimesed riigis talle iga probleemi kurtma lähevad, ent kui keegi seda siiski teeb, saab ta kindlasti vastuse. Tahet peab avaldama ikkagi kodanikuühiskonna ja kodanikualgatuse kaudu.
Presidenti võib kutsuda kohtumistele ning talle võib edastada kollektiivseid pöördumisi üldsust huvitavates küsimustes. Kuigi president ise otseselt probleemi olematuks muuta ei saa, võib ta sellele juhtida vastava ametkonna tähelepanu. Kui inimene ei tea, kuidas presidendi poole pöörduda, võib ta selgitust saada Presidendi Kantseleilt.
Kodanikuühiskond suhtleb nii avaliku sektori kui ka ärisektoriga. Kodanikuühiskond saab tekkida ja areneda ainult siis, kui ühiskonnas on märgatav kodanikuaktiivsus ja kodanikualgatus.
Aktiivset osalemist ühiskonnaelus mõistetakse sageli kui rabelemist poliitilise karjääri nimel. Ometi ei piirdu kodanike osavõtt demokraatlikust valitsemisest ainult valimisvõitluses osalemisega. Kodukohas võib kaasa lüüa seltside , nõukodade ja hoolekogude töös, algatada avalikke väitlusi kohalike päevaprobleemide üle, hoida teraselt silma peal linna- või vallavalitsuse tegevusel. See kodupaigademokraatia mõjutab igapäevaelu isegi tõhusamalt kui keskvalitsuse poliitika.
Kodaniku õiguste olemus ja kujunemine
Kodanikuõigused on kujunenud ajaloolises järjepidevuses. Kodanikkond on riigi tunnus olnud läbi aegade, kuid kodanikkonna mõiste ja arusaamad on muutunud ning täienenud. Nüüdisajal hõlmab see valdkond märksa rohkem eri tahke kui paar sajandit tagasi, mil kodakondsuse idee tekkis. Kodakondsuse sünd on seotud kodanlike revolutsioonide, eriti Suure Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika iseseisvussõjaga. Nende ajaloosündmuste vältel seadustati arusaam, et kodanik on ühiskonnaelus aktiivne isik, kellel on selleks seadustega sätestatud õigused ja kohustused.
Kodanikuõigused erinevad igaühe õigustest. Õigused, mis kuuluvad ainult riigi kodanikele , seonduvad põhiseadusliku korra ja riigi julgeoleku tagamisega. Näiteks võivad kõik Eesti elanikud, kes tahavad ühiskonnaelust aktiivsemalt osa võtta, moodustada mittetulundusühinguid, samadel põhimõtetel loodud erakonda võivad aga kuuluda ainult Eesti kodanikud. Demokraatia on tugev siis, kui kodanikud oma õigusi kasutavad ja kaitsevad. Paljud kodanikud üksnes nõuavad oma õigusi, jättes kohustused unarusse. Armastatakse küll kritiseerida valitsust ja poliitikat, kuid ei vaevuta end probleemida kurssi viima ega ajakirjanduses oma argumente esitama. Ka valimistel hääletatakse sageli huupi, tutvumata kandidaatide programmidega.
Tänapäeval on kodanikuõigustel demokraatlikus maailmas sarnased jooned. Demokraatlikud riigid rajanevad põhimõttel, et valitsus peab teenima rahvast, mitte rahvas valitsust. See tähendab, et riik annab oma kodanikele õigused ja vabadused, vastutasuks on aga kodanikud riigile truud ning aitavad kaasa ühiskonna rahumeelsele arendamisele. Õigused, vabadused ja kohustused on demokraatlikus riigis nii tihedalt põimunud et on raske öelda, kas tegu on õiguse või kohustusega. Kodanike õigused ja vabadused on kirjas iga riigi põhiseaduses.
Kodanikuõigused ja – kohustused Eesti Vabariigi põhiseaduses
Ainult kodanike õigused on Eesti Vabariigi põhiseaduse põhjal järgmised:

õigus valida parlamenti (alates 18. eluaastast);

õigus kandideerida parlamenti (alates 21. eluaastast);

õigus kandideerida presidendiks (alates 40. eluaastast);

õigus kuuluda erakonda (alates 18. eluaastast);

õigus moodustada erakondi;

õigus teenida kaitseväes;

õigus saada riigilt kaitset välismaal viibides;

õigus alati kodumaale tagasi pöörduda;

õigus töötada riigiametites.
Kodanikukohustused Eesti Vabariigis
Põhiseadus ei taga inimestele mitte ainult õigusi, vaid ka riigi ja ühiskonna seisukohalt olulisi kohustusi. Nagu õigused, nii jagunevad ka kohustused kõigi Eestis viibivatele inimeste kohustusteks ja Eesti Vabariigi kodanike kohustuseks. Igaühe kohustus on järgida seadusi ning austada teiste inimeste õigusi. Sellele lisandub kohustus säästa elu- ja looduskeskkonda ning hüvitada kahju, mis inimene on keskkonnale tekitanud. Eesti kodanikud peavad olema ustavad põhiseaduslikule korral ning kaitsma Eesti iseseisvust. Neil on kohustus osa võtta riigikaitsest seadusega ette nähtud viisil. Samal ajal peavad Eestis viibivad teiste riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud järgima meie põhiseaduslikku korda.
Kodanikuna on võimalik sekkuda riigi valitsemisse
Et Riigikogu on kodanike esindus , siis määravad just kodanikud valimistega, kes Eesti Vabariiki juhtima hakkavad. Mida aktiivsemalt kodanikud valimistest osa võtavad, seda suurem on tõenäosus, et rahva tahe toimib. Kui inimesed aga valimiste päeval hääletamisest loobuvad, annavad nad ära võimaluse oma huvide eest seista, sest valiku teevad need, kes hääletama lähevad. Niisiis – mida aktiivsem on kodanikkond, seda rohkem on võimalusi valida tõelist rahvaesindust.
Rahvahääletusest tuleb aga kindlasti aktiivselt osa võtta, sest rahva otsus on Riigikogule, Vabariigi Presidendile ja kõigile teistele riigiorganitele kohustuslik.
Valijatel on õigus oma ringkonna saadikutega kohtuda . Kuigi parlamendisaadikut ei saa tagasi kutsuda ning teda ei seota enam mandaadiga, on talle seadusega antud reedene päev, et ta saaks oma valimisringkonnas viibida. Nii on riigikogulastega kohtumise korraldamine ka kodanike enda teha. (Vaata www.riigikogu.ee)