Immunoloogia seminaritööd (0)

3. Koertekatk
Koertekatk (inglise keeles canine distemper) on väga nakkav ning raske kuluga viirushaigus, mis ründab seedesüsteemi, hingamisteid ning kesknärvisüsteemi. Surma põhjuseks on närvisüsteemikahjustus ja sellest tingitud tüsistused nagu näiteks krambid või halvatus. Koerte katku põhjustab koerte katku viirus , mis olles üheahelaline RNA viirus kuulub Morbilliviiruste sugukonda. (Lempp jt., 2014)
Infektsiooni kliiniline pilt on väga varieeruv . Esmane sümptom, kehatemperatuuri tõus, ei ole spetsiifiline. Klassikalisteks nähtudeks on nõre eritus silmast ja ninast , isutus, depressioon , nahamuutused, iiveldus , oksendamine (Lempp jt., 2014). Kuigi haiguse nimetus viitaks, et tabandunud on eelkõige koerad , on antikehi viiruse vastu leitud ka Serengeti rahvuspargi lõvidelt – 85% populatsioonist olid viiruse antikehade kandjad (Roelke- Parker jt., 1996). Lisaks maailma haruldaseima koerlase – etioopia hundi – arvukuse languse põhjuseks on olnud koerte katku viirus ( Gordon jt., 2015).
Nakkuse levikus esinevad liigilised erinevused. Kodukoerte hulgas toimub nakatumine oronasaalselt, kuid metsikutel koerlastel infitseeritud liha söömise kaudu (Gordon jt., 2015). Pärast inokulatsiooni taastoodab viirus ennast hingamisteede lümfikudedes ja on leitav sinna migreerunud makrofaagides. Tekkinud esmane vireemia levib mööda sooni distaalsetesse lümfi- ja vereloomeorganitesse nagu näiteks põrn , punane luuüdi , tüümus, lümfisõlmed . Tulemuseks on lümfotsüütide vähesus ja immuunpuudulikkus . Kui selles faasis ei suuda immuunsüsteem viirust hävitada, kujuneb sekundaarne vireemia ning viirus levib epiteel - , mesenhümaalkudedes ja kesknärvisüsteemi. Selles infektsioonipunktis on viirus leitav väga erinevates rakkudes: keratinotsüüdid, fibroblastid, trombotsüüdid, endoteelrakud. (Lempp jt., 2014).
Koerte katk võib muude häirete kõrval põhjustada demüeliniseerivat leukoentsefaliiti (inglise keeles demyelinating leukoencephalitis, CDV-DL). Viiruse tungimine kesknärvisüsteemi toimub hematotsefaalbarjääri läbimise kaudu kasutades nakatatud leukotsüüte. Ajukoes jätkub viiruse levik tserebrospinaalvedeliku kaudu edasi. CDV-DL algab esmalt hallaine infektsiooniga ning seejärel on haaratud valgeaine . Kui haigus jõuab akuutsesse faasi, replitseerub viirus valgeaine gliiarakkudes. Gliiarakkudest on just astrotsüüdid CDV-DLi sihtmärkrakkudeks. Oligodendrotsüütidel ei esine märkimisväärseid kahjustusi pärast nakatumist, kuid nende metabolism on oluliselt muutunud. Mitmete müeliini geenide avaldumine on tõkestatud CDV-DLi ajal. (Lempp jt., 2014).
CDL-DL ajal domineerivad proinflammatoorsed tsütokiinid, mida võib leida nii verest kui ka tserebrospinaalvedelikust. Kui tuumori nekroosi faktori (TNF) mRNA ekspressioonitase on infektsiooni ajal tõusnud, siis anti inflammatorsete tsütokiinide transkriptsioon hoopis vähenud. Juba enne leukotsüütide infiltratsiooni ajju vabastavad mikrogliia ja astrotsüüdid proinflammatoorseid tsütokiine: IL-8, IL-6, IL-1 ja TNF. Katsetes in vitro rakkudega korreleerus põletikumediaatorite vabastamine viiruse produktsiooniga. Haiguse arengu kriitiliseks punktiks on leviku moment kesknärvisüsteemi, mida võimaldavad muutunud kindlate metalloproteinaaside (MMP) ja neid kontrollivate metalloproteinaasi koeinhibiitorite (TIMP) ekspressioonitase. Muutused geeniregulatsioonis toimuvad enne põletikuliste muutuste teket. Need asjaolud kõik kokku, mida spontaanselt indutseerib viirus, võimaldab leukotsüütidel läbida katkenud aju-vere barjääri. (Lempp jt., 2014).
Koerte katku nakkuspuhangute vastu aitab kõige efektiivsemalt vaktsineerimine . Tavaliselt näeb vaktsineerimisskeem ette iga-aastast kordusvaktsineerimist tuumikvaktsiiniga (marutaud, koerte katk, parvoviirus, viiruslik hepatiit ), kuid uuringud on näidanud, et vaktsineerimine tagab kauemaks kui aasta immuunsuse (Twark ja Dodds, 2000). Kui seerumi antikehi leitakse adekvaatses koguses, ei oleks kordusvaktsiineerimine õigustatud. Nimelt on leitud, et 93,3% koertest oli piisavalt antikehi koerte katku vastu, kuigi vaktsineerimisest oli möödas rohkem kui 2 aastat (Twark ja Dodds, 2000).
Vaktsineerimisel peab kindlasti võtma koera kui üksikut looma, kellel on oma kindel immuunsustase. Nimelt on esinenud kahel pesakonnakaaslasel koerte katku vaktsineerimisjärgne tüsistus entsefaliidi näol, mis tekkis tänu kongentiaalsele immundefitsiidile (Fairley jt., 2015).
Koerte katk on väga tõsine viiruse poolt põhjustatud haigus. Haiguse kulu muudab raskeks viiruse poolt indutseeritud hematotsefaalbarjääri kahjustus, mis võimaldab nakkusel levida ajukoesse ning põhjustada entsefaliiti. Haigust on võimalik ennetada tuumikvaktsiiniga, mille kordusvaktsineerimisskeemi võiks korraldada vastavalt koera seerumis leitavatele antikehadele. Kindlasti peab arvesse võtma seda, et immuunpuudulikkusega koerad on vaktsineerimisjärgsetele tüsistustele vastuvõtlikud.
Kasutatud kirjandus
Fairley, RA., Knesl, O., Pesavento, PA., Elias, BC. Post-vaccinal distemper encephalitis in two Border Collie cross littermates. New Zealand Veterinary Journal 63(2), 117–120, 2015.
Gordon, C. H., Banyard, A.C., Hussein, A., Laurenson, M.K., Malcolm, J.R., Marino , J., Regassa, F., Stewart , A-M. E., Fooks, A.R., Sillero-Zubiri, C. Canine Distemper in Endangered Ethiopian Wolves. Emerg Infect Dis. 2015.
Roelke-Parker M.E., Munson L., Packer C., Kock R., Cleaveland S., Carpenter M., O'Brien S.J., Pospischil A., Hofmann -Lehmann R., Lutz H., Mwamengele G.L., Mgasa M.N., Machange G.A., Summers B.A., Appel M.J. A canine distemper virus epidemic in Serengeti lions (Panthera leo). Nature 1996 Feb1;379(6564):441-5.
Lempp, C., Spitzbarth, I., Pufff, C., Cana, A., Kegler, K., Techangamsuwan, S., Baumgärtner, W., Seehusen, F. New Aspects of the Pathogenesis of Canine Distemper Leukoencephalitis. Viruses 2014, 6, 2571-2601.
Twark, L., Dodds, J. Clinical use of serum parvovirus and distemper virus antibody titers for determining revaccination strategies in healthy dogs . J Am Vet Med Assoc 2000; 217:1021–1024.
6. Lokaalsed anafülaktilised reaktsioonid – atoopia
Koera atoopiline dermatiit (inglise keeles canine atopic dermatitis, AD) on multifaktoriaalne haigus, mille avaldumist mõjutab nii geneetilise eelsoodumuse olemasolu kui ka looma immuunseisund, muutused naha mikrobioomis, naha konditsioon ning ümbritsev keskkond. Kuna haigusliku seisundi geneetiline taust on kompleksne (mitmete geenide ekspressioonitase on AD korral muutunud), ollakse kaheldaval seisukohal, et tulevikus oleks võimalik haigust tõrjuda geenitestide abil. Lähedane haigusseisund on atoopia-sarnane dermatiit, mille korral esinevad samuti iseloomulikud kliinilised nähud, kuid erinevalt atoopilisest dermatiidist ei ole võimalik tuvastada IgE antikehalist vastust allergeenile (Marsella jt., 2012). (Nutall jt., 2013)
Allergeeni seondumisel nuumrakkude pinnal olevate retseptoritega sekreteeritakse erinevaid mediaatoreid, mis algatavad põletikuvastuse ja läbi selle tekitavad allergilisi reaktsioone. Nuumrakkudes ekspresseeritakse kõrgafiinset retseptorit FcεRI, mis seob endaga antikeha isotüüpi IgE. Antikeha ja FceRI kompleks võimendab allergilise vastuse kujunemist ja muudab atoopilised loomad tundlikumaks allergeenile (Nutall jt., 2013). Histamiin on üks mediaatoritest, mis vabaneb nuumraku degranulatsiooni tulemusena. Kui histamiin seondub oma retseptorile, mida leidub silelihastes ja endoteelis, siis kapillaaride läbilaskvus suureneb valgetele vererakkudele, et pääseda nakatunud koe juurde. Varasemalt leiti, et histamiin on atoopilise dermatiidi võtmemediaator. Siiski, katsed on näidanud, et tervete ja haigete koerte histamiini kontsentratsiooni tase plasmas on samasugune (Marsella jt., 2012)
On leitud, et atoopilise dermatiidi puhul on tegemist kaheetapilise T- abistaja (Th) rakkude poolt juhitud põletikuga. Esmalt kujundavad akuutset põletikku Th2 rakud ja hilisemalt mõjutavad konditsiooni kulgu Th1 rakud, mistõttu haigus progresseerub krooniliseks (Izuhara jt., 2012; Marsella jt., 2012). Esimene faas vältab 12-24 tundi ja teine 48-96 tundi pärast allergeeniga kokkupuudet (Marsella jt., 2012). Mõlemad abistajad T- lümfotsüüdid (Th1 ja Th2) toodavad erinevaid tsütokiine. Th2 tüüpi tsütokiinid IL-4 ja IL-5 on iseloomulikud Th2-tüüpi imuunvastuse korral ( Berger , 2000; Izuhara jt., 2012; Nutall jt., 2013). Nende tsütokiinide kõrge ekspressioon tõstab IgE taset (Izuhara jt., 2012). Lisaks produtseerivad Th2 rakud interleukiin-10, mis on antiinflammatoorse toimega (Berger, 2000). Th1 tüüpi lümfotsüüdid toodavad proinflammatoorseid tsütokiine nagu inteferoon- gamma (IFN-γ) (Berger, 2000; Nutall jt., 2013). Atoopilise dermatiidi korral tegemist T rakkude regulatoorse häirega ning muuhulgas on muutunud on IL-10 funktsioon (Nutall jt., 2013). Lisaks on leitud, et atoopilistel koertel on antiinflammatoorse tsütokiini kasvufaktor -beeta (TGF-β) madal mRNA transkriptsioonitase.
Atoopilistel koertel on kaitsev nahabarjäär kahjustunud ja puudulik. Nahk on erinevatele allergeenidele vastuvõtlikum ja epidermisesse suudavad tungida allergeenid, mille tunnevad ära Langerhansi rakud. Nahal esineb kõrgendatud tundlikkus erinevatele võõrproteiinidele, sest antiinflammatoorse tsütokiini kasvufaktor-beeta tootmine on puudulik. Langerhansi rakud esitlevad antigeeni T lümfotsüütidele lümfisõlmes, kus vastusena võimendatakse Th2 rakkude diferentseerumist. Th2 rakud produtseerivad suurel hulgal tsütokiine (nt IL-4), mis omakorda mõjutavad B rakke tootma allergeenspetsiifilisi IgE antikehi. Immunoglobuliinid seonduvad naha nuumrakkudele, mis degranuleeruvad ja see väljendub põletikulise protsessina. Edasiselt vabanevad tsütokiinid põhjustavad löövet. Koer proovib ebameeldivat sügelust leevendada lakkumise ja nakitsemisega, kuid see võib viia sekundaarse bakteriaalse infektsioonini. Tulemusena tekib Th1 poolt põhjustatud krooniline põletikufaas. Sellest hüpoteetilisest haiguse patogeneesist lähtuvalt on AD mitmete faktorite ja asjaolude kokkulangemisel tekkinud põletikuline seisund, mida ei saa üksiku mediaatori, antikeha või tsütokiini esinemisega selgitada. (Marsella jt., 2012)
Atoopiline dermatiit on keerulise patogeneesiga haigus, mille kujunemisel mängivad olulist rolli mitmete asjaolude koosesinemised. Seisundi kujunemisel osalevad mitmed immuunsüsteemi rakud (Langerhansi rakud, nuumrakud , T rakud, B rakud) ja nende rakkude poolt eritatud tsütokiinide tootmise muutused või defitsiidid. Kindlasti ei saa seda nahakonditsiooni selgitada lihtsustatud klassikalise histamiini hüpoteesiga, sest uuemad uuringud on näidanud vastakaid tulemusi.
Berger, A. Th1 and Th2 responses : what are they? BMJ 2000; 321: 424.
Izuhara K., Shiraishi, H., Ohta, S., Arima, K., Suzuki, S. The Roles of Th2-Type Cytokines in the Pathogenesis of Atopic Dermatitis. In: Editors: Esparza Gordillo, J., Dekio, I. Atopic Dermatitis - Disease Etiology and Clinical Management. InTech 2012.
Marsella, R., Sousa, C.A., Gonzales, A. J., Fadok, V.A. Current understanding of the pathyphysiologic mechanisms of canine atopic dermatitis. J Am Vet Med Assoc. 2012; 241(2): 194-207.
Nuttall, T., Uri, M., Halliwell, R. Canine atopic dermatitis – what have we learned. Veterinary Record 2013; 172: 201-207
8. seminar – autoimmuunsuse diagnoosimine
Autoimmuunsus on immuunsüsteemi reaktsioon organismi enda kudede vastu. Inimeste autoimmuunse hepatiidi korral saavad kahjustada eelkõige maksarakud ning selle ravimata jätmisel võib kujuneda tõsine maksapuudulikkus, mis vajab maksasiirdamist (Carbone ja Neuberger, 2014). Autoimmuunhaiguste kindlaks tegemiseks puuduvad sageli kindlalt defineeritud haiguskriteerumid ( Jiang , jt., 2015). Kliiniline pilt ja patogenees on väga varieeruvad (Hensel jt., 2015; Li ja Wakeland, 2015). Ka on teadmised haiguse etioloogiast puudulikud, kuid üldiselt usutakse, et autoimmuunsus kujuneb geneetika, epigeneetika ja keskkonnafaktorite koosmõjul (Li ja Wakeland, 2015). Diagnoosimisel võetakse arvesse kliinilist pilti ning diagnoos kujuneb välistamise meetodi tulemusena (Hensel jt., 2015)
Inimeste psoriaasi, mis kuulub naha autoimmuunhaiguste hulka, korral on võimalik teostada histopatoloogilist analüüsi. Nahabiopsia on üks levinumaid ja efektiivseimaid meetode. Selle tõhusa meetodi puuduseks on invasiivsus ning haiguse varajases kujunemisjärgus ei ole patoloogilised muutused täheldatavad (Jiang, jt., 2015). Nii nagu on seda psoriaas , on ka koerte atoopiline dermatiit (AD) multifaktoriaalne haigus, mille avaldumist mõjutab mitmete faktorite koostoime (Nutall jt., 2013). Sarnane haigusseisund on atoopia-sarnane dermatiit, mille korral esinevad samuti iseloomulikud kliinilised nähud, kuid erinevalt atoopilisest dermatiidist ei ole võimalik tuvastada IgE antikehalist vastust allergeenile (Marsella jt., 2012). Haiguse etioloogia selgitamise juures on keskendutud peamisel histamiinikesksele konseptsioonile. Katsed on näidanud, et tervete ja haigete koerte histamiini kontsentratsiooni tase plasmas on samasugune (Marsella jt., 2012). Haiguse diagnoosimisel peab silmas pidama , et AD on mitmete faktorite ja asjaolude kokkulangemisel tekkinud põletikuline seisund, mida ei saa üksiku mediaatori, antikeha või tsütokiini esinemisega selgitada (Marsella jt., 2012).
AD kliiniline pilt on väga varieeruv. Ärritunud nahapiirkond kiheleb, mida koer proovib sügamise, lakkumise, närimise või hõõrumisega leevendada. Ka võib koer pead raputada. See omakorda kahjustab nahka veelgi, tekitades leemenduse ja koorikud . Olenevalt põhjustavast allergeenist võib haigus omada sessoonset iseloomu (õietolmu korral) või esineda aastaringselt. Tavaliselt on tabandunud nägu, kõrvalestad, kõht , kaenal, kubemepiirkond ja lahkliha piirkond. Mitmete dokumenteeritud ja tõestatud AD juhtumite uurimise tulemusena on koostatud abistavad juhtnöörid diagnoosimiseks – Favroti kriteeriumid. (Hensel jt., 2015)
AD diagnoosimisel lähtutakse nii välistamise meetodist kui ka Favroti kriteeriumidest. Esmalt tuleb kindlaks määrata, et haiguse põhjuseks ei või olla muud tegurit, mis sarnast kliinilist pilti põhjustaksid ( kirbud , ektoparasiidid, sekundaarsed bakteriaalsed infektsioonid , toidust põhjustatud nahaallergiad). Ektoparasiitide tuvastamiseks soovitatakse võtta proove karvast kammiga või nahakaapeid. Bakteriinfektsiooni kahtluse korral tuleks teha tsütoloogiline uuring. Toidu allergia esinemisel on sageli tüüpilised kaasuvad sümptomid kõhulahtisus ja oksendamine. Allergiat põhjustava toiduallergeeni leidmine nõuab järjepidevat dieedi järgimist. Levinumad toiduallergeenid on veiseliha, kanaliha , piimaproduktid ja teraviljad (nisu, mais). Viimaks tuleks vaadata Favroti kriteerume, mis abistavad õige diagnoosini jõudmist. Diagnoosi määramiseks on vajalik vähemalt 5 kriteerumi koosesinemine (näiteks vanus alla 3-aasta, tubane eluviis, tabandunud kõrvalest ja esijalg , tabandumata kõrvaääred). Samuti ei tohiks seda kasutada diagnoosi ainukese meetodina. (Hensel jt., 2015).
Autoimmuunhaigused on keerulise kliinilise pildi ja etioloogiaga haigused. Diagnoosimine põhineb peamiselt välistamise meetodil, mille juures esmalt välistatakse patogeenid ja muud tegurid, mis võivad sarnast kliinilist pilti põhjustada. Lõpliku diagnoosi panemisel võivad aidata eelnevalt koostatud kriteeriumid, kuid ainuüksi nende põhjal ei tohiks lõpliku otsust kujundada. Selleks, et jõuda koerte atoopilise dermatiidi haiguse diagnoosimiseni, tuleb esmalt uurida koeral levinud parasiitide, bakteriinfektsioonide ja toiduallergiate esinemist eri diagnostilise võtete ja dieediga .
Carbone, M., Neuberger, J.M. Autoimmune liver disease, autoimmunity and liver transplantation.
J Hepatol, 60 (2014): 210–223.
Hensel, P., Santoro, D., Favrot, C., Hill, P., Griffin, C. Canine atopic dermatitis: detailed guidelines for diagnosis and allergen identification. . BMC Veterinary Research (2015) 11:196.
Jiang, S., Hinchliffe, T.E., Wu, T. Biomarkers of an autoimmune skin disease – psoriasis. Genomics Proteomics Bioinformatics. 2015 (4):224-33.
Li, Q-Z., Wakeland, E.K. Autoimmune Diseases in the Bioinformatics Paradigm. Genomics Protemics Bioinformatics. 2015 (13):205-207.
Marsella, R., Sousa, C.A., Gonzales, A. J., Fadok, V.A. Current understanding of the pathyphysiologic mechanisms of canine atopic dermatitis. J Am Vet Med Assoc. 2012; 241(2): 194-207.
Nuttall, T., Uri, M., Halliwell, R. Canine atopic dermatitis – what have we learned. Veterinary Record 2013; 172: 201-207.